1925. aasta juuli

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni <***>  August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 2. juulil 1925

Jaani asjus ei ole seni veel ühtki paremust. Kohtupalati prokurööri abi oli küll telefoneerinud Viljandisse kohtu-uurija Luhale [1], kuid see vastanud, et otsekohe veel midagi vabastamise suunas ette võtta ei võivat, kuna ta asjasse ei olevat süvenenud. Kohtu-uurija lubanud asja igatahes kiirendada. Kohtupalati prokurööri abi juures käis Jacobsen.

Pühapäeval, 28. juunil käisin Hildaga Vääna mõisas politsei raiooniülema Semelsoni last ristimas. S. on Beschkovos minu poolt leeritatud 1919. a. suvel. Olime pärast ristimist ka pidulaual, mis üsna hästi kaetud oli; ka Saku ja Jõhvi õlu ei puudunud.

Teisipäeval, 30. juunil oli Ellinori sünnipäev; Ellinor sai viieaastaseks. Kohvil ja õhtusöögil olid: Jacobsenid oma Hugoga, tohtriproua Greenberg oma Kariniga, loomatohtri Bohl’i paar. Bohl käis Alidega alevis ja tõi sealt 10 pudelit Jõhvi musta õlut. Olid kõik väga heas tujus. Muidugi tegin ma ka ülesvõtteid, nimelt 3, õitsvate jasminide juures. Keskpäeval käis meil ka Baltiski õpetaja Lesta oma prouaga; nad olid Bohli juure tulnud, õhtupoolikul enne rongi peale minekut tulid nad uuesti meile ja jõime üheskoos kohvi.

Eila õhtul kell ½ 8 sõitsin Hilda, Alide ja Jacobseniga Nõmmele. Leib tõi oma suvimaja Vaivarast ära Nõmmele, ostis veel materjaali juure. Esmalt oli tal P. Kuusik kaasosanikuks, pärast taganes see ära. Aga maja sai siiski valmis. Eila õhtul õnnistasin ma seda maja. Ühtlasi oli Leibi 40. aasta sünnipäev. Oli pidulaud ilma alkoholita. Peale meie olid seal: õp. Eilart[2], Leib’i 2 õde, vend, õetütar Lydia Kurrikoff, majaehitaja insener Adolf, paar uue maja naiselanikku sakslast, Leib’i teenijad ja perenaised, üks majanaaber kaitseliidu ohvitseri ülikonnas j.n.e.

Jacobseni tervis oli paha, nõnda et ta suutäitki ei söönud; kell 11 õhtul saatsime ta Tallinna. Meie kolmekesi sõitsime täna hommikul kella 8-ks Keila.

Ilmad on laupäevast saadik küll kuivad, kuid puhub päris tormituul. Baromeeter ometi näitab 762.

Ajakiri „Agu“ jääb seisma. Sellele määratud piltidega minu artikkel „Varbolat vaatamas“ ilmus „Nädalas“, „Päevalehe“ esmaspäevases väljaandes.


[1]Leonhard Ernst Luha (1888-?), kohtu-uurija, advokaat.
[2]Anton Eilart (1892-1972), vaimulik; 1923-44 Nõmme Rahu koguduse õpetaja; 
1948 arreteeriti ja saadeti Siberisse; 1956-70 Rannamõisa koguduse õpetaja.

Keilas, 6. juulil 1925

Reede hommikul sadas. Kui keskpäeval eraleeri lõpetasin, oli kõige ilusam ilm juba. Ma sõitsin Joale vanu inimesi armulauale võtma, ja Hilda ühes laste ja Alidega tuli kaasa. Sõitsime sellepärast, et kirikumõisa ja Keila vahel kiviteed tehakse ja hobusetee nüüd ajuti Keila mõisa porist põldu mööda käib, läbi Kumna, Humala ja Vääna. Kuna teised teed mööda Joa mõisa edasi sõitsid, läksin mina Loigu poe juurest jala Joa külasse, kus 2 vana inimest armulauda sai. Sealt läksin läbi heinamaade Joa mõisa, kus veel 6 inimest armulauale võtsin. Teised vaatlesid sel ajal koske. Ellinor oli seal vees sulistades istukili kukkunud ja tema pükse kuivatati siis männi otsas, kui mina ka ükskord pooleks tunniks kosele sain, tehes seal 3 ülesvõtet vahepeal pilve läinud ilmaga. Hakkasime kell 7 õhtul koju sõitma. Joa mõisa lähedal tabas meid üks silmanähtavalt küll väike pilv, mis aga ometi nii suureks paisus, et ka minu aluspesu märjaks sai. Teistel suurt häda ei olnud, sest nemad olid vihmavarju all ja võtsid heinakotigi kaitseks ette. Et aga vihm soe oli, varsti ülegi jäi ja pilved taevas sulama hakkasid, siis oli meeleolu kõigil hea. Armulaua jaoks kaasa võetud meie omatehtud veini (ma olen Keilas alati haigeid ja vanu oma veiniga jootnud, et mul koguduse veiniga ühtki tegemist ei oleks ja ma ka sellega ühenduses olevaist juttudest vaba oleksin) andsin lastele, et neil soe saaks. Ellinor sai selle läbi aga nii lõbusasse tujusse, et terve tee naeris ja naljatas ja nii palju oma sünnipäeva saia, mida meil kaasas oli, ära sõi, nagu kunagi enne mitte.

