1925. aasta juuni

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai <*** > Juuli *** August *** September ***

 Oktoober *** November *** Detsember


Keilas, 3. juunil 1925

Teisel pühal laulatasin kella 8–½10-ni hommikul kantseleis 2 paari, pidasin kirikus jumalateenistuse, ristisin ühe lapse ja matsin ühe surnu. Kell 3 p.l. sõitsin ühes politsei-inspektor Jacobseniga Rannamõisa abikirikusse, kus ühe paari laulatasin. Kella 7–9-ni käisime merekaldal – Ranna koolimajast kunni Tiskreni kalda peal ja tagasi tulime kalda alt. Et ilm jällegi oli ilusaks ja soojaks minemas, siis oli see jalutuskäik väga mõnus. Pärast sõime Dunkeli juures õhtust ja kell 1 öösel jõudsime kirikumõisa. Koduteel oli väike juhtumine. Umbes kell 11 õhtul olime Tabasalu küla heinamaade vahel, kui korraga üks püssimees meid kinni pidas, põõsaste vahelt tee peale tulles. Ma arvasin, et see teeröövel on, ja pidin mehele juba kõrisse kinni kargama, nägin aga kaitseliidu märki. Kaitseliit ootas salapiiritusevedajaid. Mees vabandas ennast meie ees ja läks tagasi oma põõsa juure; natuke maad eemal oli teine püssimees; see ei tulnud meile lähedalegi mitte.

Eila, kolmanda püha hommikul kell ½9 sõitsin Sauele, kus Hilda ja tütred jäid Raukase majasse; mina ise läksin ühes Raukasega Uksnurme Koplele lapsi loetama. Kell ¼6 õhtul olime kodus tagasi. Jacobsen ühes prouaga oli meil õhtusöögil. Täna hommikul puhkasin pühadeaegset väsimust.

Keilas, 11. juunil 1925

Esmaspäeval, 8. juunil käisin Nahkjala Peetrel kuldpulmas ja Maerus haigete juures.

Teisipäeval, 9. juunil käisin Hilda ja Keila Kulp’iga Padise kloostrit ja Kloostri jõe ilusaid kaldaid vaatamas. Kloostri jõgi keerleb kõrgete liivakallaste vahel. Siin ja seal on kallas püsti alla murdunud, männijuured on paljastunud, hoiavad nagu kramplikult veel kaldaservast kinni. Siin ja seal on liivakalda veereng leppadega kaetud. Käisime Kloostri linnamäel, mis umbes verst maad mõisast lõunas jõekeeru sees asub. Linnamägi on nõnda sünnitatud, et jõgi teda hobuseraua viisil piirab, omades seal järsku ja kõrget kallast, hobuseraua lahtise külje kohal on aga inimeste kätetööna kraavitaoline kaevandik, mille liiv vast üles mäe äärele tassiti ja nõnda vall tehti. Kahjuks on linnamägi metsaga kattunud. Üle jõe vaadates varjab teda lepik, mis jõekallastele on kasvanud. Linnamäe pikkus on vast 100 sammu. Tegin ühe ülesvõtte linnamäe vallist. Padise kloostri varemetel olime. Kloostrimõisa aiast jalutasime läbi. Suur aed on see. Aiast jookseb jõgi läbi. Suured kuused kasvavad jõe kaldal. Seal on kuuski, mille oksad huvitavalt pikad on ja jõekalda kohal asuvad. Kaseperes Majandusühisuse, Ühispanga ja meierei asutaja ja ärimehe Kutsari juures peatusime. Vaatasime meiereid enne Kloostrisse minekut, sõime tagasi tulles lõunat. Ostsime meiereist export-võid 105 marka nael. Ilm läks kahjuks keskpäevast peale, kus meie jalutuskäik algas, pilve; õhtul, koduteel, sadaski natuke. Kloostri jõe kaldaid maksab tõesti vaadata, sest nad pakuvad palju loodusilu.

