1925. aasta jaanuar

Detsember 1924  <***> Veebruar ***  Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli ***  August ***

 September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 1. jaanuaril 1925

Maa oli täiesti must. Eilane lumi oli kadunud. Et päev enam-vähem kuiv oli ja tuul ka mitte väga kange ei olnud, siis tuli inimesi väga palju kirikusse; tuli neid küll jala, küll hobusega. On ju esimene jaanuar Keilas alati ka aruande päev: õpetaja ütleb kantslist, palju on aasta jooksul sündinud, surnud, laulatatud, leeritatud, armastusandeid j.n.e. Üks mees Vitist, kelle naine baptisti usku läks, oli viina ära surnud ja maeti täna.

Keilas, laupäeval 3. jaanuaril 1925

Eila ja juba üleeila õhtul sadas kange tuulega sulalund ja maa sai üsna kirjuks. Täna oli aga +5° R, baromeeter näitas 728 (aasta jooksul kõige madalam rõhumine) ja sadas vahetevahel kangesti vihma. Lund ei olnud enam kusagil, käisin vankriga alevis. Kui tagasi tulin, siis sai palitu üleni poriseks, sest hobune kippus sõitma ja küljepealt ajas kange tuul pori üles.

Eilases „Päevalehes“ on minu raamatu kiitev arvustus[1]. Nüüd kuulutab ka „Päevaleht“ minu raamatut oma Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse nimel.


[1]Päevalehes ilmunud artikkel: http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s403602&nid=269666

Keilas, 5. jaanuaril 1925

Eila oli vähe rahvast kirikus: ei taha ju keegi selle poriga välja tulla. Ometi oli üsna ilus päikesepaiste. Õhtul käisin Hilda ja mõlema tütrega Kumna mõisas Dr. Greenbergi ja loomatohter Bohl’i pool. Lapsed mängisid tohtri Kariniga; vanemad inimesed mängisid kaarte. Kaardid mind ei huvita, sellepärast ei võtnud ma ka mängust osa. Istusin Kumnas niisama, mõtetes omaette. Kui kella 10 paiku õhtul Kumnast üle välja jala tagasi tulime, tibas natuke vihma. Öösel läks mul uni ära, ma tõusin üles, et tuld põlema panna, ja nägin, et lumi maas oli. Täna käisin Tuula Ussimäel haige juures. Sulavast lumest oli tee väga vesine. Õhtuks sulas lumi enamasti ära. Nüüd on ilus kuuvalge ja hakkab nähtavasti külmetama. Praegu on kell ½ 9 õhtul ja termomeeter näitab natuke üle 0°. Tegime õhtul jõulupuud ja näitasime lastele jällegi udupilte. Viktor kartis udupilte ja hakkas nutma. Proua Ihlberg oli õhtul siin, korra käis ka proua Greenberg.

Esimest korda pärast õp. Lestaga Hagerisse sõitmist sõitsin täna jälle Tuula mõisast läbi. Oli parajasti suure tormi algus, kui Lestaga mõisa puiesteel sõitsime. Lesta kartis, et mõni puu tuulest maha aetakse ja meile peale heidetakse. Mina trööstisin, et need puud – papplid j.n.e. – kange tuule käes kasvanud ja seega mitte ei murdu. Hageri kirikumõisa metsas oli aga üks kuusk risti üle tee langenud, nõnda metsaalust mööda ringi pidime sõitma, et edasi saada. Kui Hagerist õhtul tagasi sõitsime, ei läinud meie mitte läbi Tuula, sest hommikul oli see tee oma halbdusega ära tüüdanud, vaid seni mulle tundmata teed Arudevahelt Pärnu maanteed mööda edasi Jõgisooni. Oli hea, et sealt läksime, sest torm oli nii kange olnud, et ta Tuula puiesteel siiski neid vanu tugevasti juurdunud puid oli maha ajanud. Enam jagu oli küll langenud allpool tormipuhumist tee ääre; puujuured olid suure hulga maad kaasa kiskunud ja suuri auke sünnitanud; muist oli ka teiseltpoolt teed, tormi küljest, üle tee langenud, ja tee oli sel õhtul, kus meie Hagerist sõitsime, sulutud olnud. Täna lugesin langenud puid; neid oli 24. Vana puiestee on üsna lagedaks saanud, iseäranis just sellest küljest, mis mitte ei olnud tormi pool, vaid varjatud teisel pool teed olevaist puudest. See oli torm, mis üle Eesti puid murdis ja mõnda muudki kahju tegi.