Laupäeval, 4. juulil käisime Kumna Mõhku peremehe Reinvarti[1] tütre leeripidusöögil, mida mõnesugusel põhjusel laupäeval enne õnnistamispäeva peeti. Olime jälle kõik  – mina, Hilda, lapsed ja Alide. Seal oli ka üsna hea olla: sai hästi süüa ja koduõlut juua. Tegin seal ka 2 pilti.

Eila õhtul käisin Hildaga Kumna mõisas loomaarst Bohl’i külastamas. Viisin temale ja ka Dr. Greenbergi prouale Ellinori sünnipäeva pilte. Bohl’i juures oli veel tema proua vend Dr. Hold[2] proua ja tütrega, üks isand H. Laur, sakalaanus, üliõpilane, kes Harju maakonnavalitsuses ametis on, ja Greenbergid. Oli väga hea olla. Ajaviiteks jõime õlut. Kaeti kohvilaud ja pärast anti ka õhtusööki. Kell oli 11 õhtul läbi, kui koju jõudsime, kuna Kumna kell 5 õht. läksime.

Kella 11–4 päeval oli mul kirikus eraleerilaste õnnistamine, mitusada inimest armulaual, 1 laps ristida, 1 surnu matta ja 2 paari eraldi laulatada. Oli väga palav ja väsitav ilm.


[1]Albert Reinvart (1895-1975).
[2]Herbert Andreas Hold (1887-1981), sõjaväelane, kopsuarst.

Keilas, 7. juulil 1925

Eila käisime Rannamõisas – Hilda, Alide, proua Bohl ja mina. Lapsed jäid koju. Kell ½ 1 p.l. sõitsime välja ja kell ½ 12 õhtul olime jällegi kodus. Oli väga ilus, päikesepaisteline ja soe päev. Soojust oli üle 20° R. Käisime meres ka suplemas. Mina püüdsin suplemisel kaks väikest lestakala kinni: kui neid liiva seest üles hirmutatakse, siis jooksevad nad harilikult just inimese jalgade alla, kust neid kerge on kinni võtta. Kalda ligidal on aga üksnes väikesed lestad, suured on sügavamas vees. Meie läksime Rannamõisa kõrge kalda alt läbi Tiskresse ja tulime kalda pealt tagasi. Jalutuskäigul oli köster Dunkel kaasas. Tähelepanu pöörasime seekord jalakate peale, mille lehed väga lopsakad kõrge kalda veerengul. Üldse kasvavad seal väga hästi kõiksugu lehtpuud: pihlakad, lepad, tommingad j.n.e. Fotografeerisin muu seas röövlikoobast ja kuradikantslit.

***

Jacobsen telefoneeris täna Jaani asjus. Ta oli Viljandi meestele tuld alla teinud, nimelt kriminalpolitseile, et Jaani asi rutem läbi vaadataks ja Jaan vabastataks. Kohtu-uurija Luha olevat kahe mehe asemel, sest teine uurija on puhkusel, Viljandis olevat tapmisi ja muid asju praegu palju uurida, sellepärast ei ole Jaani asja veel uurida suudetud. Siiski olevat lähemail päevil lahendamist oodata. Pikale venib see asi, ei jõua ära oodata.

***

Õhtupoolikul läks meist kaks piksepilve vihmaga üle. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli ka väga kange välgulöömine. On praegu väga soojad ilmad. Täna oli keskpäeval +21½° R.

