1925. aasta detsember

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuli *** August *** September ***  

Oktoober *** November

 

Keilas, 1. detsembril 1925

Siseministri ettepanekul andis konsistoorium käsu, et täna kell 6 õhtul läinud aasta 1.detsembri enamlaste mässu mahasurumise tänu – ja langenute mälestusjumalateenistus pidi peetama. Mina pidasin selle jumalateenistuse harilikul ajal, s. o., kell 11 hommikul, sest konsistooriumi korraldus tuli, nagu viimasel ajal sagedasti sünnib, õige viimasel silmapilgul ja mul oli selles asjas korraldusi enne tehtud. Nimelt tahtis Keila kaitseliitsel korral Viiburi hauale minna ja palus juba läinud neljapäeval, et ka mina täna sinna oleksin läinud. Haualeminek pidid aga sündima kell 12 päeval, ja kella 11ks olid kaitseliitlased Keila käsutatud. Sellepärast ühendasin ka julmalateenistuse hauale mineku ajaga.

Kell 11 läksin kirikusse. Pidi sinna ka laulukoor tulema, aga jäi ära, sest palju kooriliikmeid on Keila vabrikutes töös ja ei saanud tulla. Kaitseliit jäi kirikusse hiljaks. Jutluse ajaks kogunes kirikusse igatahes üsna rohkesti inimesi. Muist kauplusi oli Keilas kinni ; muist küll kauplesid edasi. Kaitseliit marssis kirikusse minu jutluse lõpupoole. Oli kirikus ka mõni sõjaväelane ja koolilapsi näha. Pärast jumalateenistust läksime hauale, Viiburi vanemad kõige ees, siis mina köstriga, meie järel politsei jaoskonnaülem paraadivormis ja kaitseliidu ohvitser Kuljus ja siis terve kaitseliit. Sinna hauale tulid ka sõdurid – paarkümmend meest oma ohvitseriga. Need kõik seati haua läheduses üles. Haua külgedele, mille peatsis mina hakkasin mälestusjumalateenistust pidama, pandi ühelepoole auuvahtideks 2 sõdurit püssidega, teiselepoole 2 kaitseliitlast püssidega. Pasunakoor oli ka tulnud laulu saatma. Ma lasksin laulda Axel Kallas´e laulu „Langend vendi (= venda) mälestame“ 2 salmi, pidasin siis kõne „Ole ustav surmani…“ kohaselt, palve ja ütlesin õnnistuse. Siis pani üks 10nda rügemendi ohvitser pärja hauale, pidades ka lühikese kõne. Lõppeks mängis pasunakoor „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.

Oli külm ilm. Veel kell 10 hommikul oli -12°R. Inimesi oli Viiburi haual õige palju. Pärast kõigi laialiminekut sõitsin koju. Hilda oli tütretega Keila sõitnud mõnd asja ostma ja mind ka koju viima. Lapsed ja Hilda olid ka haualemineku tseremooniat vaadanud.

***

Õhtul katsuti mulle Nõmme kaudu kusagilt telefoneerida, aga ei olnud mitte midagi kuulda. Siis ütles Nõmme keskjaam mulle edasi, et Saue „Rahula“ linnukasvatusest, kus minu vanatäditütar on, mulle tahetud ütelda, et linnukasvatust enam ei ole – see põlenud täna maha. Hirmus! Üks tulekahju aga ühtelugu teise järele! Kui meil tulekahju juhtuks, siis põleksime küll puupaljaks. Vaatasin täna oma päevaraamatut, mis ju seni juba õige paksuks on paisunud, ja ütlesin väiksele Hildale, et kui tulekahju juhtuks, siis see kõige enne välja viidaks. Väike Hilda on ju kangesti minu päevaraamtust huvitatud ja käib mulle ikka peale, ma lugegu sealt neid kohte, mis tema kohta käivad.

***

Homme sõidan Hildaga jälle linna. Jacobsenil on sünnipäev. Viin temale ühe albumi minu oma valmistatud piltpostkaartidega Keilast, Baltiskist j.n.e. Meie jääme ööseks linna, sest Hilda tahab ju teaatrisse. Hilda pärast jään mina ka ööseks linna, muidu mitte, sest mind huvitaks palju enam kodus töötamine, kui tühipaljas teaater.

Keilas, reedel 4. detsembril 1925

Eila hommikul tulime linnast tagasi. Olime väga väsinud ja puhkasime lõunani. Pärast lõunat hakkasin kantseleitööd tegema, mille peale aeg õhtuni ära kulus.

