1925. aasta august

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuli <***> September *** Oktoober 

*** November *** Detsember

 


Keilas, 1. augustil 1925

Jacobsen telefoneeris praegu, et Jaan eila vabastatud on. Ma telefoneerin nüüd Saarepeedile, et Jaan siia sõidaks. Ei tea veel, mis tingimustel vabastamine sündis – kas kautsjoni peale või ilma. Jacobsen soovitas, et Jaan siia sõidaks, sest siis teaks ehk mõndagi nõuu leida; ei tea ju ka, kui suured asjamehed need Viljandi advokaadid on.

Vihmased päevad on olnud; juba neljas päev käivad piksepilved meist üle ja sajab vahetevahel; sealsamas küll paistab jälle ka päike. Soojus on nüüd juba alla 20° R, täna lõuna ajal on +16 ½° R vilus. Baromeeter näitab 753 tõusmise tendentsiga. Suvi on seega üks ilusamatest ja soojematest, võib olla ka üks viljakamatest viimaste aastate sees.

Keilas, pühapäeval 2. augustil 1925

Eila õhtul olin Dr Greenbergi sünnipäeval. Läksin üksinda, sest Hilda oli haige. Oli seal tohtriproua õde, kes Dünaburgist mõneks ajaks siia on sõitnud, proua Väli, kes nüüd lesk on, loomatohter Bohl oma prouaga ja Keilast sõjaministeeriumi tehnik Arriva oma prouaga. Viimaste käest oli ka raadioapparaat toodud, mis eila õhtuks üles seati ja millega kõik muusikat, näitemängu ja uuemaid sõnumeid kuulasid Helsingist, Stokholmist, Oslost, Viinist, Königsbergist j.n.e. Esimest korda elus olin raadioga ühenduses. Vahepeal söödi õhtusööki, kusjuures ka vähki anti, mida tohter hiljuti oli püüdmas käinud. Kell ½1 täna hommikul sain koju.

Leib sõitis hommikul Keila, oli kirikus, kõndis pärast ühes Jacobseniga ümber kiriku. Käisime pärast jumalateenistust poodides vihmavarjus. Jacobsen läks oma koju, Mina Leib’iga tulin kirikumõisa. Et keskpäevast peale kunni kella 6-7ni õhtul vihmane oli, siis ei tulnud meile ühtki külalist. Leib sõidab homme hommikul Nõmmele tagasi. Käisime kuival ajal aias tikerbeerisid söömas.

Jacobsen teadis rääkida, et Jaan ilma kautsjonita on vabastatud, üksnes pro forma politsei valve alla antud. Ta arvas, et kõige parem on, kui Jaan ise korra siia sõidaks, sest Jacobsen teaks temale head nõuu anda. Kaabakad ikka rääkivat Jaani vastu.

Keilas, 4. augustil 1925

Hilda paraneb. Ta korjas juba eila ja täna vabarnaid, kurke, herneid j.n.e. Eila saime 460 kurki. Oli eila ilus ilm, täna on aga pilves. Käisin eila lastega suplemas; ilm oli soe ja vesi hästi juba jahedam, nõnda et üsna karastas. Alide sõitis eila Märjamaale oma venda vaatama. Oleme seega praegu üksnes omakeskis, nagu harilikult. Ootan oma venda Jaani siia sõitvat, aga seni ei ole temast sellepoolest ühtki teadet.

Soojus on tunduvalt vähenenud: praegu, kell 4 p.l. on +14°R.Vihm hakkas sadama; baromeeter näitab 750 ja langeb.

Eila kõlistas mulle Baltiskist Kansmann, et nõuu olevat lähemal ajal meresõitu korraldada mootorpaadiga – kas või koguni Soome. Muidugi kutsutakse siis ka meid. Kansmann saatis mulle eila õhtuse rongiga, mis kell 9,18 edasi Tallinna sõidab, 3 suitsetatud angerjat. Käisin väikese Hildaga õhtul rongi ajal vaksalis ja tõime angerjad koju. Väike Hilda imestas suurt udu, mis oli jõe ääres ja heinamaal – ta ei ole õhtul enam kunagi väljas olnud. Angerjad maitsesid ülihead.

Täna hommikul nägi meie rahvas läbi akna, kuidas politsei raiooniülem eemal tee peal meie sulastemajas elava Peksi teenija Kuusmanni karjakoera maha laskis. On koerte kinnihoidmise käsk kunni 15. oktoobrini hullude koerte kartuse pärast. See koer jooksis aga lahtiselt ümber. Kahju sellest koerast, sest ta ei lasknud öösel kedagi võõrast siia lähedale. Kuuldavasti olevat ka Kumnas üks koer maha lastud, vähemalt kõneles seda proua Bohl, kes täna käis Hildat vaatamas. Koertelaskmine äritab meid, sest ka meil on üks väike koer, kelle minu vend Jaan kolme aasta eest väikesele Hildale ostis. Mahalastud koera pärast ähvardatakse omaniku käest pealegi veel trahvi nõuda.

***

Jaani käest sain täna õhtul kirja, mis eila on kirjutatud:

„Armas vend! Lugesin Sinu viimast kirja, mis Naanule olid kirjutanud, ja ühes sellega sain Sinult kutse Keila sõita. Tänan Sind kaasatundmise eest minu õnnetuse puhul! Sa oled kaugel, sa ei ole mitte täielikult minu asjasse süvenenud, loomulikult sa tahaksid põhjalikult teada, kuidas tulekahju juhtus ja mis kahtlustuse põhjal mind vangistati. Et mul kiire aja tõttu (teen masinate remonti) mitte võimalik sõita pole, siis katsun seda mõne reaga seletada.

