1925. aasta aprill

Jaanuar *** Veebruar *** Märts <*** > Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September ***

 Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 2. aprillil 1925

Käisin täna Rahulas haige juures. Tee oli väga porine, sest jäätus on peaaegu täiesti juba ära sulanud. Vähene lumi, mis sel aastal oli, kestis siiski üsna kaua. Metsa all on veelgi lund, ka siin ja seal aiaäärtel j.n.e. Eila oli +7° R, see sulatas silmanähtavalt. Täna oli päeval kõigest +3° R, ja merepoolne kange tuul tõi kaasa lumepilvi, mille vaheajal küll ka päike paistis.

Keilas, 7. aprillil 1925

Palmipuude pühal, üleeila, oli Keila ja Saue kaitseliitlaste vannutamine kirikus. Praegu on küll üksnes kodanline vannutamine sunduslik, kuid meie mehed tahtsid oma poolehoidu kirikule näidata ja tulid sellepärast kirikusse. Selleks korraks trükkis baptistlaste Keila trükikoda ilma hinnata laululehed, mida mina kokku olin seadnud. Kell 11 hom. marssisid kaitseliitlased kiriku juure, jätsid omad püssid ja trummid välja ja läksid kirikusse. Jumalateenistuse alguses vannutasin ma neid. Oli umbes nõnda kui leerilaste püha. Kirik oli rahvast täis. Pärast jumalateenistust oli kaitseliitlaste paraad kirikuplatsi ees. Kaitseliit oli kirikus jumalateenistuse lõpuni. Ei ole kaua enam nii tugevat koguduse laulmist kuulnud kui seekord. Oli ilus püha. Üks eramatus – maeti üks naine Harku Pühakülast – rikkus kõik selle ilusa meeleolu ära. Matuseliste hulgas oli paar joobnud meest. Need, või vähemalt üks nende seast, oli matusetalituse ajal roninud altarivõre peale ja nagu siga poriseks teinud kalevi, mille peal armulaualised põlvitavad. Ükski kirikunõukogu liige, kes seekord korda pidid pidama, selle matusetalituse ajal kirikus ei olnud.

Maa hakkab juba tahenema. Nartsissid aias kasvavad.

Käisin Hildaga täna Tallinnas. Ühes meiega sõitis ka Alide mõneks päevaks siia. Tallinnas käisin Hilda venna Eduardi juures vannis. Seal on hea vannituba. Meil siin ei ole ei sauna ega ka vannituba.

Keilas, 8. aprillil 1925

Täna oli väga ilus ja soe ilm. Käisin Alide ja lastega sinililli korjamas. Veel kell ½ 5 p.l. oli +9½° R, nüüd kell ½ 10 õhtul on veel +4° R. Sinililli on mäekülgedel vastu lõunapäikest küllalt.

Esimesel Ülestõusmise pühal, 12. aprillil 1925

Suure Neljapäeva õhtul käisin Vallingu Innul maja õnnistamas. Suure Reedi õhtupoolik oli mul vaba ja ma käisin oma pere ja Alidega jällegi sinililli korjamas. Oli õige soe ja ilus ilm. Pärast värviti kodus mune ja ma võtsin munavärvijad üles. Õhtuse rongiga tuli meile Viljandi päevapiltnik A. Lints, kelle raha – 6000 marka kitsaroopalisel magamise peal ära oli varastatud. Lints ja Alide sõitsid eila hommikul Tallinna. Eila kella 12 ajal oli Tõnu Regastiku[1] matmine, kusjuures ka piiskop tegev oli, nimelt pidas ta kirikus kõne. Matus oli nii suurepäraline, nagu Keilas veel ei ole olnud. Terve Keila oli väljas. Matusel oli ka kindral Laidoner, endine ülemjuhataja. Piiskop sõitis ühes Laidoneriga automobiiliga Tallinna, ja nad käisid ka meil, sest meie lapsed saatsid piiskopiprouale sinililli. Ma pildistasin Laidoneri ja piiskopi meie maja ees. Laidoner oli erariides. Meie preili imestas, et kuulus sõjamees nõnda vaikse ja tasase häälega kõneles. Suuri mehi kujutatakse ju ikkagi üliinimlikumalt ette, kui nad omas eraelus tõepoolest on. Minul on alati lühikesed juuksed, Laidoneri vaate järele pidavat vaimulikud pikemaid juukseid kandma! Laidoner ütles, et tema mind tundvat minu „Keila kihelkonnaloo“ järele; et ma Oudovast tulles korra tema juures käisin, seda ta enam ei mäletanud.

