1925. aasta veebruar

Jaanuar < *** > Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli ***  August *** September ***

 Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 1. veebruaril 1925

Eila oli sula ja sadas vahetevahel vihma. Õhtul tuli korra paks kord lund maha, kuid siis järgnes vihm, mis kõik kaotas. Täna oli tee üsna vesine. Eila õhtul käisin oma perega – väike Viktor muidugi mitte – Peksi sünnipäeval Tutermal. Täna käisin Vääna Peetris ühe asuniku last ristimas. Homseks kutsuti mind Raukase juure, kus ka üks vana inimene armulauale tuleb võtta.

Keilas, 3. veebruaril 1925

Eila käisin naise ja tütretega Sauel Raukase juures, kus Küünlapäeva puhul oli jumalateenistus ühes vanade armulauaga. Sauelt sõitsin kolm versta edasi Jälgimäele ühe vana haige juure. Need 3 versta sõitsin sel talvel esimest korda reega, sest kuigi maa üksnes hall oli lumest, olid roopad siiski külmetanud ja metslist maad mööda sai reega üsna kergesti läbi. Eila puhus kaua aja järele ka põhjatuul. Tänane sula tegi maa jällegi üsna mustaks.

Keilas, 5. veebruaril 1925

Eila sadas vihma. Täna oli lõunani väga ilus päikesepaiste, oli soe päikese käes, varjus külmetas, päikese käes sulatas, lund ei olnud, õhtul aga sadas vihma! Must maa on nagu oktoobrikuul. Vahetevahel saab maa lumest kirjuks, mis aprillikuu alguse maastikku meele tuletab. Jõeäärtel ja heinamaal on veel siiski jää peal.

Ma tõin paari nädala eest ühe tomminga tuppa, nüüd õitseb ta juba. Lapsed on väga rõõmsad.

Keilas, 6. veebruaril 1925

Täna on ühe jao adventistide kuulutatud viimnepäev. Juba poisslaste leeripühal laotati siin trükitud lendlehti järgmise sisuga laiali:

„Nõnda ütleb Issand:

Jeesus saab teist korda tulema

6-mal veebruaril 1925. a.

Amos 3,7: Sest Issand Jehoova ei tee midagi, kui Tema ei

ilmuta oma salajat nõu oma sulastele ja prohvetitele.

1 Tessalonika 5,4: Aga teie vennad ep ole mitte pime-

duses, et see päev teid peaks kui varas kinni saama.

Jesaia 42,9: Vaata endised asjad on tulnud ja uusi kuu-

lutan mina; enne kui nemad üles tärkavad, annan ma teile seda kuulda.

            Ameerika Seits. päeva Usupuhastuse Prohvet

                                   Margaret W. Rowen.“

Trükitud oli see lehekene Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikojas, Pikk tän. 2. Teised adventistid tunnistasid küll selle tähtaja tühjaks. Räägitakse kergeusklikkudest inimestest, kes sellest ettekuulutusest nõnda ära hirmunud, et oma varanduse ära müüsid ja raha adventistide laekasse andsid j.n.e. Keegi vist saanud kusagil koguni enesetapjaks.

Ma käisin täna Hildaga Tallinnas. Mina käisin muu seas jällegi linnaarhiivis, kus eelnimetatud Keila koguduse raamatust veel ülesvõtteid tegin. Dr Johansen näitas mulle Martin Lutheri kirju, mida see ise oma käega omal ajal kirjutas ja Tallinna saatis, Melanchthoni, Peeter Suure, Menschikovi ja teiste kirju, paavsti bullasid, vanu käsikirjalisi raamatuid sellest ajast, kus veel trükkimist ei tuntud, ja ka hiljemast ajast. Nägin ka Mülleri [1] eestikeelseid jutlusi, mida peeti 17. aastasaja alguses. Igatahes leidub Tallinna linnaarhiivis väga palju huvitavat materjaali. See materjaal tarvitaks küll fotografeerimist, sest võivad ju ajad tulla, kus ka arhiivid hävitatakse; on aga fotografeeritud, näit. mõni kiri, siis on ta paljundatud kujul siin ja seal ja mõni neist ikkagi peaseb. Fotograafiline reproduktsioon aga annab originaali väga hästi edasi.


[1] Georg (Jurgen) Müller (umbes 1570 - 1608), baltisaksa vaimulik ja kirjamees; 
1595–1597 Tallinnas kooliõpetaja ; 1601–1608 Püha Vaimu kiriku abipastor; 
Mülleri sõnavararikkad ja kujukad jutlused on esimene suur eesti keele mälestis, 
neis leidub tähelepanekuid eestlaste majanduslike olude ja kommete kohta.