Keilas, 9. juulil 1925

Üleeila õhtul olin juba magama heitmas, kell oli 10 läbi, kui korraga veel üks mees siia sõitis. Ta kutsus mind haige juure Viti Soontevahele, seega paarkümmend versta siit eemale. Haige oli vana mees ja arvatavasti kopsupõletikus; kardeti, et ta õige pea ära sureb. Ei jäänud muud nõu üle, kui hobune ette panna lasta ja sõita. Sõitsin läbi Vääna Posti – Vähiküla – Vääna mõisa; sealt pöördusime kõrge paekalda alla, mis Türisalu juurest tuleb ja Vääna Vaila küla juurest läbi Vääna mõisa äärekohtadeni ulatub. Vahetevahel on selles kõrges kaldas paas hästi paljastunud; ka on venelased ilmasõja ajal sinna pae sisse mõnesuguseid ruume teinud, mille avaused öösel mustendavad. Kõrge kalda ligiduses oli igasugu suvilillede rohkus. Pärast õhtust pikset oli taevas selge, ja tõusnud, kõrgemale kerkiv täiskuu valgustas isegi valget suviööd. Soe oli, kuid ma sooja väga palju ei tunnud, vaatamata talvepalitu ja selle üles tõstetud krae peale – mul oli väike palavik ihus. Kuigi tee kõrge kalda all väga vaevane ja roopline on, siiski oli suviöine loodus nii suurepäraline, et väga hea tundmusega sõitsin. Siis sõitsime veel mitu versta Vääna metsa mööda. Okaspuud oma öiste varjudega, sealsamas õre männimets kuuvalgel – kui ilus, ilus!.. Korra kuulsin lähedaloleva jõe kohast konnakontserti, mis õige iseäraliselt kostis … Haige oli üleval, kõik majarahvas ka üleval, väike lamp põles, seina külge kinnitatud. On üks väike 15-tiinuline riigirendikoht. Ruum, kus haige sees oli, oli viletsavõitu; ei olnud ka midagi seal paremini seatud minu tulekuks. Armulauda pühitsesin ühe katmata lihtsa vana laua peal. Maja asub mõnisada sammu merest eemal liivakünkal. Käisin ka mere ääres, oodates, kunni ilm päris valgeks läheb, et siis koju sõitma hakata. Meri oli peeglisile. Nagu peopesa peal oli Türisalu kallas – oli ta ju sealt üksnes paari versta kaugusel. Eemal paistis Suurop. Merekallas Türisalust Suuropini on madal: liiv ja suured kivid vee ääres; üksnes mõnes kohas suuri kiva ei ole. Kalamehed olid parajasti merel; kuid üksnes 2 kalapaati oli väljas, teised paadid olid kõik kaldal. Vaikse ilma käes kuuldusid selgesti kaugelt merelt aerulöögid ja üksikud sõnad. Vaatasin, kuidas Vitti ojakene liivaküngastest enesele sängi on läbi kaevanud ja paaris harus merre suubub. Vahetevahel otsib ojakene enesele kevaditel jälle uue tee, sest kevadel on ta ju suur ja lõhub kergesti liivakünkaid, sünnitades üsna kõrgeid kaldaid, mille vahele on langenud ülalt murumättad. Taevas läks aga kord-korralt valgemaks ja ma läksin tagasi haige juure, kellega veel rääkisin. Siis hakkasin sõitma. Oli juba valge. Peagi tõusis päike. Terve loodus hiilgas vaikses rahus ja puhtuses. Lilled ja linnud, puud ja põõsad – kõik oli nii armas, nii ilus. Ei tunnudki seda, et olin öö ilma magamata. Ei tunnud ka päeval väsimust.

Oli ka eila pea terve päev otsa ilus ilm. Õhtuks tuli aga sadu ja täna sajab tugevasti. Natuke nagu märjavõitu on olnud viimased nädalad! On küll väga soe. Eila oli 22° R vilus. Kurgid kasvavad imekiiresti ja hakkavad peagi juba õitsema. Üleeila käisin Keila jões, mis kallaste vahelt välja kippub tulema, esimest korda suplemas, eila ka. Rannamõisas suplesin meres. Vesi on nii hea praegusel palaval ajal! Aga nii palav on ilm, et enne juba higiseks lähen, kui jõe äärest koju tagasi jõuan.

Keilas, 10. juulil 1925

Täna keskpäeva paiku telefoneeris mulle Viljandi kriminaalpolitsei, muidugi Jacobseni ülesandel, aga väga viisakalt ja lahkelt, et praegu Jaani vabastada ei saa, sest prokuröör Putnik on selle vastu, kuid nädali pärast tulevat ametipuhkusel olev kohtu-uurija koju, siis ehk minevat see korda. Kohtu-uurija Luha, kes selle aset praegu täidab, ei suuda töörohkuse pärast Jaani asja mitte ette võtta. Politsei lubas mulle jälle telefoneerida, kui midagi teha on saadud. Jumal peastku Jaan! Putnik on igavene loll ja vastik mees. Ta astus selsamal ajal „Fraternitas Estica“ liikmeks, kus minagi seal olin. Mina teda ei sallinud, tema mind muidugi ka mitte. Vast on Köögardali nimi juba temale tõukeandjaks, et ta Viljandi kaabakatega ühines minu venna vastu.