Tallinnas viisime kolmapäeva hommikul omad asjad rongi pealt Jacobseni korterisse. Siis läksime linna. Mõtlesime õp. Kubu perekonda vaatama minna. Läksime ja kõlistasime, tuli teenija välja ja ütles, et proua alles magab; õpetaja ise vast oli juba välja läinud. Kell oli 10 hommikul. Kubu ukse vastu on õp. Sternfeldti korter. Kõlistasime seal ja saime sisse. Sternfeldt ise oli ennast 1. detsembri pidustustel ära külmetanud ja oli ka kodus. Sternfeldtide juures sõime hommikusööki, seega teist korda päevas, kuna ju kodus kella 7 ajal ka sai söödud. Mõtlesime minna ka piiskoppi vaatama, telefoneerisime tema kodu, kuid ta oli juba konsistooriumi läinud. Läksime õpetaja Sommeri juure, kus ka paar tundi viibisime; käisime siis veel kauplustes ja läksime Jacobsenide juure tagasi. Alide oli Jacobsenile hortensiaid saatnud ja ta kutsuti ka Jacobseni juure lõunale. Pärast lõunat pidi Jacobsen ise kodust ära minema – politsei peavalitsuse ülema Nikolai Reimanni juure ühe töö pärast, mis lõpetada tuli selsamal päeval. Ta oli seal kella 12ni õhtul. Mina käisin vahepeal Hilda, Alide ja proua Jacobseniga Tallinna Jaani kirikus vaimulikul kontserdil. Sealt tulime tagasi ja sõime õhtust, mida ilma sünnipäeva lapseta tegime. Õhtusöögil oli ka Jacobsenide juures korteris olev Vene insener oma Poola prouaga, kes väga lõbusad inimesed on. Lõunasöögi ja õhtusöögi paremaks palaks oli kalkunipraad, mis suurepäraline maitses. Kella 12ni öösel olime õhtulauas, siis läksin mina Alidet koju saatma. Jacobsen juhtus parajasti kojuteel olema ja tuli ka saatma. Pärast ajasime veel kodus Jacobseniga natuke juttu ja kell oli 2, kui magama saime. Et meie magada võisime üksnes kella 2-7ni hommikul, mina sedagi aega kasutada ei saanud, kartes õiget tõusmise aega ära magada, siis olime Keila jõudes õige väsinud.

Keilas, 5. detsembril 1925

Kuna neil päivil sagedasti hommikul üle 10°R külma oli, siis oli täna päeval kõigest 0°R. Ilus päikesepaiste oli ka ja sellepärast käis minu juures üsna rohkesti inimesi. Tempelmargid tunnistuste jaoks lõppesid mul otsa ja neid pidi Keila postkontorist tooma. Sai hobune saani ette rakendatud ja sõitsin terve oma perega Keila. Väike Viktor sai esimest korda elus hobusega sõita ja esimest korda elus oli ta ka Keila alevis. Sõit meeldis temale väga.

Kirjutasin täna jutukese “Jõuluvana”. See on minu kümnes oma arvates üsna korda läinud jutukene. Kirjutasin ta peaaegu sel ajal valmis, kus Hilda vaksalis käis Alidet siia toomas.

Keilas, 6. detsembril 1925

Sajab vihma, lund ja jäätust. Kui hommikul kirikusse läksin, oli sadu kangesti vastu. Õnneks sain natuke maad saaniga sõita, sest Raukased sõitsid kirikusse ja võtsid minu ka peale. Siiski oli nägu täiesti märg, kui kirikusse jõudsin. Märja palitu peale ajasin talaari ja kindad panin käärkambri ahjukappi kuivama. Rahvast oli vaatamata halva ilma peale kaunis palju. Umbes 170 inimest oli armulaual. Pärast jumalateenistust oli kaks surnut korraga matta.

Raukas rääkis mulle linnukasvatuse tulekahjust. Tema oligi olnud see, kes mulle telefoneeris. Tulekahjule ruttanud inimesed olid peaaegu kõik majakraami välja kannud. Õue peal on veel üks teine majakene, kus 2 elamiseks kõlbulikku tuba on, kus harilikult vana Potral, minu vanatädi tütre mees, kanahaudumise masinaid tegi. Appi ruttanud inimesed olid need toad puhtaks pesnud, üks ja teine toonud sinna ka söögipoolist, nõnda et tulehädalised kohe sinna sisse võisid kolida. Pärisomanik ise on praegu väljamaal. Kodus on olnud üksnes omaniku õde, kelle käest ka maja põlema läks: hommikul vara käinud ta pööningul kanadele süüa viimas ja unustanud tule sinna, mille siis kanad vast ümber ajasid ja nõnda maja põlema läks.

Käisin õhtul kella 8-9ni ühes väikese Hilda ja Ellinoriga Alidet vaksalisse viimas. Kui tee peale saime, siis hakkas vihma ja lumelortsi sadama nõnda, et meie pealisriided õige märjaks said ja meie nad ahjuvarna kuivama pidime panema.

Keilas, 7. detsembril 1925

Sula jäi täna enam – vähem järele. Ma käisin Kumna küla kõige kaugemas nurgas haige juures, tee oli väga libe ja hea. Pärast käisin Hilda ja Ellinoriga Rehemäel, kust lapsed kelguga liugu lasksid.

Keilas, 8. detsembril 1925

Tegin täna kantseleitööd ja aitasin lapsi pärast lõunat lumemaja ehitamisel. Õhtuks läksime Greenbergide juure, kus olime kunni kella 10ni õhtul – mina, Hilda ja mõlemad tütred. Tagasitulekul väsis Ellinor ära ja ma kandsin ta poole tee pealt kukil koju.

