1925. aasta november

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuli *** August *** September ***  

Oktoober < *** > Detsember

 

Keilas, 1. novembril 1925

Käisin täna Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Kell 7 homm. sõitsin välja ja kell 6 õhtul olin jällegi kodus. Öösel oli kümetanud ja tee sellepärast mõnes kohas jäätanud ja konarline. Minnes oli mul külm, iseäranis jalgadel; tulles nii külm ei olnud. Rannamõisa kirik oli nagu harilikult rahvast täis, armulaual 3 laudkonda; muud ametitalitust ei olnud. Pärast jumalateenistust sõin kösterkooliõpetaja Dunkel’i juures lõunat. Nagu harilikult oli lõuna seal väga hea.

Homme tuleb mul pärast leeriõpetust Keila alevisse haige juure minna, ülehomme Suuropisse. Nõnda mööduvad päevad halli töö sees. Tööd on palju, teiste minutaolistega võrreldes aga sissetulekuid vähe: ei saa enesele peale kõige harilikuma ülespidamise mitte midagi lubada. Ei saa ka puhata ja uusi muljeid koguda. Hall olemine. Kui alles koolis käisin, siis pidin enesele ka üht ja teist keelama, aga ajad olid siis ikkagi hoopis lahedamad. Lootsin siis ka mõndki tulevast iseseisvast elust. Nüüd on ta käes, kuid õige räbalais. Üliõpilase ajal käisin paremini riides, kui nüüd käin. Aga mis teha: olen vaese koguduse õpetaja; paljud koguduseliikmed „ei jõua“ omale liikmekaarti mitte muretseda,– nad jõuavad üksnes piiritust osta! Sellepärast ei saa ka koguduse kassa palkasid korralikult maksta ega ka palka tõsta. On aga igapäevase läbisaamise pärast muremõtteid ja rääkimisi palju, siis on ka vaim üldse väsinud ega vaimusta enam ükski asi – mõnikord ka perekonnaelu mitte.

Baromeeter näitab 772 ½, termomeeter kell 8 õhtul -1 °R.

Keilas, 2. novembril 1925

Täna hommikul kell 7 telefoneeris Saue valla sekretäär Lauter ja tahtis, et ma Pääskülasse haige juure oleksin läinud, sinna, kus ma juba 2 korda olen käinud. Et mul aga täna ja homme isegi haigete juures käia on, kesknädal aga juba liig hiljaks arvati (kardeti, et haige ära sureb), siis palusin Nõmme õpetaja Eilarti poole pöörduda. Eilart´ile telefoneerisin kell ½ 9 ja palusin, et ta läheks. Eilart oli ka nõus. Nõnda siis ei jõua üks õpetaja Keilas enam valmis saada. Imestan, et mu üksainus hobune ikka enam-vähem pidav on olnud.

Baromeeter näitab 773. Termomeeter näitab praegu, ¾ 5 õhtul, -2°R. Vesi on jõeski äärekohtades jääkaane all. Oli täna väga ilus päikesepaiste.

Kell 8 õhtul. Ilus kuuvalge. 3 ½ °R külma.

Laste juures oli täna mängimas tohtri Karin. Tohter ise oli omas ametis, tohtriproua aga Tallinnas, kust ta õhtuse Haapsalu rongiga koju tuli ja Karini meilt jälle ära viis. Lapsed mängisid vahetevahel nüüd koguni neljakesi. Viktor ju askeldab ka teiste seas. Hildat kutsub ta „Ita“, Ellinori „Eti“ ja Karini „ Tita Kaia“. Viktor katsub kõik nüüd järele rääkida, mis teised ees ütlevad. Näib teine aga õige õrna südamega poiss olevat: iga vali sõna paneb teda kas nutma ehk liikumatult seisma ja omaenese ette vaatama poolkinniste silmadega; ka hakkab ta nutma, kui teised lapsed üksteist taga ajavad ja kisendavad, mis mõnekorra jätab niisuguse mulje, nagu nutaks keegi. Ellinor luges veerides mulle täna ühe võrdlemisi raske tüki ära. Väike Hilda rehkendas, nimelt kergeid lahutamisülesandeid. Igapäev on väikesel Hildal preili juures korrapäraliselt Saksa keele lugemise ja kirjutamise tund. Eesti keelt loeb ja kirjutab ta ka vahetevahel, seda minu järelvalve all. Muidu loeb ta Ellinorile Eesti keeles ette, loeb vahetevahel mõnd asja ka „Laste Rõõmust“. Lugemine läheb väikesel Hildal üsna ladusasti igast kohast. Ma mõtlen väikese Hilda homme Suuropisse kaasa võtta selleks, et ta jälle midagi ka näha saaks, nimelt tuletorni ülal mäe otsas. Looduse ja maa nägemine arendab ju inimese hinge paremaks. Ma võtaksin ka Ellinori kaasa, sest tema on õige tähelepanelik nähtud asjade vastu, aga ta on palju õrnem  Hildast, ja nüüd on ometi sügisene vilu aeg. Võtan teda, kui elu ja tervist antakse, jälle tuleval kevadil oma sõitudele kihelkonda mööda kaasa.

Hilda tahab homme hommikul Tallinna sõita, et omale mõnd kleidiriiet osta, ja mõtleb ööseks linna jääda, et siis ka teaatris käia ja Jacobseni väikesele Annile, kes 6. novembril aastaseks saab, mõnd kingitust viia. Ta jääb muidugi oma õe Alide juure peatuma.

Et mul homme pikk sõit ees on, siis ma leeritundidesse ei lähegi. Köster lubas olla minu asemel.

Keilas, 3. novembril 1925

Kell 10 hommikul sõitsime välja ja kell ¼ 8 õhtul jõudsime koju tagasi. Väike Hilda sai mässitud saanikasuka sisse; ka oli temal veel suurrätik ümber. Minul oli talvemüts, talvepalit ja kamson ka seljas. Aga minu jalad ei olnud vankri peal mitte kaetud rohkem, kui nahkse põllega, mis on vana ja lagunenud ja suuremat külma eest mitte ei varja. kell ¼ 2 olime Suuropis, Ninamäel. Sinnasõidul külm ei olnud. Et Ninamäele veel pidi vanu inimesi armulauale tulema, aeg aga natuke varajane oli, siis läksin väikese Hilda ja peremehega Suuropi tuletorni fotografeerima. Ronisime treppi mööda mäest üles üsna tuletorni lähedale. Mäe otsast paistsid väga selgesti Naissaar ja Aegna saar. Ninamäe peremees ütles, et selge ilmaga ka Helsingi paistvat. Mäe all merepool on raadiojaam, kus ka ümberkaudsed elanikud tutvuse poolest raadiokontserte kuulamas käivat. Suuropis on ka suurtükipatereid, olevat seal ka mõni 9. tolliline suurtükk. Aga raudtee, mis veel läinud aastal alles, on nüüd juba ära lõhutud ja liipridki olid parajasti sülda laotud.