Tulekahju oli ööl vastu 11. juunit ja sündis arvatavasti süütamise läbi ehk õnnetu juhtumise läbi teetegijate poolt, kes sellel ööl läbi liikusid, olgugi et saeveski enne päeval töötas. Pealekaebajad minule on Siirak (keda ma praegugi veel ei tunne) ja Veinberg, võib olla veelgi mõned teised. Kõik see pealekaebtus on muidugi Veinbergi sepitsetud, sest et mina ennast temast lahti ütlesin, tema norimiste peale enam raha ei „laenanud“ ja politseile korra tema üles andsin, kui teda taga otsiti ja ta minu juure pakku jooksis, kuhu poolvägisi jäi. Aga see kõik ei sünni vihavaenu pärast, seal peab veel raha järel seisma, sest ei lähe ju võõras isik ilma tasuta minu peale tunnistama. Nimetatud Siirak on õigusteta isik, kes pool eluaega vangimajades mööda on saatnud, kuid meie Vabariigi seaduse järele maksab tema tunnistus samatigi, kui iga teise kodaniku oma. Niisugune isik tunnistab siis raha eest. Kui mina vangimajast välja sain, tehti mulle linnas kohe kellegi Koop’i poolt ettepanek Siirakule ja Veinbergile maksta, et nemad ei tunnistaks. Tähendab, nad tahavad raha välja pressida, mida nad ka Naanu papa kallal korda on katsunud saata. Vastasel korral loodavad nad aga kinnitusseltsi peale, mis niisugusel juhusel pool summast maksvat. Kinnitatud oli minu küün ja masinad ennemalt odavalt kui kallilt ja peale selle jäi tulle palju kinnitamata kraami. Rehepeksu masin oli küll kõrgemalt kinnitatud, kui ise maksin, kuid ta väärtus oli tõesti seda, mida vabriku andmetega tõendada võin. Vabaks lasti mind ilma kautsjonita politsei valve alla, sest uurimine on enam-vähem minu süütust tõendanud. Tervisid. Jaan.“

Keilas, 5. augustil 1925

Läinud ööl sadas väga kangesti. Päeval oli ometi enam-vähem ilus, sagedasti paistis ka päike. Soojus, mis eila 14-15°R oli, tõusis täna +16°R peale.

Keilas, 6. augustil 1925

Öösel sadas jällegi, kuid päeval oli enam-vähem ilus ilm, kuigi enamasti pilves oli. Käisin kirikus üht surnult sündinud last matmas, kirjutasin kodus jutlust, korjasin aias vabarnaid, sõin tikerbeere ja punaseid sõstraid j.n.e. Baromeeter tõuseb. Soojust oli ka täna 16°R vilus. Lastele juhatasin kirikumõisa puiestee lõuna pool küljes odrapõllu ääres hulk põldmarju kätte, mida minu tütred hea isuga sõivad.

Kivitee, mida Keila kirikumäelt kunni siia Lutheruse mälestussambani tehakse ja mille järg juba lõpukorrale jõudmas, ei ole sel nädalil mitte sugugi edasi läinud, sest tee läheb siin allamäge ja teetegemise järjel on kõik liiv vihmavett täis valgunud, nõnda et kiva laduda võimata on. Kiviladujad venelased luusivad muidu alevit mööda. Eestlased kaevavad kraavi, veavad liiva ja kiva. Hea on, et tee ometi varsti valmis saab, sest tee kirikumõisast kirikuni oli igal sügisel ja kevadel küll väga paha.

Keilas, 7. augustil 1925

Mul on himu olnud terve nädal otsa kuhugile sõita. Otsustasin ühes tohtriga sõita Lohusalusse, aga ei saa, sest ilmad on ikka vihmakahtlased. Täna pärast lõunat läksin alevisse suhkrut, pärmi, äädikat ja teevorsti tooma ja ei saanud muidu enam koju tagasi tulema hakata, kui laenasin köstri käest vihmavarju. Baromeeter aga tõuseb juba paar päeva, kuigi väga pikkamööda; praegu näitab ta juba 756. Soojus on langenud; nüüd, kell 7 õhtul on kõigest +12°R. Suplemas ei ole esmaspäevast saadik enam mitte käinud.

Keilas, 8. augustil 1925

Täna ometi läks ilm ükskord jälle selgeks. Õhtul oli väga ilus päikesepaiste ja vaikne ilm. Soojust tundus päeval aias, kui kurke võtsin, üsna küllalt, nõnda et higi näo pealt tilkus, aga termomeeter näitab praegu, kell 9 õhtul, kõigest +10°R, kuna päeval oli vilus +14°R. Nõnda hakkab aegamööda suveilu kaduma ja tuleb sügise õudne olemine. Ruttu läks mööda tänavune suvi: oli ta küll ilus, kuid tunda olen teda üksnes vähe saanud, oli palju tööd ja ka palju muret. Vast hakkab nüüd jälle soojemaks minema, kui ilmad ilusaks jäävad. Baromeeter näitab praegu 762 tõusmise tendentsiga, seega on üsna kõrge õhurõhumine.

Võtsin täna Meyendorff’ide perekonna üles. Elab siin Kumna mõisas vana lesk kindrali proua Meyendorff. Mees oli kindraladjutant, seega suur mees Vene keisri lähemast ringkonnast, peale Kumna mõisa oli tal muidugi ka teisi varandusi küllalt. Proua on sündinud krahvitütar Schuvalova, seega Vene vanast tähtsast aadeli perekonnast. Nüüd on Kumna mõis riigistatud, Meyendorffidele on aga normaaltalu ja viljapuuaed kasutada antud – muidugi rendi eest. Kindral Meyendorff’il oli 13 last; üks tütar elab alaliselt vanaproua juures ja on vanatüdruk, teisi tuli paar tükki Venemaalt oma lastega; ka on ühe poja lapsed (nende laste ema on kuulus näitleja Arbenina) siin Kumna mõisas. Lapsed käivad Tallinnas koolis. Teised kindrali pojad-tütred on tervet Euroopat mööda laiali. 20 aasta eest on see leskproua Meyendorff oma mehega, kindraliga, Keila sõitnud ja nende auks oli põrandavaip rongi juurest jaamahoonesse maha pandud. Seda olevat meie preili oma silmaga näinud. Nüüd aga elatavad Meyendorffid ennast sellest, mida saavad maast ja aiast; ka peavad nad Kumna mõisas vürtsipoodi. Muist lapsi on vanaproual, nagu ütlesin, väljamaal; need toetavad teda ka. Vanapreili Maria Meyendorff käib aga iga nädal Klooga rannas suvitajatele oma aiasaadusi müümas. Igatahes on nende seisukord niisugune, et nad mitte ei või päevapiltniku juure minna, et ennast fotografeerida lasta. Sellepärast paluvad nad vahetevahel mind seda teha. Nõnda kaob maailma auu ja toredus. Vanaproua aitas täna meil kurke tünni laduda ja istus ühe kummuli pandud korvi otsas! Nad tänavad Jumalat, et neil veel niisugunegi elu võib olla, sest Venemaal oleks ju palju pahem!

