1925. aasta oktoober

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuli *** August *** September 

< *** > November *** Detsember

Keilas, 2. oktoobril 1925

Täna tegime ilusa väljasõidu. Meie palusime Peksi käest 2 hobust ja vankri ja sõitsime ühes Jacobsenidega, ilma lasteta, Sauele. Hilda oli juba aasta otsa proua Jacobsenile Potrali „Rahula“ linnukasvatust näidata tahtnud, täna sai siis see asi täidetud. Ilm oli küll pilves, aga Raukase juure jõudsime ilma vihmata. Raukasele teatasin eila oma tulekust telefoniga Saue vallasekretääri Lauteri kaudu, ja Raukas oli meie sõidu vastu valmistunud, koguni Saku õlut tuua lasknud (Saku vabrik on ju kõigest 3½ versta tema kohast eemal, ja Raukas laseb vabrikust ka loomadele praaka vedada). Jõime seal kohvi ja sõime, siis läksime kanakasvatust vaatama, mille piirid Raukase omadega kokku puutuvad. 500 kana jäetakse seal ületalve – kõik valged Itaalia tõukanad. Nüüd on veel India rannapardid, valged ilusad loomakesed juure tulnud – neid oli seal ligi 60. Hanesid on ka hea hulk. Võib olla, mõjus see kaasa, et asutuse vaatamise ajal vihm hakkas sadama, kuid läinud aastal avaldas kanakasvatus paremat mõju minu peale, kui seekord. Olid natuke nagu pettunud ka teised. On seal ju ka vesine maa, ja kanad näisid nagu söömata olevat. Kanakasvatuse vaatasime küll tervelt läbi, aga õige ruttu. Raukas oli kaasas. Läksime tema poole tagasi. Proua Raukas oli hea lõunalaua korraldanud: kanasuppi ja praadi ja õunasuppi saime Saku Pilseni ja mõduga. Hommikul kavatsesime kella 4ks koju tagasi jõuda, saime aga tõeliselt alles kell 8 õhtul või natuke hiljem koju. Tagasisõidul oli jällegi kuiv, üksnes Vanamõisa kohal sadas natuke, aga nii vähe, et Hilda vihmavarigi mitte märjaks ei saanud. Vihm takistab kartulate võtmist.

Keilas, 4. oktoobril 1925

Eila oli vihmane kunni õhtupoolikuni. Õhtuks läks aga selgeks, nõnda et öösel ilus kuupaiste oli; hoog vihma oli ikka ka tulnud. Praegu, Lõikuspüha hommikul, on ilus päikesepaiste. Ma lähen kella 9ks hommikul kirikusse, sest üks pruutpaar tahab nimelt vara hommikul laulatatud saada. Oli kuulda, et pruut mõtelnud päikese tõusu ajal laulatusele tulla, kuid hiljem lepitud ometi kella 9ga. Palju pruutisid on aga teistsugused: et neil peigmeeste pärast juba kõhud suureks on paisunud, ei julgegi nad enam kirikusse laulatusele tulla, vaid tulevad minu kantseleisse; kihluse eel on nad alles nii häbelikud, et sagedasti koguni õhtul hilja siia nagu hiilivad, et keegi neid ei näeks. Läinud pühapäeval käis siiski üks pruut, kellest kõigil teada, et ka tema asjad enam korras pole, veel kirikus laulatusel.

***

Kell 10.20 min. õhtul. Tulime parajasti Jacobsenide juurest Keilast. Olin seal Hilda ja tütretega. Terve päev otsa oli kange torm. Kui Keila läksime ja Keilast tulime, siis suutsime tuule pärast vaevalt edasi minna. Kõrvad ja rinna tegi tormipuhumine valusaks. Keila minekul kaebas Hilda, et tuul tahtvat temal vere ninast välja võtta. Kevadel pandi kirikumõisa töölistemaja juure kell üles, millega töölisi sööma kutsutakse. See kell kõliseb nüüd tuule käes ühtepuhku. Keilas kustus Kalm’u elekter. Olen ma küll mõndki kanget tuult näinud, aga niisugust mitte. See tuul küll käib nähtavasti üksnes madalalt, sest pilved, mis aeg-ajalt täiskuud katavad, liiguvad üsna aegamööda edasi. Hommikul oli tee alles vesine, aga õhtupoolikul juba tolmas kivitee – nii oli see kange tuul tee kuivaks puhunud. Külmavõitu oli ka: päeval oli kõigest +6 °R. Mul olid sel sügisel esimest korda kindad käes ja lastel talveriided seljas. Keila tammi kohal oli peenete veepiiskade suits, mida tuul seal üles kihutas vee allalangemise juures. Kiriku ajal sadas vahetevahel rahet. Hea oli, et vihma ei sadanud – vihm oleks niisuguse jaheda ja kange tuulega luust ja üdist läbi lõiganud. Praegu istun soojas toas ja kuulan tuulemühinat ja kolinat, mis väljast kostab. Telefonitraadid tee peal vingusid ja just nagu oleks keelpilli mängitud. Sügisene õudne tuul ja olemine!

Rahvast oli kirikus täna lõppude lõpuks üsna palju. Vaestekorjandus tõi ka umbes 3000 marka sisse, peale selle veel armulaualiste anded sellekssamaks otstarbeks.

Keilas, 5. oktoobril 1925

Torm on meie aias ka kahju teinud: ühe ilusa suure pirnõunapuu on ta pikuti pooleks ajanud. Muud häda ei olnud sündinud. Pool seda õunapuud jääb ka veel kasvama. Telefon on seekord terveks jäänud. Terve tänane päev vaheldus päikesepaiste rahepilvedega; torm hakkas aga raugema. Baromeeter tõusis õige suure hooga.

Lõpetasin Keila koguduse hingede lugemise personaalraamatu järele. Sain seega umbkaudu arvu: 4857 meeste- ja 5243 naistehinge, kokku 10100 hinge. Septembrikuul 1899. aastal luges Fick ja leidis 5346 meeste- ja 5625 naistehinge, s.o. kokku 10971 hinge. Seega on Keila kogudus vähenenud; seda tuleb sõjaaegse suurema surevuse ja linnade kasvamise arvele kirjutada.

Keilas, 6. oktoobril 1925

Torm on täiesti vaikinud. Täna oli ilus päikesepaiste. Võtsin viimaseid õunu aias maha, jättes üksnes mõned üksikud veel nõnda ütelda asjaks puude otsa. Tütred ajasid üksikuid õunu oma lõbuks õngelatiga puu otsast maha. Puhastasin ka aiateeradasid igasugu rämpsust. Inimesi eila ei käinudki, täna on kõigest 3 käinud – on ju kibe kartulivõtmise aeg, mille on vihmased ilmad siiamaani venitanud. Suured puud on juba lehtedest puhtad, nimelt saared, pärnad; vahtratel on veel mõni kolletanud leht küljes. On ka mõni saar, mis alles lehtis on!

Õhtul, videviku tulekul ikkagi sadas jälle! Ära tüütab vihm, mida ühtepuhku näeb!

Keilas, 7. oktoobril 1925

Oli jällegi tormine päev; vahetevahel sadas ka. Ma pidin täna Jacobsenile Joat ja Türisalu näitama, aga Jacobsen oli eila linna sõitnud politsei uute vormiriiete proovi siseministrile näitama ja ta ei tulnud vist eila õhtul mitte tagasi Keila; igatahes ei telefoneerinud ta mulle mitte. Ei oleks täna ka sõita saanud vihma, rahe ja tormi pärast. Kuu aega oli Jacobsen nüüd Keilas puhkusel; kavatsesime palju sõitusid sel ajal teha, tegime aga ainult ühe, Sauele. Nemad olid oma põllu- ja aiatööga ja ehitusega ametis, mina oma tegevuses kinni. Kui mul aega oli, ei olnud neil aega; oli meil mõlemal aega, siis sadas jälle vihma. Sügisesed ajad on väga muutlikud ilmade suhtes. Üldse oli mul selle suve jaoks palju kavatsusi: lootsin sõita sinna ja teisale, aga sain väga vähe kätte. Tööd oli sel suvel väga palju, Jaani õnnetus võttis minu käest ka mõnegi päeva ära. Ei saa oma vanemaidki sel aastal mitte vaatama minna.

Keilas, 8. oktoobril 1925

Täna oli ilus päikesepaisteline vaikne ilm, aga jahe. Jacobsen kõlistas hommikul, et temast enam Türisalusse sõitjat ei saa, kuna ta juba laupäeval Tallinna kolib ja ülejäänud paar päeva tema siinse majapidamise korraldamiseks ära kuluvad; ka peab ta politsei mundrikavaga laupäevaks valmis olema.