Keilas, 12. juulil 1925

Pidasin täna surnuaiapüha, mida Jaanipäeval vihma pärast pidada ei saanud. Rahvast oli nagu pilv. Oli ju ka ilus ilm, mis vahetevahel pilvitas. Jutluse ajal langes minu peale ka kaks vihmatilka. Õhtupoolikul müristas ümberkaudu.

Meie sööme nüüd aiamaasikaid juba umbes nädala aega. Eila leidsime ka mõned küpsed kollased aiavabarnad. Tänane pühapäev oli kerge, sest peale surnuaiateenistuse oli üksnes 1 laps kirikus ristida ja kodus 1 tunnistus anda.

Keilas, 18. juulil 1925

Teisipäeva, 14. juuli hommikuse Haapsalu rongiga sõitsime Nõmmele, Leib’i juure: Hilda, Alide ja mina. Olime pool päeva Nõmmel Leib’i majas; seal oli ka preili Lydia Kurrikoff. Pärast lõunat sõitsime Tallinna, kus veel kauplustes käisime. Trammiga sõitsime sadama vaksalisse ja sealt kitsaroopalisega Rapla. Rapla sõitis peale meie ka preili Kurrikoff. Raplas oli meie praostkonna õpetajate konverents pühapäevakooli kava asjus. Saime kell 8 õhtul Rapla kirikumõisa; praost oli Kohilast saadik ühes meiega. Alide ja preili Kurrikoff sõitsid vaksalist Sõerumäele. Teisipäeva õhtul meie peale jutuajamise ja söömise kirikumõisas midagi ei teinud. Kolmapäeva hommikupoolikul seadsime kava kokku. Õp. Bidder tuli ka. Enne lõunat tulid ka preilid Sõerumäelt kirikumõisa, kuhu nad õhtupoolikuni jäid, kus ka Hilda nendega koos natukeseks ajaks Sõerumäele läks. Mina käisin ühes teistega enne lõunat suplemas, sest oli, nagu nüüd viimastel päevil ikka, väga soe ilm. Fotografeerisin muidugi ka. Õhtusöögi ajal tuli Hilda ühes oma õega Sõerumäelt tagasi. Alide jäi nüüd kirikumõisa öömajale, sest järgmisel hommikul pidime ära sõitma. Sõitsime neljapäeva hommikul kell ½ 6 Raplast välja, Tallinn-Väikses lahkusime rongi pealt ja sõitsime omnibusiga Jaani kiriku juure. Käisime veel turul vähki, räimi, kurki, lillkapsast j.n.e. ostmas. Kell 8,57 hom. sõitsime Baltiski rongiga Keila. Veel selsamal päeval käisin Maerus ja tee ääres ka Liholas haigete juures. Esmaspäeval käisin Ääsmal haigete juures. Mõlemas kohas olid mul lapsed kaasas ja korjasime tee ääres ka köömneid. On väga meelepäralised ja soojad ilmad.

Kurgid õitsevad meil juba nädal otsa. Võib jällegi head saaki loota. Enam kui nädali eest sõime juba ka värskeid kartulaid. Praegu on meil aiamaasikate hooaeg kõrgemast tipust juba allapoole nihkumas. Aiavabarnad on juba valminema hakkanud.

Eila käisin Keila jões suplemas. Kirikumõisa heinamaa kalda alt püüdsin ma suplemise ajal 8 vähja. Täna öösel käisin Hilda ja tohtri abielupaariga Tuula teliskivivabriku all vähki püüdmas. Viie nataga saime üle 100 vähja. Tohtril oli nattu rohkem ja ta sai muidugi ka rohkem. Oli soe öö; pool taevast oli küll pilves, kuid ometigi vihma ei sadanud. Eelmisel ööl müristas väga kõvasti ja sadas ka vihma. Üsna meelepäraline suvi on praegu.

***

Jaani asjus kirjutasin papale ja sain tema käest järgmise kirja:

Naanul, 13. juulil 1925. Armas Adu! Meie teame kõik, et Jaan on ilma süüta. Temal oli mitu virna palke veel, mis ta inimestel pidi laudadeks saagima, nõndasama oli temal oma värki, vankrid, mis tulle jäid, mis aga kassasse üles polnud võetud, puievedamise vanker, hobuseriistad, saekaatri vedamise vanker, hulk saagisid, kõik masinate rihmad, puud; need kõik ei olnud kassasse üles võetud. Katla laskis tema saepuru kütmiseks sisse müürida, et vähem katla kütust läheks j.n.e. kõik, mis ma veel ei tea. Nüüd oli tema kõik oma tööga joones, seal tahtsid veel paljud laudu hööveldada; et temal höövelt ei olnud, siis pidi tema Tusti paruni käest tooma, aga et parun kallis mees oli, siis jättis selle ja tegi Raia Puhuga kauba ära. See lubas palju odavamalt oma höövli. Siis oli tema mõttes kõik juba joones ja tööd oli palju teha. Ka rääkis meile, et „selle saekaatriga ma teenin edasi, aga isesõitja müün mina maha; siis olen mina kõigist võlgadest vaba.“ Nüüd räägin, kuidas hakatuse lugu oli. Sel ööl, kui veski maha põles, olid teetegijad öö läbi teed tegemas, ja üks Võsa nimeline oli Jaani heinamaa pealt heinu varastanud ja näinud, et üks veski küüni pool käinud; seda nähes hakkanud tema kartma, et teda kinni võetakse, ja pannud kohe minekut, saanud aga tükk maad eemale läinud, siis näinud, et küün põleb; aga Moori mõisa asunik, kes Jaaniga vastupidi on, oli seda juttu kuulnud ja oli kohe politseile kaebanud; siis viidi Jaan kohe kinni. See kaebaja oli aga süüdistanud Jaani, et Jaan olla ise pistnud põlema. Jaan oli aga südaööl maganud, kui üks teetegija teda oli üles äratanud. Kaebaja nimi on Roosi. Emma nutab iga päev, et „olime ühes ja magasime rahulikult, aga nüüd viidi Jaan ilma süüta vangi.“ Ka Lints Jüri oli sel ööl oma Annega kõrvaltoas, kus Jaan ja Emma olid, neid ei kuula mitte keegi. Nüüd oli asi joones, lauakahju saajatel ja tuleagentidel, need olid veel tunnistusi otsinud, nagu kuulda maksu eest, et Jaan ikka süüdlaseks jääks, kuna aga kaabakad endid üles annud, et maksu saada. Üks on Jaani oma sõber Veinberg, kes Jaani juba koolis enese järele kiskus, ja teine üks Siirak, mõlemad kaabakad: Veinberg murdvaras ja Siirak ilma inimese õiguseta; need tunnistanud, et Jaan olla neile 25 000 marka pakkunud, et põletagu tema saeveski maha, kuna nemad ei olla mitte seda pakkumist vastu võtnud. Veinberg oli rääkinud Viktorile, et nemad on olnud Küttide Kodus, seal võtnud paar pitsi viina ja tema on käinud 3 minutit väljakäigu kohas; tema ei teadvat, mis nemad seal olevat rääkinud, aga nüüd olevat ka teda tunnistajaks pandud; ütelnud, et „mina ei lugenud protokolli, muud kui kirjutasin alla; Siirak on ilma õigusteta, ega tema tunnistus ei maksa.“ See oli tema vabandus olnud. Aga Pohrti preili oli rääkinud Viktorile: Veinberg olla tunnistanud Jaani peale, et Jaan on pakkunud temale 25 000 m. põletamise eest, aga tema ei olevat seda vastu võtnud; siis näidanud Siirakut, et tema on ilma õigusteta, rääkigu temale, ja Siirak ei olevat ka seda pakkumist vastu võtnud. Viktor teadis, et saed ja rihmad, peale ühe masinarihma, olid kinnitatud. Ka hulk masinaõli põles ära. Kaebaja Roosi annud veel üles, et masinarihmad olla alles; käidi vaatamas, ei olnud ühtki rihma, kõik oli põlenud. Mina olen nüüd advokaat Liivak’u ette võtnud ja maksin tema kätte kautsjoni 100 000 m, et Jaan välja peaseks seni, kui ehk kohus ette tuleb. Kõige suurem nuhtlus on minul: ei tea, kust raha saan laenata; advokaadi raha, kautsjon, võla protsendid ja summa, kõik on minu kaelas, neil ei ole üht marka abi anda; teen laenu, kust saan. Jaanil enesel on tööraha inimeste käest saada; et Jaan kinni on, sellepärast ei maksa ükski tema raha.

Veinbergi lugu räägin veel. Tema oli 2 aasta eest varguse pärast jooksus, politsei otsis teda taga ja ei leidnud üles, aga tema oli Moori Jaani juures peidus; et Jaan temast enam lahti ei saanud, siis andis ta teda salaja politseile teada. Politsei tuli kohe teda otsima, aga Jaani poiss oli näinud, et otsija tuleb, oli kohe Veinbergile ütelnud, kuna Veinberg kohe metsa saanud pugeda. Kui otsija ära läks, tuli Veinberg tagasi, ja Jaan ei võinud teda enam pidada, vaid saatis teda oma poisi ja hobusega minema. Tee peal rääkinud ja ähvardanud Veinberg, et „ükskord pean ma seda teada saama, kes mind üles on annud“; sellele on tema igavesti lubanud kätte maksta. Hirmus oli tema ähvardus olnud; kas poiss veel tunnistab seda, ei tea, aga see kaebtus on sisse antud. See on nüüd meie arvus, et Veinberg maksab ja ise põletas. Kõige paremat soovin. Sinu isa.“
Minu süda on täis Viljandi ametnikkude – politsei ja prokurööri peale, kes kaabakate tunnistuste põhjal õige inimese vastu välja on läinud. Tõesti, niisuguseid kuluks küll lähema oksa külge üles puua! Ometi ei saa niisugused vasikad ühtki karistust siis, kui Jaan ükskord peaks õigeks mõistetama.