Keilas, 9. augustil 1925

Kell on ½ 11 õhtul. Tulin parajasti Humala Hindrekilt, kus ma last ristisin. Ma sõitsin kell ¾ 5 õhtul kodust välja. Muidugi peeti mind seal kinni, kunni õhtusöök läbi oli. Pärast ristimist pakuti kohe likööritaolist napsu ja torti. Õhtusöögiks oli koore ja sibulaga heeringas, vasikalihasült, külmad praetud lestad j.n.e. – külmaks söögiks; soojaks söögiks oli vasikapraad kartulate ja kastega, mille kõrvale pakuti peetisid; lõppeks oli veel kompott. See on enam-vähem alatine söögisedel siinsetel varrudel. Muidugi oli ka koduõlu, mida enam-vähem ühisest klaas- ehk plekknõust joodi; mulle pakuti ka klaasiga, mida paremaks kombeks arvatakse. Purjus inimesi ei olnud. Minu vastu oldi väga lahke.

Kirikus oli hommikul lihtjumalateenistus, aga rahvast oli rohkesti. Kaks surnut oli matta ja üks paar laulatada. Läinud pühapäeval oli köster haual matnud ühe enesepooja, 71-aastase vanamehe, eila oli ta jällegi matnud ühe 67-aastase vanamehe, Mihkel Nuudel’i, kes ka oli enesepooja. 71-aastane oli vanapoiss; mis teda enesetapmisele ajas, ei tea. Aga seda 67-aastast ma natuke tundsin: ta käis 3 aasta eest purjus peaga siin kihlusel – mees oli lesk –, aga laulatusele ei tulnud. Ma arvan, et viin aitas teda ka paela kaela tõmmata. Enesetapjaid koguneb tänavu õige mitu.

Pärast kirikut tulin Jacobseniga, kes kirikus oli, meile. Sõime siin lõunat, aias marju ja õunu ja ajasime juttu, kunni mina pidin Humalasse sõitma. Jacobsen oli ½8se õhtuse rongiga Tallinna sõitnud. Jacobsen arvab väga tähtsaks seda, et minu vend Jaan ikkagi siia sõidaks. Ma kirjutasin nädali sees Naanule, et ma mitte uudishimu pärast Jaani telefoniga siia ei kutsunud, vaid et Jaan kasu saaks. Jacobsen teaks küll üht ja teist nõuu anda, kuidas Jaan kohtu-uurija ees omi asju võiks ajada Viljandi kaabakate vastu.

Ilm oli täna väga ilus: terve päev päikesepaiste. Õhtul kojusõidul tundsin aga, et suvepalitu päris ära kulus, sest ilmad on palju jahedamad, kui nad, näiteks, nädali eest olid. Loodame, et ilmad nüüd jälle pikemaks ajaks ilusaks jäävad.

Keilas, teisipäeval 11. augustil 1925

Öösel vastu esmaspäeva jäi Hilda korraga raskemini haigeks. Tal hakkasid tulema pisted keha alumises osas ja iga liigutus sünnitas suurt valu. Tahtsin hommikul telefoneerida tohtrile, aga telefon ei töötanud. Seal tuldi kirikumõisa töölistemajast  mind sinna telefoni juure kutsuma: postkontor oli ka märganud, et meie telefon korras ei ole. Postkontori ülem telefoneeris, et üks väga paha asi olevat juhtunud, nimelt mulle eelmisel päeval Viljandist üks kiire loomuga telegramm olevat saadetud. Mõtlesin, et mõni minu omakstest vast ära on surnud! Aga polnudki nii paha lugu ühtigi. Vend Jaan telegrafeerinud, et ta esmaspäeval kell 12 hom. mind „Estonia“ juures Tallinnas ootab. Telegrammi oli ta õhtul Viljandist ära saatnud, aga Tallinn oma lohakusega oli telegrammi jätnud kunni eila hommikuni Keilale edasi andmata. Postkontori ülem soovitas mulle Tallinna peale kaevata, aga seda ma muidugi mitte ei tee, olgugi et telegramm otstarvele enam ei vastanud, sest hommikused rongid olid ära läinud ja mul ei olnud enam sõiduvõimalust, et kell 12 päeval Tallinnas olla. Telefoneerisin siis Leib’ile Nõmmele, et tema sõidaks Tallinna ja otsiks minu venna „Estonia“ juures üles. Siis kutsusin ka tohtri Hildat vaatama. Tohter tuli enne kella 11 hom. ja leidis, et Hildal mõnesugune närvide palavik on. Tohtrit saatsin pärast aiast läbi maanteele välja. Vastu tuli Jaan. Ta oli Tallinnas näinud, et Haapsalu rongiga mind mitte ei tulnud, ja oli Keila sõitnud. Ajasime siin siis juttu toas ja aias ja kell ½ 8 õhtul sõitsime Tallinna. Vahepeal olin ma ise oma telefoni ära parandanud (traadid olid ühes kohas koos) ja Jacobsenile Toompeale Jaani tulekust teatanud; Jacobsen kutsus meid Tallinna. Ta oli ise meile jaama vastu tulnud. Õhtusöögi ajal, mis kella ½ 10 ajal algas ja vähese õllejoomisega kestis kella 3ni hommikul, rääkisid Jaan ja Jacobsen terve õnnetusloo läbi. Muidugi teeb Jacobsen nüüd Jaani kasuks, mis ta võib. Asunikud ei ole mitte Jaani vastu, vaid Jaani poolt. Asunik Roosi, kes asunik Võsa juttu oli rääkinud ja kes vist ka politsei poolt üle kuulati, on Jaani juures ennast vabandamaski käinud. Mees, kes Moori õuest öösel välja tuli, oli Jaani masinist. Kell 12 öösel on küüni juures kolanud üks kommunist Maiste, kes vägavõimalikult on ka küüni põlemapanija: kommunisti kavatsus oli siis muidugi, et kaitseliidu pääliku Jaani isikut hävitada. Veinbergi tunnistus Jaani vastu on juba kahesugune: üks kord räägib teise vastu. Siirak’uga Jaan ei olegi koos olnud, „Küttide Kodus“ ta ei ole käinudki! Jacobsen tundis Jaani asjus kõiki peensusi ja Jaan seletas temale kõik ära. Täna hommikul sõitis Jaan Viljandisse ja mina Keila tagasi. Jaan oli oma sõiduga väga rahul. Hea oleks, kui neid kaht kaabakat, Veinberg’i ja Siirak’ut, saaks kimbutada nende valetunnistuste pärast. Ümberkaudse rahva meeleolu olevat täiesti Jaani poolt, mis ka selles avaldus, et teda ühel häälel Virusse asutatava