Keilas, 7. jaanuaril 1925

Eila oli kirik jällegi rahvast täis. Teeäärsed olid natuke külmetanud, seega tahedamad. Kirikulised olid pea kõik jalgsi tulnud. Oli natuke ka lund ja sadas vahetevahel sula lund. Õhtul sai maa lumest jällegi valgeks. Täna oli maa ka valge ja jäigi nõnda, olgugi et 2° R sooja oli. Käisin Hildaga Tallinnas. Seal oli muidugi täiesti sula.

Keilas, 8. jaanuaril 1925

Täna tegin päev otsa kantseleitööd. Sõjaväe prokurör oli jällegi saatnud Keila vallavalitsusele 2 isiku ja Harku vallavalitsusele ühe kohta teateid mahalaskmise üle kommunistlisest mässust osavõtmise pärast. Harku valla liigetest on keegi Harry Põlluroos, 25 aastat vana, maha lastud; seda isikut meie personaalraamatutes leida ei ole. Keila valda saadeti teated 53. aastase Anna Promis’e ja 64. a. Kustas Runstüki kohta. Mõlemad on juba perekondliselt õige punased. Käisin 6. juunil 1922. a. Ahtma külas last ristimas. Oli hiljuti kommunist V. Kingissepp[1], kelle nime järele Vene linn Jamburg ümber nimetati, surma mõistetud ja maha lastud. Seal Ahtma talukeses, mis kellegi Kottavi oma on, oli ka linnainimesi, kes kõik punast juttu ajasid. Iseäranis oli üks rätsep vihane Eesti valitsuse ja sõjaväljakohtu peale. Hiljem toodi sealt kandist üks surnu kirikusse, kelle puusärk matusele tulnud kommunistlise linnarahva poolt punaste roosidega ehitud oli! Maha lastud Anna Promis, kes Tallinnas elas, on sündinud Kottav. Huvitav on, kas tema kaks tütart, kellest üks juba 21. aastaseks saab, teine aga 17. aastane on, ka leeri lähevad või mitte. Ahtma lähedalt on hiljuti ka üks oma kõnedes õige verejanuline mees Kuusemets kinni viidud. Ei ole asjata, kui Ahtma nurga kohta räägiti, et see punane olevat, ometi kiriku liikmekaardid enesele muretsenud, olgugi et korra otsustanud seda mitte teha. – Kustas Runstük on kellegi Villem Runstüki isa; see Villem langes punasena Keila lahingus sakslaste kuulist 23. veebruaril 1918. aastal. Kustas Runstük on Ohtust pärit, hiljem aga Sauel ja seekord vist Tallinnas elanud, ja Saue vald on ühtepuhku kommunistliste pesadega leitud olevat, millest teda küll mitu korda puhastatud. Sauelt on leitud kommunistlisi trükikodasid j.n.e. Muidugi on sellepärast nõnda, et Saue Tallinna lähedal ja rongiga sinnapeasmine väga kerge. Meie maa usklikkude ja punaste kõige suurem tekitaja näib Tallinn olevat, seega on ta äärmuste tekitaja. Praegu puhastavad sõjaväevõimud nõnda kangesti meie maad kommunistidest, et väljamaal nähtavasti mõnes kohas juba „valgest terrorist Eestis“ räägitakse. – Maa on lumest päris valge. Täna ei sulatanud, sest päev otsa oli – ¼°R; õhtul kunni -1°R. Vast hakkab talv tulema.


[1]Viktor Kingissepp (1888-1922), Eestimaa Kommunistliku Partei juht ja rajaja.