Keilas, 11. detsembril 1925

Eila hommikul sõitsin Hildaga jällegi Tallinna. Hilda tahtis nimelt Arbeenina mängu näha. Arbeenina on Kumna vanaproua Meyendorfi minijas ja kuulus Vene näitleja. Ta elab ja töötab enam jagu aega väljamaal, tuleb aga nii umbes kord aastas ka siiapoole. Kus ta mees viibib, ma ei tea, aga igatahes on ta väljamaal. Arbeenina poeg ja tütar aga on Kumna vanaproua hoole all. Poeg Georgij õppis aasta kolme eest minu juures Ladina keelt; ta käib Tallinnas Saksa Toomkoolis. Käisime siis eila Vene teatris “Наполеонъ и пани Балевская” vaatamas. Maria Valevskaja osa mängiski Arbeenina. Tõesti, ta mängis hästi, s.o., elas kaasa mängutegevusele. Teatris olime jällegi Jacobsenidega; Jacobsen oli ka Alide ja B. Leib´i teatrisse kutsunud. Teatris oli kuuldavasti enam jagu Eesti publikum. Oli küll ka venelasi palju, ka Kumnast, muu seas oli ka Arbeenina poeg. Ka sakslasi oli; olin koos kohtupalati liikme Erdmanniga. Ka arhitekt Ederbergiga, kes ühes õpetaja Lattik´uga käis Jeruusalemmas, olin teatris koos; tema on küll eestlane. Teater oli täiesti rahvast täis. Olime teatris kella ½ 8 – ½ 12ni õhtul. Leib, kes Nõmmele oma koju sõitis, saatis Alide koju, meie aga läksime Jacobsenide koju, kus veel õhtust sõime ja juttu ajasime. Muu seas lugesin ma seal ette ka oma üheteistkümnenda lastejutu “Väikese Atsi esimene koolipäev”, mille kirjutasin 9. detsembril ja mis lastele palju nalja sünnitas. Alles kell ½ 2 täna hommikul saime magama.

Eila hommikul Tallinna jõudes viisime omad asjad Jacobsenide juure. Sealt läksime Sternfeldtide juure, kuhu natuke ka õunu viisime. Sternfeldti juures käisin ma ka vannis, mis jättis õige mõnusa tundmuse, ja sõime seal lõunat. Korra käisin ma Leib´i tema vabrikus vaatamas ja sain hea hulga seepi. Õhtupoolikul käisin Hildaga piiskopipaari nende uues korteris Soo tänaval N°7 vaatamas ja jõime seal teed. Sõitsime sinna ja tagasi omnibusiga kahe pealt kokku 60 marga eest. Piiskopi käest kuulsin, et konsistoorium mind määranud kommisjoni liikmeks, mis õp. Tallmeisteri sündmatat ülesastumist konsistooriumi vastu peab harutama. See sõnum mind ei rõõmustanud: kuigi ma olen objektiivne ja ei lase ennast ühestki kirgest vedada, siis on ometi Tallmeister äge ja katsub kõiki “ maha teha “, kes teda arvustada julgevad. Kuuldes, et ka Hageri praost, kes tark ja kaval inimene on, selles kommisjonis on, ei ütelnud ma siiski mitte juba otsekohe ei. Piiskopi juurest ruttasime Sternfeldtide juure veel mõnesuguste päeval ostetud asjade järele ja sealt Jacobsenide juure, kuhu ka Alide oli ilmunud, ja sealt üheskoos Arbeeninat vaatama (Leib ootas meid teatris).

Täna kella 10 paiku hommikul koju jõudes mõtlesin magada, sest öösel ei saanud; aga magada ma ei saanud, sest päeval ikka see asi ei lähe; ka käidi koguduse asjus minu juures, nõnda et pidin üles tõusma siis, kus uni parajasti tulemas oli. Õhtupoolikul käisin Valingul üht vaeste inimeste last ristimas, kes juba enam kui pool aastat vana oli: vanematel ei olnud siiamaani kiriku liikmekaarti võetud ja ilma selleta ei julgenud nad ristimist paluda. Mulle maksid nad siiski ka tasu – 150 marka. Koju jõudes teenisin tunnistuste kirjutamisest 180 marka, nõnda et tänase juhusliku sissetulekuga rahul võin olla.

Keilas, 12. detsembril 1925

Oli väga igav päev. Terve päev oli ilm pilves, 4°R külma ja sadas vahetevahel lund. Koguduse asjus ei käinud mitte ühtki inimest. Kirjutasin jutlust ja pihtikõne, need ei saanud ka mitte kõige paremad. Õpetasin väikesele Hildale Saksa keelt ja kirjutasin ka “ Väikese Atsi esimene koolipäev” trükivalmis, siludes ja muutes mõnd kohta esialgses kujus.