piimaühisuse juhatajaks valiti. Üksnes Varese Koppel, endine Viljandi lihunik, kelle lauad ka ära põlesid, on Jaani vastu ja lubanud kas või pool talu ära anda, et aga Jaan saaks kinni pandud.

Keilas, 12. augustil 1925

Eile õhtupoolikul sõitis Tallinnast siia Paul Johansen, et Keila kirikuvöörmündrite 1472-1553. a. arveraamatu trükkiandmiseks veel Keila kirikut vaadata. Kirikus vaatasime kõik, mis oli vaatamisvääriline, käisime ka tornis. Pärast tulime kirikumõisa, sõime aias tikerbeere ja toas õhtust, vaatasime päevapilte ja ajasime ajalooliste küsimuste üle juttu. Johansen sõitis täna hommikuse Haapsalu rongiga Tallinna tagasi. Ta tahab, et mina kirikuvöörmündrite arveraamatu jaoks eessõna kirjutaksin. Eessõna oleks Eesti keeles muidu saksakeelse raamatu jaoks. Johansen ütles, et see Greiffenhagen’i [1] luule olevat, nagu oleks see arveraamat nõnda Lübecki sattunud, et üks kirikuvöörmünder Liivi sõja eest sinna põgenenud.

Ilmad on jälle soojad ja head. Kui ma Johanseni vaksalisse saatmast tagasi tulin, oli mu särk läbimärg, nõnda et teise särgi selga panin. Poolteisenädalise vaheaja järele käisin lastega jälle suplemas. Vesi on aga Keila jões nõnda kõrgele tõusnud, et lapsed üksnes heinamaal, senisel jõe kuival kaldal supelda said. Kus mulle kuival ajal põlvist saadikki ei tulnud, seal on mulle vesi praegu kaelast saadik. Jaan rääkis, et Naanu ojas vesi nõnda kõrge olnud, et üle silla jooksnud ja saunagi sisse ulatunud! – Vesi karastas meid täna kõiki kolme, sest ta on märksa jahedamaks läinud. Fotografeerisin jõge kaks korda. Soojust oli täna villus korra 20° R, praegu kell ¼ 6 õhtupoolikul on +17½° R, ilm on pilves ja müristab. Baromeeter näitab 765 ja tõusu, kuna ta eila langes ja vihma karta oli, selle asemel aga tuul tekkis. Viljad on ilusad ja valminevad. Kellel veel jõe ääres heina teha on, need on hädas, sest hein on vees.

Teeme praegu tikerbeeri veini, punasesõstra pudeli täitsime läinud nädalil.


[1] Otto Greiffenhagen (1871-1938), baltisaksa ajaloolane ja arhivaar- 1900-1934 Tallinna linnaarhivaar, 1922-1936 Eestimaa Kirjanduse Ühingu esimees.

Keilas, 13. augustil 1925

Baromeeter näitab 766, ometigi sadas vara hommikul õige tugevasti. Päeval oli aga üsna ilus ilm, kuigi taevas päris selge ei olnud. Soojust oli ka küllalt, nimelt 17° R vilus; praegu, kell 9 õhtul, on 15° R.

Dr. Greenberg käis proua ja tütrega meil tikerbeere söömas ja õhtusöögil. Õieti on tohter nüüd peaaegu igapäev meil käinud, sest Hildale pritsis ta vaccineurini sisse. Hilda on nüüd paranemas, on jälle omas töös ja tegevuses, aga tunneb siiski veel valu.

Keilas, 14. augustil 1925

Oli väga ilus ja soe ilm: +19° R vilus. Käisin lastega metsas vaatamas, kas pähklaid on. Meie Rehemäel ja Kumna maa peal pähklaid tänavu ei ole. Meie saime tunni ajaga vast 10 pähkelt. Humala mäe peal nägime väga palju pähklaid, kui viimast korda Türisalus käisime. Et sarapuud veebruarikuul õitsema hakkasid, rikkus nende tänavuse saagi vist küll ära.

Võtsime täna aiast jälle 500 kurki ära. 200 kurki viisime Bohl’idele kingituseks. Jõime seal kohvi. Olin seal Hildaga. Bohlid saatsid meid koju ja sõid meie aias õunu; kuna proua Bohl tikerbeere sõi, siis sõi herra Bohl kollaseid sööginaereid, sest tema tikerbeere ei armasta. Tikerbeerid on praegu väga head süüa. Mõned õunasordid on praegu ka juba maitsevad.

Baromeeter langeb ja näitab praegu 761½. Võtsin Viktori päikese käes üles.

Keilas, 16. augustil 1925

Baromeeter langeb ja näitab praegu 755. Eila sadas lõunapaiku Keilas õige tugevasti. Pärast kella 3 p.l. sõitsin Viti Pundelepale vanu inimesi armulauale võtma. Et ilm jälle ilusaks läks, võtsin ka väikese Hilda kaasa. Sõitsime läbi Kumna, Humala, Vääna mõisa, Liikva küla ja Viti mõisa. Humala mäe peal korjasime pool tundi pähklaid. Neid oli seal väga palju. Kell 5 sõitsime sealt edasi ja ¼7 õhtul olin Pundelepa endises koolimajas, kus 7 naist ja 2 meest armulauda sai; neist oli 2 inimest lapseeas pimedaks jäänud. Kui mina seal jumalateenistust pidasin, käis väike Hilda sealsete lastega mere ääres igasugu karpisid korjamas. Pärast anti meile süüa – lestakala praadi ja munatoitu (härjasilmi); kohvi anti ka. Kell 8 õhtul hakkasime tagasi sõitma. Varsti läks üsna pimedaks. Natuke õudne oli Humala mäel põõsaste sügavate varjude pärast: kus päeval nõnda hea meelega pähklaid korjasime, sealt sõitsime nüüd hilja õhtul üsna ruttu mööda. Kell 11 õhtul olime kodus. Täna hommikul puhastavad väike Hilda ja Ellinor pähklaid. Ma lähen nüüd kohe kirikusse jumalateenistusele.