***

Laineid lööb piiskopi naisevenna õp. Kuljuse ajutine ametist tagandamine konsistooriumi poolt. Peaks küll selge olema, et kui keegi kusagil teenib ja oma asutuse vastaselt hakkab õpetama, siis ta ametist peab lahkuma. Siin aga tahetakse ja nõutakse, et Ev.Luth.usu kirikus võidaks kõik õpetada, mis aga kellegile pähe tuleb. Õieti on kõige kurja juur õp. Theodor Tallmeister, Tallinna Püha-Vaimu koguduse õpetaja, kes propageerib Saksa pahempoolset usuteadust ja tembeldab seda rahvusliseks Eesti asjaks! Tallmeister tõukas Kuljuse esile, ise on ta seni küllalt kaval olnud omis jutlustes usutunnistuste alusel seisma. Nüüd katsub Tallmeister, tundes omagi jalgealuse palava olevat, kõiki konksusi tarvitada, et konsistooriumi kukutada. Tallmeister on Riigikogu liige ja on oma rühma – n.n. rahvusvabameelsete – nimel oskanud arupärimist Riigikogule esitada, mispärast valitsus sallivat niisugust seadusvastast (!) asutust, nagu seda olevat konsistoorium, keda valinud mõnesugune (!) kirikupäev, kuigi valitsus konsistooriumi ametisse on kinnitanud. Ühtlasi on ta Riigikogus nii palju ometi suutnud mõju avaldada, et järsku nüüd võeti harutlusele kiriku ja riigi lahutamise seadus, kusjuures ta nüüd katsub seda läbi viia, et valitsuse ees mitte ei saaks registreeritud Ev.Luth.usu kiriku keskvalitsus ja selle kaudu automaatselt kõik kogudused koos, vaid igaüks kogudus registreerugu ennast eraldi! Nõnda loodab ta oma Püha-Vaimu koguduse peremeheks jääda ega tarvitseks ühegi konsistooriumi käsku kuulata, sest siis saaks alles üksikute koguduste liitumise läbi nende koguduste määramisel uus konsistoorium, kiriku keskvalitsus loodud. Kõigi oma püüete juures on Tallmeister ülbe ja upsakas ja tahab ennast mõneks Eesti Lutheruseks arvata. Igaüks, kes julgeb Tallmeister’i vaadetele vastu olla, saab tema käest üsna jämedalt sõimata. Missugune on Tallmeister omis kõnelustes, seda illustreerib ehk järgmine lugu, mida ta ise korra jutustas. Tulnud üks naine valutava südamega Tallmeister’i juure ja ütelnud, et see mitte ei minevat, et Tallmeister mängukaarte hoidvat sellessamas käes, millega ta armulauda jagab. Tallmeister vastanud selle peale naisele, et ta sellesama käega veel hullemaidki asju tegevat, nimelt oma tagumist otsa pühkivat!! Mäletan, üliõpilase ajal aasiti noori üliõpilasi, küsides: „Kumma käega sa pühid…?“ Kui siis kohmetu „rebane“ vastas: „Parema käega!“ siis pilgati teda ja seletati, et mõistlik mees ikka pühkivat paberiga, aga mitte käega, ja soovitati siis rebasele, et ta edaspidi ennast käe roojastamise eest hoiaks. Siit järgneb, et Tallmeister’i vastus sugugi ei olnud mõni vaimurikas vastus, vaid ropp viimase võimaluseni. Et Tallmeister aga muidu hea kõnemees on, siis on tal muidugi ka poolehoidu. Kuljusel on ka poolehoidu; tema Iisaku koguduse nõukogu on otsustanud konsistooriumile koguni põlgtust avaldada! Aga vastaseid on neil küll ka õige palju. Saame näha, kummas võidab, kas Tallmeister–Kuljus või konsistoorium. Mulle on see siiamaani ükskõikne olnud, mida Tallmeister õpetas või mille vastu tema vastased sõdisid – dogmade õpetamise läbi ei saa ju rahvast mitte kasvatada, vaid üksnes Vaim teeb elavaks. Aga praegu, kui näen, missuguse vägivalla ja konksudega Tallmeister „oma“ vaimuvaest õpetust katsub läbi viia, on minugi süda Tallmeister’i peale õige täis. Ajakirjandus, mis meil Eestis ikka on katsunud kiriku „konservatiivsuse“ vastu võidelda, pasundab nüüd muidugi Tallmeister–Kuljuse poolt. Tõprad on need ajakirjanikud: katsugu nad ise ükskord kirjutada oma leivaisade vastu ja siis veel oma kohale jääda! Aga kahesugune mõõdupuu on niisugustel meestel taskus: mida, ütleme, ajalehe toimetuses mingil tingimusel ei tohi, seda peab kirikus tohtima! Kirik ei tohi selle järele valvata, kas ka kiriku õpetust õpetab mõni tema ametnik või mitte. Siit järgneb see, et ka riik ei tohiks, näituseks, kommuniste oma õpetust laiali laotamast mitte keelda! Aga ikka jääb vist praegu nõnda: Quod licet Iovi, non licet bovi! [1] Bos „härg“ on sedakorda aga vaene kirik ja konsistoorium!

Tallmeister tunnistab piibli õpetuse ühe osa maksvaks, teist osa aga mitte. Iseäranis sõdib ta Jeesuse sündimise vastu Pühast Vaimust ja neitsist Mariast. Jeesus ei võivat mitte üleloomulikult saadud olla. Niisama katsuvad mõlemad, Tallmeister ja Kuljus, Jeesuse imetegusid loomulikult seletada. Teisest küljest kirjutas korra aga Tallmeister omas „Protestantlises Ilmas“: „Ei saa meiegi muud, kui seda tunnistada: Sina oled Kristus, elava Jumala poeg!“ Igatahes on aga Kuljus ja Tallmeister usklikkude ja „usklikkude“ meeled õige ärevile ajanud nende oma teistsuguste õpetustega. Ma ütlen ka: Asjata oli Tallmeisteril dogmade seletamistega rahva ette astuda; rahvas ei saa sellest aru, ehk mõistab omaviisi, nagu oleks usk tervelt tühi puru. Mispoolest aga Tallmeisteri propageeritavad vaated Kristuse isiku kohta peavad paremad olema, kui kiriku valitsev õpetus, seda ei suudeta mitte mõista, sest pahempoolse usuteaduse vaated on ikkagi ainult arvamised, mis täna huvi äratavad, homme aga juba vast jälle surnult maas lamavad, nagu nendega sagedasti sündinud on. Soome piiskop Gummerus[2] ütles mulle Tallmeister’t kritiseerides: „Heidame meie ühe ime ära, nimelt Jeesuse üleloomuliku saamise, siis põrkame otsekohe uue imega kokku, nimelt, kuidas patusest inimesesoost ometi võis niisugune puhas, patuta iseloom tekkida!“ Kus on ka siis piir, mida piiblist õigeks pidada võib ja mida mitte? Tallmeister’i õpetused võivad üksnes korralagedust tekitada, aga mitte korda luua. Oleks Tallmeister jäänud oma ilusate jutluste juure, siis oleks ta palju head korda saatnud, aga nüüd ma ei looda tema tegevusest küll ühtki jäädavat head asja tulevat.


[1]Mis on lubatud jupiterile, pole lubatud härjale! (Tõlge ladina keelest).
[2]Jaakko Gummerus (1870-1933), Helisingi ülikooli professor, Porvoo ja Tampere piiskop.

Keilas, 9. oktoobril 1925

Õp. Lattik on Riigikogus ilusa kõne pidanud Tallmeister–Kuljuse vastu: Pole need kellegi ketserid, keda lilledega austatakse ja kelle eest ajalehed sõdivad; et ketser olla, peab ka tuleriidal põlema. Lattik peab Tallmeister’t ja Kuljus’t mõnesugusteks võimupüüdlejateks ja muud ei ühtigi. Ka arupärimisega jääb Tallmeister vististi liiva peale, sest juba siis, kui arupärimist vastu võeti, tähendas siseminister Einbund, et võetagu see arupärimine ühel häälel vastu, sest siis saavat valitsus näidata, et arupärimine mitte ei seisa tõe alusel. Jah, tõesti, tarvis malka niisugustele demagoogidele nagu Tallmeister! Lootuse järele jääb nende poolt meie maa kirik sedakorda ikka küll lõhkumata, kuigi ehk Riigikogu neile kaasa aitaks, kui ta, ütleme, üksikkoguduste registreerimise seaduse vastu võtab.

***

Käisin täna Ohtus haige juures. On seal metsavaht, senine suur topsisõber, suremas, kahetseb oma senist elu ja soovis armulauda. Sinnasõitmisel sai mu palit, kübar ja kindad läbimärjaks, sest külm vihm sadas terve tee. Tagasisõidul oli aga enam-vähem kuiv. Kodus sain pärast soojas vannis olla, siiski tahab nagu nohu tulla.

Homme sõidavad siia praost Thomson ja praosti abi, Rapla õpetaja Liiv, mõlemad ühes oma prouadega. Pühapäeval on ju meil Piiblipüha.

Keilas, 11. oktoobril 1925

Eila õhtuse Baltiski rongiga sõitis siia Alide, kellel Hilda ise vastas käis ja kes Hildal abiks pidi olema külaliste vastuvõtmisel. Veerand tundi hiljem tuli Haapsalu rong ja tõi õp. Liiv´i ühes tema prouaga. Neil olid Peks´i hobused vaksalis vastas. Peks´i hobustega toodi veel ka praost Thomson ühes tema prouaga; nad olid Riisiperest rongile istunud ja jõudsid pärast kella 7 õhtul Keila. (Riisiperest Hageri kirikumõisa on 15 versta). Ajasime õhtul juttu maast ja ilmast. Kõige rohkem keerles jutt muidugi Tallmeister – Kuljus´e võimupüüdmiste ümber, kellele nüüd nähtavasti ka Riigikogu mitte küllalt kaasa ei tunne. Kella 11 ni olime üheskoos; siis läksid külalised magama, mina aga olin veel tund aega üleval, et tänaseks matusekõnesid kirjutada.

Täna oli siis kirikus Piiblipüha. Rahvast oli suure püha kohta vähevõitu, aga kirik oli siiski täis. Oli vilu ilm, sadas vahetevahel  rahetaolist lund. vilu ilm takistas juba mõndki tulemast. Ka tuleb homme Keilas Mihklipäeva laat – see takistas ka. Liiv pidas pihtikõne ja algliturgia, praost jutluse, mina pärast seda väikese kõne ja teadaanded, kirikupalve pidas Liiv, armulauateenistuse lõpuliturgi aga Liiv ühes praostiga. Ma käisin Hildaga koos armulaual. Pärast jumalateenistust mattis praost kirikus korraga 2 surnut, kuna õp Liiv selsamal ajal käärkambris ühe lapse ristis. Siis läksid praost ja Liiv palvemajasse kõnelema, mina aga laulatasin ühe paari ja pidasin 2 eramatust. Kell 4 p.l. sain valmis. Siis sõitsime koos koju, kuhu prouad ja Alide juba kohe pärast ristimist tulid. Kell 5 sõime lõunat, mille kõrvale ma omatehtud veini pakkusin. Siis ajasime juttu. Alide sõitis kell ½ 8 õhtul Tallinna; teised külalised sõidavad homme hommikul. Praost andis mulle juba Hageris hea hulga Kohila vabriku paberit, mida tema maksuta saab; nüüd tõi ta veel siiagi suure rulli (selle paberi peale ma praegu kirjutangi). Meie katsusime külalistele toidud teha võimalikult suupärasteks, sest külalisi tuleb ikka ja alati hästi vastu võtta.

Keilas, 12. oktoobril 1925

Kell on ligi ¾8 hommikul. Külalised sõitsid ära. Ärasõidul paistis päike, aga maa oli natuke külmetanud. Praegu sajab lund nagu kotist ja maa on juba päris valge. Rahvas sõidab Keila laadale. Lapsed magavad alles. Mina ja Hilda tõusime kell ¼7 hommikul üles, et külalistele hommikusööki anda ja neid ära saata.

Meil on alles võtmata kapsad, kaalikad, sööginaerid ja georgiinide juured. Iluks on mõne õunapuu otsa jäetud mõni üksik õun. Ploomide aeg on ka juba paar nädalat möödas.

Laupäeval oli niisamasugune torm nagu 4. oktoobril ja korra nädala keskel. Praost rääkis, et viimased tormid metsades palju puid olevat maha murdnud.

Lõuna ajaks sulas lumi täiesti ära. Kuna hommikul ainult 1 °R sooja oli, siis lõuna ajal juba +6 °R. Ilm oli enam-vähem päikesepaisteline; vahetevahel käisid rahepilved. Laadalisi väga palju ei olevat olnud; joobnud mehi ja poisikesi olevat aga väga palju olnud. Meie teenija käis laadal ja oli näinud, kuidas politseinik üht joodikut vallamajasse kinni tassinud.