Keilas, 9. jaanuaril 1925

Hommikul sulas nõnda, et õhtuks must maa järele jäi. Oli kirikunõukogu koosolek kella 10 hom. kunni kella 5 p.l. Seati eelarve kokku. Palgad jäid nagu läinud aastalgi, liikmemaks ka. Kirikusse elektri sisseseadmiseks ja leerimaja ehitamiseks kiriku lähedale otsustati raamatutega korjamist ette võtta, kui täiskogu muidugi nõus on. – Õhtul sõitsin kodust veel korra alevisse; Hilda oli kaasas. Viisin hädatarvilikke tunnistusi posti peale. Tagasitulekul sõitsid purjus mehed vastu, kes minu aga ära tundsid ja mulle väga ropu sõna ütlesid. Ma vaikisin, kuid meeleolu sai väga rikutud.

Saue vallavalitsus teatab kahest maha lastud kommunistist, kes aga kumbki enam Keila koguduse liikmed ei ole. Mõlemad on küll Raholast pärit: üks seal sündinud, teise vanemad sealt; kuid nad on ammu Tallinna koguduse liikmed. Ühe mehe nimi on Edgar Eduard Barst, Johannes Eduardi poeg, sünd. 13. aprillil 1901. a., teine on Eduard Fors (Vorsmann), sünd. 19. juulil 1900. a. Maha lastud on nad 13. dets. hommikupoole ööd.

Keilas, 10. jaanuaril 1925

Täna on vana kalendri 28. detsember, seega minu sünnipäev. Olen nüüd 34 aastat vana. Hommikul oli herra Peks mulle kingituseks toonud ühe nahktasku. Lapsed olid preili juhatusel kokku õmmelnud lapid sulepühkimiseks. Kringel oli ka tehtud, mis nüüd enam-vähem kuivama jääb, sest ma sõidan homme hommikul Hildaga Tallinna Jacobseni tütart ristima, Keilas köstripüha tehes. Kumna prouad ähvardasid mind korra enne jõulu küll minu sünnipäeval meeles pidada ja külastama tulla, ei leidnud aga peale herra Peksi kedagi tulemast. Ei ihalda ma ka ühtki õnnesoovi. Tegin terve päeva kantseleitööd. – Hommikul oli maa jälle lumest valge ja jäigi nõnda. Nüüd õhtul on peaaegu 0°R, natuke üle.

Keilas, 13. jaanuaril 1925

Pühapäeva, 11. jaanuari hommikul sõitsin Hildaga Tallinna politseiinspektor Jacobseni tütart Annat ristima. Jacobsen oli meile plattvormile vastu tulnud. Koguni auto oli ta meile vastu muretsenud. Auto oli nähtavasti kriminaalpolitsei ülema käest. Et Hildal Alide jaoks paar purki sahvti oli kaasa võetud ja Alide haige olles Tallinnas oma venna juures elab ja Paide veel sõitnud ei ole, siis sõitsime esmalt Pikale tänavale sahvti ära viima. Sealt sõitsime Baltiski maanteele No 19, Jacobseni korterisse. Sealt me sel päeval välja ei saanudki, sest varsti pärast sinnajõudmist asusime hommikusöögile, mis kaua kestis; pärast jõime natuke õlut, kutsusime telefoni kaudu ka Leib’i välja. Kell 2 sõime lõunat. Kell 4 oli ristimine. Mina ristisin. Vaderiteks olid peale Hilda ja minu Leib, raudteepolitsei ülema Ivaski tütar ja veel üks preili. Siis aeti tükk aega vaikselt juttu. Külalisi oli vähe kutsutud: peale meie ja Leib’i Jacobseni õde, paar vanemat preilit, raudteepolitseiülem Ivask[1] proua ja tütrega, vabariigi kriminaalpolitsei ülem Kuus[2] oma proua ja tütrega. Jacobsenil oli, nagu hiljem avaldus, südame peal mure. Tema süüdistusasi altkäemaksuvõtmises, mida ühe juudi sepitsuste pärast alati, lõpetatakse küll ära, kuid praegune siseminister Einbund[3] näib natuke Jacobseni vastu olevat ja tahab teda saata Petseri maakonna politseiülema kohuseid täitma, kusjuures selguseta on, kas Jacobsen politseiinspektoriks edasi jääb või mitte. Ma soovitasin, nõndasama ka Kuus, sedagi ettepanekut siiski vastu võtta, vähemalt natukeseks ajaks. (Ka on piiri peal osavat kätt tarvis.) Kuid kuna mõtteta on perekonda sinna viia, ka see ettepanek kõrgemale ametnikule ikkagi teatavas mõttes alandav, siis pidi Jacobsen muidugi murelik olema, katsus siiski rõõmus olla. Õhtusöögil jõin ma temaga koos õlut, kuna teised mehed peale Leib’i, kes limonaadi jõi, enam „valget“ võtsid: kriminaalpolitsei ülem vähem, kuid Ivask õige tublisti. Kella 11ks õhtul lahkusid kõik külalised. Öösel sain vähe magada, sest õhtusöök oli väga mitmekesine, sai söödud üht ja teist ja saigi liig palju. Esmaspäeva hommikul läksime linna. Ma tõin „Päevalehe“ kauplusest 100 „Keila kihelkonnalugu“. Leib ostis mulle paberit ja 550 margaga (en gros [4]hind) paar talvevoodriga kalosse. Leib’i juures käisin ka vannis. Jacobseni juures sõin lõunat ja kell ½ 6 õhtul olime kodus. Pühapäeva hommikul oli tee külmetanud, eila jällegi vesine. Kodus ootas mind 4 inimest, kes tunnistusi tahtsid. Nendega kulus aeg kella 8ni õhtul ära.