Keilas, 18. augustil 1925

Pühapäeva õhtupoolikul käisin Hildaga Tuula Pärtlel kaksikuid tütarlapsi ristimas. Eila hommikul sõitsin Hilda ja tütretega Tallinna. Tallinnas on nüüd näitusmess. Peatusime Jacobsenide juures. Näitusel käisin Hilda ja lastega; seal seltsisid meiega Raukas, kes pühapäeval pärast kirikut meil lõunal oli, ja õpetaja A. Sommer. Näitust vaatasin üksnes näitusplatsil; linnas veel kolmes kohas olevad jaod jäid minust vaatamata. Näitasin lastele pärast linnas, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse raamatukaupluse aknal olevat kotkast, kes kevadil Raplas ära tapeti. Lõunat sõime Jacobsenide juures; ka Leib kutsuti sinna. Õhtul käisin Hilda ja Jacobseniga Grand Marinas kino ja variété etendusi vaatamas. Muidugi saime ka meie ilma rahata – n.n. politsei looshi. Leib tuli Nõmmelt ka etendusele. Leib sõitis pärast etendusi Nõmmele, meie aga sõime Jacobseni juures veel õhtust kunni kella ½2ni öösel. Täna hommikuse Baltiski rongiga, mille tulek Tallinnast veerand tundi hiljaks jäi, sõitsin Keila, kus pidi olema kirikunõukogu koosolek, mis aga pidamata jäi, sest liig vähe liikmeid oli ilmunud. Eila õhtul oli Alide Märjamaalt jälle siia sõitnud. Hilda jäi lastega hommikul Tallinna, ja nad sõidavad nüüd pärast lõunat Keila. Hilda pidi Tallinnas veel proua Sommer’it vaatama minema, kellel nüüd esimene laps, tütar, hiljuti on sündinud.

Raukas ostis minu lastele eila suvekleidiriiet, täna tõi ta omast kauplusest meile häid heeringaid.

Eila sadas paar õige tugevat hoogu vihma. Täna oli kuiv. Baromeeter näitab 751. Soojust oli keskpäeval 14° R.

Keilas, 19. augustil 1925

Olin täna jällegi Tallinnas. Alide registreeriti kevadel Paide gümnaasiumist lahti, sest gümnaasiumi alamad klassid, mis algkoolile vastavad, kaotati ära ja Alidel ei ole enam vastavat arvu tunde, kuna gümnaasiumi ülemised klassid antakse ülikooli haridusega isikute kätte, Alidel aga keskkooli haridus on. Suvel korraga kutsuti aga Alide Paide koolijuhataja poolt ametisse tagasi. Alide võttis pakkumise vastu. Nüüd korraga on aga koolijuhataja kohusetäitja, keegi preili, kes Järva koolivalitsuse mehega intiimses vahekorras olevat, ühe „onupoja“ või „onutütre“ leidnud, kellele Alide tunde tarvis oli. Ühel päeval saadeti nüüd koolijuhataja kohusetäitja poolt uus kiri Alidele, et ta ikkagi jääb lahtiregistreerituks, kuna „asjaolud nõnda on kujunenud“! Nüüd, viimasel minutil, kus koolid peavad algama ja kus hilja on uut kohta otsida, lahtiregistreerimine! Sellepärast siis käisingi Alidega Tallinnas. Oli tarvis selgusele jõuda, kui seaduslik on Paide koolijuhataja teguviis – seda esiteks; kuid selgusele ei saanud, sest haridusminister Rahamägi on praegu oma naisevanemate juures ja tema abi, õpetaja F. Jürgensohn on ka puhkusel. Teine asi oli, Alidele mõnd kohta kuulata kantseleisse või midagi muud sellesarnast. Selle viimase asja pärast käisime Jacobseni jutul, ja tema lubas kohta muretseda.

Hommikul sõitsime siit Nõmmele, kus ma Leib’i juures telefoni kaudu asju õiendasin ja kus meie kohvi jõime. Kell 12 sõitsime Tallinna, Jacobseni juure, olin siis Leib’i seebivabrikus, kus pannkooke sõin (Alide käis sel ajal kauplustes). Kell 3,10 p.l. sõitsime kolmekesi Nõmmele. Ühes meiega sõitis ka Eesti Panga tegelane Jaan Kivisild[1], kellega Tartus sagedasti ühes viibisime ja kes ka Viljandimaalt, minu isakodu lähedalt pärit on (Kivisild’i nimi on Eesti esimeste paberrahadegi peal). Kivisild läks Nõmmel oma koju, meie läksime Leib’i majasse, kus lambalihasuppi ja kompotti sõime ja vaksalisse tagasi ruttasime, sest kell 4,25 tuli juba Haapsalu rong Keila poole. Ilm oli enam-vähem ilus, korra aga müristas Tallinnas ja sadas; kojuteel Keilast kirikumõisa piserdas ka natuke vihma. Baromeeter näitab 750½ ja tõusu.

***

Johansenile lubati haridusministeeriumi poolt 25 000 marka Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu väljaandmiseks, aga ta ei võtnud seda kohe välja ja nüüd! Johanseni palvekirja on nüüd ministeerium saatnud riigivanemale, sest et ministeeriumil enesel ühtki rahasummat enam ei olevat selleks. Nõnda need asjad käivad.


[1]Jaan Kivisild (1882-1954), Eesti Panga direktor;  1914–1916 Tartu 2. Laenu ja Hoiu Ühisuse, 
1919–1920 Riigikassa, 1921–1924 AS Põhja Pank Tartu osakonna, 1925 ETK rahandusosakonna juhataja; 
1926–1933 Eesti Panga direktor; 1936–1940 Tallinna Börsikommitee  maakler; 1941–1945 
teenis Nõukogude Armees; 1953 arreteeriti, suri vangistuses.