Keilas, 9. veebruaril 1925

Eila käisin Hildaga Kumna külas. Ma ristisin seal ühe tütarlapse, Karmel Reinvart`i (Mõhkus). Olime seal pärast ristimist ka pidulauas ja kell 9 õhtul tulime ära. Kell 10,8 õhtul pidi ju osaline kuuvarjutus algama ja tahtsime lastele seda näidata. Kuuvarjutust saime näha, kuigi kuu ühtelugu pilve all oli. Päeval oli palju rahvast kirikus, sest 7 surnut oli matta. Päike paistis väga soojalt ja sulatas maad. Täna hommikul tõusis päike küll selgelt, läks aga pärast pilve alla, ja õhtupoolikul sadas kange tormiga vähe lund, nõnda et must maa jällegi halliks muutus. Kumna külasse läksime eila jala. Minnes kell 5 p.l. oli maa küll natuke sulanud, aga tagasitulekul oli täiesti tahe.

Keilas, 10. veebruaril 1925

Jõhvi rahukohtunik M. Kuiva, kellega meie Oudovas koos elasime, on 5. veebruari hommikul ära surnud *) ja maeti pühapäeval, 8. veebruaril, nagu tema perekond mulle kirjutas. Ta oli ammugi südamehaige, korra oli ta, kolme aasta eest, koguni Tallinnas haigemajas. Oudovas olles aitas ta minu elu mõndapidi kergemaks teha. Kolm last ja lesk jäävad maha; loodetavasti neile küll väga rasket seisukorda ei tekki, sest vanem tütar on juba ülikoolis.

*) Nagu juunikuus 1925 kuulsin, on Kuiva, kes ühtepuhku südamehaige oli, ennast ära joonud.

Keilas, 12. veebruaril 1925

Kuiva surmasõnumile võin veel ühe endise Oudova inimese surmasõnume juure lisada. 9. veebruaril on surnud Avinurme koguduse õpetaja J. Hauboldt[1], endine Oudova õpetaja. Avinurmes olevat Hauboldt üsna vaikset elu elanud. Sai ta ju oma elu sees küllalt raskusi tunda. Armas tema iseloom ei olnud, see aga laskis teda saatusest vintsutada.


[1]Johannes Hauboldt (1855-1925), vaimulik.

Keilas, 13. veebruaril 1925

Eila oli 6° R sooja ja ilm pilves. Täna oli ilus päikesepaiste ja 5° R sooja. Hiljuti olevat muste räästaid nähtud; küsimus on küll, kas nad sel aastal üldse on ära lendanud. Praegu ei ole ka jääd mitte enam.

Keilas, 15. veebruaril 1925

Täna oli täiskogu koosolek. Olgugi et tee porine, oli siiski koosolekul vast 500 inimest. Otsustati leerimaja kirikumõisa maa pealt ära vedada, alevis uus 5-toaline köstrimaja ehitada ja senine köstrimaja koguduse- ja leerimajaks võtta. Et selleks raha saada, otsustati korjandus raamatutega ette võtta. Ühtlasi otsustati ka elektri valgustus kirikusse sisse seada. Raha viimase asja jaoks loodetakse jällegi korjandustest saada. Eelarve võeti tasakaalus 600 000 marga suuruses vastu. Palgad jäid endiseks, ka liikmemaks. Üksnes see lisandus tehti, et kes aasta esimesel poolel liikmemaksu ära tasuvad, neil kas 150 ehk 100 marka (peale selle sunduslik keskkassa maks) s.o. endise suurune liikmemaks maksta on; kes aga aasta teisel poolel tasub, see maksab 125 ehk 190 marka (keskkassa maks peale selle veel eraldi). Koosolek oli kaunis sõnarikas leerimaja üleviimise pärast. Mina juhatasin koosolekut. Kella 2-½ 5-ni tuli koos olla, ja mu pea hakkas õige tugevasti valutama. Valiti lõpul ka 1/3 nõukogu liikmeid ja kirikupäeva ja sinodi saadikud; valiti salajasel hääletamisel trükitud sedelitega.

Kirikunõukogu ehituskommisjoni ettepaneku järele mõeldi senise leerimaja materjaalist üks suurem maja 2 korteriga ehitada, millest üks köstrile saama, teine aga välja üüritama pidi. Siis oleks aga köstril küll vähe rahu olnud. Ma keerutasin siis uue ettepaneku, et üksnes köstri korter ehitataks, ja et minu ettepaneku teostamine vähem kulusid nõuab, võeti ta vastu.