Keilas, 20. juulil 1925

Laupäeva õhtust pühapäeva õhtuni oli meil 2 üliõpilast: Harju maakonnavalitsuses ametis olev stud.jur., sakalanus H. Laur, ja tema sõber, stud.hist. Ants Vihman. Mõlemad on Viljandimaalt pärit, Vihman on minu venna Viktoriga ühes koos Viljandi kihelkonnakoolis olnud. Vihman sõidab Eesti Kirjanduse Seltsi ülesandel Hiiu- ja Saaremaale kihelkondade ajalugusid uurima. Selleks sai ta ka minu poolt mõnda juhatust; ka andsin mina temale oma „Keila kihelkonnaloo“ kaasa.

Eila olid ühed suuremad pulmad. Arudevahe kaupmees Alfred Väderik[1] võttis naise (Marie Ruut’i). Laulatusele tuldi 2 sõiduauto ja 2 veoautoga. Rahvast oli kirikus peaaegu niisama palju kui jumalateenistuse ajal. Mina olin ka pulma kutsutud. Sõitsin ühes Hildaga enne Jõgisu koolimajasse, kus Saue-Jõgisu haridusseltsi kutsel ajaloo kõnet „Eesti kurbloolusest (Miks oleme nii väikeseks rahvaks jäänud?)“ pidasin. Jõgisu koolimaja ees oli riigivanema auto, millega haridusminister Rahamägi oli sõitnud, kes ise ühes lähedalolevas talus oli. Rahamägi isa oli ju kaua aega Jõgisul kooliõpetaja. Olin Rahamäega ka koos. Ta oli Hageris jutlustanud ja sõitnud Jõgisule, mõeldes pärast ka minu juure Keila ja surnuaiale isa hauda vaatama sõita; nüüd siis sõitis ta üksnes isa hauda vaatama. Rahamägi koolimaija enam ei tulnud, kus ta enne sees oli käinud, vaid laskis mind seest enese juure kutsuda. Pidasin siis kõne ära ja sõitsin pärast kella 7 õhtul sealt ühes Hildaga Arudevahele pulma, kus meid väga lahkesti vastu võeti. Sõitsime seal ka automobiiliga pool versta eemaloleva uue suure küüni juure, kus noor rahvas tantsis. Automobiiliga sõitsime peale kella 10 õhtul jälle pulmamaija tagasi – noorpaar oli mõlemal korral meiega. Kell 12 öösel jõudsime koju.

On väga soojad ilmad. Ikka on oma 21° R vilus keskpäeval. Käime – mina, Hilda ja tütred – nüüd igapäev suplemas, välja arvatud pühapäev, kus suplejaid nii palju on, et oma tahtmist mööda jõkke ei pease. Ka täna käisime suplemas. Ma istusin tükk aega ühe vee all oleva kivi otsas ja hoidsin mõlemaid tütreid süles.

Kurgid õitsevad suurepäraliselt. Vabarnad valminevad, ka esimesed kirsid; maasikate aeg hakkab lõppema. Hilda istutas 1923. a. sügisel maasikaid; 2 peenart on neid, oleme aga umbes 40 toopi maasikaid saanud.


[1]Alfred Vederik (1901-1943), kaupluse omanik.

Keilas, 21. juulil 1925

Täna matsin ühe enesetapja, bootsmann A. Lamberg’i. Nagu kuulda, oli ta déjour’il olles oma sünnipäeva pidanud ja eraisikuid sinna purjutama kutsunud, kus ainult sõjaväelased tohivad olla; ülemus juhtunud peale ja ähvardanud kohtuga. Noormees, 27. a. vana, olevat olnud kerglase iseloomuga, tal olnud ka teisi süüasju. Omas päevaraamatus kirjutanud ta juba ennemalt enesetapmisest, paludes järelejääjaid, et nad teda sõjaväe surnuaiale mataksid. Nüüd laskis ta enese maha. Maeti teda suure auga. Mina saatsin kodust, Keila alevist, kuhu surnukeha Tallinnast toodi, puusärgis välja. Mereväelaste komando ja orkester, Keila pritsimehed ja Keila laulukoor olid saatmas. Mindi kirikusse, kus ma kõne ja palve pidasin, laulukoor laulis ja orkester ühes oreliga laulu saatis. Kõnes nimetasin ma enesetapmist nimetu argtuseks elu vastu ja mehisuse puuduseks, et ka kannatustes ja hädades seisma jääda. Noortmeest jäid leinama ilma teiste lasteta vanemad ja pruut. Kirikust mindi surnuaiale, kuhu mina siis järele läksin, kui sõjaväelased oma kolm kogupauku ära lasksid ja puusärk juba hauas oli. Seal pidasin matusetalituse ja palve. Siis tulin koju. Rahvast ja pärgi oli väga palju. Nõnda ei pea enesetapjaid mitte austama.