Keilas, 20. augustil 1925

Saadan järgmise kirja:

„K.a. riigivanem, herra J. Jaakson[1]!

Palun lahket vabandust, et pöördun Teie poole eraviisil järgmise asja pärast. Leiti hiljuti Lübeck’i riigiarhiivist Keila kirikuvöörmündrite arveraamat aastast 1472-1553. See raamat toodi ajutiselt Tallinna linnaarhiivi. Linna arhivaari assistent noor ajaloolane Dr. Paul Johansen, Daani Tallinna kindralkonsuli poeg, meie maal kasvanud ja eriliselt meie maa vanemast ajaloost huvitatud, tegi nimetatud raamatust tähttähelise ärakirja ja kirjutas ka väärtusliku seletuse. Dokument on ainus niisugune keskajast Eesti ehk üldse ka Balti maakirikute kohta. Ta on tähtis ehitus-, kultuur- ja kohalikule ajaloole. Kõige pealt on ta tähtis rahva kultuurilise, vaimlise tasapinna tundmaõppimiseks ülalnimetatud ajal. Dokumendis on teateid Keila alevist keskajal, seal on mõnigi huvitav vanaaegne Eesti nimi j.n.e. Igatahes on nimetatud arveraamat üks huvitavamaist viimase aja ajaloolistest leidudest meie maa kohta. Paul Johansen on juba tuttav oma seniste raamatute poolest, nimelt „Eestikeelsed palved Kullamaalt“ (keskaegne dokument) ja „Vana Tallinna Jaani haigemaja vakuraamat a. 1435-1507“. Johansenil enesel puudub aga võimalus raamatu kirjastamiseks. Raamat nagu teaduslik väljaanne ei tasuks ennast ise mitte ära: ta ilmuks üksnes vast kunni 500 eksemplaris ja leiaks ostjaid pikema aja kestvusel üksnes õpetatud ilmas. Tema väline kuju oleks: eestikeelne eessõna minu poolt, teaduslik seletus Saksa keeles P. Johanseni poolt ja siis dokument täht-tähelt selleaegses siin valitsenud Alamsaksa keeles, millele veel järgneksid tähestikulised asjalikud registrid. Niisugusel kujul avaldati linnaarhiivi poolt ka senised teaduslikud väljaanded. Saksakeelse seletuse läbi on dokument kergemini tarvitatav ka Lätis, Soomes j.n.e. Raamatusse tuleksid ka mõned pildid minu 1924. a. ilmunud „Keila kihelkonnaloost“.

Arveraamatu väljaandmise pärast kõnelesin ma kevadel haridusministri Rahamägi’ga, kes nõus oli väljaandmist 25 000 margaga ministeeriumi poolt toetama. Viimase lubaduse sai ka Johansen ministeeriumist herra Ney[2] kaudu ja lubadusest teatas mulle suusõnaliselt ka prof. Rahamägi. Johansen aga ei esitanud vormilist palvet mitte otsekohe. Vahepeal on nüüd seisukord muutunud: haridusministeeriumil ei ole enam vabu summasid ja Johanseni palvekiri olevat Teile, herra Riigivanem, edasi saadetud. Kui ma nüüd tohin, siis paluksin Teid küll lahkesti võimalust mööda nimetatud arveraamatu väljaandmist võimaldada. Johansen on palju vaeva näinud selle raamatu pärast ja ei nõua sealjuures enesele ühtki honoraari, kui aga meie kodumaa ajaloole tähtis dokument ilmuda võiks.

Kaasa lisan ühe minu ülesvõtte nimetatud arveraamatust.

Keilas, 20. aug. 1925                                      Kõige täielikuma austusega

/allkiri/ A.Köögardal

Keila koguduse õpetaja.“

Johansenile, kes oma raamatu häda pärast nüüd mulle kaks korda on kirjutanud, kirjutan ma ka.

***

Jällegi on Keilas üks mees – noor perekonnaisa, venelane Pantelejev, ennast üles poonud. Enne poomist on ta oma sõpradega viina võtnud. Pantelejevil olnud perekondlisi raskusi: armastanud oma naist, keda teised tema omaksed, kellega ta ühes elab, ei salli. Pantelejevi surnukeha viidi Tallinna Vene surnuaeda.

Tallinnas on Keila kirikumõisa maa peal elutseva marujoodiku, rätsep Less’i tütar, kes mehel on, ennast üles poonud.

Surnute raamatusse on enesetapjaid, kes Keila on maetud, seni tänavu 5 üles kirjutatud, s.o. ligi 4½% kõigist surnutest. Õieti peaks arvama enesetapjate hulka ka neid, kelle surm tuli „südamenõrkusest liia alkoholi tarvitamise tagajärjel“, nagu üks Humala mees Iter mõne aja eest vankris kojuteel ära suri, ja üks Vääna mees Uuel aastal maeti, kes piirituse joomise kätte suri. Enesepoomine näib õige moodi minevat:  5 enesetapjast on ju 4 enesepoojat.


[1]Jüri Jaakson (1870-1942), poliitik, majandus- ja riigitegelane; 1897-1914 töötas Viljandis ja 
Riias advokaadina; 1917 Eestimaa kubermangu komissari abi; 1918-20 kohtuminister; 
1924-25 riigivanem; 1926-40 Eesti Panga president; 1941 arreteeriti, lasti maha vangilaagris.
[2]Gottlieb Peeter Ney (1881-1973), haridustegelane ja ajaloolane; 1905-12 Peterburis ajaloo ja 
geograafia õpetaja; 1913-17 Arhangelskis gümnaasiumi inspektor ning 1917-19 direktori 
kohusetäitja; 1921-22 Tallinna tütarlaste kommertskooli direktor; 1923-1935 Haridusministeeriumi 
teadus- ja kunstiosakonna direktor; 1925-35 Muinsusnõukogu esimees; 1935-36 J. Westholmi 
erahumanitaargümnaasiumi direktor; 1936-40 Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu direktor ning 
Arhiivinõukogu esimees; 1941 siirdus Saksamaale, 1948 Rootsi, kus töötas Lundis arhivaarina.