Praost Thomson telefoneeris mulle, et piiskop temale teatanud Tallmeister´i asja uurimiskommisjoni liikmeks valimisest. Ta kutsus mind teisipäeval nõuu pidama Tallinna, kas võtta valimist vastu või mitte.

Keilas, 13. detsembril 1925

Et ilus lumetee oli, siis oli rahvast palju kirikus ja üle 200 inimese armulaual! Matsin 2 surnut korraga. Õhtupoolikul sõitsin Hildaga Valingu Tapi külasse Karu talusse. Hilda jäi sinna, mina aga läksin üle välja Andrese talusse haige juure. Sealt tagasi tulles pidasin kuldpulmatalituse Karu talus Olts´ide abielupaarile. Pärast olime seal ka pidulauas, mis hästi kaetud oli. Olid esmalt külmad söögid: heeringas koorega j.n.e., sprottid, kilud, külmad küpsetatud räimed, külm sealiha j.n.e., siis tuli bouillon, selle järele lambapraad kartulate ja kapsastega ja kurgi ning peedi salatiga, lõppeks veel magus söök vahule löödud koorest ja muust magusast asjast. Hea koduõlu oli ka. Igatahes oli kõik üsna suurepärast. Pärast ajasin veel meeste pool juttu – Valingul on ka iseteadvaid maa seltskonnategelasi.

Kell 4 p.l. olime kodust välja sõitnud ja kell 10 õhtul olime tagasi. Tagasisõidul sadas lund.

Sain hea tasu ametitalituste eest: haige armulaualevõtmise eest 500 marka, mis paberisse oli mässitud, ja kuldpulmatalituse eest 300 marka. Tõesti, mõned inimesed peavad mind hästi üleval. Valingu külarahvas on ka muidu väga mõistlik, mitte nõnda ei ole aga mõisamehed. Mõisamehed on igalpool oma korratu eluviisi, joomise ja vargusega, alati olnud nuhtluseks korralikkudele inimestele ja on ka praegu, kus nad mõisamaade omanikuks on saanud.

Keilas, 15. detsembril 1925

Sõitsin täna hommikul Hilda ja mõlema tütrega Tallinna – lapsed tahtsid äride jõuluaknaid näha. Konsistooriumi sekretäär Villa tuli meile vaksaliteele vastu, sest ta teadis, et meie tuleme. Läksime siis tema juure ja jõime seal kohvi. Siis läks Hilda meie laste ja proua Villa oma pojakesega jõuluaknaid vaatama. Mina läksin praost Thomsoni juure. Otsustasime temaga vähemalt läbi vaadatagi Tallmeister’i kohta käiva materjaali, sest kui meie otsekohe keelduksime kommisjoni liigeteks olemisest, siis võiks see sedagi arvamist tekitada, nagu ei viitsiks meie tööd teha ehk nagu kardaksime meie. Thomson arvas, et praegu Tallmeister’i asja läbivaatamist tuleks venitada niikaua, kui märtsikuune kirikupäev on möödunud. Kirikupäeval saab enam-vähem näha, mis meie kirikust üldse saab, ja sellekohaselt tuleb siis ka Tallmeister’iga talitada. Thomsoniga läksime koos Leib’i juure, sest Thomson tahtis jälle seepi osta. Leib aitas mul linnas jõulu- ja sünnipäevakingitust osta Hildale. Siis läksin õp. Sommeri juure lõunale, kuhu minu pere juba tüki aja eest jõudnud oli. Villa juurest tõin pärast lõunat veel summadani ära, mis hommikul sinna oli jäänud. Lapsed käisid sel ajal Hildaga veel linnas pärast lõunat, sest tulevalgel õhtul on poeaknad iseäranis ilusad. Lapsed olid kaks korda ka oma preiligi kokku saanud. Õhtul said nad oma tädi Alidega kokku, kes ka Sommerite juure tuli, et lapsi vaksalisse saata. Ka proua Sommer saatis meid kunni vaksalini. Õpetaja Sommer ise oli sel ajal koolitunnis. Kell 5 p.l. hakkasime Sommerite juurest minema.

Keila jõudmisel hakkas konduktor üht meest trahvima, kes mittesuitsetajate vagunis suitsetas. Väike Hilda nägi seda ja küsis:

„Kas suitsetajate vagunis ka neid trahvitakse, kes seal mitte ei suitseta?“

Vaksalist läksin kohe alevi äärele ühe haige juure. Mind oli minu äraolekul kutsumas käidud ja teenija oli sellepärast minu talaari ja armulauariistad mulle vastu toonud. Tasuks sain 200 marka.

Keilas, 16. detsembril 1925

Üleeila õhtul kirjutasin ma oma kaheteistkümnenda lastejutu „Seenil“, mille täna trükivalmis tegin.

Oli igav päev. Inimesi ei käinud. Üksnes kirikumõisa endine rentnik Kelement viis siit viimaseid piiskopi asju, ja õhtul käis Alide, kes oma kleidi Keila ämmaemanda Ihlbergi kätte õmmelda tõi. Nüüd on kirikumõis piiskopi varandusest peaaegu lage – vast mõni asjakene, nagu paar potikest lilledega, leidubki veel siin. Mitme aasta kestvusel veeti tema esialgul siiajäänud varandusetükikesi üksikute koormate kaupa; iga koorma vahel möödus alati ligi aasta aega.