Ilm läks pärast lõunat natuke jahedamaks. Igatahes on nüüd õhtul kella 8 ajal hariliku 3° asemel kõigest +2° R sooja. Täna oli kirikus 8 surnut matta. Jutluse ajal oli kirik rahvast täis: istekohad kõik täis ja vahedes ka inimesi seismas. Jutlustajale on parem tundmus, kui kirik täis on; tühi kirik toob paha meeleolu.

Eila käis minu juures üliõpilane August Konks, kes sügisel 15 aasta eest minuga ühes ülikooli astus. Ta oli sel ajal arstiteadlane, EÜS-i liige, hakkas aga purjutama ja ei teinud tööd. Ta jõi oma varanduse ära, tegi võlgasid ja laskis omi käemehi neid maksta, kuna ta laenuasutusele protsente ära ei maksnud. Maailmasõja ajal oli ta Punase Risti teenistuses, oli velsker Vene valges väeski Lõuna-Venemaal. Siis oli ta olnud Konstantinopolis ühe inglasega vahetalituse kontorit pidamas. Seal oli ta natuke raha teeninud ja Eestisse tulnud. Nikolai Reimann[1], EÜS-i mees, kes sel korral politsei peavalitsuse ülem oli, määras Konksi piiripolitsei kontrollööriks; see olnud hea koht, kaotatud aga ära. Siis olnud Konks Tartu tinapaberi vabriku esitaja, „Päevalehe“ kuulutuste korjaja j.n.e. Nüüd olevat ta õigusteaduse üliõpilane, 2 aasta sees ühe eksami ära teinud; vahepeal olevat ta aga raamatupidamise kursused lõpetanud ja loodab mõnda sellele vastavat kohta saada. Mehel on sada plaani peas, kuid käed värisevad ja jalad on kõverad. Hommikul tuli ta Keila, õhtul sõitis ta Baltiskisse ühe EÜS-i mehe juure, kes seal tolliülemaks on. Minu käest küsis Konks 100 marka, et muidu vast Batiskis hätta jääb. Et mul eneselgi kitsikus on, siis rohkem temale ka anda ei võinud. Niisugusest mehest võib kergesti saada inimene, keda keegi ei usalda ja kes pummeldamisega lõplikult võib hulguseks saada. Oleks tarvis teda mõne kindla koha peale panna, aga kuidas saaks seda!! Praegu on ju haritlaste üliproduktsioon. Konks oli siiski alles viisakalt riides.


[1]Nigul Reimo (1937. aastani Nikolai Karl Eduard Reimann) (1887-1941), 
jurist, politseidirektor, Tallinn-Harju prefekt.

Keilas, 16. veebruaril 1925

Täna hommikul kella 9 paiku koputas teenija minu magamistoa ukse peale ja ütles, et võõrad ootavat. Ma ei olnud veel riides, riietusin kähku ja läksin kantseleisse. Keegi hõikas suure häälega „tere hommikust!“ – õpetaja H. Hansson[1] oli! Paari aasta eest jäi ta Tallinna Jaani koguduse teise pihtkonna õpetajana närvihaigeks, arvati, et ta mõistuse täielikult kaotab, registreeriti 1. juulist 1924. a. haiguse pärast koguduse pealt lahti, ja nüüd on ta ometi terveks saamas. Õpetaja Sommer kirjutas selle paranemise kohta „Eesti Kirikus“: „Jumal võib imesid teha!“ Hanssoni ravitseb juba aasta otsa üks halastaja õde; see oli tal siingi kaasas. Ilm oli täna ilus, käisime korra – minu pere oli ka kaasas – Kumna pargis, pärast lõunat jalutas Hansson halastaja õega õhtuni meie ümbruses. Oli soe päev, korra +6° R; päike oli pooliti pilve all. Hansson rääkis, kuidas teda haiguse ajal vaevatud. Tema isa on ju Vennaste koguduse liige. Vennased on otsustanud, et Hanssonil kuri vaim sees on, ja nad arvanud, et tarvis aadrit lasta. Kaks korda lastud aadrit, mitu „venda“ hoidnud Hanssoni sealjuures vägisi kinni! Kui veri välja lastud, hakkanud ta kohe kohutavaid pilte nägema j.n.e. Kuu aega tagasi oli Hansson hakkanud juba inimeste seas jälle liikuma, kuna ta enne koledasti inimesi kartnud. Nüüd on Hansson küll peaaegu täiesti seesama, mis ennegi; üksnes vaimlist puhkust ja rahu vajab ta veel. Mina arvasin korra ennemalt ka, et Hanssonist enam asja ei saa, eksisin seega. Aineliselt ei ole Hanssoni seisukord mitte kõige parem, sest koguduse käest saab ta 60 000 marka aastas ja Keskkassast 40 000 m., aga sellest peab ta oma korterit Tallinnas, halastajat õde ja teenijat. Ometi saab sellega ikka kuidagi läbi. Ta võib nüüd ka ühe või teise õpetaja juures natuke aega elada; kevadel tuleb ta mõneks päevaks ka siia.