Ninamäel võtsin kokku 4 vanainimest armulauale. Siis sõime lõunat; oli lambapraad kartulate ja kapsastega, leiva, saia, peenleiva ja kurkidega; pärast saime kompotti riisipudruga, lõppeks veel kohvi, millele saia võiga kõrvale sõime. Kell oli 4 läbi, kui saime tagasi sõitma. Tagasisõidul hakkas külm. Väikesel Hildal külmetasid käed, sest need olid suurerätiku alt seekord väljas ja tüdruk tahtis vahetevahel hobust ajada. Et meile ühe käsikorviga kilu ja räimi kaasa anti, siis tuli seda korvi hoida ja vankripõll ei varjanud sellepärast mu jalgu pea sugugi – jalad hakkasid külmetama. Õnneks küll külma oli vähe. Kodus vaatasin õhtul termomeetrit – oli üksnes – ½ °R. Umbes 20 versta ühe joonega külmetanud kaledat teed mööda ära sõita võtab ikka kondid kangeks ja väikse Hilda sai kodus köögitrepist vaevaga üles ronida. Terve päev oli pilves ilm. Ja tasu minu umbes 40. verstalise sõidu ja vaeva eest? 155 marka nelja inimese pealt kokku, kõhutäis süüa küll ka minule ja Hildale, mõni nael kilu ja räimi ja natukene heinu, mida hobune ära sõi. Ütleme seega kõik väärtused kokku 350 marka – see on veel õige kõrgelt hinnatud. Mõni lihtmees oleks selle sõidu eest üksinda juba 1000 marka võtnud. Aga õpetaja olgu rahul sellegagi!

Kui Suuropist tagasi sõitma hakkasime, siis süüdati juba tuletornis tuld põlema. Ninamäe peremees rääkis, et öösel nende õues nii valge on, et laternat välja minnes iialgi tarvis ei ole.

Keilas, 4. novembril 1925

Öösel oli natuke lund sadanud. Hommikul sadas aga vahetevahel natuke vihma, natuke jäätaolist lund; igatahes jäi lumekord, mis maa halliks teeb, maha.

Keila kirikuvöörmündrite arveraamat saab nüüd valitsuse otsusel kultuurkapitalist toetust ja võib ilmuda. Mina kirjutasin eestikeelse eessõna; selle põhjal kirjutas Johansen ise saksakeelse, millele mina oma nime alla kirjutan. Saksakeelne sissejuhatus on lühem ja üldisem, eestikeelne pikem, asjalikum ja just Eesti seltskonnale kirjutatud. Raamatusse tuleb ka minu ülesvõtteid Keila kirikust.

Kell ½ 8 õhtul on +1°R ja baromeeter näitab 745 langedes. Baromeeter on kahe päevaga kiiresti langenud.

Keilas, 6. novembril 1925

Tegin täna esimese saanisõidu, nimelt Jõgisu mõisa ühe haige asuniku juure. Lund on küll väga vähe ja seegi sulab, aga lumi oli hästi vastu maad ja saan läks üsna libedasti edasi. Õhtul käis teenija küll juba vankriga vaksalis – Hilda mammat toomas, kes Märjamaalt tagasi tuli.

Ilm oli täna pilves. Kui haigesõitu  alustasin, siis sadas lund nagu kotiga, sulas aga riiete peal õige pea jälle ära. Baromeeter tõusis eila, täna aga langeb jälle ja näitab praegu 743.

Haigesõidu eest sain täna hea tasu, nimelt 520 marka. Ma võtsin seal 3 inimest armulauale; aega kulus terve sõidu peale alla 3 tunni.

Keilas, 7. novembril 1925

Eila õhtul sulas, täna aga oli -1°R ja vahetevahel tuiskas kange tuulega. Keila silla peale oli koguni väikese lumehange kokku ajanud. Inimesi käis täna õige vähe, olgugi et laupäev on. Üksnes 3 inimest käiski kantselei asjus, pruutpaare ei olnudki. Kellel oleks küll ka himugi niisuguse ilmaga välja tulla! Baromeeter tõuseb ja näitab 744.

Olen nüüd juba kaks nädalat leeri pidanud. Katsun leerilastele õpetada kristlikku elu, kuna dogmasid üksnes nii palju puudutan, kui palju nad eluga kokku puutuvad. Praeguses leeris on arusaajamad poisid kui läbisegamini seni on olnud.

Kirjutasin kolmapäeval ja neljapäeval lastejuttu “Jäär”; kirjutan voodis niisuguseid jutukesi pärast päevatööd, enne ööseks uinumist.

Keilas, 8. novembril 1925

Täna oli kirik rahvast täis. Pärast jumalateenistust oli 4 surnut matta, neist 2 eramatustena. Raukas sõidutas minu koju ja sõi meil lõunat. Lõunaks oli meil jänesepraad. Jänese saatis Hilda vend Karla Märjamaalt vanamammaga. See oli meil esimene jänesepraad Keilas. Kanapääl sai teda üsna sagedasti.

Ilm oli üsna ilus, paistis vahetevahel ka päike. Kuigi tee on lumest kaunis paljas, nähti inimesi siiski rohkem saanidega, kui vankritega sõitvat.

Keilas. 9. novembril 1925

Meil oli üle aasta lastepreili, sakslane Adelheid Kallion. Ta hoidis Viktori, nõnda et Hildal sellepoolest üsna kerge oli, ja õpetas ühtlasi ka teistele lastele Saksa keelt. Igatahes räägivad minu tütred nüüd päris head Saksa keelt. Nüüd oli preili jälle 3 päeva linnas ja teatas tagasi tulles, et ta enesele seal parema koha saanud – ühe Vene kaupmehe juure, kellel võimalus on 3000 marka kuus maksta, kuna meie üle 1500 marga maksta ei jõua. Meil oleks küll laste juure kedagi tarvis, sest lapsed tahavad ju palju küsida, palju rääkida, palju näha. Hilda saab aga liig kergesti laste pärast äritatud ega taha seda palju mitte, et nad tema ümber liiguvad. Sellepärast olen mina alati ise katsunud nii palju, kui suudan, lastega rääkida, neile ette lugeda, nendega mängida, neile üht j ateist näidata, aga mu amet jätab mulle selleks väga vähe aega. Oleks hea, kui lapsed nüüd pärast preili äraminekut Saksa keelt mitte ära ei unustaks. Ma katsun siis, kui preili ära läheb, ise selle eest hoolt kanda, et lapsed Saksa keelega kokkupuutumisse jääksid: ostan vast saksakeelsed lasteraamatud, loen neile ette ja lasen siis mulle jutustada, mida nad kuulsid.

Keilas, 11. novembril 1925

Lastel oli väga kahju, kui nad kuulda said, et nende preili kahe nädala pärast ära läheb. Iseäranis väike Hilda oli kurb – ta nuttis üleeila ja eila. Lapse südamliku kurvastuse pealtnägemine teeb aga vanemaid väga kurvaks: ka Hilda nuttis väikese Hilda kurvastuse pärast ja minul eneselgi tungisid sellepärast pisarad vägisi silma. Meele tulevad ju niisugusel korral mõnedki olukorrad elus, mis kurvad olid ja kus südamel oli nõnda raske-raske. Mõtted lähevad üldse elu peale, mis on täis muresid ka igapäevase läbisaamise poolest: kuidas saab inimene ise läbi surmani, kuidas saavad läbi lapsed ükskord, kui neil enam vanemaid ei oleks j.n.e.