***

Preili Lydia Kurrikoff’i kaudu sain hiljuti mõneks ajaks oma kätte protokollid minu üliõpilasajast 1912.a., mida kirjutati selleaegsete usuteaduse üliõpilaste eestlaste koosolekutel. Mõtlesime nimelt Eesti Usuteadlaste Seltsi asutada. Mitmesugustel põhjustel ei tulnud sellest midagi välja; protokollid pidid saama minu kätte hoiule, aga nad käisid käest kätte; minuni ei ulatunud nad, kunni nad lõppeks olid praegusesse Eesti usuteadlaste seltsi sattnud, kust nad omaenese huvi pärast nüüd siia tellisin. Lugesin nad läbi ja leidsin nad üsna huvitavad olevat, tuletavad nad ju mõndki meele aegadest, mis ammu möödunud. Ma jätan ärakirja neist protokollidest ka siia, muutes üksnes kirjaviisi ja tehes mõnda väljendust selgemaks.

I

Koosolek neljapäeval, 4. oktoobril 1912

Koos on: Alver Alexander, Aunverdt Johannes[1], Eilart Anton, Hansson Hermann, Jürgensohn Ferdinand[2], Kallas Axel[3], Köögardal Ado, Kuusik Paul, Lauri Oskar[4], Leib Bernhard, Matto Gustav[5], Saarmann Anton, Sommer Arthur, Tannebaum Eugen. Varsti pärast koosoleku algust lahkub Alver.

Kallas tervitab Eesti theolooge, kes tema korterisse kokku on tulnud, ja loodab, et nad Eesti Usuteadlaste Seltsiks ühinevad.

Kuusik, kes Kallase tähenduse järele EUS-i asutamise mõtte algataja on, peatub pikemalt kasu juures, mida meie ühendatult kätte saada võiksime, puudutab aga ka neid raskusi, mis seltsiga ühenduses oleksid. Ta tõstab küsimuse üles, kas legaliseeritult või ilma üles astuda; legaliseerimisel võivat küll takistusi olla. Paari aasta eest ei kinnitatud Eesti õpetajate seltsi, sest et selles eestlaste lahkpüüdeid nähti. K. loodab raskustest nõnda üle saada, et põhikirjas toonitatakse Eesti keele praktika vajadust, mida ülikoolis saada ei ole. Palub kaasvõitlejaid seltsi tarviduse, kuju, kui ka asutamise raskuste üle mõtteid vahetada.

Koosoleku juhatajaks valitakse Kuusik, protokollikirjutajaks Köögardal.

Saarmann kardab seltsi asutamisega tekkivat ainelist raskust.

Kallas ja Leib soovitavad legaliseerimise pärast professorite käest nõuu küsida, mõnda usuteaduse professori omale protektoriks võtta.

Aunverdt on selle vastu: ei võivat professorisi ju usaldada.

Köögardal toonitab, et tingimata legaliseeritult üles astuma peaks: siis on teatav ühendus olemas; legaliseeritud ühendus paneb aga liikmetele kohustused peale midagi teha. Ta pole see, kus 2–3 meest vabatahtlikult kokku tulevad, et midagi teha, siiski aga kergesti asja tegemata jätavad. Legaliseeritud ühendus sunnib, ja ühendus teeb tugevaks.

Aunverdt soovitab legaliseerimise asjus Poola usuteadlaste seltsi käest nõuu küsida.

Leib: Poolakatel on meie vastu väga suur sümpaatia; nad tahaksid meiega tingimata kartelli astuda.

Saarmann soovitab ikkagi aineliselt kindlat seljatagust muretseda. Õpetajatega oleks abisaamise pärast tarvis läbi rääkida.

Kallas: Olen mitmega rääkinud; kõik olid mõttest vaimustatud. Ka Eesti seltskonna liikmed oleksid meie poolt. Toetus tuleb!

Eilart: Olen ihu ja hingega EUS-i asutamise poolt. Meie ülesanne on rahva hinge kõrgele tõsta. Silmas peame kolm suurt asja pidama: kristlust, patriotismust ja rahvuslust. Loodan, et kõik Eesti õpetajad nõuu ja jõuga toetavad. Mis aga sellesse puutub, et kulude pärast mõnel kaasvõitlejal siis vast enam võimalik pole mõnes üldises Eesti üliõpilaste organisatsioonis ka veel liige olla, siis ei pea ära unustama, et hea asi peaasja eest ei pea ära nihutama.

Juhataja Kuusik: Teistest Eesti üliõpilaste organisatsioonidest väljaastumist ei võiks meie ühisus nõuda, nagu Saksa „Theologischer Verain’iski“ ei nõuta. Teistes seltsides on teised huvid, siin – omad. Nii on lugu ka Poola theoloogidega, olgugi et neil korporatsioon „Polonia’ga“ vaenlus valitseb. Meie siht oleks, nagu Eilart puudutas, rahva hingest arusaamine. Kui on olemas teatav ühendus, siis saaksime meie selles sihis edasi.

Saarmann: Aineline küsimus langeks ära, kui meil niipalju toetust oleks loota, et kõik need Eesti õpetajad, kes oma seltsi tahtsid asutada, meie seltsi astuksid. Kuid seda pole siiski loota: Meie üliõpilaste ühisus ja nende õpetajate selts on 2 isesugust asja: meil eneseharimine, neil kõlbluse tõstmine rahva seas.

Kuusik loodab kulude katmist õpetajate poolt tingimata. Muidugi küll mitte iga õpetaja poolt: paljudel pole theoloogilisi huvisid kahjuks mitte sugugi. Siiski on huvitav teada saada, palju õpetajaid meie seltsi tuleks. Jaatavaid vastuseid olen saanud, kahjuks küll õige vähe, kuid neid koguneb.

Aunverdt: Mida tahame ja mida nõuame? Saksa seltsis („Theologischer Verein“) on teadus esiplaanil, Poola seltsis rahvuslised huvid. Kas meil mõlemaid ühepalju peab tulema?

Juhataja ettepanekul lähevad läbirääkimised järgmises korras:

1)      Kas teadus või rahvuslus?

2)      Seltsi kasu.

3)      Kaasaskäivad raskused

Tannebaum soovitab peamäärused välja töötada, et siis teinekord kõigi Eesti theoloogide koosolekul midagi sihikindlat pakkuda.

Saarmann arvab, et rahvuslus ajast ja arust ära olevat. Seda saavat igas seltsis. Peaülesanne olevat tublideks hingekarjasteks saada.

Köögardal vastab Saarmannile, et rahvuslus nii ajast ja arust ära läinud polegi. Meie elame piirimaal, kus meie väikest rahvast kaheltpoolt – venelaste ja sakslaste poolt – surutakse. Muidugi ei taha meie, kui hingekarjasteks saame, ainult eestlastega läbi käia, vaid meie peame tervet kogudust silmas pidama. Kuid iga rõhutud ilmakodaniku eest peame meie välja astuma, temaga enam läbi käia katsuma; nõnda ka meie väikese Eesti rahvaga. Siin ongi meie rahvuslik ülesanne.

Kuusik: Peasiht oleks meil muidugi theoloogiliste huvide edendamine. Rahvuslus on juba sellega ära tähendatud, kui meie tunnistame, et meie Eesti rahva liikmed tahame olla.

Lauri: Tänavused noored tahaksid EUS-i läbi ühendust noorte ja vanemate vahel. Vanemad kaovad tundmatult ära, kui pastoriks saavad. Noored tahavad rahvast usuasjades enam kaasa kiskuda. Meie usuteadlaste peaviga on selles, et rahvast sugugi ei tunta, Eesti keeltki õieti ei osata; sellest tekib lõhe rahva ja õpetaja vahel.

Tannebaum: Mõned hingekarjased tahavad kirikust kahjuks ainult karskusseltsi teha.

Kuusik tahab selle peale juua.

Saarmann: Meil pole tarvis niisugust asja teha, nagu Eestis 30 aastat tagasi. Ma olen juba isegi rahvuslane. Kas peame meie oma usuteadlaste seltsis „Kalevipoja“ üle referaate pidama? – Tahab „demos’t“ tundma õppida.

Kuusik: Meie peaksime ka rahva ebausku tundma õppima, et rahva peale siis kasvatusliselt seda enam mõjuda. Ei saa ei rahvuslust ega ka kasvatust välja jätta.

Köögardal tähendas Saarmannile, et selle kardetud rahvuslus lõpulikult üks ja seesama on, mis demos. Kas teadus või rahvuslus? Selles asjas ei saa piire ära määrata, kuid muidugi peab usuteadlaste seltsis usuteadus esimesel kohal seisma, sealsamas kõrval aga ka rahvuslus.

Eilart: Meie peame tingimata rahvast tundma õppima, Eesti hinge, et usku Eesti rahvale koduseks teha. Soojalt ja lihtsalt peame meie nende keskele astuma, et neid kõrgema ideaali poole viia.

Lauri: Paljast Eesti nimest on meie usuteadlaste ühisusele vähe. Meil peab rahva tundmine olema, vastastikkune arusaamine. Seni peab rahvas õpetajaid nöörijateks. Meie ühisusest peab asutus saama, mis rahvale siiski lähedal seisaks.

Saarmann: Meie tööpõld läheb nõnda liiga laiaks. Üks rahvapoeg on tubli ka siis, kui ta tubli töötegija on. Theoloog peab erapooletu olema.

Kuusik: Meie peasiht pole mitte paljast rahvuslist organisatsiooni luua. Nagu hingekarjane peab Eesti theoloog nii eestlase kui ka sakslasega läbi käima. Peasiht oleks meil vaimline ühendus.

Tannebaum: Peaasi on hingehoid ja enese ettevalmistamine, mitte aga Eesti kirjandus.

Aunverdt: Mis on kõige suurem: kas kõige lihtsamas mõttes evangeeliumi kuulutada, või peame meie rahva kõlbluse tõstmist ka ligi võtma? Rahvas ei usalda õpetajaid, sest viimased ei oska ajakohaselt midagi ette tuua.

Jürgensohn: Peaasi on ikkagi usuteadus. Esimesel plaanil seisku meil ristiinimene, teisel – eestlane.

Kuusik: Muidugi ei või meie ju kadakaid sallida. Aga meie ei saa ka nõuda, et keegi rahvuslises asjas seda ehk teist teeks. Kui aga keegi Eesti rahva vastu töötab, astume meie vastu.

Kallas: Sunduslik eeltingimine on, et igaüks peab eestlane olema.

Saarmann: Mingisugust rahvuslist võõpa mulle enam tarvis ei ole – küllalt juba! Peasiht olgu meil ikkagi theoloogiline asi.

Aunverdt: Tahtsin Lauri’le Saksa „Theol. V.“ kohta vastata. Saksa selts ei toeta – vähemalt avalikult – mitte Saksa rahvuslust, kuna poolakad seda küll teevad ja Poola kirjanduse üle referaate peavad. Meie saame õppimisega ülikoolis küll valmis, kui kauem tooli peal istume, aga meie peaülesanne on: sügavamale tungida, mis Jeesuse Kristusega ühenduses on. Kristlaseks peame meie saama ja siis theoloogiks.