Täna oli kirik rahvast väga täis. Pärast jumalateenistust oli otsekohe kontsert Keila tegelaste poolt pimeda Mabergi[2]heaks, kes varematel aegadel Keilas laulu edendas. Pärast kontserti oli palvemajas nooruse püha, millest ka mina oma kõnega osa võtsin. Et ilus ilm oli, siis oli palvemajas rahvast palju ja Keila alevi vahel oli ka palju rahvast liikumas. Õhtupoolikul läks päike pilve alla ja ilm viludamaks, on siiski praegu kella 6 ajal veel +8½° R.


[1]Tõnno Reggastik (Tõnu Regastik) (1857-1925), Keila villakraasimise ja jahuveski omanik.
[2]Jakob Maaberg (1861-1928), koorijuht ja seltsitegelane;  1876 juhatas Keilas esimest segakoori;
1884 asutas Maeru Laulu ja Muusika Seltsi ning pani aluse Keila esimesele laenuraamatukogule; 
1888 korraldas Keila kihelkonna I laulupäeva Udriku mäel; 1890 asutas Keila vanima seltsi – 
Keila Laulu ja Muusika Selts (1890-1916, taasasutati 1923); 1913 avas pagariäri ja toiduainete 
kaupluse Keilas; 1918 jäi raske silmahaiguse tagajärjel pimedaks.

Keilas, 14. aprillil 1925

Kolmanda püha õhtu on. Ma jõudsin natukese aja eest Vasalemmast koju, kuhu sõitsin õhtuse kella ½ 6-se rongiga ja kust tagasi jõudsin kell ¼ 8. Ma ristisin Vasalemma jaamaülema last. Tallinna Jaani koguduse, end. Sangaste õpetaja Sternfeldt[1] oli oma prouaga täna meil. Nad sõitsid hommikul siia ja õhtu ½ 8-se rongiga Tallinna tagasi. Hommikupoolikul käisime nendega karjamaal sinililli korjamas.

Eilane päev oli mulle väga raske: juba hommikul kell 9 laulatasin kantseleis üht paari, siis pidasin kirikus jumalateenistuse ja matused, tulin koju, sõin lõunat ja läksin Keila ühele haigele armulauda andma, siis ristisin Keilas ühe lapse (Heljor Damm) ja olin seal ka rikkalikult kaetud pidulauas. Kell ½ 7 õhtul hakkasin Türisalusse sõitma, et seda meest laulatada, kes minu siiatulekul kirikus ütles oma sugulase Ed. Pirma laulatusel peigmehe ja sõna peale „ei!“ ja siis trahvitud sai. Omal laulatusel oli mees nüüd õige mõistlik. Ka seal olin pidulauas. Mul oli meie kutsaritoas elav vanamees kaasas, aga sellele oli liig palju viina antud. Kui koju hakkasime sõitma, oli kell 12 öösel ja kottpime. Hobune vedas kraavikaldale, vanker kaldus; vanamees, kes purjus oli, langes täie raskusega minu poole, ma ei saanud jalga enam vastu panna, vanamehe pärast kaldus vanker veel enam  ja olimegi ümber. Kottpimedas käsikaudu kobades ja tikkudega valgust tehes, sain vankri kraavist välja, hobuse, kes aiste vahelt välja oli rabelenud, lahti võtta ja ka uuesti ette panna. Vanamehest ei olnud sealjuures pea ühtki abi, üksnes looka katsus ikka peale panna ja sedulgarihmad pani ta viimaks kinni. See juhtus Türisalu metsa vahel. Õnneks ei olnud kraav mitte järsk ega sügav ja oli ilma veeta. Kojuteel piserdas natuke ka vihma. Vanamees magas vahetevahel vankri peal; pidin vaatama, et ta mitte maha ei oleks kukkunud. Kell 4 hom. sain koju ja kell 8 tõusin juba üls, et Sternfeldtisi vastu võtta.

Eila õhtupoolikul käis siin ka politsei inspektor Jacobsen, kes Petserist paarikuuse sealoleku järele jällegi oma senisele kohale Tallinna Toompeale tagasi sai. 9. aprilliks saatis ta Viktorile kingituseks Montekristo püssi, Hildale pudel madeirat, mulle pudel konjakit, väikesele Hildale ja Ellinorile maiust.