Preilit meie muidugi tagasi hoidma ei hakka, sest meie ei jõua lõppeks ikka mitte temale nii suurt palka maksta, kui ta nüüd uuel kohal saama hakkab. Preili on ju ise ka ilma koduta, ilma varanduseta, üksik inimene, kellel vanaduspäivil ei ole ühtki toetajat – meil ei ole õigust teda keelda, kui ta suuremaid sissetulekuid otsima läheb. Kahju on ju, et nüüd, kus Viktor parajasti rääkimist algab ja Saksa keele preili kaudu iseäranis kergesti kätte saaks (Viktor on preiliga nõnda seotud, et uneski “Tante Ada´t” hüüab!), preili ära läheb, aga parata seal pole ühtigi. Väike Hilda on ometi Saksa keele väga hästi ära õppinud ja võiks Ellinoriga, kes ka üsna hästi räägib, harjutades seda ka Viktorile õpetada. Ma loodan seda, et nad keelt mitte enam ära ei unusta, kuna ju meie isegi võime nendega igapäev osalt ka Saksa keelt kõneleda. Ka käime ju sagedasti Kumna mõisas, kus ka enamasti Saksa keeles juttu aetakse – see värskendab laste keeleteadmist. Saksa keelt peab aga haritud inimene tingimata oskama.

***

Kui ma Hildaga Klooga Nuusul varrudel käisin, siis kutsus Klooga Keskküla peremees Alter, põllumajanduse instruktor, meid Mardipäevaks hane sööma. Sõitsime siis eila õhtupoolikul kell 3 saaniga välja. Parajasti sadas õige tublisti lund. Saanijalased lõikasid küll mõneski kohas lumest läbi, kohati, iseäranis kirikumõisa ja Keila vahel, oli ka tee üsna paljas, aga võrdlemisi sai saaniga ikka palju kergemini läbi, kui vankriga oleks saanud. Peale meie oli Keskkülas veel Keila Tarvitajate Ühisuse ärijuht, endine rahvakooliõpetaja, Läänemaa mees Haabel oma prouaga – need on väga mõistlikud inimesed. Hiljem tuli sinna ka üks Alter´i naabritest, J. Lind, kes ka näitemängudes maapidudel eduga töötavat ja nüüd meile seal Mardipäeva nalja tegi. Alter oli koduõlut teinud ja hanipraad maitses väga hea. Kell 11 õhtul anti veel teed. Alles kell 12 saime tagasi sõitma. Proua Haabel sõitis meie saanis meiega Keila, herra Haabel jäi ise Keskkülasse ööseks, sest Haabelisi toodi sinna Keskküla hobustega, tooja, sulane oli enese aga juba Keilas purju võtnud, nõnda et tagasiviijat öösel ei olnud. Kell ¾ 2 täna hommikul sain ma magama. Keskkülas oldi väga lahke.

Kuna eila hommikul -6°R oli, sadas täna hommikul kella ½ 9 paiku, kui leeritundi hakkasin minema, vihma. Nüüd, keskpäeva paiku aga hakkab jällegi külmetama. Nõnda saab vast päris hea saanitee, kui lund veel ka juure tuleb. Lapsed käisid väljas lumemaja ehitamas. Praegu tuleb väike Hilda minu juure rehkendama. Rehkendamise algus läheb tema käes üsna hästi.

***

Ma kirjutasin hiljuti Kanapää Kundo J. Pähn´ale, paludes teatada, kuidas on lugu 3500 margaga, mida mina leeripidamise eest nov. 1921 saama pidin. 1. novembril on ta mulle vastanud, kuid selle kirja sain ma alles eila kätte. Pähn kirjutab, et Kanapää kassa alati puudujääkidega töötavat, sellepärast seni mulle raha ära ei olevat saadetud, aga loota võivat seda vast eeloleval talvel. Sel suvel olnud kiriku müüride ja torni parandus ja muud remonti kokku 260 000 marga eest, millest umbes pool tasumata; ka keskkassa maksu olvat mitmed kümned tuhanded maksmata. Kanapääl olevat noor poissmees köster, kellega õpetaja ja kogudus hästi rahul olevat ja kes ka kiriku laulukoori juhatavat; mees ei virisevat sugugi mitte nõnda, kui endise köstriga lugu olnud. Kirikumõis olevat Laursonist ometi ükskord lahti ja kevadist saadik seal uus rentnik. Laurson ostnud Lalli mõisast sõduri krundi. Muu seas kirjutab Pähn ka ilmadest ja aegadest: “Selle liig vihmase suve ja veel hullema sügise tõttu olime oma töödega nii maha jäänud, et veel mineval neljapäeval kartulivõtmise lõpetasin; rukist 5 vakamaad ei saanudki külvata, 5 vakamaad on küll külvatud, aga liia vihma läbi rikutud – ei ole vist saaki loota. Rehepeksu lõpetasin nädalat 1 ½ tagasi: ei saanud masinad liikuda ega korralikult töötada; veel praegu on minu naabrimeestel ja paljudel teistel vili peksmata. Minu suvesaak oli nii umbes 3–4 seemet, kõik kokku sain 250 vakka vilja. Kartulid kannatasid üsna vee all, nii et vaevalt 2-3 seemet alaväärtuslist saaki sain”. Nõnda on Võrumaal palju pahem suvi olnud, kui meil oli. Ma olin Pähnale kirjutanud ka seda, et kui Kanepi kirikunõukogu vabatahtlikult mulle 3500 marka ära maksab, siis ma nõukogu volitan Kanepi kiriku vaestemaja jaoks G. Tina käest 15 puuda heinu välja nõudma. Selle kohta kirjutab nüüd Pähn: “Vana Tinaga ei taha küll nõukogu vist ühtki tegemist teha. Elab Tina küll ja kaupleb Kanepis linadega. Vist mineval sügisel oli ta Jõgi poes Karba meestega kakeluses saadud kuulihaava pärast Tartu kliinikus; arvati, et ta terveks ei saagi, aga ära parandati.” Siis kirjutab Pähn veel oma isiklikkudest asjadest: poja Oskari saatnud ta kroonuteenistusse; ise olevat ta palju vananenud ja tervis päris vilets; väljaspool kodu ta palju enam ei käivat. “Oleks küll igatsus kord Teid ja Teie perekonda Keilas vaatama sõita, aga tervis ja see puudujääk teevad takistust. Sel kevadel tuli ka veel õnnetus. Saatsin poja Arturi Erastvere loomaarsti juure noort 3-aastast hobust ruunama, aga poiss tuli ilma hobuseta tagasi: tohter olevat hobusel soolikad välja lasknud ja mõne minuti pärast püssiga maha tapnud. Teine päev käisin ise asja kuulamas, aga tohter ei tahtnud kokkugi anda; sain köögist ta kätte, aga kahjutasust ei võtnud heligi sisse, sest tema olevat suurema kahju saanud: ei tulla keegi enam täkku lõikama. Andsin nõudmise kohtusse, kus tunnistajad teadsid tõendada, et hobune vähemalt 50 000 marka väärt ja õnnetus mädanud kaplade pärast tulnud (rihmu sel joodikul ei olnudki!), mis operatsiooni ajal katkenud, ja et hobune jalgadega seni rabelenud, kui sooled väljas; pärast ei olla arst ühtki muud abinõuu tarvitanud, kui ainult püssi. Kohtus arst ennast süüdi ei tunnistanud: seda tulla ka kliinikus ette. Asjaharutus jäeti teiseks korraks, kui ekspert kutsutakse. Lootust vähe: ega see ekspertki muud ei saa olla kui teine temasugune arstikene. Ööl enne operatsiooni olla see minu hobuse tapja herra Sachsenthali sünnipäeval olnud; sellest võime oletada, millest see õnnetus tuli. “ Sachsenthal on ju suur viinaarmastaja. Kirja lõpus soovib Pähn mulle, minu perekonnale ja iseäranis “noorele pojale” kõige paremat.