Täna oli sula. Siiski on maa lumest kirjuvõitu, nimelt on lund vagude vahel ja rohututikeste taga, kuhu ta paksemalt oli kogunenud. Muidu on enam-vähem must maa ja pime oli päeval nagu novembrikuus, sest taevas oli pilves. Homme on vana kalendri esimene jaanuar, ometi ei ole veel võimalik olnud hobust saani ette panna. Siiski olevat paar korda ennemalt nähtud regedega suure vaevaga liikuvat inimesi tee peal. Ka täna oli oma +3° R.


[1]Aleksei Ivask (1874 - ?), raudtee politsei ülem (1921); 1895-1903 sõjaväeteenistuses; 
1903 Helsingi  politseiteenistuses ja 1906 Moskvas politseireservi rajooniülem; 
1919 Eesti sõjaväeteenistuses, seejärel  politseiteenistuses; 1928 Nõmme jaoskonnakomissar; 
1932 tagandati teenistusest (süüdistati altkäemaksu võtmises).
[2]Jakob Kuus (1876 - 1934), Kriminaalpolitsei Peavalitsuse ülema kohusetäitja ; 
1899 -1913 töötas Riias politseiteenistuses; 1913 määrati Tallinna 
kriminaalpolitsei ülema kohusetäitjaks; 1919 asus tööle Eesti politseisse 
ja alustas Eesti Kriminaalpolitsei loomist (1920); 1931 vabastati teenistusest 
tema vastu algatatud süüasja tõttu (väidetavalt laenas raha asutuse avansikassast).
[3]Karl August Einbund (hiljem Kaarel Eenpalu) (1888 – 1942), riigitegelane ja jurist; 
1919- 1920 riigikontrolör; 1920 - 1926 siseminister; 1926 – 1932 Riigikogu esimees; 
1932 riigivanem; 1938 – 1939 peaminister; 1940 arreteeriti 
(süüdistati Viktor Kingissepa tapmises ning võitluses revolutsioonilise liikumise vastu).

[4]en gros - hulgi  prantsuse keeles

 

Keilas, 14. jaanuaril 1925

Jacobsen on Petserisse komandeeritud, sinna, kust tema revideerimise tagajärjel siseminister Einbundi naisesugulane omal ajal lahti sai! Kui küll Einbund korralik inimene on, siiski peab tahtmata praeguse nimetusega ühendama Einbundi naisesugulase lahtilaskmist. Seega ei ole Jacobsen enam mitte politsei inspektor ja ongi selleks juba uus mees nimetatud, keegi õigusteadlane Mets. Demokraatlises vabariigis ei jatku sellest, et rahvas mehi etteotsa seab ja neid jälle ära ka heidab, vaid ka kõrgemad ametnikud lasevad alamaid ametnikke lahti ja panevad neid ametisse oma tahtmist mööda, nagu kummipalli visatakse.