Vasalemmas mõõtsime ära „kõige vähema maja maailmas“. Ta eeskülje mõõt on 3½ meetrit, sisemise ruumi laius 2½ meetrit. Praegu on maja ilma elanikkudeta; veel hiljuti olnud seal naine 2 lapsega elamas.

Õitsevad pihlakad, sirelid. Kurgid on meil küll alles 2 lehega, aga need on hästi tugevad ja kolmas leht on tulemas.

Keilas, 15. juunil 1925

Eilane pühapäev möödus rohkete ametitalituste saatel. Kell ¼ 11 hom. lahkusin kodust ja sain alles kell ½ 2 öösel tagasi. Kirikus oli 200 inimest armulaual, 5 surnut kolmes järgus matta ja üks paar laulatada. Otsekohe pärast jumalateenistust, enne ametitalitusi oli ka kontsert Tallinna lauluseltsi „Ilo“ poolt. Kui kirikus valmis sain, laulatasin Keila alevis veel ühe paari ja siis sõitsin Riisiperesse, jaamaülema abi Pillbergi last ristima. Seal oli õige lõbus olla, sest jaamaülemad (Riisipere jaamaülem ja ennem Saue, nüüd Raasiku oma) tegid nalja õllelaual. Kell 12 öösel oli läbi, kui pühapäeva õhtune teine rong Haapsalust Riisiperesse jõudis, millega ma ära sõitsin. Keila vaksalist koduteel sain vihma; et öö väga soe ja minul palit seljas oli, siis oli särk läbimärg, kui kodus magama heitsin; ma võtsin särgi seljast ära ja magasin alasti.

Täna algasin eraleeri, milles on üle 40 leerilapse.

Keilas, 19. juunil 1925

Tulin täna hommikul Tallinnast VI Kirikupäevalt, kus ma olin teisipäevast 16. juunist saadik. Kirikupäeval oli jällegi rahutuid vahejuhtumisi või, nagu tööerakonna leht „Vaba Maa“ kirjutab, mürglisi. Neid kutsus välja Püha Vaimu koguduse õpetaja Th. Tallmeister ühes oma mõtteosaliste Järve[1] ja Kerem’iga[2]. Tallmeister oli mõne aasta eest nagu hele täht kirikupäeval, nüüd aga on ta oma „protestantismuse vaimuga“ (= Saksa pahempoolse usuteaduse rahva ette kandmisega) ja terava väljaastumise viisiga pea kõiki oma vastu üles kihutanud. Kiriku põhikirja § 3 saba, et piiblit ja usutunnistuse kirju tuleb mõista „protestantismuse vaimule vastavas mõttes“, kustutati enam kui 200 häälega 36 vastu ja 1 erapooletuks jäämisel maha. Tallmeister ühes oma pooldajatega nõudis nimelist hääletamist. Et aga inimesi nimepidi välja kutsuti, sai Tallmeister’i protestantismuse vaim just vähem hääli, kui see muidu oleks saanud. Ka õpetajad Lattik ja Kubu, keda peeti seni pahempoolseteks, hääletasid protestantismuse vaimu mahakustutamise poolt. Mitu korda olid Tallmeisteri asjad kirikupäeval harutusel. Korra harutati üht kirjutust „Protestantlises Ilmas“, milles Tallmeister ütelnud oli, et mõned kirikupäeva saadikud a ega b ei oskavat; tehti ettepanek, Tallmeister’i teguviisi hukka mõista. Tallmeister kaitses ennast provotseerivalt: „Kirikupäeval on tegemist õpetaja Theodor Tallmeister’iga, aga mitte „Protestantlise Ilma“ toimetaja Theodor Tallmeister’iga; viimaselt ei ole kirikupäeval õigust ühtki aru nõuda!“ Kui siiski ettepanek vastu võeti, läks Tallmeister minema ja ütles välja minnes: „Ma vilistan teie otsuse peale!“ Sellepärast taheti Tallmeister’it kirikupäevalt välja heita, aga liikmekaartide revideerimisel ilmus, et kodukorra järele väljaviskamiseks nõutavat arvu liikmeid koos ei olnud. Seega jäi Tallmeister kirikupäevale. Kaarma õp. Lieberg [3]oli viimase päeva hommikul esinenud sooviga, et konsistoorium nüüd kohe juba „protestantlasi“ ametist tagandama hakkaks. Skandaali tegi ka õpetaja Kerem piiskopi aruande järele, milles seisid Viljandi praosti aruande sõnad, et sopakirjanikud riiklist abiraha on oskanud välja nuruda. Kerem leidis selle lause haavava olevat Eesti Vabariigile ja katsus asja õige üles puhuda, kirikupäev aga riigi haavamist selles ei leidnud.