Keilas, 12. novembril 1925

Oli ilus päikesepaisteline ilm. Baromeeter näitas 771, termomeeter päeval kunni +3°R, õhtul aga juba -1 ½ °R. Leerilapsed lasksid ennast, nagu seda igas leeris tehtakse, ühes minu ja köstriga üles võtta. Mina võtsin päikeseveeru eel lapsed ühes nende äramineva preiliga lastetoas üles. Maa on lumest kirju: kõrred ja vaoharjad paistavad lume alt välja, kivitee on keskelt päris paljas.

Keilas, 13. novembril 1925

“Laste Rõõm´us” N°20, mille lapsed täna Keilas raamatukauplusest ostnud olid, on minu jutukene “Õekese sünd” sees. Lastepreili käis Keilas jumalaga jätmas ja võttis Hilda ja Ellinori kaasa. Väike Hilda oli siis ka Kulp´i raamatukaupluses käinud “Laste Rõõmu” küsimas ja oligi saanud omale ja Ellinorile. Poes olevat olnud koolilapsi, kellel “Laste Rõõm” juba käes, ja teisi, kes osta tahtsid, aga ilma jäid. Minu tütred ei jõua ära oodata, kunas jällegi “Laste Rõõmu” uus nummer kahe nädali pärast ilmub. Väike Hilda loeb juba “Laste Rõõmu” osalt ise, osalt loen aga mina mõlemale – Hildale ja Ellinorile – ette. Huvituse põhjal, mida “Laste Rõõm” lastes äratab, on ta küll kõige parem laste ajakiri Eestis.

***

Lõpetasin täna poisslaste leeriõpetuse. Oli nende seas ikka ka mõni isik küll, kes midagi meeles ei pidanud. Täna küsisin ühe käest:

“Mis vahe on inimese ja looma vahel?”

Vastuseks sain:

“Loom mäletseb, inimene ei mäletse!”

Ütlesin siis teiste leeripoiste naerulagina sekka:

“Nõnda peavad siis kõik põrsad ja hobused mäletsejad olema!!”

***

Täna oli +3°R vilus, veel õhtul kella 6 ajal +2°R. Lund ometi see ära ei võtnud. Ilm oli küll enam-vähem pilves, kuid pilved ei olnud mitte iseäranis paksud ja nende vahelt paistis ikka ka selget taevast. Päike tõusis selgesti. Baromeeter näitab ikka veel 771. Lõunatuul puhus, sellepärast see soojus oligi.

Keilas, 14. novembril 1925

Baromeeter näitab 763, termomeeter +2°R. Kell on 9 õhtul. Oli vihmane ilm. Vihm lund ometi ära ei võtnud.

Haruldane laupäev oli: ainult üks inimene käis. Oli üks lesknaine, kes üsna nõudlikult palus, et ma temale kirikus raha korjaksin lehmaostmiseks, sest tema lehm saanud otsa; tal olevat küll saunakoht, aga maa olevat lahja ja naisel enesel olevat ka 50 000 marka võlgasid maksta. Et ma naist, kes enne meheleminekut lapsega tüdruk on olnud, isiklikult ei tunne ega tema tõelise olukorraga tuttav ei ole, siis soovitasin temale esmalt kõige ligema sealt ümbruse kirikunõukoguliikme poole pöörduda. Üldse ei võta ma niisuguseid isiklikke korjandusi ilma nõukogu nõusolekuta mitte ette. Läinud pühapäeval saatis üks lapsega tüdruk oma 7-aastase poja nimel mulle pika kaebekirja selle kohta, kui raske on vaeselapse elu, kellel isa ei olegi ja ema tööta olevat. Paari aasta eest, kui tüdrukul teine laps oli, kes hiljem küll ära suri, aitasime teda, saime aga ühtlasi teada ka, missugune inimene ta on. Praegu elab Vasalemmas küll ilma tööta, aga sellepärast tööta, et alla 3000 marka kuus teenima mitte ühelgi tingimisel minna ei tahtvat. Ja nüüd tahab ka niisugune, et tema heaks kirikus raha korjataks! Et ka niisugused inimesed rahakorjamist paljuvad, siis peabki nõukogu otsustama, kellele korjata, kellele mitte; teavad ju nõukogu liikmed oma ümbruskonna kohta minust paremini, kes tõesti abi vajab ja kes mitte.

***

Minu mõlemad tütred õpivad hoolega. Ellinor loeb omast lugemisraamatust veerides tükk tüki järele läbi ja kirjutab päevas paar lehekülge tähti; tähtede kirjutamine läheb temal üsna hästi. Väike Hilda õpib minu juures rehkendust ja loeb Eesti keelt; preili juures kasutab ta veel viimaseid preili siinoleku päivi Saksa keele lugemiseks ja kirjutamiseks, mille poolest ta üsna palju on edasi jõudnud. Igatahes oskab väike Hilda Saksa keelt praegu palju paremini juba, kui mina siis oskasin, kui ma ülikooli astusin; üksnes kirjutasin ma paremini ja grammatikat olin ka rohkem õppinud; aga sõnade tagavara ja rääkimine on Hildal paremini käes, kui mul 1910. aastal oli. Viktor armastab teiste laste raamatutest pilte vaadata; teeb mõnikord ka asjatundliku näo, ajab sõrmega rida ja loeb: “ i – a; i – a”.