[1]Hermann Hansson (1887-1945), vaimulik; 1917 ordineeriti õpetajaks; 1917 Tallinna Püha Vaimu 
koguduse adjunktõpetaja; 1917-1924, 1944-1945 Tallinna Jaani koguduse õpetaja; 1929-1931 
Lääne-Nigula Püha Nikolause koguduse õpetaja; 1931-1944 rändjutlustaja.

Keilas, 17. veebruaril 1925

Täna oli päris kevadine ilm. Päike just heledasti ei paistnud, ometi oli vilus +6° R. Ma käisin lastega Kumna pargis, võtsin seal ühe „tuulepesadega“ kase ühes lastega ja kaks kuusepõõsast üles. Pargis nägime mõnes kohas kraavis seisva vee peal ka jääd. Muidu jooksid veed ilusasti. Ühe põõsa küljes nägime roheliseks läinud punge. Aias on pujengid juba kasvama hakkanud. Küsimus on tekkinud: kust suveks jääd saavad need, kelle jääd tarvis läheb, nagu lihunikud j.n.e.?

Keilas, 18. veebruaril 1925

Käisin täna üksinda Tallinnas. Ma lasen omale ülikonda õmmelda – käisin seda selga passimas. Ülikond läheb maksma, riie arvamata, 6500 marka. Nõelatöö on väga kallis. Riide sain oma lammaste villast, millest Keilas Regastiku vabrikus riie tehti.

Leib’iga käisin ka linnaarhiivis, kus jällegi vaatasime vanu käsikirju, raamatuid, Lutheri, paavsti, Rootsi kuningate, ordumeistrite, Vene keisri Peeter I ja teiste kirju.

Keilas, 19. veebruaril 1925

Sõitsin täna Vasalemma ja Maeru haigete juure. Tee oli õige vesine. Tibas natuke lund. Koduteel külmetasid käed. Õhtu eel oli juba -1° R. Teeäärest murdsin paar sarapuu oksa, mis õitsesid! Üks naljahammas kirjutas ajalehes, et kui loodus nõnda jõudsasti kevadi poole läheb, siis meil Jüripäevaks juba uued pähklad käes on!

Vasalemma jaama ümber on viimasel ajal palju maju ehitatud. Oli näha õige mitu kauplust. Haapsalu maanteelt jaamani on ehitatud kivitee. Kiviteed mööda veeti jaama õige palju metsamaterjaali.

Maerus kirjutasin kohanimed üles. Maerus on praegu veel 5 ilma korstnata maja (= suitsutare). Kääsalus on neid 9, Ääsmal 7. See näitab, kui vaeselt Tallinna külje all elatakse.

Keilas, 20. veebruaril 1925

Täna hommikul leidsime, et lumi maas on. Mõned sõitsid koguni reega. Päeva jooksul tõusis külma kangus -1° R kunni -4° R. Lund sadas ka juure. Kevadi nägu on kadumas. Vast talv nüüd algabki.

Keilas, 23. veebruaril 1925

Talv kestab. Laupäeva hommikul oli koguni -7° R. Lund ometi ei ole juure sadanud. Sellepärast sõitsin eila hommikul Rannamõisa jumalateenistust pidama vankriga. Vaevaselt oleks ikka ka saaniga läbi saanud. Oli eila ilus päikesepaisteline ilm. Rannamõisa kiriku uksel seisatasin pärast jumalateenistust päikese käes – oli väga soe. Täna oli päeval +2° R, õhtupoolikul läks aga alla 0°.

Keegi tahtis täna tunnistust selle kohta, et tal laulatus tulevat 8. märtsil. Selle tunnistusega tahtis ta viina ostma minna – antavat pulmadeks siis rohkem kui tseki järele. Ma tunnistust ei annud, ütlesin küll, et viin inimeste hukkaja on ja mina viinamuretsemiseks ühtki abi ei anna, vaid kivikõva olen. Seega oli jutt ka otsas. Paluja oli Harku valla pruut ühes kellegi vanema naisterahvaga.