Täna on vana kalendri 1. jaanuar. On 3° R sooja ja must maa; ainult mõnes varjulises kohas oli natuke lund näha. On õhtu. Väljas on pime, sest kuupaistet enam ei ole. Tuul mühiseb. Ei ole enam nagu uskugi talve tulekusse. Et teed võimatad, siis on puu hinnad Tallinnas pool kõrgemad kui varemalt – 4000 marga ümber süld!

Keilas, 15. jaanuaril 1925

Täna oli 5° R sooja; õhtu eel lainetas vihma. Puhus kange lõunatuul. Lumest ei ole ühtki jälge.

Keilas, 18. jaanuaril 1925

Eila ja üleeila oli väga ilus päikesepaiste. Eila oli ligi 5° R sooja. Ma käisin lastega Rehemäel. Reheesine, mis lõunapäikesele lahtine, haljendas noorest rohust hästi. Sarapuude all kasvavad sinilillede lehed, isegi õiepungad näivad tulemas olevat. Tõime sinilillede kasvusi pottidega koju. Lapsed jooksid hea meelega sinna-tänna karjamaa samblasel pinnal. Lutheruse samba juures üllatas meid see, et põõsaste varjus natuke külmetanud pinda leidsime! Täna hommikul oli maa natuke külmetanud, nõnda et kerge vaevaga jala kirikusse sain. Kirik oli rahvast täis, kuid enam jagu oli jalgsi tulnud lähemast ümbrusest. Tagasitulekul oli tee porine, õnneks sõitis aga ka tohter alevist koju ja ta võttis mind peale. Ilm oli täna pilves, praegu, kell 6 õhtul, on 4° sooja. Õhurõhumine on 768, seega natuke enam, kui eila ja üleeila.

Keilas, 19. jaanuaril 1925

Hommikul sadas vihma. Päeval oli ilus päikesepaiste. Hommikul oli +5° R, õhtul +3° R. Õhtul tõusis tuul. Praegu kohiseb ja mühiseb väljas tormituul, olgugi et baromeeter tõuseb ja praegu 770 näitab. Täna on vana kalendri Kolmekuninga päev. Mõni ütleb, et see päev pöörde pidavat tooma talve poole. Eks saame näha. Igatahes on tänavune talv vist küll üks kõige iseäralikumatest, mida ma näen.

Keilas, 20. jaanuaril 1925

Oli ilus päikesepaiste ja baromeeter näitas 776; oli 2° R sooja ja enam-vähem vaikne. Tee oli konarliseks külmetanud, hobune lonkab mul juba nädalapäevad. Ma sõitsin Hildaga Sauele endist kirikunõukogu esimeest Raukast vaatama, kes jooksvahaige on. Viisime temale mõned pildid, pudeli omatehtud õunaveini ja minu raamatu. Vastutasuks saime häid heeringaid, lastele kompvekke ja biskviiti. Hildal oli külm, mina külma ei tunnud. Niisugune sõit selge ilmaga lahutab hästi. Tagasi jõudsime videvikus, kus tähed veel ei paistnud. Vast hakkab nüüd ehk talv tulema, sest tuul on juba põhjapoole pöördumas. Peaks mõne päeva nüüd külmetama, et rukkiorased külmetanult lume alla läheksid, kui lumi ükskord ometi peaks tulema.

Keilas, 23.-24. jaanuari ööl

Kesköö on käes. Ma jõudsin praegu just Ääsmalt koju, kus ma kolmes kohas 4 inimest vanu ja haigeid inimesi armulauale võtsin ja neljandas kohas, nimelt Otsa Sillmanni juures palvetundi pidasin. Elling oli minuga kaasas. Elling viis mu hobuse Sillmanni juure, kui mina jala ühe haige juurest teise juure käima hakkasin. Käisin nõnda versta 4-5.

22. jaanuaril käisin ma Kääsalu Taganurgas haige juures. Ka sinna ei peasnud hobusega päris ligi. Hobune jäi Tuuleveskile, Kääsalu mõisa juure ja sealt tuli jalgsi üle versta maad kõndida. Hommikul, kui kodust välja sõitsin, oli maa härmatisest valge, lõunapaiku hakkas aga sulama ja maa oli jällegi must.