Lauri: Saksa usuteadlased töötavad siiski rahvuslisel alusel. Selts ei tee seda mitte avalikult, kuid vaimliselt mõjub ta rahvuslises sihis. Vähe on erapooletuid Saksa õpetajaid. Tuletan Turgenjevi sõna meele: „Kocмополит – нуль!“

Kallas: „Theol. Verein“ on rahvuslise Saksa seltsi filiale. Enamus on ju sakslaste käes. Väga kiiduväärt, et ka meie sõber Jürgensohn sealt ära lubab tulla, kui Eesti theoloogide selts saab asutatud.

Kuusik: Statuutide põhjal on „Th. Verein“ rahvusvaheline.

Jürgensohn: Ma olen ennast seal eestlaseks üles annud, ja keegi pole seal minu nagu imelooma peale vaadanud.

Kallas paneb ette Saksa „Theol. Verein“ kõrvale jätta. Võõrale asutusele ei saa ju uusi statuutisi luua.

Kuusik: Võõraste varjukülgi on ju tarvis puudutada, et eneste eksisammude eest hoiduda.

Aunverdt: Kristlaseks peame katsuma saada – neid sisemisi võitlusi läbi teha. Ma olen kaugel Jumalast. Temale ligemale saada, südamest läbi käia – see on võitlus.

Juhataja võtab avaldatud mõtted kokku. Seltsi on meil tarvis, sest isikliselt on iga asja raskem teostada, kui koos töötades. Usk ja usuteadus olgu meie peasiht. Rahva endist usku, üldse rahvast peame meie tundma õppima, et teda siis seda jõudsamalt kõrgemale viia. Sellega on ka rahvuslus ja kasvatus ära tähendatud.

Teise punktina tuleks seltsi kasu läbirääkimise alla. Siin pole meil vast palju rääkida, sest seda on juba eeloleva küsimusega koos küllalt harutatud. Kas tunneb aga igaüks meist enesel sisemist jõudu olevat, et teistele kasu saata?

Kallas: Iga kaasvõitleja juures, kes rääkis, paistis läbi, et kõigil sügav tahtmine on.

Saarmann: Tahtmiseks jätame, mis meie teha suudame.

Juhataja võtab III punkti – raskused – läbirääkimiste alla. Kas meile üldse võimalust antakse legaliseeritult üles astuda? Korra küsis üks theoloog: kas eestlased seltsi või korporatsiooni näol üles astuda tahavad?

Kallas: Mitte korporatsiooni näol. Neid on juba küll. Ja ta ei kõlba meie asjale. Kui üles astuda, siis ainult nagu selts. Mis ainelisesse seisukorrasse puutub, siis oleks õigem pärast otsustada, kus liigete arv teada on. Mis legaliseerimisesse puutub, siis oleks tarvis mõne professori protektsiooni paluda, kellest kindel ollakse, et ta meie vastu ei tööta.

Saarmann: Meil oleks tarvis liikmete kui ka vilistlaste arvu teada saada.

Kuusik: Aineline seisukord jääb praegu muidugi otsustamata. Siiski panen ette kommisjoni valida, kes ainelise küsimuse läbi vaataks käesoleva ja tuleva semestri kohta. Järgmisel korral, kui kõigi Eesti theoloogide koosolek tuleb, paneb kommisjon oma arvamised ette. Eelarve peab kommisjon kokku seadma.

Kommisjoni määratakse 5 liiget: Kallas, Jürgensohn, Köögardal, Saarmann, Leib.

Kuusik: Iga kaasvõitleja pärigu järele, kes tuttavatest õpetajatest vilistlaseks tulla tahaks.

Aunverdt paneb ette, neile kaasvõitlejatele, kes Tartust eemal viibivad, kirjutada ja ka teistele koosolekul puuduvatele Eesti usuteadlastele asjast teada anda.

Otsustatakse puuduvatele kaasvõitlejatele järgmist teatada: „Mõte on Eesti Usuteadlaste Seltsi asutada. Kuidas on kaasvõitleja seisukoht selles asjas? Asja üle otsustatakse üldisel Eesti usuteaduse üliõpilaste koosolekul laupäeval 13. oktoobril 1912 kell 7 õhtul Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides.“

Teistele teadustama kohustuvad:

Kuusik – Torrim’ile ja Markus’ele, Jürgensohn – Rahamägi’le, Köögardal – Alveri’ile, Aunverdt – Varikule ja Raudkepp’ile, Tannebaum – Idam’ile ja Sassian’ile, Lauri – Joh. Pill’ile, Jaan Roos’ile, Alexander Kuusik’ule, Alexander Kruus’ile, Hans Kubu’le, Harry Saebelmann’ile, Gerhard Perl’ile, Peeter Juhkam’ile. Jürgensohni heaksarvamise hooleks jääb Arnold Graf’i rahvuse üle järele pärida. Leib lubab stud.theol. Hermann Ederberg’iga rääkida.

Köögardal võtab oma peale EÜS-is koosoleku luba muretseda.

Kuusik: Kas võib asja kohta väljaspool rääkida või mitte? Minu arvates mitte!

Kallas: Võiks rääkida, kuid vahet tuleb teha, kellele.

Kuusik: Siiski on parem omakeskel hoida ja mitte avaldada. Kui tuleval koosolekul asi otsustatud saab, siis alles võib rääkida.

Kommisjoni istang tuleb teisipäeval, 9. oktoobril 1912 kell ¼ 9 õhtul Leib’i juures Lodja uul. No 13.

Jürgensohn: Kuidas hakkaksime aga „Theol. Verein’iga“ läbi käima?

Jääb otsustamata, kas läbi käia või mitte, kunni meil selts asutatud on.

Jürgensohn: Kas ma võin „Theol. Verein’i“ edasi jääda või mitte?

Köögardal arvab, et Jürgensohn sinna edasi jääda võiks, kui sealtpoolt aga lubatakse. Kui „Theol. Verein’is“ midagi head leidub, siis võib ju Jürgensohn seda meile edasi anda.

Koosolek ex!

 

II

Eelarve

seati kommisjoni poolt järgmiselt kokku (peaasjalikult Leib’i vaev).

  1. Sisseseade

24 tooli                                à 3 rubla                              = 72 rubla

2 lauda                                à 5                                         = 10

1 laud                                   à 10                                       = 10

1 kahepoolega kapp                                                     = 30

4 lampettes                                                                      = 15

1 laelamp lugemistuppa                                              = 8

1 laualamp                                                                        = 4

1 kalevist laudlina saali                                                 = 15

4–5 akna eesriided (ruloo)                                         = 25

Muud väljaminekud                                                     = 11

Seega sisseseade                               200 rubla

2. Jooksvad kulud

Korter 1 semester                                                         = 150 rubla

Valgustus                                                                          = 20

Puud                                                                                   = 30

Passija 5 r. kuu                                                                = 30

230 rubla

Peale selle ajakirjad: Christliche Welt 8–9 rubla, Theolog. Rundschau 3 r., Reformation 8 r., Nachrichten über die evangelische Kirche in Russland 3 rbl, Ristirahva Pühapäevaleht 1 r. 75 k., Biblische Zeit u. Streitfragen 2 r. 50 k., Religiongeschichtliche Volksbücher 2 r. 50 k., Der alte Orient 1 r., Evangelische Mission 3 r., Dorfkirche 4 r., Eesti Kirjandus 3 rubla, Postimees 5 rbl 50 kop., Nordlivländische Zeitung 7 rbl, Kosmos 2 rbl 80 kop., Universum 8 rbl.

 

III

Eesti usuteaduse üliõpilased 1912. a.

(Numbrid klambrites näitavad üliõpilaseks saamise aega; ära on tähendatud nimekirjas ka kuuluvus mõnda Eesti üliõpilaste organisatsiooni 1912. aastal. Juure lisasin teated asukoha kohta 1925. aastal.)

1. Alver, Alexander (1911) – Viru-Nigula kirikuõpetaja (1925. a.)

2. Aunverdt, Johannes Natan (1908) – Vastseliina õpetaja

3. Varik, Jaak (1902) – Jõhvi õpetaja

4. Idam, Hans, „Sakala“ (1911)

5. Kallas, Axel, „Sakala“ (1910) – surnud, oli Paistus, Jõhvis ja Rõuges õpetaja

6. Köögarda, Ado, EÜS (1910) – Keila õpetaja

7. Kuusik, Paul (1909) – Türi õpetaja

8. Markus, Tõnu (1901) – Puhja õpetaja

9. Matto, Gustav (1910) – kooliõpetaja Narvas

10. Pill, Joh., „Fr. Estica“ (1911)

11. Raudkepp, L. (1909) – Kaarli gümnaasiumi direktor Tallinnas

12. Rahamägi, Hugo, EÜS (1906) – professor ja haridusminister, konsistooriumi assessor ja Tartu Ülikooli koguduse õpetaja

13. Saarmann, Anton, EÜS (1908) – Räpina kog.õpetaja

14. Tannebaum, Eugen, „Sakala“ (1911) – praost ja Noarootsi õpetaja

15. Jürgensohn, Ferdinand, „Theol. Verein“ (1910) – haridusministeeriumi nõunik

16. Sommer, Arthur (1910) – Tallinna Kaarli III pihtkonna õpetaja

17. Roos, Jaan, EÜS (1912) – koolidirektor Tartus

18. Lauri, Joh. Oskar, EÜS (1912) – koolidirektor ja kirikuõpetaja Otepääl

19. Kuusik, Alexander (1912) – Torma-Lohusoo kog.õpetaja

20. Sassian, „Sakala“ (1912)

21. Torrim, Helmut (1909) – Saarde kog.õpetaja

22. Hansson, Hermann (1912) – pastor emeritus

23. Kruus, Alexander, EÜS (1912) – Nõo kog.õpetaja

24. Kubu, Hans, EÜS (1912) – Tallinna Jaani kog. III pihtkonna õpetaja

25. Eilart, Anton (1912) – Nõmme Rahu koguduse õpetaja

26. Saebelmann, Harry, „Frat. Estica“ (1912)

27. Perli, Gerhard, „Fr. Estica“ (1912) – Paide kog.õpetaja

28. Juhkam, Peeter, „Sakala“ (1912)

29. Leib, Bernhard (1907) – seebivabrikant Tallinnas ja majaomanik Nõmmel

30. Ederberg, Hermann, „Theol. Verein“ (1911) – Koeru kog.õpetaja

31. Paas …., „Frat. Estica“ (1912)

 

IV

Protokoll 13.X.1912

Koos on kaasvõitlejad: Matto, Aunverdt, Kuusik, Leib, Tannebaum, Roos[6], Kubu, Eilart, Lauri, Köögardal, Sommer, Kruus, Hansson, Alver, Kallas, Jürgensohn; pärast tulevad juure Idam[7] ja Sassian[8].

Koosoleku juhatajaks valitakse A. Köögardal, abiks A. Kallas, protokolleerijaks J. O. Lauri.