[1] Aleksander  Johannes Sternfeldt (Täheväli 1936. aastast) (1888-1955), vaimulik; 
1921 ordineeriti; 1920-1924 Sangaste koguduse õpetaja;  1924-1944 Tallinna Jaani koguduse 
õpetaja; 1939-1944 konsistooriumi assessor;  1941-1944 Tallinna praost;  1944 põgenes Rootsi;  
1945-1955 EELK Stockholmi koguduse õpetaja; 1953-1955 Rootsi praostkonna praost.

Keilas, 20. aprillil 1925

15. aprillil sõitsin Baltiski, kust tagasi sain alles 18. aprilli vara hommikul. Baltiskis oli praostkonna sinod. Huvitav oli, et ükskord ometi kõik praostkonna 7 õpetajat koos olid. Mina pidin muidugi protokolli kirjutama. Koosolekud olid ühisreaalgümnaasiumi saalis. Ma olin korteris ühisreaalgümnaasiumis koolijuhataja Ed. Kansmann’i juures [1], kellega ma omal ajal Treffneri koolis ühes klassis olin. Kansmann on ise Baltiskist pärit, nõndasama tema proua, kes sakslane on. Kansmann võttis mind hästi vastu, üldse oli see väga lahke perekond. Toideti seal väga hästi, joodeti ka õllega. Õhtutel tehti muusikat. Oli seal üks proua sugulane, preili Treugut, ja üks noorherra ka, kes väga hästi muusikat tegid. Sain seal tuttavaks ka piirivalve Baltiski jaoskonna ülema kapten Mollin’iga, kes mind suvel mootorpaadiga sõidutada lubas, nimelt Pakri saartele, Nõva randa j.n.e. Kansmann kutsus mind ühes perekonnaga suvel Leetse mõisa tema suvikorterisse. Üldse möödus 2 ½ päeva Baltiskis väga lõbusalt. Ma käisin ka mere ääres ühes Kansmannidega, fotografeerisin 16. ja 17. aprillil.

Sinodil väga põnevaid päevaküsimusi ei olnud, erandiks oli vast E.E.L.K. (=Eesti Evangeeliumi Lutheruse kiriku) põhikirja §3 saba „protestantismuse vaimule vastavas mõttes“. Konsistoorium korraldas mõne kuu eest selles asjas kirjaliku hääletuse, mis saba mahakustutamisele suure enamuse andis. Konsistoorium oleks nüüd võinud saba maha kustutada ja tema otsus oleks kunni kirikupäevani ilma tingimata maksev olnud, kuid ta ei kustutanud ometi mitte. Mõned ringkonnad – nimelt praost Põld[2] oma poolehoidjatega, kes käremeelse Tallmeister’iga seni sõdinud on ja „protestantismuse vaimu“ mahakustutamist kirgliselt nõuavad – süüdistavad konsistooriumi kahepaiksuses j.n.e. Seda katsusid Saksa õpetajad, Nissi Bidder ja Risti Schvarz, ka sinodil teha. Kuigi ma tunnen, et konsistoorium on mõneski asjas saamatu ja hooletu olnud, ei pea ma ometi mitte sündsaks, et lihtsate külameeste ees konsistooriumi teravalt arvustatakse, ja ma astusin ägedalt ja selgelt konsistooriumi kaitseks välja; siis vaikisid ka arvustused. Ma ei armasta koosolekutel mitte rääkida, kuid seekord esinesin ma küll vaieluste küll ettepanekutega. Sinodi kirjeldan „Päevalehes“ [3] ja „Eesti Kirikus“ [4].

Eila käisin ma Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Tee oli nii paha, et terve öö tagantjärele haige olin. Täna käisin Liholas ja Niitvälja mõisas haigete juures. Täna sadas kõik aeg külma vihma, oli kõigest +4° R ja tee oli võimata vesine, porine ja roopaline. Dunkel’i lapsed korjasid mulle Rannamõisas suure hulga sinililli, mida koju tõin. Üleeila sadas müristamisvihma ja ilm läks viluks.