Seega katsuti siis vaenlust avaldada alati Tallmeister’ile, Järve’le ja Kerem’ile, niipea kui nad aga rääkima hakkasid. Muidu oli kirikupäev üsna asjalik, võttis lõpulikult vastu ka kiriku ülevelpidamise seaduse, mille järele õpetaja peale 30 tiinu põldu keskkoolijuhataja ja köster peale teatava põllumaa (ei tea, palju põldu köstril peab olema) algkoolijuhataja palga peab saama. Valiti konsistooriumi vaimulikuks assessoriks õp. Sommer. Ilmalikuks abiesimeheks valiti insener Amberg[4], assessoriks advokaat Nirk. Harutati üht ja teist asja peale nende. Päevakorras oli kokku 27 punkti. Lõpujumalateenistuse jutluse pidasin mina; armulauatalitust toimetas piiskop ühes minuga, kuna mina piiskopile armulauda andsin; ma ise käisin ühes teistega armulaual. Lõpujumalateenistus oli Jaani kirikus ja algas ½9 õhtul, 18. juunil. Armulaual oli vast paarkümmend inimest, kirikus oli rahvast küllalt.

***

Jumalateenistusele minnes olin juba erutatud natuke oma venna Jaani pärast. Õnneks teadsin ma aga ainult esimest sõnumit, mis „Päevalehes“ 17. juunil ilmus. See sõnum oli järgmine:

„Kaks tulekahju.

Hiljuti põles Uue-Võidu vallas, Viljandimaal Jaan Köögardal’i saeveski ühes sisseseadega ära. Tulde jäi aurukatel, kaks sindlimasinat, jahuveski sisseseade, laastuhooned, rehepeksumasin ja hulk vähemaid tööriistu, mille väärtus kogusummas 1 436 500 mk. Hoone väärtust hinnatakse 250 000 m. peale. Maja ja sisseseade olid kinnitatud 1 195 000 m. eest. Peale selle hävines tules kohaliste elanikkude metsamaterjaale 150 000 marga väärtuses. Millest tuli alguse sai, on teadmata.“ Teine tulekahju oli Petserimaal.

Pärast jumalateenistust aga ütles Leib, et Hilda mulle Keilast oli telefoneerinud, et ta Viktori käest kirja saanud, kes teatanud, et Jaani asi hoopis halb. Ruttu läksin Leib’iga veel välja ja ostsin „Päevalehe“ ja „Vaba Maa“. Neis oli peaaegu ühetaoline sõnum, mida „Vaba Maa“ muidugi rohkem oli täis puhunud kui „Päevaleht“. „Päevalehe“ sõnum 18. juunil on järgmine:

„Kahtlane tee rahapuudusest pääsemiseks. Oma varandusele tuli otsa.