Esiteks loeb Jürgensohn ksv. Rahamägi kirja ette. Rahamägi tervitab tema arvates juba ammu nii mitmete südames asunud mõtet, nimelt Eesti theoloogide seltsi asutada. Tema loeb mitte ainult soovitavaks ja tarvilikuks, vaid ka loomulikuks, et teatava fakulteedi üliõpilased kokku astuvad, et isekeskis teaduslist tööd teha; puudutab vahekorda „Theol. Verein’iga“: igal seltsil on oma „Hinter-“ ja“Untergrund“, mis seltsis valitsevast õhkkonnast oleneb; arvab, et kui meie „Theol. V.“ sisse astume, siis sealt kodune tunne kaob. Peale selle arvab ta, et meie kui iseseisev selts ka aineliselt läbi saaksime. Ta paneb ette arutada, kas ei oleks soovitavam „Theol. Verein’i“ sisse astuda, et seal tõsiselt tööd teha.

Juhataja teeb ettepaneku Rahamägi põhimõtteid läbi arutada.

Aunverdt loeb tarviklikuks ühineda ühise vaenlase vastu võitlemiseks. Siin ei tohi olla ei leedulasi, ei poolakaid, ei sakslasi ega eestlasi; ainult nõnda läheneksime evangeeliumi mõttele, et oleks üks kari ja üks karjane.

Alver vaidleb selle vastu ja arvab, et oleks parem palju karju ja palju karjaseid.

Lauri arvab, et meie iseseisvast seltsist tuleks kirikule kasu: meist ei taha keegi rahvusline märatseja olla, aga siiski nõuame enestele võimalust isekeskis iseseisvalt tööd teha.

Roos soovitab rahvale läheneda, et teda paremini tundma õppida ja siis tema peale paremini mõjuda.

Aunverdt arvab, et paremate sakslastega on siiski võimalik üheskoos töötada.

P. Kuusik räägib, et kui juba „Theol. V.“ minna, siis nii, et seal ennast peremeestena tunda, et seal võimsalt töötada. Kas suudame meie endid aga kui eestlased „Theol. Verein’is“ maksma panna?

Kallas usub, et  „Theol. Verein“ meid selles mõttes ilmaski vastu ei võta.

P. Kuusik soovitab selles asjas „Th. V.-s“ katset teha.

Juhataja on iseseisva Eesti theoloogide seltsi asutamise poolt: ainult nõnda suudaksime meie kõiki Eesti usuteadlasi ühendada.

Kallas peab suuremaks raskuseks „Theol. Verein’is“ comment garanteerimist. *)

 

*) Kes „Theol. Verein’i“ sisse astus, pidi mõne Saksa korporatsiooni poole pöörduma ja selle 
auumõisted omaks tunnistama. Temale loeti see comment ette ja ta kohustus neid mööda käima; 
muud kohustust korp.’i vastu ei olnud. Et sakslased Jaan Tõnisson’i rukkinud olid, s.o. temaga 
igasugu läbikäimise, ka teretamise ära olid keelanud, siis pidi comment garanteerija sedagi otsust 
pidama; seega oleks ka Eesti theoloog Eesti seltskonna juhiga läbikäimise pidanud lõpetama!

Lauri ja Roos on „Th. V’i“ sisseastumise vastu. Roos näitab, et „Th. V.“ võitleb kõigi Eesti paremate püüete vastu, nii et sinna paljud meist mitte ei lähe.

Kallas teeb ettepaneku: „Th. V.-iga“ ühinemise mõte tuleb koguni kõrvale jätta.

Vaieldakse veel comment garanteerimise üle – poolt ja vastu. Hääletamisele tuleb Kallas’e ettepanek, lükatakse aga 10 häälega 7 vastu tagasi.

Leib palub läbi arutada tingimusi, millega meie valmis oleksime „Theol. Verein’i“ sisse astuma.

Kubu paneb ette, et „Theol. Verein’is“ Eesti osakond asutatakse.

Aunverdt arvab, et peaks nõudma eestlaste jaoks comment garanteerimise kaotamist.

Mitmeltpoolt pannakse ette koosolekut lõpetada, sest vähemus ei taha enamusele alla anda, et siis isekeskis tingimusi arutada, kuidas „Theol. Verein’i“ sisse astuda. Oppositsioon aga annab osalt järele, sest ta arvab, et Eesti theoloogide ühinemine temale nii kallis on, et ta sedagi nii vähe tõotavat teed katsub – nimelt „Theol. Verein’iga“ ühinemist. Pärast vaielusi otsustatakse ühiselt kokku jäädes edasi arutada tingimusi, kuidas „Theol. Verein’i“ astuda.

Kuusik paneb ette otsustada, kas comment garanteerimine tuleb üldse ära kaotada, või tuleb see igale liikmele vabaks jätta.

Aunverdt arvab tarvilikuks nõuda, et c. g. eestlastelt ei nõutaks.

Suurem hulk kaldub sinnapoole, et c. g. vabaks jääks. Pannakse hääletamisele, kas tuleb c. g. kaotamist nõuda. See saab 0 häält poolt ja kõik vastu. Pannakse hääletamisele: nõuda, et c. g. igale „Theol. Verein’i“ liikmele vaba oleks. See saab poolt 17 ja vastu 1. Nii on see ettepanek vastu võetud, nimelt et nõuda tuleb, et c. g. igale T.V. liikmele vaba oleks.

Tuleb arutusele Eesti osakonna ehk fraktsiooni asutamise mõte T.V. juure. Räägitakse palju poolt kui ka vastu; vasturääkijad arvavavad, et see oleks läbiviimatu ja ilmaaegne jagunemine. Tehakse uus ettepanek, et tuleks nõuda, et meile lubataks T.V. ruumides Eesti keelt tarvitada, seal ka omakeelseid referaate pidada ja laulusid laulda.

Aunverdt puudutab veel küsimust, kas tuleks lõbuõhtuid T.V. liikmetega koos pidada või niisugustel juhtumistel endid teistest eraldada.

Juhataja paneb hääletamisele, kas on tarvis nõuda Eesti osakonna ehk fraktsiooni asutamist T.V. juure või mitte. Koosolek tunnistab 12 häälega 5 vastu fraktsiooni asutamise tarvilikuks. Sellega kukub teine ettepanek iseenesest ära.

Kuusik paneb ette, fraktsiooni mõistet ära määrata.

Soovitatakse fraktsiooni EÜS-i fraktsioonide eeskujul nõuda, kellel oleks omad koosolekud oma sisemise elu äramääramiseks, kuid enamuse arvamine kaldub sinnapoole, et valida kommisjon, kes koosolekul avaldatud põhimõtete põhjal määraks fraktsiooni ja c. g. mõisted lähemalt ära. Otsustatakse selleks 5-liikmeline kommisjon  valida: A. Kallas, Leib, Aunverdt, Lauri ja Kubu. Peale nende veel P. Kuusik kommisjoni hääleõigusega nõuandjaks liikmeks.

Aunverdt palutakse dekaaniga läbi rääkida, kas on Th. V. poolt vastutulekut loota.

Kommisjoni koosolek määratakse kolmapäeva peale kell 3 p.l. kaasvõitleja Leib’i juures (17.X.1912). Suurkoosolek määratakse reede peale 19.X.12 kell 8 õhtul EÜS-i ruumides.

Tuleva koosoleku juhatajaks valitakse A. Köögardal, abiks Aunverdt.

A. Köögardal’i palutakse EÜS-i eestseisuselt suurkoosoleku jaoks ruumisid paluda.

 

V

Kommisjoni koosolek kesknädalal 17.X.1912

Koos on: Leib, Kallas, Kubu, Lauri ja Aunverdt. Kuusik ei olnud ilmunud. Enne koosoleku algust lahkub Aunverdt, ilma et ta oma läbirääkimiste tagajärgi dekaaniga avalikult teada annaks. Niipalju saadakse aga Kallas’e läbi teada, et Th. V. poolt koosolekul tehtud põhimõtteid vastu ei võeta. Loota olevat, et eestlastele ehk c. g. maha jäetakse, rohkem aga mitte midagi! Sellest välja minnes teeb Leib ettepaneku, et suurele koosolekule ette pandaks oma endised otsused tagasi võtta ja uusi tingimusi välja töötada Th. V. sisseastumiseks. Teised on sellega nõus.

Teiseks – niisuguseks juhtumiseks, kus kaasvõitlejad ei leia mitte võimaliku olevat T. V. astuda, kavatseb Leib ka ette ja soovib, et reedeseks koosolekuks iseseisva usuteadlaste põhikirja kava saaks muretsetud, mida koosolekul täiendada võiks, et siis vastuvõetud redaktsioonis kinnitusele saata. Selleks loeb ta ka tarvilikuks, reedeseks koosolekuks palvekirja rektori nime peale valmis kirjutada, et siis koosolijad otsekohe võiksid nime alla kirjutada. Et koosolijatel selle ettepaneku vastu midagi iseäralikku ei olnud, siis võtab palvekirja kirjutamise oma peale ksv. Kubu ja põhikirja kava muretsemise Lauri, kuna Kallas ja Leib enestel selleks sugugi aega ei ütle olevat (nii seletas Kallas, et tal üks pool tundi niisama tähtis olevat kui terve öö, aga öösel tema seltsi heaks midagi teha ei saavat).

Peale selle paneb Lauri veel ette, et reedesel koosolekul läbi arutataks, kas ei oleks kohasem asutada mõne Eesti üliõpilaste organisatsiooni juure usuteadlaste fraktsioon, kust ka osa võtta võiksid väljaspool organisatsiooni seisvad isikud, kui oma iseseisvat seltsi asutada. Niiviisi lõpeb koosolek.

VI

Protokoll koosolekust 19. oktoobril 1912

Koos on: Kallas, Sommer, Tannebaum, Kubu, Kruus, Sassian, Matto, Kuusik, Leib, Eilart, Lauri, Köögardal.

Koosolekut juhatab Köögardal, protokolli kirjutab J. Lauri.

Juhataja loeb esimese koosoleku protokolli ette, mis ilma parandusteta vastu võetakse. Niisama ilma parandusteta võetakse ka teise koosoleku protokoll vastu. Pärast seda loeb Lauri kommisjoni protokolli ette, kus ette pannakse koosolijatele, et nad „Th. V.“ sisseastumise tingimusi vähendaksid.

Juhataja paneb arutusele, kas muuta oma maximaalsed nõudmised T. V. vastu minimaalseteks või mitte.

Ksv. Eilart loeb pika kirjutuse ette, kus ta mitmesuguseid küsimusi puudutab. Muu seas räägib ta: kui tahad rahu, siis ole valmis sõdima; meil on rahu rohkem tarvis kui kellegil muul. Meie peame võitlema, peame meeles pidama, et oleme jonnakad eestlased. Meil tuleb ju nii paljude asjade vastu võidelda, sest kirikul on alati palju vastaseid olnud. Kes õpetajaks hakkab, kuulutab sõda paljudele vaenlastele. Juba nüüd peame sõjale ette valmistama. Kuid meil on tarvis veel oma rahvast armastama õppida ja teda tunda, muidu oleksime meie vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis heliseb. (Non sibi homo natus, sed patriae et suis[9].) Ta paneb ette osakonda asutada kuhugile olemasoleva seltsi juure, näituseks EÜS ehk Ev. Noortemeeste Seltsi juure.