Keilas, 25. augustil 1925

Reedel, 21. augustil sõitis siia õp. Sommer. Siin hommikust ära süües, sõitsime hobusega Laulasmaale. Sommer oli seal esimest korda ja nägi esimest korda ka Klooga trepioja. Laulasmaa mõisa jäime peatuma. See mõis oli riigistamise ajal ühe eestlase, maaler Arrong’i[1] omandus. See endine omanik peab praegugi seda mõisat ja elab suvel oma naise ja kasutütre Lea’ga Laulasmaal. Arrong’il on Laulasmaal ka maaeraomandust, mereäärset metsa. Sommer käis seda vaatamas, sest ta mõtleb lähemal ajal oma perekonnale kuhugile mõnd suvimaja ehitada, kuna temale hiljuti ka esimene tütar sündis. Laulasmaa mõisas võeti meid väga hästi vastu – sõime seal kaks korda ja jõime natuke ka õlut. Käisime sealt ka Lohusalu külas – mina, Sommer ja Arrong oma kasutütrega. See kasutütar on Sommeri õpilane olnud Kaarli gümnaasiumis ja oli Lohusalusse sõidul minu vankris; on nähtavasti väga rõõmus inimene ja õppivat laulmist. Lohusalus võtsin ühe vanamehe armulauale ja siis käisime n.n. põhjaranda vaatamas ja muidugi ka fotografeerimas. Kell ½ 9 õhtul sõitsime pärast õhtusööki Laulasmaalt Keila poole. Koju jõudsime kella 11 paiku. Oli kottpime. Et kivitee ikka veel pooleli on ja tee Keila silla ja kirikumõisa vahel Keila mõisa ristikheina põldu mööda käib, siis oli see osa teed üsna raske: käisin mõnekorra hobuse eel ja otsisin tikutulega teed! Taevas oli pilves ja tibas kodu lähedal natuke vihmagi. Kodus õhtusöögil istudes asus aga mõnutunne südamesse, ja teekond Laulasmaale jäi väga heaks mälestuseks.

Laupäeva, 22. augusti hommikul sõitsin Sommeriga Nõmmele Leib’i vaatama ja sealt sõitsime paari tunni pärast kolmekesi Tallinna. Õhtupoolikul kell 4 sõitsin ühes Leib’iga Rapla poole. Raplas oli pühapäeval Piiblipüha, kus mina jutluse, Hageri praost pihtikõne ja Liiv kõne pidas. Mina pidasin ka kirikupalve ja pidasin ühes praostiga armulauateenistust. Ma ei läinud mitte aga Rapla kirikumõisa korterisse, vaid Sõerumäele Leib’i õe ja õemehe juure, kes oma tütre hobusega vaksalisse ka vastu oli saatnud. Sõerumäele läksin sellepärast, et Leib nende käest telefoniga sauna tellis ja saun ka köetud sai. Sain seega ligi aasta pärast korra jällegi ka saunas käia. Sõerumäel oli elekter ka saunas. Leib’iga kahekesi olime saunas. Pühapäeval sõin Rapla kirikumõisas lõunat, Leib ka. Pärast läksime jällegi Sõerumäele.

Esmaspäeva, 24. augusti hommikul kell 3 pandi Sõerumäel jällegi vesiratas käima ja elekter hakkas põlema. Meie tõusime üles ja olime kell ¾ 5 Rapla vaksalis. Rong jäi paarkümmend minutit hiljaks. Kell 8 hommikul jõudsime Tallinn-Väiksesse. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Hasselblatt[2] juhtus Pärnust sõitma ja meie temaga kokku. Kuna Leib’iga ka proua Schultz ja Leib’i õetütar Raplast kaasa sõitsid ja nemad paljude pakkide pärast voorimehe pidid võtma, jooksin mina ühes Hasselblattiga autoomnibusi peale, mis mu 15 margaga sõidutas Jaani kiriku juure. Omnibus ei mahutanud kõiki sõiduhimulisi ära – paljud jäid maha. Ma käisin veel turul suitsuräimi ostmas ja sõitsin kell 8,57 hom. Baltiski rongiga Keila poole. Kell 1 p.l. sõitsin Alide ja väikese Hildaga Rannamõisa, sest Alidel oli tarvis riigi haridusnõuniku Jürgensohniga kokku saada, et Paides temale tehtud ülekohtu pärast nõuu pidada. Kell 4 jõudsime Rannamõisa. Hobuse ja väikese Hilda jätsime koolimajasse Dunkelite juure. Kuna Alide Jürgensohniga omi asju õiendas, käisin mina Jürgensohni isaga Tilguranna sihis mereäärsuse ilu vaatamas. Kell 8 õhtul sõitsime Rannamõisast välja ja kell ¼11 olime jällegi kodus, tundes tee peal, et sügisene vilu juba tulemas. Päeval on ikka veel soe, aga öösel on juba üsna jahe. Ruttu möödus suvi ja tema ilu kaob. Nõnda ka inimese elu!

Täna telefoneeris Jacobsen, et temal Alide jaoks linnapolitseis juba koht teada! Muidugi saaks Alide vähem palka kui kooliõpetajana, aga ka tööd on vähem ja tema vend Eduard annab prii korteri ja söögi. Nõnda õiendab Jacobsen kõiki asju, mida ma aga teda õiendada palun. Jacobsen on väga vastutulelik ja heasüdamline inimene.


[1] Otto Johannes Arrong (1862-1930).
[2] Bruno Karl Johannes Hasselblatt (1886-1951), vaimulik; 1912 ordineeriti; 1912-17 Tallinna 
Jaani koguduse abiõpetaja ning 1917-39 1.pihtkonna õpetaja; 1934-35 Tallinna praostkonna 
abipraost; 1939 siirdus Saksamaale; 1939-40 pastor Rawitschis, 1940-45 Güldenhofis, 
1945-47 Brandenburgis, 1948-50 Egestorfis, 1950-51 Haselünnes.

Keilas, 26. augustil 1925

Käisin täna Sauel last ristimas. Laps ristiti küll Eesti keeles, aga varrulised rääkisid enamasti Saksa keelt, sest Saue küla kipub endiste mõisnikkude kätte saama, neid oli ka varrul ja lapse vanemad on ka intelligentsemad inimesed, kes ka Saksa keelt hästi räägivad. Oli ilus ilm, 14° R sooja ja päikesepaiste. Teed on kõik juba kuivad ja valendavad päikese paistel kaugelt juba.