Keilas, 17. detsembril 1925

Lasksin oma venda Viktori materjaali minu esivanemate kohta korjata. Sain tema käest järgmised teated:

Kohe pärast Põhjasõda tuli Vana-Võidu vallast Orika-Ennu talust keegi Hans oma poegade Hansu ja Juhkamiga Orikale elama. Hans oli 3. ja Juhkam 5–7. aastane. Kui pojad suureks kasvasid, siis jäi Juhkam Orikale isa kohta pidama, Hans aga läks Hallile. Hans oli pool nõia sarnast: kuuvalgel oli ta alati külinud ja ikka olid temal head viljad; teistele oli ta ütelnud, et kuuvalgel tulevat temale kõik sinise- ja punasepüksimehed appi. Pärast teda oli Hallil üks rikas peremees; kas oli ta Hansu poeg või pojapoeg, seda kindlasti ei tea, sest siitkohalt on lugu tume. See oli salaja, ilma mõisnikkude teadmata linu ostnud ja hangeldanud ja nõnda raha kokku ajanud. Korra olid mõisamehed ka läbiotsimise toime pannud, aga mehel olid linad hagude alla peidetud ja ei leitud midagi. Raha oli temal seekord umbes 10 000 rubla olnud, enamasti kõik vaskraha. Et raha vananes, siis vahetas ta selle linnas kaupmees Verncke juures ümber ja sai 4000 rubla asemele. Raha oli linna viies kaks hobusekoormat olnud ja Puuri kõrtsilohus olid nad mädamaas hädas olnud. Selle mehe nimi oli vist kas Ado või Hans. Temal oli kaks poega: üks läks Hallilt Tammele, see oli varandust rohkem saanud; teine aga oli vaesem ja läks Allessaare sealse peremehe põllusulaseks, kuid viljad ei olevat temal kuigi hästi kasvanud. Tema nimi oli Hans. Pärast hakkas tema poeg Ado tema asemele (meie vanaisa). Temal kasvasid viljad paremini. Papa sündis ka seal ja oli kuueaastane, kui nemad sealt Rootsi talu rentnikuks läksid. Papa oli 19. aastane, kui Rootsist Naanule tuldi.

***

On hirmus tuisune ilm. Tuul kohiseb ja hulub väljas. Aknad on lumega nagu ära savitatud. Päeval sulas see lumi, mis vastu aknaid sadas.

Meil käis klaveri häälestaja, keegi Permann, kes varem Peeterburis on töötanud ja kelle isa on olnud korra ka Viljandi kih. Karula mõisas teenimas. Häälestaja käis ka loomatohter Bohl’i ja Meyendorffide pianiinosi häälestamas. Bohli käest sai ta 700, meilt 700 marka; kui palju Meyendorffide käest, ei tea. Meie sõidutasime ta oma hobusega vaksalist siia, siit pärast Kumna mõisa; käidi meie hobusega teda ka sealt ära toomas ja siit vaksalisse viimas. Meil sai ta ka kolm korda süüa. Meil oli tal selle eest aga ka kõige rohkem tööd. Igatahes on niisugustel ametimeestel, kes oma tööd tunnevad, hea teenistus. Hariduse on mees saanud üksnes Tarvastu kihelkonnakoolis ja siis on ta oma praegust eriala õppinud. Meyendorffidele olevat ta Peeterburiski tööd teinud. Meie tellisime teda siia õp. Sternfeldti juures, kus ta ka klaverit häälestas. Kanapääst saadik oli meie klaver häälestamata. Teenija käis klaverihäälestajat vaksalisse viimas ja oli tagasi sõites kaks korda lumes ümber läinud.

Keilas, 18. detsembril 1925

Oli igav tuisune päev. Ma kirjutasin pühapäevaks jutluse ja pärast oma kolmeteistkümnenda lastejutu „Sõit sea seljas“. Lapsed naersid, kui jutu ette lugesin.

Keilas, 20. detsembril 1925

Eile oli jällegi igav päev. Ma kirjutasin jõululaupäeva jutluse valmis ja silusin „Sõit sea seljas“ trükivalmis.

Täna oli õige külm ilm. Veel kirikussemineku ajal oli -12 °R. Alide ja lapsed sõitsid alevisse ja viisid ka minu kiriku juure. Kirikus oli vähe inimesi, neist suurem jagu armulaualised. Armulaual oli 5½ laudkonda. Üks surnu oli matta. Kella 2 paiku olin kodus. Kell 3 p.l. pidi siia tulema üks laulatuspaar; et ta õigeks ajaks ei tulnud, sõitsin ära – Kääsalu Juurikale last ristima. Sinna jõudsin kell 5 p.l., s.o. 1½ tunniga.  12 versta saab sinna. Tee oli paiguti nii ära tuisatud, et läbi lepikute ja väljade talvine tee on aetud. Varrudel anti muidugi koduõlut ja süüa ka. Söök oli hariliku „söögisedeli“ järele: heeringas, külmad küpsetatud räimed, sült; siis vasikapraad ja kõige lõpuks kompott. Olid väga lahked inimesed. Ma sain 1000 marka, millest 50 marka küll kassale läheb. Kell 8 õhtul olin kodus. Hobune ei saanud aga veel mitte talli, sest enne viis teenija Alide vaksalisse.