***

Kirjutasin homse jumalateenistuse jaoks ühe jutluse ja 5 kõnet. Ma kirjutan omad jutlused ikka päris valmis, niisamuti ka kõned – siis on kõik asi ikka mõnusam ja mul palju kergem ka rääkida. Kui kõik valmis on kirjutatud, siis on kõneleja vaba igasugu ootamata mõjudest ja asjadest, mis erutaksid ja jutluse mõtted laiali ajaksid: ta võib silmas pidada seda, mis tal valmis on kirjutatud, ja see ei lase hajameelsuse mõju alla sattuda. Tänavu olen ma üldse väga palju uusi kõnesid ja jutlusi kirjutanud. Jutlusi olen pea iga pühapäeva jaoks tuliuued kirjutanud; harva on seda olnud, et ma ajapuudusel uue jutluse kirjutamata jätsin ja vanast tagavarast mõne jutluse pidasin. Ma olen sellepoolest tänavu küll hoolega tööd teinud. Ka varemalt tegin ma hoolega tööd, aga siis tulid mõtted palju visamalt, kui nad praegu tulevad. Aidaku Jumal, et ma aga veel võiksin areneda, veel lahtisemaks saada oma mõtete poolest. Ma olen üldse alles nüüd iseseisva mõtlejani välja arenenud: ennemalt oskasin ma üksnes vastu võtta ehk jälle teiste mõtteid edasi anda; nüüd tunnen, et kõigil aladel juba iseseisvalt võin tegutseda. Sellepärast läheb mul ka lastejutukeste kirjutamine üsna kergesti. Viimaste jaoks saan ma küll, nagu juba tähendatud olen, üksnes õhtul, enne magamajäämist, voodis aega. Päeval on ju koguduse töid isegi palju teha.

Keilas, 15. novembril 1925

Udune pühapäev. On +2 ½ °R nüüd, kell ¾ 5 õhtul. Tulin natukese aja eest kirikust ja praegu tõusin lõunalaualt üles. Oli leerilaste püha, 4 surnut korraga ja 2 paari eraldi laulatada. Viimane laulatuspaar pidi kella 3ks tulema, aga pruudi kleiti toodi ühe linnaautoga, see oli aga rikkesse läinud, parandamine võttis aega ja nõnda ei saanudki pruutpaar enne kella ½ 4 altari ette. Ma olin teiste talitustega aga juba ¼ 3 valmis, nõnda et ootamine päris tüütav oli. Nõnda need inimesed on: armastavad autolokse, mis sagedasti mitte küllalt kindlad ei ole! Nagu oleks niisugune auto ausam kui muu vanker!

Saanitee on nüüd lõpulikult otsas. Vanker läheb ikka veel külmetanud tee peal kergesti edasi, kuna saan hobuse päris aurama võtvat. Siiski on veel lund maas.

Õhtusöögil olid meil Dr Greenberg oma proua ja tütrega ja loomatohtri Bohl´i proua. Loomatohter ise oli täna kümneks päevaks sõitnud hobustevaatusele, mida riigivalitsuse poolt jällegi toimetatakse, et näha saada, palju on sõjaliselt kõlbulikke hobuseid. Minu hobune käsutatakse Keila 27. novembril kell 8 hom.

Õhtusöögiks oli meil lambapraad ja tanguvorstid, salatiks kõrvitsad ja hapud kurgid. Jõime ka õunaveini, mis väga hea maitses. Pärast jõime teed suhkru ja maasika ning vabarna sahvtiga. Tee kõrvale anti saia, mida eila küpsetati. Ma kirjutan söökidest sagedasti sellepärast, et võib olla ajad tulevad, milleni ulatuvad ehk minu kirjutused, kus olud palju kehvemad on kui nüüd. Praegu võib Jumalat tänada selle eest, et kuigi palk ei ole suur, ometi süüa saab üsna korralikult, mõni asi, nagu suhkur, ka üsna odav on: maksab ju suhkur praegu 18 marka nael, aga hiljuti oli ta koguni 16 marga eest saadaval. Vene keiserriigi ajal oli saiajahu odavam kui suhkur, nüüd on aga vastuoksa: maksvat ju mõne saiajahu nael üle 25 marga nael.

Väljas sajab praegu, kell ½ 11 õhtul, vihma. Ma käisin proua Bohli välja peal saatmas; saatsin teda rohkem kui poole maa peale. Oli pime ja libe; jäätust ja natuke lund on ikka veel siin ja seal. Pimedust vähendasid küll Keila alevi elektrituled – valgustatakse ju Keilas õhtuti ka tänavaid. Kuuvalgust praegu ei ole, homme luuakse kuu.

Keilas, 16. novembril 1925

Käisin Ohtus haige juures. Nüüd saaniga üldse enam sõita ei saa, sest lund on üksnes veel mõne künka taga või kraavikallastel natuke. Vankriga oli üsna hea sõita, sest teepõhi on ikkagi veel jäätanud; üksnes mõnes üksikus kohas on jää täiesti ära sulanud. Ka täna on pime ilm, osalt ka vihmane.

Tegin täna päevapilte. Lõpetasin tegemise ja tulin pimedast toast saali, kui teenija ütles, et kaks purjus meest meie õues kisklevad. Oli kuulda sõimamist ja korraga tuli üks mees, kes teist peksis, ja kõlistas meie uksekella. Ma tegin akna lahti ja küsisin, mida ta tahab. Joobnud häälega seletas ta, et tema olevat kriminaalpolitseinik ja teine mees, keda ta peksis, olevat Tallinnas kaks naist ära tapnud ja kammid olevat nüüd tema käes; kõlistagu ma nüüd Keila politseile, et mees kinni viidaks. Ma ütlesin meestele, et nad rahuga ära läheksid. Et nad aga ei läinud, siis kõlistasin tõesti politsei jaoskonda. Peksja mees, kes kriminaalpolitseinikku mängis, sai aga aru, et asi halvasti läheb, ja laskis jalga Kumna poole. Politseist saadeti mehed välja. Need tulid meie õue, olid peksetud joodiku siit kätte saanud ja Keila viinud. Mees oli maja ümber kolanud ja ust otsinud, tahtes öömajale; ta ei ole teadnud, et ta Keila kirikumõisas on. Oli üks Ohtu asunik Kaarel Lipmann. Politseis selgus, et mehel uur ja rahatasku ühes 3000 margaga, isikutunnistuse ja hobusepassiga kadunud oli. Jaoskonnaülem telefoneeris mulle, paludes mind paar inimest laternatulega välja otsima saata, kas mitte asjad ja raha maas ei ole. Asjad leidusidki, raha aga mitte. Kaks politseinikku käisid nüüd natuke aega enne kella 9 õhtul asjade järel ja läksid laternaga Kumna mõisa selle peksja mehe järele, kes arvatavasti ka raha ära röövis. Peksja mees on hiljuti vangist vabastatud, olevat lätlane; hiljuti on ta tahtnud üht tütarlast ära vägistada, aga leppinud siis tüdruku emaga kokku, et see asjast vaikiks, andes 1000 marka valuraha (ta oli tüdrukut ka peksnud).

Meie lastepreili oli kangesti huvitatud vale kriminaalpolitseinikust ja nõnda omisse mõtetesse kiindunud, et põrkas köögist saali tulles Hildaga, kes kööki minemas oli, kokku. Preili on alati “tormamise hoos”, käib väga palju asjata, ruttab nagu närviline inimene kunagi ega pane oma ümbrust tähele. Suurema hoobi sai muidugi Hilda, sest Hilda on ju väike inimene ja sai hoobi otsa ette, preili sai vist põse peale, aga karjumist ja hädaldamist on muidugi preilil rohkem. Saab näha, kas saavad haiged hommikuks terveks. Hildal on see häda, et tema väga pahasti kuuleb – nõnda ei kuulnud ta ka preili tulekut mitte. Preili on aga hajameelne ja ei näe siis oma nägijate silmadega mitte.