Jaanipäeval pussitati Vääna Posti trahteri ees üks noormees Välik surnuks. Pussitajad olid ühed Ventselid, isa ja poeg, kes oma süüdi üles tunnistada ei taha; selle perekonna ema peitis pussi ära, millega poeg teist torkas. Need isa ja poeg tahtnud õieti küll tapetu venda ära tappa. Tapmine sündis viina auru all.

Hiljuti leiti Türisalu kõrge kalda ülalt serva alt üks meesterahva surnukeha. Selgus, et see oli üks Tallinna Jaani koguduse liige, kes ennast viina vahvastamisega ära oli poonud ja sooja ajaga hirmsasti ära lagunenud, nõnda et surnukeha osade kaupa sõnikuhargiga puusärki tõsteti.

Kevadipoole leiti ka Viti metsast üks enesepooja, suur viinanina, seakaupleja, ei tea, kust pärit; ta oli terve talve juba puu otsas kõlkunud, rotid olid ta sisekonna ära söönud, muu osa ihust oli ära kuivanud.

Nõnda on siis viin paljugi tööd teinud surma heaks.

Keilas, 23. juulil 1925

Eila hommikul sõitsin ma Tallinna, kus üht ja teist asja õiendasin. Õieti küll sõitsin hommikul siit Nõmmele, kus Leib’i juures olin kunni kella 12-ni päeval ja siis kolmekesi – Leib, preili Lydia Kurrikoff ja mina – Tallinna sõitsime. Käisime Toompeal Jacobseni juures, kellele ma 20 000 marka laenasin. Siis ostsin linnas kõik, mis tarvis oli. Kella 4-ks läksin Jacobseni juure lõunale, kuhu ka preili Kurrikoff ja Leib kutsutud olid. Pärast läksime sealt Jacobseni kutsel Kadriorgu Kontsert-aeda, kus õhtust sõime. Pärast jalutasime „Russalka“ mälestussamba juures merekaldal ja sõitsime trammiga jälle kesklinna, kust Leib ja preili Kurrikoff Nõmmele sõitsid ja mina Jacobseni korterisse öömajale läksin. Hommikul sõitsin ühes proua Jacobseniga Keila. Nõmmelt tuli rongi peale ka preili Kurrikoff, kes meile sõitis.

Kontsertaias mõne ainukese õllepudeli ja õhtusöögi juures aega viites, kuulasime kerget muusikat; kõik see tuletas meele üliõpilaspõlve; kuid vahe on ka olemas: sel ajal võis enesele palju kergema südamega kõik lubada; nüüd aga on kõik kallis, sissetulek aga väike.

Jaani asjus oli Jacobsen jällegi telefoneerinud Viljandi kriminaalpolitseile. See oli teatanud, et kohtu-uurija puhkuselt ükskord ometi on tagasi jõudnud ja asja läbivaatamisele asunud. Jaani naine Emma olevat ka omalt poolt vastaskaebuse sisse annud, mille tõtt nüüd uuritakse. Selle nädalaga pidi asi lõplikult selgitatama. Jaan on aga üle kuu aja kinni istunud. Jumal, peasta teda!

Keilas, 25. juulil 1925

Oli hiljuti üks mees, kelle 2 täiskasvanud poega lugeda ei oska, Keila restoranis hilja õhtul ühe pojaga purjutanud, sealt Keila silla peale magama läinud ja silla pealt alla jõkke kukkunud, kus ta aga madala vee sisse ära uppuda ei saanud, kivide vahele kukkudes aga nõnda haiget saanud, et ennast enam ise aidata ei suutnud. Hommikul peasteti ta ära. Viin teeb tööd – ühtepuhku.
Mees, kellele ma hiljuti öösel armulauda andsin, on nüüd ometi ära surnud ja maetakse homme Keilas. Mina sõidan homme Rannamõisa jumalateenistust pidama.