Laulatusrahvas oli ½5 p.l. tulnud ja ootas mind, Laulatasin koju jõudes kohe ära. Ootamine ei ole neil igav olnudki, sest üks oli Keilas viina järel käinud; ka söönud nad kompvekke. Peigmees oli pruudile ütelnud: „Vaat’, ma ütlesin sulle, et hakkame kodust rutem tulema, aga sul oli ikka veel vaja lokkisid teha!“ Nõnda jätsid lokid 1½ tundi hiljaks ja sundisid 3½ tundi siin ootama.

Keilas, 21. detsembril 1925

Tuiskab. Ma käisin alevis nõukogu eestseisuse koosolekul. Puhus vali kirdetuul; kui ta mõnikord näkku sai puhuda, siis nagu kõrvetas. Aken on meil külmetanud, nõnda et ei näe, mitu kraadi külma on; keegi ütles, et 11°.

Keilas, 22. detsembril 1925

Oli jällegi tuulne päev. Tee on mõnes kohas õige ära tuisatud. Täna on pööripäev. Oli üsna käre külm. Mitu kraadi külma on, ei saa meie termomeetrilt näha, sest aken on külmetanud. Tundus aga üsna külm, kui väikese Hildaga alevis käisin poodides, postkontoris ja köstri juurest üht eila õhtul kellegi käest 80 marga eest ostetud rääbakat jõulukuuske ära toomas. Päev oli muidu üsna igav, sest üksainus inimene käis kantseleis. Ma kirjutasin esimese jõulupüha jutluse täna valmis.

Möödunud imelise pehme talve järele näib tänavune talv õige käre saavat.

Keilas, 23. detsembril 1925

Täna oli poolsula ilm. Käisin Hilda ja tütretega alevis. Kirjutasin teise jõulupüha jutluse hommikupoolikul valmis.

Naispere askeldab juba mitmendat päeva jõuluroogade valmistamisega.

Keilas, jõululaupäeval 1925

Kell on 11 õhtul. Oli pime päev; öeldi küll, et ilm olevat ilus: oli ju tõesti pehmevõitu, vahetevahel sadas vaikselt ka lund. Aga kui ei ole päikest, siis on ikkagi vähemalt minule rõhuv ja rusuv. Hommikul käisin Ellinoriga alevis: ma tõin heeringat ja petrooleumi ja ühe jõulukuuse, mille tõi mulle üks Ohtu peremees Rank. Seega on meil kaks jõulukuuske. Ühe panime saali, teise lastetuppa.

Kell ½6 ajal õhtul algasin jõuluõhtu jumalateenistust. Rahvast oli kirikus rohkesti, kuid see oli mitmet pidi rämps rahvas. Üks joobnud mees, kelle taskust viinapudel paistnud, vaidles päris kuuldavalt arvatavasti emaga, kes teda kirikust välja viia tahtis. Viimaks saadi ta kirikumehe abil ometi välja. Kui kirikusse läksin, tuli esmalt üks hobusetäis joobnud tüdrukuid ja poisse vastu, siis tuli üks joobnud noormees, siis läksin mööda ühest joobnud mehest!..

Lapsed olid vanamamma ja teenijaga kirikus. Pärast jumalateenistuse lõppu tuli käärkambri ka Alide, kes siis hobusega vaksalisse oma asjade järele sõitis. Meie ootasime tema tagasitulekut esmalt käärkambris, siis kirikuväraval. Viimases kohas nägime, kuidas üks reetäis mehi enne ennast purju võttis, kui Tuula poole minema sõitis. Igalpool nähti joobnud inimesi. Kirikumees rääkis, et üks niisugune, müts peas ja vandesõnad suus, ka kirikusse tulnud, kui kirik rahvast juba tühi oli. Kurvad nähtused! Joogu inimesed, kui neil himu on, aga ärgu siis teisi tülitagu. Enamjagu niisugustest meie kihelkonna lakekaussidest aga on kanged teiste tülitajad.

Kirikust sõitsime kõik koos koju. Hilda oli kodus laste kingitused kõik jõulupuu alla pannud. Lastel oli väga hea meel oma asjade pärast.

Jacobsen oli meile väga palju kingitusi saatnud: minule binokli ja veel palju muid asju, Hildale kleidiriide, Viktorile, väikesele Hildale, Ellinorile, vanamammale, Alidele – kõigile oli ta midagi saatnud. See tegi mind õieti väga kurvaks. Ma armastan küll heldeid inimesi ja tahaksin isegi olla helde, aga ma ei taha seda, et inimene minu pärast kas või tervest omast varandusest valmis on lahti ütlema! Need kingitused, mida Jacobsen tegi, on igatahes liig, liig suured.