21. jaanuaril käisin Harku külas haige juures. Minu hobuse jalg on haige, sellepärast käisin Kääsalus ja Ääsmal Peksi hobusega. Harkust tuldi õnneks ratsa mind kutsuma. Panin selle hobuse minu vankri ette ja sõitsime sinna. Harku küla on 3 versta Rannamõisast linna poole. Ma olin seal esimest korda. Mind huvitas tee Kallastel, kus paekaldast tee läbi on lõhutud: tee läheb pooliti keereldes alla ja mõlemalpool on kõrge paekivisein. Tabasalu külast sõitsin läbi. Kuulsin noormehe, minu ennejõuluse leeripoisi Klaseri käest, keda ma õnnistamispäeval noomisin, et Harku külas paar noortmeest hirmsasti joovat, pussnuge kandvat, revolvriga ähvardavat ja muid karutükke tegevat, nõnda et pühapäeviti päris hirm olevat kainel inimesel küla vahel käia. Poistega ühes purjutavat ka mõned noored tüdrukud. Tabasalu külas olevat paar tüdrukut, Vahtmanni nimelised, kes joovat nagu mehed. Korra jäänud üks neist õige purju, siis värvinud poisid ta huvitava koha ära! Ämmaproua Ihlberg rääkis, et ühele niisugusele purjus tüdrukule huvitava koha lähedale küünal põlema pandud! Tuula Rõusi perenaine jõi enese vaimuhaigeks. Vääna Pagavere külas olevat ka üks joodik naine, kellega mehedki purjutada häbenevat, sest naise kõne olevat purjutamisel liig „lai“. Pühaküla tüdrukud tõmbavat piipu. Hirmus on, kui naisterahvad ennast juba hakkavad kõlbliselt ja kehaliselt mürgitama!

Kõige selle vastandiks kuulsin täna juttu vanast ajast, kus inimesed kellaaega alles kukelaulu ja tähtede järele arvasid. Öösel hakati kihelkonna kaugetest nurkadest kirikusse tulema. Käidi jala. Et õiget aega ei teatud, tuldi kodust väga vara välja. Siis käis rahvast ka nõnda palju kirikus, et hiljem tulijad enam isteplatsi ei saanud; sellepärast püüti varakult tulla. Ometi tuldi nii vara ära, et Hallikoti kõrtsitoas siis laua taga tukuti ja valgetulekut oodati. Viti ja Vääna poolt kirikulised tukkunud nõnda jälle Kumna Poolakal. Niipea kui valgeks läks, mindud edasi kiriku poole. Keila kirik on sagedasti veel praegugi täis, kuid enne kukke ja koitu ei tulda enam mitte välja. Kõrtsides aga lakutakse nüüd rohkem kui enne. Praegugi oli Keilas Rullinkovi õllepoes, mis sügisel avati ja mida Kapernaumaks (sildi järele küll Vironiaks) kutsutakse, joojaid, olgugi et kesköö tund käes. Ja siitpoolt joodikud on purjus olles õige tigedad, nõnda et nad kivagi maast võtavad.

Keilas, 24. jaanuaril 1925

Ikka on must maa. On küll külmetanud ja nõnda siis ka jäätanud vett näha. Päeval on ikka oma 1° R sooja. Täna oli pilves. Eila õhtupoolikul oli ilus päikesepaiste.

Keilas, 27. jaanuaril 1925

Eila oli jällegi kirik rahvast täis, aga enam jagu oli jala ehk rongiga tulnud. Õhtul oli tohter oma perekonnaga meil õhtusöögil. Täna oli väga ilus päikesepaiste. Hommikul oli 1° R külma ja maa härmatisega kaetud. Päeval oli 1° R sooja ja härmatis kadus. Käisin Hildaga Kumna pargis jalutamas, kus ühe kollase liblika leidsime ja väga ilusaid pajuurvaokse tõime. Maapind on külmetanud, ka seisev vesi on jäätanud. Keila jõgi tuli ammugi juba kallastest välja ja Kumna pool ei peasnud ükski enam heinakuhjade juure, mis vees olid. Mõned olid loomadele kuhjadest kotiga seljas heinu koju kannud. Täna oldi aga juba vankritega heinu toomas. Jää vankrit ega hobust küll peal ei kanna, aga mehed olid hea nõu leidnud: nad olid reed kaasa võtnud, sellega tõid omaenese jõul heina niisugusesse heinamaa kohta, mis juba hobust ja vankrit peal kandis ja laadisid heina ree pealt vankri peale. Kahe mehega olevat kerge olnud koorem heinu reega kuivale vedada libedat jääd mööda.