Keilas, 17. novembril 1925

Meie haiged olid hommikul muidugi jälle täiesti terved.

Lõuna paiku käisid mõlemad politseinikud ühes mõlema eilse joodikuga uuesti meie õue peal. Nad leidsid 25 marka ja noa. 3000 marka on ikkagi kadunud. Ebakriminaalpolitseinik salgab rahavargust; ta olevat esmalt ka seda salganud, et ta eila siin oli ja teist meest mööda pead peksis, ei ole aga seda kaua ometi salata saanud. Peksa saanud asuniku Lipmanni hobune oli eila omapead Tutermaale läinud. Nõnda on see asunikkude lugu väga sagedasti: nad joovad ja siis hädaldavad, et ajad rasked, rent kallis j.n.e. Õhtul käisid sellekohase kutse peale meie teenija Susanne Nero ja alt kutsaritoast Elisabeth Sepp politseis tunnistamas, mis nad eila nägid ja kuulsid. Ebakriminalist saadetakse ära Tallinna.

Keilas, 18. novembril 1925

Tulin kella 4ks p.l. koju kirikunõukogu koosolekult, mida peeti käärkambris hommiku kella 10st saadik. Seati üles 10 kirikunõukogu liikme asemele, kes tänavu 3-aastase tegevuse täissaamisel välja langevad, valimisele tulevad kandidaadid. Otsustati uue köstrimaja senise ehituse kulude katmiseks Eesti Pangas laenu teha katsuda. Harutati Keila köstrimaade osalise võõrandamise asja, mida Keila alev toimetab. Korra käis koosolekul ka politsei jaoskonnaülem Mattiesen piiskop Kukk´e nõutavate regulatiivvõlgade pärast: kuna piiskopi nõutavad hinnad praegustest turuhindadest hästi kõrgemad on ja selle läbi palju nurinat sünnib, siis soovitas ta keskteed leida, s. o. õiglasemad hinnad määrata enne, kui politsei nõudma hakkab. Arvati nii hästi nõukogu kui ka jaoskonnaülema poolt soovitavaks, neidsamu hindu aluseks võtta, mida põllutööministeeriumgi mõisate eest Kukke´ele maksis, aga ka võimaldada regulatiivmaksude tasumist natuuras neile, kes seda soovivad. Kui meie hindu õiglaseks ei teeks, siis võiks sellest suur kära tekkida, mis ei meile ega piiskopile head ei tooks.

Keila teise surnuaia kinnipaneku küsimus tuleb 8. detsembril Riigikohtus harutusele. Mind paluti selles asjas advokaat Kriisale kirjutada.

Keilas, 19. novembril 1925

Kaunis pime novembrikuu päev oli. +3°R.

Ma lõpetasin täna lastejuttu „Vana Kadri“, mida algasin juba enam kui nädali eest. See on mu kaheksas lastejutt sel aastal. Lastejuttudes kirjeldan mõndki sündmust omast lapsepõlvest, aga mitte siiski nõnda, et kõik tõelikule südmustikule täielikult vastaks.

Ellinor katsub juba ilma veerimata lugeda.

Keilas, 20. novembril 1925

Täna sain “Laste Rõõmu” N°21, milles oli esimese jutuna minu „ hm-hm! hmm!“. Oli sellele ka üks pilt joonistatud, kuidas härg saba üles tõstnud, maast mulda üles kraabib ja poisikesed jooksma hakkavad. Igatahes elustavad pildid juttu ja laste arusaamist.

***

Eilases “Päevalehes” N°314 oli järgmine sõnum kirikumõisa õueväraval olnud südmusest:

<<  Eba kriminalist.

Keila vallas Kumna asunduses elav Karl Urga  tungis hiljuti Keila kirikumõisa juures teel Karl Lipmanni kallale, kes Tallinnast koju sõitis. Urga röövis Lipmannilt 4000 marka raha ühes rahataskuga, taskukella ja kaasasolevad dokumendid. Sealjuures nimetas Urga end kriminaalametnikuks. Röövel, kelle süü kindlaks tehti, võeti vahi alla ja paigutati vangimaija. >>

Nii on ajalehe sõnum. Sündinud asi on kuidagiviisi kirjeldatud, aga poolikult. Kirjeldatakse nõnda, et mõnigi lugija arvab, et Lippmann oli kaine peaga rahulikult kojupoole sõitmas ja korraga kargas temale kaines olekus teeröövel kallale. Peasüüdlast alkoholi ei ole hoopiski mitte nimetatud, ka seda mitte, et röövijat mitte ei peeta normaalinimeseks. Nõnda on peaaegu kõik ajalehe sõnumid ebatõelised. Asunik Lipmann oli käinud Tallinnas kartulid müümas, ostnud tagasitulekul Harkumäelt viina ja asunud ühe tuttava vankrisse, kuna tema hobune järele tulnud. Tuttav jootnud teda ka. Nad ei märganudki, et Lippmanni hobune Tutermaale läks, sest ta oli sealt ligidalt ostetud. Keila kirikumõisa ligidal hakkas siis Lippmann oma hobust ootama, ja siis tuli purjus Lippmannile purjus Urge kallale, otsis ta läbi ja riisus raha. Et Lipppmannist „viisakalt“ lahti saada, tuli ta meie ukse juure kõlistama. Viimane asi näitab aga hoopis „tobu“ olekut.

Kui 9. oktoobril Ohtus üht surijat joodikut käisin armulauale võtmas, siis jätsin oma hobuse Lippmanni õue ja Lippmann isegi oskas seal rääkida joomise kahjust! Nüüd sai ta seda kahju ka tegelikult ükskord hästi tunda.

***

Oli kange tuul, aga 4 ½ °R sooja. Sõitsin Hildaga Keila soola ostma sea jaoks, kes eila tapeti. Sool maksab nüüd 1 ½ marka nael. Siga oli meil umbes 1 ½ -aastane ja liha kaalus 10 ½ puuda, oli aga lahjavõitu.

***

Kui palju kehalise töö tegijad käsitöölised, kes õppinud on, teenivad, selleks üks näitus. Hiljuti parandas üks potissepp meil ahjusi ja pliiti. Ta oli küll hommiku kella 8 kunni õhtu kella 10ni  ametis; enam jagu aega aitas teda tema poeg, ja nad tõid omast töökojast, Alttrahterist, savi oma hobusega. Töö ja savi eest võeti 1800 marka. Intelligent tööd ei tasuta mitte nõnda hästi.

Keilas, 21. novembril 1925

Täna on enam – vähem päikesepaisteline ilm, soojust on kõigest 2°R, öösel on külmetanud, baromeeter näitab kell ½ 3 p. l. 754 ½ langedes. Peale õige pika vaheaja mindi täna ometi kündma ja nähtavasti on kündmine ka võimalik; siiamaani ei olnud ta mitte võimalik.

Keilas, 22. novembril 1925

Surnute püha. Oli väga palju inimesi kirikus, rohkem igatahes kui Piiblipühal oli. Laululehti oli 1000, aga neist jäi ometi vast 200 järele. Oli ka väga ilus päikesepaisteline ilm ja tee oli külmetanud.