Keilas, 26. detsembril 1925

Esimesel pühal käis ka Hilda kirikus.

Kell 5 p.l. tuli siia kirikunõukogu liige Jakob Rosenvald, kes pidi mind juhatama talvist teed mööda Kumna Rebasele, kus pühapäevakoolilaste jõulupuu oli. Väike Hilda tahtis kaasa tulla ja ma võtsingi. Sõitsime. Juba kirikumõisa ja Kumna mõisa vahelisel Baltiski maantee osal oli lumehangesid ees, seda enam tuli aga neid lepavõsas, kust kaudu Rebasele peaseb. 1½ tundi jandasime selle 2–3 versta maa peal! Vahetevahel vajus hobune seljani lumme ja rabeles lumes. Ma pidin sagedasti saanist välja minema sügavasse lumme, sest muidu ei oleks hobune enam vedada jõudnud. Rosenvald kõndis pea pool teed lumes teed otsides. Nõnda jõudsime umbes veerandverstani Rebaselt, siis olid niisugused lumevallid ees, et enam peasmist ei olnud mujale kui tagasi. Vahepeal hakkasid ka väikese Hilda jalad külmetama. Rosenvald läks siis läbi sügava lume Rebasele, mina pöördusin tagasi. Mul oli Peksi hobune saani ees ja võõrast hobust ei tohtinud ju mitte ka uisapäisa lumehange kihutada. Nõnda on üksikute talude lugu talvisel tuisusel ajal – ei pease neile ligi!

Kui koju jõudsime, oli Jacobsen oma proua ja pojaga juba meil. Alide tõi nad vaksalist ära. Hiljem tuli proua Greenberg ühes oma tütre ja oma sõbranna proua Väli’ga, veel hiljem loomaarst Bohl, ja kõige hiljem tuli ka Dr. Greenberg, kes Tuulas haige juures oli käinud. Hilda oli esmalt kohvilaua korraldanud, pärast tuli õhtusöök. Aeti juttu, Alide mängis klaverit, mina lugesin oma lastejutukesi ette, vaadati minu pilte ja siis läks Kumna rahvas ära. Jacobsenid olid meil esimest korda öömajal. Tohtriproua oli Hildale sünnipäevakingituseks toonud ühe vaasi. Aeg oli üle kesköö, kui magama saime.

Täna pidasin kirikus jumalateenistuse, matsin ühe surnu ja laulatasin ühe paari. Kell ½2 olin valmis. Jacobsen sõitis minu hobusega selleks ajaks Keila ja meie sõitsime Lohusalusse last ristima. Tee oli päris hea, nõnda et kahe tunniga Lohusalusse jõudsime ja sealt tagasitulekuks ka mitte rohkem aega ei kulutanud. Tund aega, või vast natuke rohkem olime Lohusalus. Õieti ei ole see koht mitte Lohusalu külas, vaid natuke Laulasmaa poole ja kannab Merevahe nime.

Koju jõudes sõime veel õhtust ja kell ¼9 sõitsid Jacobsenid ühes Alidega Tallinna. Homme pean ma Rannamõisa sõitma. Viimane püha on seekord pühapäev.

Keilas, 27. detsembril 1925

Rannamõisas käisin Hildaga. Hommikul kell ½ 8 sõitsime välja ja kell 6 õhtul olime kodus. Tee oli paiguti tuisatud ja hangede kohal aukline. Oma 2 ½ tundi kulus sinnasõitmiseks. Hea oli, et külma oli kõigest 2 – 3 °R. 25 inimest oli armulaual ja üks surnu oli matta. Ka valisime Rannakiriku „korraldava komitee“ uuesti. Endine oli üle 3 aasta ametis. Nüüdki valiti õieti needsamad mehed tagasi. Inimesi oli küll kirikus vähevõitu.

***

Eile sain isa kirja kätte, mis 20. detsembril oli kirjutatud:

„Armas Ado!

Meil ei ole mingisugust lusti, et oleksime teie poole sõitnud, nii kui teie soovite. Suur tänu kutsumise eest, ei saa meie enam teile, sest suur mure on Moori Jaani pärast kaelas, ja ta on meie käest viimse penni välja kiskunud; ei tea, kuidas viimati pastalt jalga saame.

See aasta on koht juba Viktori käes, aga testament on alles tegemata.

Kui peaks õnn olema nii, et Moori Jaan mitte kinni ei läheks, siis loodame meie veel elu peale, aga kui ta kinni läheb, siis on meil kohe pristav kaelas. Jaan on tahtnud Moori kohta mitu korda müüa, aga ei ole saanud, niisamati ka masinaid; need on ka juba lõhutud, kes neid enam ostab.