[1]Eduard Kansmann (1935. aastast Kansa) (1887-1946), luuletaja, tõlkija ja koolijuhataja;  
1916-17 Vene sõjaväes meteroloogia õpetaja; 1917 Eesti Maanõukogu saadik ja Asutava Kogu liige 
tööerakonna esindajana; 1917 Paldiski algkooli juhataja; 1922-30 Paldiski, 1930-34 Nõmme ja 
1934-40 Tapa ühisgümnaasiumi juhataja; 1940-44 Väike-Maarja keskkooli direktori kohusetäitja ja 
õpetaja; 1944-45 Harjumaa  lastekodude inspektor; 1945 Tallinna merekooli õppejõud; 
1945-46 Haapsalu  keskkooli direktor.
[2]Harald Wilhelm Põld (1874-1939),vaimulik, teoloog, keeleteadlane ja piiblitõlkija; 
1906-28 Kose koguduse õpetaja; 1920-28 Ida-Harju praostkonna praost; 1921-25 Konsistooriumi 
assessor; 1928-39 Eesti Misjoni Seltsi välismisjoni juhataja ja „Meie Misjon“ toimetaja; 
Põld on kirjutanud arvukalt artikleid ja koostanud raamatuid, sh „Eesti keeleõpetus koolidele“; 
1932 alustas tööd Piibli uuestitõlkimisega, Vana Testamendi tõlge valmis 1934, 
1938 ilmus Uus Testament.
[3]Ajaleht „Päevaleht“ nr 107, 23.04.1925; 
http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=keskmine&pid=s1160818&nid=269777&con=0
[4]Ajaleht „Eesti Kirik“ nt 17, 30.04.1925; 
http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=keskmine&pid=s1055897&nid=251224&con=0

Keilas, 27. aprillil 1925

Täna algas tütarlaste leer, millest ka 3 poissi osa võtab. Oli võimata vastik ilm, kõigest 2½° R sooja ja sadas päev otsa. Kiriku juure ja sealt tagasi sõites oli külma vihma käes mul väga paha olla. Korra olid läinud nädalal jällegi soojad ja ilusad päevad; käisin lastega Kumna pargis anemoonegi korjamas.

„Laste Rõõmu“ [1]laste näoilme ja seisendite võistlusele saatsin hiljuti 2 pilti ka oma tütretest: väike Hilda anemoonides Kanapää kirikumõisa aias ja väike Hilda Ellinori ümbert kinni hoidmas – ka Kanapää kirikumõisa aias. Mõlemad pildid ilmusid.


[1]„Laste Rõõm“ oli 1922-1940 Tallinna Eesti Kirjastusühisuse poolt ilmunud igakuine lasteajakiri.
 Vastutavate toimetajatena tegutsesid Artur Adson, Ernst Enno, Voldemar Mettus, Jakob Mändmets,
 Julius Oengo.

Keilas, 28. aprillil 1925

Aprillikuu ilmad on aga muutlikud! Eila oli tormine ja vihmane, täna oli vaikne ja päikesepaisteline. Oli päeval juba +7° R, sest tuul oli põhjast loodepoole pöördunud. Teeäärsed tahenesid ruttu. Käisin Vanamõisas ühes raudteeputkas haiget armulauale võtmas; oli üsna mõnus vankri peal päikesepaistel olla. Kevad edeneb jõudsasti: rohi haljendab, põõsadki on haljad, lepakoor on juba lahti. Kui täna õhtu eel lastega Kumna pargis käisin anemoone korjamas, tegin neile lepapilli.

Keilas, 29. aprillil 1925

Täna oli külm ja enam-vähem pilves. Oli küll päeval +7° R, kuid puhus vali kirdetuul. Ometi müristas õhtul kella 7-8 paiku, kusjuures soojust kõigest 5° R oli.

Tuli üks mees[1] ja laenas minu käest 500 marka. Ta nimetas ennast Uue-Virtsu Vene preestriks, näitas ka sellekohase isikutunnistuse ette ja tuletas meele üht hiljuti temaga olnud kirjavahetust. Ta ütles, et sõbraga pummeldamise peal Keila sattunud ja nüüd enam edasi ei pease, kuna sõber joobnud oleku pärast kinni pandud. Ma andsin temale soovitud raha. Saab näha, kas kätte enam saab. Preester ise haises viinast ja tubakast. On ikka Vene usk iseäralik ja tema preestrid mehed!


[1]Aleksander Toom (? – 1961), vaimulik; 1906-23 köster-kooliõpetaja Saaremaal; 
1923-30 Uue – Virtsu preester; koorijuht.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts <***> Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** 

Oktoober *** November *** Detsember