Eila õhtul käisime raadiokontserte kuulamas Keilas tehnik Arriva juures, kes 1. detsembriks Keilast ära Nõmmele kolib. Ta elas siin korteripuuduse pärast, mis Tallinnas valitseb, ja käis Tallinnas ametis, igal õhtul oma perekonna juure Keila tagasi sõites. Nüüd saab ta Tallinnale seega palju lähemale, et juba Nõmmele korteri sai. Tuttavaks saime Arriva´dega Greenberg´ide kaudu. Ka eila läksime ühes Greenberg´idega – Hilda, Alide, kes pühapäevaks jälle siia tuli, ja mina – Keila. Hilda kuulis raadiot esimest korda. Keilas oli ka teelaud kaetud. Istusime seal kella 9st  õhtul kunni ligikaudu kella 12ni.

Keilas, 23. novembril 1925

Täna hommikuks oli jällegi õhuke lumekord maas. Õieti ei olnudki mitte kõik lumi endisest ajast veel kadunud: teda leidus veel meie aias kurgipeenratel, kraavikallastel j.n.e. Lapsed ehitasid täna jällegi lumemaja, sest lumi oli sula. Baromeeter langeb jällegi ja näitab kõigest 745. Ilm oli pilves.

***

Sain oma isa käest jällegi kirja. Ma ei ole tema eelviimase kirja peale veel mitte vastanud. Praeguse kirja on ta 21. novembril, s.o. laupäeval, Naanul kirjutanud. Ta teatab perekondlistest uudistest. 17. novembril olevat minu õel, kes sealsamas, isakodu lähedal, Orika talu perenaine on, poeg sündinud, seega viies laps (esimene on surnud; elus on seega 3 tütart ja 1 poeg). Minu vennal Jaanil ei ole lasteõnne, sest tema naisel sündinud nädal varemalt kui õel neljas surnult sündinud laps; nende ainus poeg Heino kipub seega jääma ainukeseks. Edasi teatab isa, et advokaat Liivak olevat 30 000 marka kautsjoniraha tagasi maksnud, saada on seega veel 70 000 marka. Edasi kirjutab ta, et ta küll teadvat, et ka mina Jaani pärast vaeva olen näinud: “Olin ise (suvel) kriminaalpolitseis; seal nõuti Tallinnast Jaani lahtilaskmist, aga asi oli enne juba uurija kätte antud; siis ei lasknud uurija teda mitte enne lahti, kui kõik 8 tunnistajat oli üle kuulatud.” Praegu ei teadvat minu isa Jaanist muud midagi, kui et ta vilja masindab oma järele jäänud masinaga.

***

Kell on 9 õhtul. Lõpetasin natukese aja eest aritmeetika ja Eesti keele lugemise õpetuse väikese Hildaga tänaseks. Ellinor õppis selsamal ajal teises toas Hilda juures kirjutamist; ta armastab punase tindiga kirjutada; käekiri on temal selge.

Homme hommikul sõidab lastepreili nüüd jäädavalt ära; asjad said juba täna vaksalisse saadetud. Preili armastab väga meie lapsi, iseäranis väikest Viktori, kes teda „Tante Ada“ kutsub ja temast kusagil maha jääda ei taha, ja nutab sagedasti äramineku pärast, aga 3000 marka, mida ta Tallinnas saama hakkavat, kaalub ometi palju rohkem kui 1500 marka meie juures. Lapsed, nimelt Hilda ja Ellinor, on preili äraminekuga ennast juba ära harjutanud, nõnda et nemad praegu ei nuta. Viktorikene aga ei tea veel midagi äraminekust. Muidugi hakkab ta esimestel päivil „Tante Ada´t“ taga nõudma, aga väike laps unustab varstigi. Küll hakkab Viktor nüüd Hildat seda rohkem taga nõudma. Ta lepib küll väga hästi ka vanamamma, Hilda ja Ellinoriga. Üldse saavad minu lapsed üksteisega enam-vähem väga hästi läbi. Nende vahel ei näi olevat liig suuri vahesid. Viktor on oma välimuse poolestki täiesti väikese Hilda sarnane. Kui ma mõnikord küsin Viktori käest, kes pildi peal on, ja näitan temale väikese Hilda pilti Selle esimesest eluaastast, siis ütleb Viktor, kes oma nägu peegli järele tunneb, alati, et pildil tema ise olevat.

Meesterahva elusaatus on igal tingimusel kergem kui üksiku naise oma. Elulõpul, vanaduspäivil on just naistel palju raskemaid olukordi kui meestel. Keila vaestemajas on minu teada 12 naist ja üksnes 2 meest! Mehed teenivad rohkem kui naised ja suudavad ka mustade päevade jaoks palju rohkem koguda, nõnda et nad elulõpuni oma leiba süüa võivad palju rohkemail kordadel kui naised.

Keilas, 24. novembril 1925

Preili äramineku pärast seame asjad nõnda, et Hilda õpetab väikesele Hildale aritmeetikat ja Eesti keelt, mina aga Saksa keelt. Hilda andis täna hommikupoolikul nõnda oma esimese tunni juba ära.

Meie teenija ühes alt Liisbetiga on täna kutse saanud reedel Tallinna sõita kohtu-uurija juure röövimise asjus tunnistama. Annaks Jumal, et mul ei oleks tarvis tunnistama minna! Ei taha olla kohtuasjadesse segatud.

Lapsed vaatasid uudishimulikult kaht lennumasinat, mis täna siin õige madalal lendasid. Nad olid ka ennem sagedasti neid siin näinud, aga nii madalal mitte. Lennumasinad sõitsid Tallinna tagasi. Praegu sajab lund.

Päris hea saanitee on. Sõitsin lastega õhtupoolikul Keila posti järele. Ei olnud ühtki kohta tee peal, mis lumest paljas oleks olnud. Hommikul kell 10 oli veel -3°R.

Praegu, kell 6 õhtul, õpetab Hilda väikesele Hildale klaverimängu.

Väike Viktor hüüdis üksnes pärast lõunat magamast üles tõustes „ Tante Ada´t“, muidu ei avalda ta mitte millegagi selle puudumist. Ta on väga leplik kõigiga.

Homme lähen Hildaga Tallinna ja jään sinna ka ööseks. Hilda tahab ju hea meelega teatrisse minna ja soovib, et ka mina kaasas oleksin. Lapsed jäävad vanamamma hoolele. Kõlistasin täna Jacobsenile Toompeale tema ametikohta, et meie tulemas oleme.