Homme pean Pääskülla haige juure minema. Katsun sealt ka Tallinna sõita, sest Pääskülast käivad ju sagedasti elektrirongid Tallinna.

Keilas, 27. jaanuaril 1925[1]

Pääskülast sõitsin täna ¾ 12 Tallinna. Kõige pealt käisin Leib’i juures vannis. Siis läksin üksinda linnaarhiivi. Arhiivi assistent ajaloolane P. Johansen[2], Daani kindralkonsuli poeg, kes minu „Keila kihelkonnaloost“ oli lugenud, saatis mulle läinud nädalal kirja, teatades, et praegu nende kätte on sattunud Lübecki riigiarhiivist üks huvitav Keila koguduse raamat, nimelt katholikuaegne kirikuvöörmündrite arveraamat a. 1472-1553. Sellest raamatust on näha, et Keilas nimetatud ajal juba alev oli, oli seal ka bürgermeister, gilde ja politseinik; vast kümmekond maja oli Keilas, mis vist küll Liivi sõja ajal kõik hävinesid. Arveraamatu järele saab umbes 4 katholiku preestri nime kindlaks teha; seal on Keila kiriku varandus üleval ja hulk huvitavaid Eesti kohanimesid ja inimeste nimesid. Raamat on Lübeckisse sattunud nõnda, et Liivi sõja eest üks vöörmünder sinna on põgenenud ja raamatu kaasa viinud. Raamat on pikk ja kitsas ega ole mitte väga paks. Ma tegin temast 2 päevapilti. Igatahes on huvitav, et mõnedki praegu veel leiduvad nimed seal sees on, nagu Tapi, Aila, Nahkjala, Tekkena j.n.e.

Vaevalt sain veel Leib’i juures lõunat süüa, siis pidin Haapsalu rongi peale ruttama, et Keila tagasi saada.


[1]Päevaraamatus on kaks kannet 27. jaanuari kohta.
[2]Paul Johansen (1901-1965), ajaloolane ja arhivaar;1924-1934 Tallinna Linnaarhiivi 
arhivaar;1934 Tallinna linnarhivaar; Johansen spetsialiseerus Eesti keskaegse asustuse 
ja linna ajaloo uurimisele, tema olulisemaks teeneks on Taani hindamisraamatus 
leiduva agraar- ja asustusajaloolise materjali  uurimine ja tõlgendamine; 
1940. aastast Hamburgi Ülikooli ajaloo professor.

Keilas, 30. jaanuaril 1925

Eila ja üleeila käisin lastega jää peal; mõlemal päeval oli ka tohtri Karin meie lastega jää peal kelgusõitu tegemas; üleeila oli tohter, eila ka Hilda jää peal. Nimelt oli jõgi meie heinamaale välja tulnud ja nüüd on heinamaa nagu suur järv jääga kaetud. Selle jää peal oli lastel hea kahe kelguga sõita. Üleeila oli kaks noortmeest jää peal uisutamas; nad võtsid ka kelgud lastega oma järele – nõnda said lapsed küll mitu versta kelgusõitu. Üleeila õhtul sadas natuke lund. Eila oli jää natuke lumine. Täna sadas ka lund, kuid tuul oli jää puhtaks puhunud. Et tuul kange oli, siis lapsed täna jääl ei käinud, mina läksin aga üle jää alevisse. Päeval on ikka alles temperatuur 0° ümber. Kas +1° R ehk vahel harva -1° R. Täna õhtul oli jällegi +1° R. Maa oli täna juba hallivõitu, s.o., oli lund, kuid must maa paistis ikka alles läbi.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

<***> Veebruar ***  Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli ***  August *** September *** 

Oktoober *** November *** Detsember