Eila teatasime suuremast tulekahjust Viljandimaal Uue-Võidu vallas, kus Jaan Köögardal’i saeveski ühes sisseseadega ja mitmesuguste masinatega ära põles. Sündmuse lähemal uurimisel on politsei andmeid saanud, mis oletada lasevad, et omanik ise oma saeveski põlema süütas. Kõige pealt hakati selgitama J. Köögardal’i ainelist seisukorda. Selgus, et tema saeveski on koormatud enam kui miljonilise võlaga. Veskihoone ja põlenud masinate väärtus oli kaugelt vähem, kui omanik üles andis. Näit. olnud lokomobiil ja rehepeksu masin juba vanad, ostetud 1922. a. 255 000 marga eest, kuid kinnitussumma tõusis 600 000 marga peale. Samal ajal kaebanud Köögardal alati rahapuuduse üle. Umbes kuu aja eest olnud K. Viljandis „Küttide Kodus“ ja kurtnud seal mõnele tuttavale oma rasket majanduslist seisukorda ja ütelnud, et teda võiks päästa ainult tulekinnituse preemia. Sealsamas teinud ta ühele Viljandi kodanikule ettepaneku tema veskit põlema süüdata, lubades tasuks 25 000 mk. Viljandlane lükkanud ettepaneku tagasi. Eeltoodud andmed olevat tunnistajate läbi tõendatud. See asjaolu andis võimudele põhjust J. Köögardal’i tulesüütamises kahtlustada ja teda vahi alla võtta.“

Täna sain kodus Viktori kirja, mis järgmine on:

„Naanul, 17. VI. 25. Armas vend! Oled ehk vast juba kuulnud tuleõnnetusest Mooril,  mis juba nädala eest oli. Nimelt põles Jaanil saeveski ühes kõigi masinatega maha, mis seal sees olid. Järele jäi tal ainult isesõitja ühes viljapeksumasinaga, mis õue peal seisid. Masinad ja küün, kus nad sees olid, olid Jaanil kinnitusselts „Oma’s“ kinnitatud 1 195 000 marga eest. Tuli algas öösel kella 1 ajal ja seda märkasid esimesena asunikud, kes oma teed tegid ja need äratasid ka Jaani üles. Sel korral oli saeveski juba üleni leekides ja ka seina lähedal seisvad laua ja palgihunnikud, mis võõraste inimeste ja enamasti asunikkude omandus oli. Peale asunikkude põlesid ka Varese Koppeli lauad kõik ära. Kui suur asunikkude kahju on, ei tea, aga Koppelil on umbes 140 000 marga eest laudu ära põlenud. Inimeste viha Jaani vastu oli piirita, sest tema põlenud varandus oli kinnitatud, neil oli aga kõigil kinnitamata. Asunikud hakkasid Jaani kahtlustama, et ta ise on saeveski põlema süütanud, ja tahavad seeläbi Jaani käest omad lauad välja nõuda. Nad leidsid peagi mehe, ühe asuniku, kes öösel teed oli tegemas ja olevat umbes järgmist tunnistanud: tema läinud oma hobusele öösel Moori heinamaalt rohtu varastama ja näinud, et Moori õuest tulnud üks mees välja, keda ta Jaaniks arvanud, ja läinud saeveski poole; temal hakkanud hirm, et teda kinni võetakse, ja jooksnud minema, ja kohe peale selle hakkanud saeveski põlema. Nii umbes on ta tunnistanud; kindlasti ma seda ei tea, sest ma ei ole protokolli näinud. Selle tema tunnistuse peale võeti Jaan esmaspäeval vahi alla ja asi läheb muidugi kohtusse. Millal ta kohtus harutusele tuleb, seda ma veel ei tea, kuid sinna on vist veel hulk aega. Täna läheme Emmaga linna vaatama, kuidas lood on ja kas Jaani on kuidagi võimalik kautsjoni vastu eeluurimise vangistusest vabastada. Jaan saatis linnast veel kirja Emmale, milles ta sind palub mõnda ustavat ja tublit advokaati temale kaitsjaks muretseda. Arvan, et Viljandi advokaadid ei ole selleks sündsad, sest need võidakse ka kergesti vastaste poolt ära osta, kes muidugi juba valetunnistuste peale välja lähevad; sellepärast ole nii hea ja muretse Tallinnast keegi ustav ja tubli advokaat Jaanile, sest see oleks hirmus, kui nad Jaani süüdlaseks teevad. Kuula seda kohe. Sinu vend Viktor.“

Ma isiklikult usun, et Jaan õige on, kuid pead anda tema eest siiski ei julgeks. Igatahes ei peaks tema põlenud varandus mitte olema väärtuse poolest alam kui kinnitussumma. Mõttetu oli põlema panna saeveskit nüüd, kus tal tööd oli. Igatahes on see mul üks suurematest muredest.