Juhataja seletab, et ei maksa uuesti rahvuse küsimust arutada, ja kordab endist ettepanekut T.V. asjus.

Kubu loeb T.V. statuudi ette ja arvab, et see statuut ei vasta meie tingimustele – olevat kitsas theoloogiline.

Leib seletab, et Poola theoloogide seltsi liikmed enne Theol. V.-i liikmed olid, aga et seal võimata oli töötada, astusid nad välja.

Kuusik arvab, et raske olevat uut seltsi elule kutsuda; vaimlise ja ainelise jõuu puudus keelab meid seda tegemast. Ta paneb ette legaliseerimatult ühendusesse jääda. Kui sihid selginevad, siis alles tuleks legaliseerida.

Juhataja kahtleb ühenduse üle üldse ja paneb seda otsustamise alla. Siiski otsustatakse ühiselt, et tahetakse ühendusesse jääda.

Juhataja räägib, et peab selginema, kas on huvisid ja jõudusi, siis on võimalik legaliseerida lasta.

Leib on legaliseerimise poolt, arvab, et siis jõudusid kõrvalt juure saab.

Juhataja on legaliseerimise vastu, ta paneb ette mitte legaliseerida lasta.

Kuusik paneb ette, esiteks legaliseerimata töötada.

Kallas toetab Kuusik’ut.

Eilart: Tahaks siiski, et teatud kohustused koosolijatele peale pandud oleksid.

Juhataja kutsub Kuusik’ut korrale.

Kallas täiendab Kuusik’u ettepanekut ja formuleerib seda järgmiselt: Kes on selle poolt, et pidada referaate ilma legaliseerimata? Kes hääle poolt annab kohustub korralikult osa võtma. Nendest peab kõigile Eesti theoloogidelel teada andma.

Eilart soovitab puudumise korral rahatrahvi määrata.

Leib võtab oma ettepaneku tagasi.

Kuusik arvab, et peaks vabadus jäetama igale liikmele referaadi theema valimiseks.

Juhataja hüüab Kallas’t korrale.

Kubu on praeguse legaliseerimise vastu.

Kallas on kodukorra äramääramise poolt.

Juhataja kutsub Kuusik’ut korrale.

Kubu on välimise korralduse äramääramise vastu.

Kruus on fraktsiooni asutamise vastu.

Kallas’e formel läheb hääletusele. Kõik on poolt.

Juhataja paneb ette sisemise korralduse asjus rääkida.

Kallas arvab, et esiteks vanemad theoloogid refereeriksid.

Kuusik arvab, et oleks tarvis eelmisel koosolekul tulevane koosoleku juhataja ja protokollikirjutaja valida. Ta paneb ette tulevaks koosolekuks Kallas’e ja Sommer’i. Hääletamisel valitakse juhatajaks Kallas, abiks Sommer, kirjatoimetajaks Kubu ja tema abiks Matto.

Juhataja arvab, et iga nädal tuleks üks referaat läbirääkimistega pidada.

Kubu toetab juhataja arvamist. Sellega on ka teised nõus.

Minnakse referentide ja aja äramääramise juure. Peale pikkade vaieluste kujuneb rääkijate kord järgmiselt: esimese referaadi peab tuleval reedel 26.X.12 „Eesti muinasusust“ J. Roos. Siis tulevad järjekorras: Kuusik, Köögardal, Kallas, Sommer, Matto, Kubu, Kruus, Tannebaum, Eilart, Lauri, Sassian, Leib.

Arvatakse, et referaatide vahe peab vähemalt nädal olema.

Otsustatakse offitsiaalselt neid järgmisele referaadile mitte kutsuda, kes mitmekordse kutse peale mitte ühelegi koosolekule ei ole veel ilmunud. Küll võib neid aga sõbralikult ja erateel kutsuda. Kutsumine jääb kirjatoimetajate hoole. Sellega lõpeb koosolek.

***

Mäletan, et vähemalt mina referaadi ära pidasin „Eesti vaimuliku kirjanduse ja selle vastasvoolu“ üle. Kui palju teised pidasid, ei mäleta. Mäletan veel seda, et kui EUS oleks asutatud, siis mind esimeheks panna mõeldi. Kuidas aga jälle lahku mindi, ka ei mäleta; vist sündis see iseenesest kaasvõitlejate hooletuse pärast. Üks Eesti theoloog oli algusest peale koguni vaenulik EUS-i vastu, Raudkepp, kes Eesti usuteadlaste seltsi asutamist oli nimetanud Evangeeliumi Lutheruse kiriku lõhkumiseks, mitte aga koondamiseks ja sellepärast üldse meie koosolekutele ei ilmunud. Minu teada pidi protokolle veel rohkem olema, kui need, mis siia said ära kirjutatud. Viimase protokolli pidi mäletavasti Idam kirjutama, kellest kirikuõpetajat ei ole saanudki. Tema käes vedelesid protokollid aastate kaupa: ei viitsinud vana laiskvorst neid minu kätte ära saata, olgugi et mitu korda teda palusin seda teha. Viimaks on ta nad nähtavasti õp. P. Kuusik’u kätte toimetanud, kes nad Tartusse praegusele Eesti usuteaduse üliõpilaste seltsile edasi andis. – Ei olnud 1912. a. ka lootagi, et Vene valitsus, kes ikka enam-vähem meie maa sakslaste tahtmist täitis, Eesti usuteadlaste seltsi oleks kinnitanud.


[1]Johannes Natan Aunverdt (1889-1927),vaimulik; 1913-20 Mihkli Miikaeli koguduse õpetaja; 
1920-27 Vastseliina Katariina ja 1924-27 Petseri Peetri koguduse õpetaja; 1926-27 Võru praostkonna 
praost; suri pimesoole lõhkemise tagajärjel.
[2]Ferdinand Jakob Jürgenson (1892-1960), 1917-18 Keila, 1918-24 Lääne- Nigula, 1926-44 Vigala 
koguduse õpetaja; 1932-35 Lääne praostkonna abipraost ja 1935-46 praost; 1935-39 Lääne vikaarkonna 
piiskoplik vikaar, 1945-48 Konsistooriumi assessor, 1945-48 Tallinna Jaani koguduse õpetaja; 
1946-48 Tallinna praostkonna praost; 1948-60 Viru-Jaagupi koguduse õpetaja; 1948-51 Viru 
praostkonna praost; 1958-60 Piibli tõlkekomisjoni liige.
[3]Axel Kallas (1890-1922), vaimulik, saksakeelne luuletaja;
[4]Johannes Oskar Lauri (1891-1975), vaimulik ja EELK peapiiskop; 1916-19 Viljandi praostkonna 
vikaarõpetaja; 1919 Võru praostkonna vikaar; 1919-44 Otepää Maarja koguduse õpetaja; 1929-44 
Valga praostkonna praost; 1934-44 Konsistooriumi assessor; 1944 siirdus Saksamaale ja 1947 Rootsi; 
1944-57 EELK eksiilis vikaarpiiskop; 1957-64 piiskop ja 1964-71 peapiiskop; avaldas ka 
jutlustekogusid.
[5]Gustav Matto (1886-1972), õpetaja ja muuseumitöötaja; tuntud ka numismaatiku ja bibliofiilina.
[6]Jaan Roos (1888-1965), õpetaja, kirjandusloolane ja bibliofiil; 1917-23 Paide Tütarlaste 
Gümnaasiumi direktor; 1923-36 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi direktor; 1936-44 toimetaja ja 
peatoimetaja Tartu kirjastustes; 1944 õpetaja Tartu meditsiinikoolis; 1945 Tartu Kunstiinstituudi 
raamatukogu juhataja; 1957-1959 Kirjandusmuuseumi raamatukoguhoidja. 1945-54 kirjutas päevikuid 
olles ise Nõukogude võimude poolt tagaotsitav.
[7]Hans Idam (1888-1962), kapten Vabadussõjas; 1921-30 tegutses põllumehena; 1931 siirdus 
Argentiinasse.
[8]Jüri Sassian (1892-1975), advokaat ja maavanem; 1923-29 tegutses advokaadina; 
1941-44 Võru maavanem; 1944 siirdus Saksamaale ja 1949 USAsse.
[9] Mõttetera pärineb Cicero teosest De finibus bonorum et malorum (Hüvede ja pahede piiridest),
II raamat lõik 45: … ut ad Archytam scripsit Plato, non sibi se soli natum meminerit sed patriae, 
sed suis … – … nagu Platon kirjutab Archytasele, inimene ei ole sündinud mitte üksnes iseenda, 
vaid isamaa ja (oma) omaste jaoks.

Keilas, 13. oktoobril 1925

Täna hommikul oli kella 9 ajal veel -1 °R. Kõik põõsad ja rohi olid külmetiskorraga kaetud. Õrnemad lilled, mis veel alles olid jäänud, näituseks kressid, on nüüd otsas. Päev oli päikesepaisteline, aga õige jahe.

***

Sain Dr P. Johanseni käest täna posti kaudu kingituseks tema raamatu „Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter“, mis Õpetatud Eesti Seltsi kirjastusel ilmus. See raamat on põhjapanev töö omal alal.

Keilas, 15. oktoobril 1925

Pime, tuulne, sadune ilm. Vahetevahel sajab lund, mis aga sulab, sest oma +2 °R on ikkagi päeval. Vahetevahel on mõnes kohas maa lumest valge, siis kaob aga jälle kõik lumi.

Hea on, et meil alevini on kivitee. Käisin praegu kerge vaevaga jala alevis ära, kuna muidu niisugusel ajal selle tee peal läbipeasmata pori oli ja kraavikaldaid tuli otsida, mis hulga inimeste käimisest ka pehmeks ja libedaks muutusid, nõnda et sitke pori kalossid jalast ära kiskus. Nüüd seda vaeva enam tarvis näha ei ole. Kivitee on valmis. Nüüd, hilissügisel, täna hakati veel üht uut sillakest ehitama kiviteel, nimelt endise Alttrahteri („Sinine Aug“) ette, kus praegu savitööstus – kausside ja pottide tegija. Nõnda käivad ehitused valitsusasutuste kaudu, – ikka pikkamööda; kuiva ajaga ei saadud silda ehitada, nüüd porise ajaga tehakse valmis. Muidugi lõhuti valmis kivitee sealtkohalt ära ja tehakse silla valmissaamisel uuesti. Mööda lastakse sõita ehituskoha kõrvalt; igatahes ei ole mitte tarvis kaugelt ringi käia. Tähendatud kohal on sild ka hädatarvilik, sest kevadel jookseb sellest kohast läbi palju vett Keila jõkke, mis otse tee kõrval seal on. – Meie õues on pori väga suur, nagu igal sügisel ikka.

Eila võeti meil kapsaid ja kaalikaid. Kapsaid oli vähem kasvanud kui läinud aastal, siiski olid nad üsna ilusad. Oli mõni pea 16 naela raske.