Teisipäeval, 15. dets., sai 4 nädalat, kui ta läks oma katlaga Kariste, sealt katalt Taageperasse viima, et pidi sealt 23000 marka saama; sai küll katla ära viia, aga mis sündis? Tee oli kõva ja külmetanud. Taageperast sõitis Jaan ise ees koju ja jättis kaks poissi katlaga järele tulema. Poisid tulnud katlaga niikaugele, kui Loodi mäe alla, seal lõpnud puud otsa ja katlaratas läinud katki. Seal seisis katal kaks nädalat, seni kui tema uue jälle Tallinnast tõi. Siis sõitis nõnda kaugele, kui juba Viljandi Vaaluojale, jälle teine ratas katki, pidi jälle Tallinna ratast otsima minema. Nüüd on kuulda, et neljapäeval 17. detsembril on sealt juba ära tulnud. Masin olnud Võidu Piimal, läinud sellele järele. Vaatame nüüd, kuidas tema õnn! ei õitse enam! Teised peksid kõik oma masinatega rehtesid. Tema aga sõitis ja parandas oma katelt. Kui tema seda katelt viima läks, võttis ta meie vankri; siis oli see ka tee peal katki läinud. Ka teise külamehe vanker on katki, sest temal ise vankert ei olnud, aga oma puudega pidi ta katla sinna viima. Moori koht oleks kulduur olnud, kui temal seda masinat ja katelt poleks olnud.

Kriminaalpolitsei on Varese Adam Koppel’i majas – sealt antakse Koppel’ile kõik teada, mis meie kaebame.

Ma räägiksin veel, aga ma arvan, et seegi on teil raske kuulda.

Head õnne soovin mina teile: sulle, Hildadele, Ellinorile ja väikesele pojakesele. Olgu teil rõõmsad pühad ja õnnelik uus aasta! Elage meie rõõmuks! Jumalaga! Isa.“

Näitasin kõiki isa kirju Jacobsenile. Jacobsen rahustas ja kinnitas, et veel häda ei olevat ühtki. Ta soovitas isale kirjutada rahustavat kirja.

***

Johansen on 24. detsembril postile pannud ühe proovieksemplari Keila kirikuvöörmündrite arveraamatust. Selles raamatus on minu eessõna, 2 pilti minu Keila kihelkonnaloost ja 2 minu päevapilti arveraamatust enesest; ka on minu raamatut mitmes kohas nimetatud. Raamat on nägus: trükk ja paber on head ja pildid hästi välja tulnud. Johansen ise on 6. jaanuarini Riiga sõitnud.

Saime eila ka ühe piltpostkaardi agr. A. Kalm’u käest, kes nüüd alaliselt Tallinnas elutseb ja üksnes vahetevahel Keila mõisas käib. Ta kutsub meid teda vaatama.

Pühade õnnesoove saime veel: Raukastelt Sauel, Pekside ja Piepenbergide käest, endiselt lastepreililt, Soridelt. Konsistooriumi sekretäär Villa ühes abikaasaga saatis posti kaudu Hildale sünnipäevaks ühe ilusa schokolaadi karbi.

Keilas, 29. detsembril 1925

Mõtlesin täna hommikul kirjutama hakata Vana-aasta õhtu jutlust, aga korraga tuli üks mees, kes mind oma hobusega viis Ohtusse haige juure. On seal üks varas ja joodik suremas, kes siiski armulauda igatses; võib küll ka olla, et ta kõige pahem inimene ei olegi mitte.

Õhtul käisin Hilda ja tütretega Dr. Greenbergi pool õhtusöögil. Seal olid muidugi ka Bohl’id. Peale nende olid veel Keila Kuljus’te abielupaar ja Kuljuse õde, vist proua Saar, oma tütrega. Kuljus ja tohter mängisid malet, teised kaarte. Mina vaatasin ilma tegevuseta pealt, üksnes mõteldes.

Keilas, 31. detsembril 1925

Teist päeva kestab sula ja juba on tee paiguti lumest paljas. Ometi oli täna õhtusel jumalateenistusel nii palju rahvast, et ots välja ulatunud. Üle 600 inimese oli armulaual. Ühe joodiku lasksin kirikust välja viia: ta segas mind terve jutluse aeg.

Koju sain natuke aega enne kella 9 õhtul; jumalateenistust algasin ¼ 6 õhtul. Läksin ja tulin jala; sula ja libeda lume pärast oli üsna väsitav käia.

Õhtul valasin õnne – laste pärast, kes kolmekesi kõik asjast huvitatud olid: sula tina külma vette lastud muutub ju ülihuvitavaks.

Kirikus oli ootamata ka pasunakoor.

___________________________________________________________________________________

Aasta lõpeb. Ma olen temaga enam-vähem päris rahul. Tunnen, et vaimliselt arenenud olen. Annaks Jumal, et uus 1926. aasta tuleks ka hea aasta! Arendagu ta mind edasi, nõnda et ma siis, kui ükskord kustun, mitte otsekohe unustuse hõlma ei vajuks, vaid et ma oleksin mõnd ka teinud, mis mõneks ajaks jääb. Jumal kaitsku ka tervet mu perekonda, kõiki mu omaksid ja häid inimesi! Hoidku ta omad head vaimud meie kõikide ümber!

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August  *** September *** 

Oktoober *** November