***

Teisipäeval oli ka Hilda Tallinnas. Alide sõitis Paidest suveks ära. Nad ostsid kübarat ja kleidiriideid ja sõitsid koos õhtupoolikul Keila.


[1]Jaan Järve (1894-1945), vaimulik, toimetaja ja poliitik; 1920-21 Postimehe tegevtoimetaja; 
1921-23 Tallinna Teataja peatoimetaja; 1923-44 Laiuse Püha Jüri koguduse õpetaja; 1928-30 
Pühapäevalehe peatoimetaja; 1944 siirdus Saksamaale.
[2]Arnold Kerem (1893-1942), vaimulik; 1924-25 Ülikooli koguduse õpetaja; 1925-40 Palamuse 
Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja; 1940-41 Tartu Jaani koguduse õpetaja; 1941 arreteeriti 
Nõukogude võimude poolt ja viidi Venemaale.
[3]Herbert Konstantin Johannes Lieberg (1891-1949), vaimulik;  1914-19  Pöide ja Saaremaa Jaani 
koguduse õpetaja; 1919–22  Nissi Maarja koguduse õpetaja; 1922–30;   Kaarma koguduse õpetaja; 
1931 oli ta Eestimaa sisemisjoni rändjutlustaja ja Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Roderich 
Bidderi isiklik adjunkt; 1931 siirdus  Saksamaale, kus töötas vaimulikuna.
[4]Oskar Amberg (1878-1963), riigitegelane ja insener; 1914–18 Tallinna kindlustustes 
töödejuhataja-insener; 1919–21 Vabadussõjas sõjaministeeriumi insenerioskonna ülem; Tallinna 
silikaat-telliskivivabriku O. Amberg & Ko asutajaid; 1923–24 töö- ja hoolekandeminister; 
1924 sõjaminister; 1925–26 teedeminister; 1934–40 Tallinna Eesti Kirjastusühisuse juhatuse liige; 
1944 siirdus Saksamaale.
[5]Alfred Verner Nirk (1889-1941), riigitegelane ja kohtuametnik; sõjaväe abiprokurör 
Vabadussõjas; kohtuvalitsuse juhataja; talupidaja Käspre talus Pääskülas; 1941 arreteeriti 
ja hukati Nõukogude võimude poolt.

Keilas, 22. juunil 1925

Reedel telefoneerisin ma Saarepeedile, paludes sõna saata Naanule, et minu noorem vend Viktor siia sõidaks. Laupäeva hommikul oligi ta Keilas. Mitmesugused asjad lasevad seda kindlaks pidada, et Jaan ikkagi õige on. Pühapäeval olin ma Rannamõisas surnuaiapüha pidamas (herra Peks oli ka seal ja sõidutas mind oma hobustega). Tee peal minnes ristisime Tabasalu külas ühe lapse ja tulles Vääna Postil teise, kell 7¼ õhtul laulatasin Keila kirikus ühe paari. Alles kella ½9 paiku jõudsin koju tagasi. Kohe kirjutasin pikema seletuskirja Jaani isiku kohta ja kirjeldasin kõik, mida tulekahjust teadsin. Saatsin Viktori täna hommikul Tallinna. Hilda ja Alide läksid ka Tallinna, tulles õhtupoolikul tagasi, kuna Viktor Naanule sõidab.