Keilas, 16. oktoobril 1925

Terve päev käis üks lumepilv teise järele. Et aga ikka veel kunni +2 °R oli, siis sulas lumi ära. Õhtuks jäi küll hall kord maha. Meie rahvas tahtsid hommikul, kus päike paistis, aias pesu kuivatama hakata, pidid aga pesu kuivamapanemise lõpetama ja juba nööri peale pandud pesu ka ära võtma ja pööningule viima, sest lund sadas vahetevahel õige tublisti.

Aiavili on meil koristatud. Üksnes kollased sööginaerid on veel ära toomata, aga neid kuigi palju ei ole. Olid meil aias ka valmivad päevalilled, aga need varastati kõik peale ühe ratta ära. Vargad olid vististi koolilapsed, kes Kumna ja Humala poolt tulles meie aia äärest läbi käivad ja ka aeda sisse tungisid.

Keilas, 17. oktoobril 1925

Täna hommikul oli paks lumi maas. Sõidetakse küll vankritega, aga meie lapsed teevad praegu lumememme. Ilm läks küll soojemaks, kui viimastel päevil harilikult on olnud: praegu, kell 12 päeval, on +5 °R. Vahetevahel tuleb jälle uus lumepilv lääne poolt; siis paistab aga jälle ka päike.

Keilas, 18. oktoobril 1925

Eila käisin kaks korda alevis. Esmalt käisin rongi pealt Alidet ära toomas, kes täna õhtuni meile jääb; pärast, kell ¾8 õhtul, laulatasin kirikus ühe paari: Keila restoraani kellner ja tema oma ütlemise järele ka osanik, kes elukutseliselt küll lihunik on, võttis kroonuviinamüüja, lihunik Inderi õe. Et niisugustel meestel raha küllalt on, siis oli kirik küünlatega täiesti valgustatud ja olid muidugi ka laululehed. Laulatamas käisin muidugi jala, sest enese pärast ei lase ma kunagi hobust ette panna, kui alla 3–4 versta maad on kuhugile minna.

Täna oli lihtjumalateenistus ja surnud kolmes järgus matta. Kell ½3 p.l. olin kõigega valmis.

Talv kestab. Lumi on maas. Olevat täna keegi olnud saaniga Keilas. Aga saaniga läbipeasmine on ikka vist veel väga raske, sest jalased lõikavad lumest läbi. Praegu sajab lund juure. Lapsed ehitavad lumemaja. Neil on hea; ei ole neil ka ühtki koormat, ei igapäevase elu muresid ega hingelisi valusid, mida maailma kurjus tekitab. Mõnekorra tundub mulle elu nii raskena, et sugugi enam elada ei tahaks.

Homme on mul pikem sõit ees: Kirsalu külasse haige juure. See küla on Baltiski linna ligidal.

Ellinor tahab kangesti kirjutada. Paar päeva on ta nüüd ikka minu juure tulnud ja palunud, et ma vaataksin, kuidas tema oma nime kirjutab. Ka Alide juures kirjutas ta eila õhtul ja täna. Ta oskab oma nime juba kirjutada ja veerib aabitsat, olgugi et ta alles 5¼ aastat vana on. Väike Hilda loeb õhtuti Ellinorile raamatust jutukesi. Sagedasti on lapsed kolmekesi siis koos. Viktor ronib, kui Ellinor või Hilda loeb, minu põlve peale, katsub ka oma osavust ja veerib peast, osatades Ellinori: „M-a-m-m-a.“ „Head, armsad lapsed!“ nagu Hilda siis harilikult ütleb.

Piiskopi käest sain jällegi kirja, millega mind kohustatakse pühapäevaks 8. nov. „Eesti Kirik’ule“ jutlust kirjutama. See on arvu poolest neljas 2 aasta sees.

Prof. M. J. Eisen[1] palub mind saata Keila kohanimesid. Ta olevat mulle tahtnud suvel „Kanepit“ saata, aga ei ole võinud, sest et ta isegi ainult ühe eksemplari saanud. „Postimees“ oli nimelt palunud teda Kanepi kohta üht ja teist kirjutada, ja Eisen teinud seda. Kanepi mehed võtnud need kirjutused „Postimehest“ välja ja trükkinud raamatuks. Eisenile saatnud nad „tasuks“ ainult ühe eksemplari! Nagu ma ajalehe kuulutusest lugesin, on raamat „Kanepi“ ilmunud R. Abel’i[2] raamatukaupluse kirjastusel. R. Abel oli aga siis alles üsna poisikeseohtu noormees, kui mina veel Kanepis olin.


[1]Matthias Johann Eisen (1857-1934), vaimulik, folklorist ja rahvaluule õppejõud.
[2]Roland Abel (Aabel)(1904-1989), raamatukaupluse ja kaubamaja omanik Kanepis, 
„Võru Teataja“ ärijuht, raamatupidaja Türil ja Viljandis, bibliofiil, aktiivne seltsitegelane.

Keilas, 19. oktoobril 1925

Käisin Kirsalus ära. See koht, nimega Liivaotsa, oli üsna Lahepere lahe juures, teest pahemat kätt Baltiski poole. Baltiskisse on sealt veel 9 kilomeetrit. Oli noor, 19-aastane tütarlaps tiisikushaige. Tiisikuse on ta arvatavasti linnast kaasa toonud, kus ta niiskes korteris oli olnud. Muidu ei olevat Lahepere lahe ääres tiisikust mitte kuulda, küll aga olevat jooksvahaigust[1], mida mere peal külmetades saadakse. Olgugi et tee mõnes kohas paha oli, siiski sõitsin 2 tunniga sinna – 16 kilomeetrit siit. Sinnasõidul oli ilm ilus, sagedasti päikesepaisteline, aga tagasisõidul sadas enam jagu aega. Sadas rahet ja lund. Lahepere lahe ümbruses ei olnud lund peaaegu mitte sugugi, kuna Keila pool ka saaniga sõideti. Mina sõitsin muidugi vankriga. Sain haigesõitude kohaselt hea tasu: 500 marka (= 5 kuldkrooni). Harilikult saan kõigest 100 marka ehk jälle mitte pennigi. Vaesemate inimeste käest katsun ma üldse raha vastu võtmata jätta.

Õhtusöögil oli täna meil Dr. Greenberg oma proua ja tütrega. Väike Hilda ja Hilda ei olnud lauas mitte, sest nad jäid korraga haigeks. Väike Hilda oli palju kapsajuurikaid söönud ja oksendas, tundes ka peavalu. Hildal oli kange peavalu ja süda paha, ka külmavärinad tulid peale. Tohter kutsus meid homseks omapoole, sest tema proual on sünnipäev.


[1]Jooksva ehk reuma (rahvakeeles).

Keilas, 20. oktoobril 1925

Varsti saab kell 12 öösel. Ma tulin Hildaga Kumna mõisast Dr. Greenberg´i perekonnast. Kell 6 õhtul läksime sinna. Peale meie oli seal Dr. vet. Bohl oma prouaga ja tehnik Arriva omaga. Ajasime juttu, sõime õhtust, jõime natuke õlut ja likööre. Enne Arriva’de sinnajõudmist mängisid teised peale minu kaarte. Mina aitasin korra tohtri Karinil palli veeretada. See oli vast kõik. Siiski oli üsna hea olla. Kingituseks viis Hilda tohtriprouale kaks klaasist veinikannu nikkel kaanega, maksid 300 marka. Need tõime Tallinnast, kuhu hommikuse Haapsalu rongiga sõitsime ja kust Baltiski rongiga, mis talvise sõiduplaani järele kell 5.12 õhtul Keila jõuab, tagasi sõitsime. Tallinnas käisime Leib’i juures, kelle kaudu lastele ostsime ühest ladust odavamalt kalosse. Hilda käis ka oma õde Alidet vaatamas ja kauplustes. Kauplustes käisin ka mina, muu seas ostes väikesele Hildale rehkendusraamatu. „Päevalehe“ Uibopuu käest tõin ära oma Läti Hendriku käsikirja, mis kevadest saadik Tartus prof. Cederbergi[1] käes oli. Cederberg arvanud, et ma trükkimise pärast Eesti Kirjanduse Seltsi poole pöörduksin, igatahes tahtvat käsikiri veel tublisti ka parandada, mida Seltsi poolt asutatav kommisjon teeks. Saab näha, mis saab. „Päevalehel“ puudub kirjastamiseks praegu raha. Minu „Keila kihelkonnaloo“ arved lubati 1. novembriks kokku võtta. Hommikul jõime kohvi ja pärast sõime lõunat konsistooriumi sekretääri O. Villa juures, kus meid igatahes väga hästi vastu võeti. Korra käisin ma linnaarhiivis ka Johanseni vaatamas, kes siiamaani veel mingit teadet ei ole saanud Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu toetamise asjus valitsuse poolt.

Villa juures nägin õp. Kuljus’e kirja, millega ta õige hooplevalt ja uhkelt tagasi saadab „Eesti Kirik’u“ numbrid. Ta on 15 nummert kunagi ära müünud ja saadab nende eest raha, üle 200 müümata eksemplari saadab ta aga tagasi ja keelab viimase numbri temavastase kirjutuse pärast lehtede edaspidise saatmise tema ja nõukogu nimele ära ka sunnieksemplaaride poolest, mida iga kogudus peab enesele 2 muretsema ja mis ka Iisaku kogudusel juba ära maksetud olid. „Vaba Maas“ oli Iisaku koguduse täiskogu koosoleku kirjeldus: Iisaku kogudus otsustanud nagu nõukogugi Konsistooriumile põlgtust avaldada ja lubanud neile, kes õpetaja Kuljuse asemel kiriku keskvalitsuse nimel Iisakusse jumalateenistust tahavad pidama tulla, üksnes kiriku seinu väljaspoolt, mitte aga seespoolt näidata.


[1]Arno Rafael Cederberg (1885-1948), soome ajaloolane, professor; 1920-1928 Tartu Ülikooli 
professor; 1920-24 Arhiivinõukogu esimees. Peetakse eesti professionaalse ajalooteaduse rajajaks.

Keilas, 21. oktoobril 1925

1924. a. suvel käis ringkonnavalitseja oma kommisjoniga ka kirikumõisa aeda üle võtmas. See tähendab, et puud ja põõsad loeti pealiskaudselt ära. Aias leiti:

A.           õunapuid:

1)            terveid – 13; neist 5–10. aastasteni 1 puu; 15–20. a. – 3 puud; 20–30. a. – 2 p.; 30–40. a. 5 p.; 40–50. a. 1 p; 50–60. a. 1 puu.

2)            vigaseid – 32; neist 15–20. a.  3 puud; 20–30. a.  2 p.; 30–40. a. 5 p.; 40–50. a. 5 p.; 50–60. a. 13 p.; üle 60. a. 4 p.

3)            poolsurnud 18; neist 30–40. a. 5 p.; 40–50. a. 2 p.; 50–60. a. 5 p.; üle 60. a. 6 p.

4)            surnud 6: 15–20. a. – 1 p.; 20–30. a. – 2 p.; 40–50. a. 2 p; üle 60. a. 1 p.