Keilas, 26. novembril 1925

Eila hommikul Tallinna jõudes läksime kohe Jacobseni korterisse Baltiski maanteele N°19. Jõime seal kohvi ja läksime siis linna. Hilda läks Alide ametikohta, mina läksin Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ärijuhi juure. „Laste Rõõm“ NN 19-21 ilmunud kolme jutukese „Karu“, „Õekese sünd“ ja „Hm-hm! Hmm!“ eest sain ma 2085 marka; arvatud oli 3 marka rea eest ja ridu 695, kuna minu lugemise järele ridu küll peaks olema 755, aga ma ei tunne trükiridade lugemise viisi. Andsin jälle 3 jutukest „Laste Rõõmule“. Minu Keila kihelkonnalugu on Tallinnas ikka veel üle 400 eksemplari müümata. Kuna teadmata on, palju abikauplused neid müünud on, siis ei tea ma muud, kui üksnes seda, et Kirjastus-Ühisus igatahes omad trükikulud kätte on saanud. Arvasin täna kokku ja leidsin, et minagi olen juba saanud 17 809 marka. See on peaasjalikult müügi vahekasu Keilas. Kirjastus-Ühisusest välja tulles sain jälle Hildaga kokku ja läksime kauplustesse. Ma ostsin omale päevapildi paberit; ühest mänguasjade kauplusest ostsime lastele jõulukingituseks mänguasju, Kirjastus-Ühisuse raamatukauplusest ostsime väikesele Hildale 2 Saksa keele õpperaamatut, mõlemale tütrele kirjutusmaterjaali j.n.e.; ühest maiusasjade kauplusest ostsime pool naela iseäralisi koogikesi (pastilla), 2 naela Hiina pähklaid, 1 nael viigimarju (70 marka nael) ja 2 tsitroni à 20 marka. Siis läksime Jacobsenide juure tagasi. Kell ¼ 4 tuli Jacobsen ise koju. Lõunale kutsus ta ka Leib´i ja Alide. Leib´i käisin mina ühes Hildaga kutsumas, Alidet kutsus Jacobsen ise telefoniga. Pärast lõunat läks Leib veel linna omi asju õiendama, meie istusime aga lõunalaual õlle juures edasi kunni kella 7ni õhtul. Kell 7 õhtul läksime „Estonia´sse“ ooper „Däämoni“ vaatama. Jacobsen muretses jällegi politsei priipiletid. Nõnda saime õieti mitte „Estonia“ naha peal teaatris käia, vaid politsei naha peal: on ju politsei jaoks teatav arv kohti ja politsei ametmeeste asemel olime teaatris meie. „Däämoni“ lavastus oli suurepäraline. „Däämoni“ osa laulis üks Läti külaline Vene keeles, kuna muud osad olid eestikeelsed. Kell käis vist 12 peal, kui koju tagasi jõudsime. Leib ja Alide lahkusid meist varsti pärast teaatrist väljatulekut: Leib sõitis Nõmmele ja saatis Alide koju, sest neil oli peaaegu ühine tee; ka istusid nad piletite sunnil teaatris üheskoos. Olime teaatris kolmes isesugu kohas: mina Jacobseniga koos, proua Jacobsen Hildaga ja Leib Alidega. Ei olnud võimalust ühtekokku kohta saada. Jacobseni korterisse tagasi jõudes sõime veel õhtust ja siis läksime magama.

Täna hommikul kell 7 tõusin mina üles, jõin kohvi ja tulin Haapsalu rongiga, mis Tallinnast nüüd 2 minutit enne kella 8 välja sõidab, koju. Hilda jäi veel linna ja tuleb nüüd õhtul koju, sest ta tahtis üht ja teist linnas vaadata ja osta. Ma ei võinud õhtuni linna jääda, sest neljapäev on ju Keilas ametlik matuste päev, köster ei ole aga mitte kodus, üks meist peab aga kodus niisugusel päeval olema. Aga ei olnud ühtki matust.

Neil päevil on rohkesti lund sadanud. Täna sadas ka õige palju. Praegu, kell ½ 6 õhtul on -4 ½ °R.

Praegu on Eestis jälle valitsuse kriis. Läinud aasta 1.detsembri järele kujundati praegune advokaat J. Jaaksoni valitsus, mida kõik erakonnad toetama pidid. Aga juba erakondlised tülid nii tuliseks läinud, et praegusele valitsusele enam usaldust ei avaldatud. Läinud aasta 1.detsember on sotsidel ja põllumeestel vist juba meelest ära läinud. Oh seda politilist totrust, mis meil valitsemas on!

Keilas, 27. novembril 1925

Tõeline talv. Puud on lumised. Veel kell 10 hommikul oli -10°R. Täna on sõjaministeeriumi poolt korraldatud hobuste järelevaatus Keila vallale Keilas. Minu hobune viidi ka Keila. Järelevaatuse kommisjonis on peategelaseks jaoskonna loomaarst Bohl. Ta oli korra nüüd 10 päeva järgimööda kodust ära – hobuseid vaatamas. Bohl ütles, et kui tööd õieti teha, siis võiks üksnes 5 hobust tunnis läbi vaadata, aga nüüd peab ta lühikese päeva kohta ligi 1000 hobust läbi vaatama – seega sünnib kõik enam-vähem pealiskaudselt. Minu hobune tunnistati seekord sõjaväele kõlbmataks.

Hilda õpetab tütreid, Viktor vaatab sellesama laua juures pilte. Nõnda on Hildal praegu terve klass käes. Ta peab kõige kolme tegevuse järele vaatama.

Päeval tõusis temperatuur -8°R peale, aga juba nüüd, kell ½ 7 õhtul, on jällegi -10°R. pärast kella 10 hommikul oli korra koguni -10 ½ °R. Varajane talv. Baromeeter näitab 756. Kuu paistab õige heledasti; ta saab esmaspäeval täis. Kell 9 õhtul oli kõigest veel -7°R.

***

Ostsin üleeila linnas 3 kladdet – iga lapse kohta ühe. Neisse kirjutan omast päevaraamtust välja kõik kohad, mis käivad ühe või teise lapse kohta, ja kirjutan siis nende kohta edasi, kui elu ja tervist on, seni kaua, kui nad ise eneste kohta kirjutama hakkavad.

Keilas, 29. novembril 1925

Homme on Keilas laat, sellepärast oli vähe inimesi kirikus, vast 60 inimest oligi armulaual. 3 surnut oli matta. Neid tuli matta kahes järgus, sest kahel olid laululehed. Üks surnu, kes eraldi teistest kahest maeti, oli ühe meie nõukogu liikme ema, ja nõukogu liikme käest ei hakkanud meie eramatuse raha mitte nõudma. Pärast matuseid oli veel 2 paari koos laulatada.

On ilus lumetee. Kraadide järele palju külma ei ole, kõigest -4 ½ °R ongi, aga puhus kaunis vali tuul, nõnda et üsna külm tundus mulle, kes ma käisin kevadpalitu ja kaabuga.

Käisin eila 8 ja 9 vahel ühes Hildaga Alidet vaksalisse viimas. Sõitsime saaniga. Oli väga ilus kuuvalge, aga tagasitulekul oli tuul vastu ja hakkas üsna külm.

Lõpetasin eila õhtul päev varem alustatud jutu “Karjapoiss on kuningas.”

Keilas, 30. novembril 1925

Täna oli jällegi -10 ½ °R. Külm palju ei alanenudki päeva jooksul, vast üksnes 1 ½ ° võrra. Rahvast nähti hulgaviisi laadale sõitvat. Minu juures palju ei käidud, vast 4-5 inimest käiski.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August  *** September *** 

Oktoober < *** > Detsember