Vikrot viidi Leib’i juure ja selle poolt advokaat Ott’i juure, kes terve selle teadaoleva materjaali läbi vaatas, arvates, et asi hästi lõpeb. Ott saatis minu seletuskirja, paar sõna juure lisades, oma sugulase, advokaat Liivak’u[1] kätte Viljandisse. Viktor sõitis õhtul Tallinnast Viljandisse. Hilda ostis meie nimel Viktorile hõbeuuri pulmakingituseks. Viktor võttis naise märtsikuus. Jumal ise peastku Jaan!


[1]Hermann Julius Liivak (1890-1942), kohtu-uurija, advokaat.

Keilas, 25. juunil 1925

Viktor käis esmaspäeval 22. juunil Tallinnas adv. Ott’i juures, kes teda omakorda saatis Viljandisse oma sugulase, advokaat Liivak’u juure. Teisipäeva õhtul tuli korraga siia Jacobsen. Tema oli Viljandis politseid revideerimas ja seal kantud temale ka minu venna asi ette. Jacobsen leidnud, et süüdistus mitte ei ole usutav; ka ütelnud Viljandi kriminaalpolitsei, et Jaani pealekaebajad kaabakad olevat. Kohe hakkanud Jacobsen ka seletama, et Köögardal’id ausad inimesed on. Kohtupalati prokuröör Välbe[1] oli parajasti Viljandis – sellele rääkis Jacobsen ka otsekohe, ja Välbe saanud igatahes kaastundlikuks, lubades Tallinnas asja läbi kaaluda. Viljandis on aga üks väga narr ja loll prokuröör Jaan Putnik[2], „Fraternitas Estica“ [3] mees, kes minuga koos ka oli „Fr. Esticas“ ja minu vaenlaseks sai. Selle mehe kohta maksab igatahes Ladina vanasõna: „Iga inimene on ekslik, aga üksnes loll jääb kindlaks omas eksimises!“ Selle mõjul ongi Jaan vahi alla võetud. Jacobsen soovis, et mina ise Välbega räägiksin. Olles eila Hilda ja Alidega Jacobsenide Keila majas külaliseks, sõitsin ma täna Tallinna, et Jacobseniga koos Välbe juure minna. Kahjuks oli Välbe Narvas, ma aga jätsin Jacobseni kätte ühe pikema kirjutise Jaani ja tuleõnnetuse kohta, ka Viktori kirja. Kui Välbe koju jõuab, läheb Jacobsen selle materjaaliga tema juure; advokaat Ott on lubanud Jacobseniga ühes minna. Välbe võiks Viljandi peale igatahes mõjuda. Politsei peavalitsuses olin koos ka kriminaalpolitsei ülema Kuus’iga.

Vihmased ilmad on. Eila jäi surnuaiapüha Keilas pidamata vihma pärast. Pidasin Jaanipäeva jutluse kirikus.


[1]Paul Välbe (1882-?), prokurör; 1925-40 riigikohtunik.
[2]Jaan Putnik (1879-1939), prokurör, advokaat.
[3]Fraternitas Estica – 1907. aastal loodud üliõpilaskorporatsioon Tartus.

Keilas, 26. juunil 1925

Jacobsen telefoneeris, et Välbe ikkagi veel mitte koju ei ole jõudnud. Jaan on seega juba 1½ nädalat kinni olnud. Hea on, et on hoolitsejaid nagu Jacobsen.

Keilas, 27. juunil 1925

Jacobsen telefoneeris täna Keilast. Ta oli Välbega Tallinnas koos olnud ja et Välbe Haapsalusse sõitis, siis olid nad koos veel Keilani sõitnud. Välbe on Jaani vabastamise poolt, aga otsekohest käsku ta Viljandile ei või anda; Viljandiga kaudse õiendamise jätnud ta oma abi kätte. Vast läheb korda Jaani vabastada. Niisugusel korral on Jacobsen meile tõesti nagu Jumala ingel. Jah, Jumal peasta!

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai <***> Juuli *** August *** September *** 

Oktoober *** November *** Detsember