Keilas, 24. veebruaril 1925

Täna pidasin Eesti Vabariigi 7. aastapäeva. Kirikus oli harilikul ajal täielik jumalateenistus. Kirik oli rahvast täis. Koolilapsed olid kooliõpetaja Lahesalu juhatusel kirikus laulmas. Keila alev oli lipuehtes. Pärast jumalateenistust oli kiriku ees platsil Keilas asuva sõjaväeosa, kaitseliidu ja tuletõrjujate paraad. Paraadi võttis vastu üks ohvitser, kes Keilas olevate kroonuladude juures asuva väeosa ülem on ja ka Keila alevi komandandiks olevat nimetatud. Paraadi vastu võtmas oli ühtlasi ka praegune alevivanem, baptistlane Tähe, rahvaerakondlane, ja Keila politsei jaoskonna ülem[2], kes mõlemad lühikese kõnega esinesid. Tuletõrjujate seltsi muusikakoor mängis „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, „Jumal, Sull’ ligemal“ ja marssi. Pärast paraadi oli pritsimajas rahvakoosolek. Muusika mängis mõned asjad. Keila segakoor päevapiltnik G. Kulp’i juhatusel laulis. Mina pidasin umbes tunnipikkuse kõne Eesti sõjast a. 1208-1227, soovitades praeguse aja jaoks ühtmeelt, et oma vabariiki hoida. Pärast minu kõnet mängiti ja lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“; koolilapsed deklameerisid ja laulsid. Segakoor laulis veel lõpuks – Keilas on nähtavasti head lauljad, iseäranis naiste seas. Muusikapala lõpetas. Rahvast oli pritsimajas väga palju. Sõdurid, kaitseliitlased ja tuletõrjujad, kes paraadilt pritsimaija tulid, mahutati enamasti näitelavale, sest saali enam ei mahtunud. 1. detsember saatis seda korda, et meie rahval jällegi on vaimustus oma riigi vastu.


[1]Johann Nikolai Woldemar Tähe (1870-1942), aktiivne seltsitegelane, ärimees ja linnapea; 
Tähe on pidanud vallakirjutaja ametit ning olnud mõisavalitseja Jälgimäel; 1918 rajas koos 
osanikega villatööstuse ja jahuveski, samal aastal valiti Keila vallavanemaks; 1932-1938 
Keila alevivanem; 1938-1940 Keila linnapea; 1941 küüditati Siberisse, kus ta suri järgmisel 
aastal.
[2]Madis Mathiesen (1870-1942).

Keilas, 27. veebruaril 1925

Käisin täna Tallinnas. Hilda sõitis ka ja jäi ööseks, et kinos ja teatris käia. Hilda venna Eduardi juures käisin ka vannis. Konsistooriumis käisin metrikaraamatute ärakirju viimas. Sain seal ka piiskopiga kokku, kes loodab, et võimaldud saab aineliselt Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu 1472-1553. a. väljaandmine. Linnaarhiivi palvel pöördusin paari nädali eest kirjalikult sellepoolest piiskopi poole, et ta Eesti rahamehi katsuks leida, kes mõneks ajaks oma raha selle alla kinni paneksid, nõnda et Paul Johanseni teaduslik väljaanne ilmuda võiks. Kuna aga Eesti rahamehed ilma vaimliste huvideta inimesed on, oli piiskop kõik minu materjaali haridusministri Rahamägi kätte saatnud, keda küll mina ise ka olin informeerinud; nüüd on haridusministeeriumi summadest toetust loota.

„Päevalehe“ juures tellisin Keila kihelkonna laste loetusraamatud, millesse mahutan 5 oma raamatu pilti. „Päevalehe“ raamatukaupluse käest nõudsin minu raamatute müümise kohta aru. Nad olid saanud oma kätte 1165 raamatut, seega on 165 raamatut rohkem trükitud, kui mina teadsin! See ilmus kogemata. Ära olevat nad müünud juba 210, peale selle abitalitused, mille kohta teateid ei ole. Mina olin trükikulude katteks raamatute müügist Keilas 45 000 marka ära maksnud, raamatukauplus peab nüüd tasuma 90 x 210 = 18 900 m. Seega jääks tasuda veel 26 100 m.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar < *** > Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli ***  August *** September ***

Oktoober *** November *** Detsember