Tikerbeeride aeg hakkab lõppema, ploomide aeg algab.

Öösel on vaksali ligidal olevas surnuaias 34 risti ära rikutud, neist 4 kiviristi hoopis puruks tehtud. Politsei andmetel on seda teinud mõned sõdurid-venelased, kes Keila kroonuladude juures asuvad ja kes eila õhtul ühes oma ohvitseriga „Kapernaumas“ (=Keila restoraan „Vironia“) purjutanud olid.

Keilas, 27. augustil 1925

Täna pidi olema kirikunõukogu koosolek uue köstrimaja edasiehitamise pärast, jäi aga jällegi pidamata, sest kibedal tööajal ei tulnud tarvilikku arvu liikmeid kokku. Koosolijad õiendasid siiski ära, mis hädatarvilik oli: otsustati uue köstrimaja edasiehitamiseks nüüd, kus korjandus tarvilikku summat kokku ei ole toonud, raha laenata nõukogu ja koguduse liigete käest 12%-iga aastas. Alev nõuab, et lagunev surnuaia müür ära saaks kohendatud; selleks otsustati tasuta töösse paluda koguduse liikmeid hobusemehi. Köstrimaja materjaali vedamisel oli palju niisuguseid hobusemehi väljas (muidugi ei tulnud mitte Harkust, mis kaugel on, ja Väänast, mis ialgi midagi ei ole teha tahtnud – neist kohtadest tulevad ikka ainult üksikud).

„Laste Rõõm’us“ No 15, mis täna ilmus, on minu jutukene „Kustist, Kiitsakust ja karvasest Murist“, mille kevadipoole omile lastele kirjutasin.

Oli täna väga ilus päikesepaisteline ilm, nagu nüüd juba mitu päeva on olnud. Sooja oli keskpäeval vilus ligi 16° R. Baromeeter näitab 763.

Keilas, 29. augustil 1925

Eila oli ilm pilves, sadas vahetevahel ka uduvihma. Ka täna langes baromeeter edasi, näitab praegu, kell ½11 õhtul 756, aga õhtupoolikul oli ilm väga ilus – päike paistis; nüüd õhtul paistis kuu esimene veerand.

Täna hommikul käisin ma Keila endises koolimajas, külas, vaestele armulauda andmas. Koolimajast on nüüd vaestemaja saanud. On seal ühes suures toas 13 vaest koos. Muidugi nad ka riidlevad ja tulid mullegi kaebama üksteise peale. Kõnelesin neile siis ka rahupidamisest.

Kell 6 õhtul pidasin ma Vääna Vahi endises koolimajas palvetundi. Rahvast oli seal rohkesti. Minu tulekuks oli palvesaal jällegi ära ehitud pärgade ja lilledega. Kaasa anti mulle suur lillekimp.

Kell 9 õhtul laulatasin Keila kirikus ühe paari. Et peigmees Keila koori tegelane on, siis laulis pruutpaari üllatuseks laulukoor minu kõne järele. Kirik oli küünlatega valgustatud. Niisugune õhtune laulatus on väga ilus. Hilda oli minuga kirikus kaasas.

Köster on täna jällegi ühe Saue valla poonud mehe matnud: on olnud üks närvihaige kingsep, kes ümbruskonnale kardetavaks saanud, sellepärast kinni püütud ja vallamaija viidud, et sealt hullumaija edasi toimetatud saada; vallamajas kinni olles on ta aga enese püksirihmaga ära poonud.

Eila õhtupoolikul käisin Hildaga Kumnas Meyendorffide juures teed joomas. Ma olin seal esimest korda, Hilda on seal sagedasti käinud. Meyendorffidel on suur raamatukogu. Ma leidsin nende raamatukogust hulk kirjandust Eesti ajaloo kohta ja hakkan seda tarvitama. Nägin seal üht ilusat hiiglavaasi, mille oli kinkinud keiser Aleksander II kindral Meyendorffile[1] ühe lahingu mälestuseks. See kindral oli leskproua Meyendorffi [2]meheisa. Endisest hiilgusest on alles veel suured seinapildid. Muidu on eluruumid kaunis mustavõitu. Teelaud oli küll puhas. Meie vastu oldi väga lahke.


[1]Georg Otto Wilhelm Meyendorff (1794-1879).

[2]Helena Meyendorff (sünd. krahvinna Schuvalov)(1857-1943), tema abikaasa oli viimane Kumna mõisnik 
Bogdan Theophil Meyendorff (1838-1919).

Keilas, 31. augustil 1925

Eilase pühapäeva õhtupooliku jätsin ma enesele vabaks. Käisime Jacobsenide juures, kes sedapuhku jälle kõik Keilas olid (üksnes Jacobsen ise sõitis õhtuse Baltiski rongiga Tallinna). Jacobsenide juures käis peale minu Hilda, Alide ja minu mõlemad tütred. Iseäralikku midagi ei olnud; Alide tahtis üksnes Jacobseni tänada selle eest, et see nii ruttu temale koha kuulas. Koht ei ole küll veel mitte kindlasti kätte antud, kuid Alide käib juba igapäev linnapolitseis ennast tööga tutvustamas.

Täna võtsin enese koguduse tööst vabaks ja sõitsin Hilda ja tütretega Türisalusse seeni korjama. Meie ei lootnud mitte väga palju seeni saada: tee peal rääkisime, et hea oleks, kui kokku saame 10 seent. Ootamata aga saime nii palju seeni, nagu ialgi enne ei ole koju toonud: heinakott sai peaaegu täis. Enama jao seeni korjas Hilda. Mina olin enama jao aega metsas pikali maas ja puhastasin seeni (ma oskan ussitanud seeni paremini ära tunda kui teised). Et ilm ilus ja soe oli, siis oli väga mõnus Türisalu männimetsa all viibida ja natuke ennast ka vabana tunda. Muidugi peatusime Pirmade juures ja saime jälle ka süüa; meie ise viisime sinna õunu. Kell ½11 hommikul sõitsime kodust välja ja kell ¾10 õhtul olime tagasi. Sõitsime Keila–Karjaküla–Kääsalu–Joa kaudu.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli <***> September *** Oktoober 

*** November *** Detsember