Keilas, 28. juulil 1925

Rannamõisas käisin mõlema Hildaga. Oli jumalateenistus armulauaga kirikus ja pärast seda surnuaia uue jao õnnistamine. Oli nii palav päev, et kolm särki ära higistasin. Väike Hilda käis Dunkel’i perega meres suplemas. Mina olin nõnda jõuetu palavusest, mis nüüd ikka on üle 20° R, et mere ääregi ei saanud, vaid koolimajas pikali voodis olin. Alles kella 8 paiku õhtul julgesime koju sõitma hakata.

Eila sõitsime Türisalusse, võttes Peks’i käest vankri ja 2 hobust. Kella 8 paiku hommikul sõitsime välja ja kell 8 õhtul olime tagasi. Meid oli kokku 7: mina Hilda ja 2 tütrega, Alide, preili Lydia Kurrikoff ja selle onutütar, 10-aastane Helga, kella B. Leib pühapäeva hommikul siia oli toonud (Leib ise sõitis eila hommikul Tallinna). Peatusime Pirma juures, kus hommikul oma kaasavõetud aineid sõime ja kell 5 p.l. lõunat saime. Mere ääre minnes läksime kõige pealt umbes tunniks ajaks suplema. Suplemisel püüdsin lastele 2 lestakala. Vesi oli nii soe, nagu oleks ta vannivesi olnud, nõnda et ta ihu palju ei jahutanudki. Siis läksime Türisalu kalda pealt läbi, kus metsnelkisi korjasime, ja kalda alt tulime tagasi. Olime kõik palavuse pärast nõrkemas. Kuna teised kaldapuude vilusse läksid, suplesin mina ühes oma lastega veel korra meres, nõnda enesele edasiminekuks jõudu kogudes. Vanaproua Pirma juures lõuna ära süües, hakkasime sõitma. Teel peatusime Joal, kus preili Kurrikoffile koske ja losse näitasime. Müristas ümberringi kõik aeg. Türisalu kalda all, kui ma teist korda merest välja tulin, saime natuke vihma; siis ei müristanud veel. Õnneks jäime aga koduteel vihmata. Kui koju jõudmas olime, tõusis kiiresti müristamispilv. Meie jõudsime koju; siis hakkas välku lööma ja müristama; ka sadas, kuid natuke ainult. Sõitsime Türisalusse Kumna – Humala – Vääna – Joa kaudu, tagasi Joa – Kääsalu – Karjaküla – Keila kaudu. Igalpool nägime juba rukkilõikuse algust.

Viktor, kes kaua aega juba käekõrval käis ja ka üksikuid iseseisvaid samme tegi, hakkas täna korraga üle toa juba ise kõndima.

Keilas, 30. juulil 1925

Öösel vastu 29. juulit hakkas ükskord ometi ka sadama ja sadas pool päeva. Kui Liholas[1] lõuna ajal haige juures käisin, oli tee õige vesine. Oli ka vihma tõesti tarvis, sest viljad janunesid. Kurgid kasvavad nüüd väga hästi. Mõne päeva eest võttis Hilda ligi 100 kurki juba ära ja soolas enama jao neist sisse.


[1]Lehola.

Keilas, 31. juulil 1925

Poiss rändab kõik kohad nüüd läbi ega püsi enam paigal. Ennemalt tahtis ta heameelega süles olla, nüüd mitte enam.

Preili Kurrikoff ühes oma onutütre Helgaga sõitis täna hommikul ära.

***

Kirjeldan siinkohal Rapla vanu ristisid või nende jäänuseid. Neid on kokku kümme:

1) ANO 1656 MEEPERE MATZ. See on mul fotografeeritud.

2) ilma pealkirjata massiivne madal rist /joonis/

3) ilma pealkirjadeta /joonis/

4) pealkirjaga „Gildema Johan“ /joonis/

5) kirjad kadunud – maa sees küljest ära pudenenud /joonis/

6) väike rist, ulatub maapinnale peaaegu ainult rattakujuline osa, kannab pealkirja „Anno 1667“ /joonis/

7) kannab pealkirja WAHAR

AHOFA/IPO

NOPEXIEƧ

8) asub teiselpool väravat, ilma ülemise rattata (s.o. jõepoolse värava kõrval).

9) Sealsamas värava juures aia najal, ilma ülevaloleva rattata

Anno 1616 IC

ƧIMMV:

HINNVIMI

CRO

Siimu-Miku pere olevat olemas.

10) kiriku käärkambri ukse ees seina najal ilma ülemise rattata (rattad on ära pudenenud):

ALOKAV=

MANNI

MAIT:

MAL:

1675.

Ka need ristid räägivad kuldsest Rootsi ajast.

Nimetada oleks veel, et õpetajamaja ukse lähedal on üks kivist kausimoodi nõu, mida praegu sulgloomade jooginõuna tarvitatakse, mis aga katholikuaegne ristimisriist on olnud.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni <***> August *** September *** Oktoober 

*** November *** Detsember