B.            97 ploomipuud;

C.            107 punasesõstra põõsast;

D.           13 mustasõstra põõsast;

E.            50 vaarika põõsast;

G.           145 tikerbeeri põõsast.

Kuna uue maaseaduse läbi kogudused hea hulk maad tagasi saavad, siis antakse muidugi ka need asjad vormilikult jälle tagasi. Ei ole aga tagasiandmisest veel ühtigi kuulda, olgugi et sellekohane seadus Riigikogu poolt juba mitu kuud vastu on võetud.

Kuidas aia tõeline seisukord on, just ei tea, aga igatahes loeti seekord võimalikult kasulikumalt kogudusele. Ei ole ju mõni piiskopi istutatud noor õunapuu üldse mitte loetud; ka ei loetud sulastemaja juures olevat aeda.

***

Täna tulid meile ootamata võõrad. Hageri praosti väimees parun Vrangell oli ühe Kernu asuniku kohtusse kaebanud, et asunik omavoliliselt tema ruumidesse oli asunud; täna pidi see asi Keila rahukohtuniku juures ees olema. Vrangell oli ühes oma prouaga hommikul Nõmmelt, kus nad korteris (Vrangell on Tallinnas ühes kontoris ametis), Keila sõitnud. Proua tuli kohe meile. Vrangell oli kohtusse läinud, seal oma vastasega kokku saanud, ja see oli lubanud ruumidest vabatahtlikult lahkuda; nõnda leppisid nad ära enne, kui asi ette oleks tulnudki. Vrangell tuli siis ka meile. Et rong alles ¾9 õhtul Nõmme poole läheb, siis pidid nad terveks päevaks siia jääma. Proua sõi meil kolm korda, Vrangell ise kaks korda. Valgete kindral Vrangell on selle Vrangelli lähedalt sugulane. Uue maaseaduse järele saab ka praosti väimees 50 tiinu maad tagasi pärisomanduseks. Et külalised väga heameelega lastega mängisid, siis oli lastel lõbu laialt. Hilda viis võõrad õhtul hobusega vaksalisse ja tõi ka posti ära, mis ka uudiseid tõi.

Dr Paul Johansen kirjutab mulle, et tema isa Rahamägiga koos on olnud, ja Rahamägi ütelnud, et Johansen Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu trükkimise toetusraha igal ajal kätte võivat saada. Imelik, et sellest kirjalikult Johansenile teatatud ei ole.

Prof. Kõpp[1] palub saata ülikooli usuteaduskonna seminaarile minu raamatut „Keila kihelkonnaloost“, mida Tartus kauplustes näha ei olevat! Imelikud need „Päevalehe“ mehed, et nad Tartusse raamatut ei ole saatnud.

Praost Ederberg tänab mind saadetud Pakri saare kiriku pildi eest ja küsib, mis koguduse abikirik see olevat. Praost peaks seda küll isegi teadma.

Hageri praost K. Thomson kirjutab mulle ka pika kirja. Ta tänab pildi eest, mida temast Keilas tegin. Edasi teatab ta, et Harju maakonna arhivaar Tiido Laur [2]riigi kulul Riiga sõidab sealseid arhiive uurima; kui mulle midagi vaja oleks, siis lasku ma Laur’i Riias otsida. Pühapäeval olevat praost kell 9 hommikul kodust välja sõitnud ja alles kell 12 öösel jõudnud ta ametitalitustelt koju. Muu seas olevat ta matnud advokaat Temant’i isa. Rahvast olevat kirikus olnud sel pühapäeval palju – umbes 1½ tuhat. „Mul oli hea meel, et Jaan Temant ja teised Tallinna advokaadid jälle korra üht kirikut seespoolt näha said, olid ikka ühtejoont 4½ tundi kirikus.“ Oli seal hääletamine, millega üldkirikut nõutakse ja konsistooriumile usaldust avaldatakse (resolutsiooni kirjutasin mina Keilas 11. oktoobril); ühel häälel oli resolutsioon vastu võetud. Temant oli praostile pärast ütelnud: „Kui hääletamine tuli, ütlesin Aronsonile: nüüd ta kukub läbi, selle hulga rahva seas peaks ikka vastuhakkajaid olema; kuid näen, et kirikul on ikka veel kõige suurem võim rahva üle; õnneks ei oska kirik seda võimu tarvitada.“ Vahejuhtumisi hääletamise juures ei ole olnud. „Kui eila kirikusse astusin,“ kirjutab praost, „nägin kohe väga intelligentset Kohila vabriku töölist, kes suur Tallmeister’i poolehoidja on, võtsin teda kohe käsile ja käskisin suud pidada; mees kuulis sõna.“

Ikka on alles lumi maas. Näha võib ka saani ja reega sõitjaid.


[1]Johan Kõpp (1874-1970), usuteadlane, usuõpetuse õpetaja, ajaloolane ja haridustegelane; 
1916-44 Tartu Ülikooli usuteaduse professor ning 1928-37  rektor; 1937-64 EELK piiskop ja 
peapiiskop eksiilis. Avaldanud usuteaduse- ja kultuurilookäsitlusi.
[2]Tiido Laur (1882-1930), arhivaar, suguvõsade uurija, vallasekretär Kohtlas ja Kohilas.

Keilas, 22. oktoobril 1925

Ma kirjutasin hiljuti oma papale, paludes teateid oma venna Jaani kohta, kes oma siinkäimisest saadik ühtki elumärki mulle enesest ei ole avaldanud. Täna sain papa käest kirja:

„Armas Adu! Tahtsid Moori Jaanist teada. Seda on mul raske Sulle teadustada. Tema pärast oleme meie mammaga mitmed ööd ilma uneta olnud; ei tea, kuidas viimaks asi läheb. Sa oled mulle mitu kirja saatnud, aga ma ei ole sulle mitte vastu kirjutanud. Süda on raske; pea on mõtteid täis; ei tea, kuidas veel need viimased päevad edasi saadame. Sa seda tead ju, et ma Jaani võla käemees olen, ja seda võlga on ju 1 100 000 ja erainimestega on temal üle 400 000. Need kõik on kalli protsendi all. Temal ei ole sellest võlast muret, – „küll käemehed vastutavad“. Oli ju kord, kui tema kinni oli, siis maksin mina pangaprotsenti 30 000 marka. Aga pangad olid teada saanud, et Jaan oli kinni viidud, hakkasid siis käemeeste käest oma võlga nõudma. Siis ei saanud muud, kui lasksin Eesti Panga võlga Naanu talu peale 475 000 marka kreposteerida. Siis hakkasin ma uurijat palumas käima, et ikka Jaani vangist välja laseks. Uurija Soo oli kaunis hea mees, ütles mulle: „Ära muretse ühtigi! Ma olen juba 7 tunnistajat üle kuulanud, aga seda üht peatunnistajat olen ma kutsunud – see on Siirak, see ei ole veel tulnud. Küll ma tema kätte saan. Ma pean Põltsamaale minema. Tule kolme päeva pärast, siis ma lasen tema lahti.“ Läksin jälle. Siis oli Siirak juba üle kuulatud. Uurija ütles selle peale, et väga raske asi, et mitte ei annud järele, jäi ikka oma tunnistuse juure kindlaks. Nüüd oli ta väljalaskmisega kahtlane, nõudis minu käest 500 000 marka kautsjoni, et siis laseb Jaani välja. Oli mul jälle palve, et seda rahasummat ma mitte ei saa, aga pakkusin oma talukohta pandiks. Andis selle peale mulle jälle nõuu, et „mine nüüd ruttu kreposti ja too sealt tunnistus, et sinu talu on“. Toon siis tunnistuse, maksan 170 marka, viin tema kätte. Seal jälle mõtlema, ütleb: „Sul on juba 475 000 marka võlga enne koha peal; panen ma veel 500 000, siis hakkavad kõik karjuma!“ Mõtles ise käsipõsikil, ütles viimaks: „Aga ma lasen ta politsei valve alla välja!“ Mina ootasin seal nõndakaua, kui Jaan vangimajast sinna toodi, siis sain ma tema kätte ja tulime ühes koju.

Enne püüdsin ma teda advokaat Liivak’u läbi välja nõuda, aga see Liivak oli väga kaval mees: annab mulle ja Emmale seda nõu (muidugi maksin temale toimetuse eest 5000 marka), et „katsuge nüüd üks 100 000 marka minu kätte tuua kautsjoniks, siis saab tema vangist kohe lahti.“ Meie ka kohe valmis, püüdsime laenata, kunni saime 100 000 ja viisime selle raha advokaat Liivak’u kätte. Nüüd palusin selle raha eest kviitungi, aga tema ütleb mulle: „Seda pole vaja!“ Aga mina ei jätnud nõudmist järele. Siis tegi nõnda mulle kviitungi, et olen Jaan Köögardal’i süüdistusajas raha 100 000 marka vastu võtnud. Ootan mina ja ootan, aga Liivak ei peasta Jaani ja ei maksa rahakautsjoni. Nüüd loodan, et saan kautsjoni tagasi, kui Jaan juba väljas oli. Lähen raha järele, aga tema ütleb, et Jaan olla need 100 000 marka temale lubanud. Küsin Jaani käest: „Kas lubasid temale?“ Jaan ütleb: „Ei ole lubanud.“ Nüüd hakkasin kõvasti nõudma, et mina tahan ikka oma raha 100 000 marka tagasi, sest „Jaan ei tohtinud mitte ilma minuta seda raha teile lubada.“ Siis hakkas juba vabandama, et temal praegu seda raha ei olevat, aga mina küsin: „Kuhu Teie panite selle raha?“ Selle peale vastab, et tema olla annud selle raha ühe talukoha peale, ja lubab iga kord, kui mina küsin, seda tagasi maksta. Praegu on see raha alles tema käes.

Praegu on Jaan oma masinaga üle jõe Märjamaa talus. Mis tänavu on masinaga teha! Seda ei ole näha olnud, et üks päev ilma sadamata. Praegu tuleb lund kui kotiga. 6. oktoobril oli suur vihm, ja ikka sajab igapäev. 15. oktoobril sadas koledasti lund. Tänavu jäi meie pool paljudel heinu tegemata, ka paljudel rukis tegemata. Meil jäi ka Särgla heinamaa tegemata, aga rukki saime küll vihma vaheajal maha teha. Siinpool on viljasaak ülepea kehv, ka kartulid jääb vee ja vihma pärast võtmata ja saak on kaunis väike. Meil on seekord kõik korras, rehed on pekstud, kartulid üleval, kartulisaak keskmine, viljasaak vähepoole.

Piimavabrik ehitatakse Naanu Jüri mäe alla.

Moori Jaanist ei tea nüüd rohkem. Kohus on alles ette tulemata.

Seekord lõpetan oma kirjutamist ja jätan teid kõiki jumalaga.

Naanul, 19. oktoobril 1925. Sinu isa.“

Südame teeb täis, et Jaan nõnda hoolimata on ja murekoormad lükkab vanemate peale! – Liivak’ule oli Jaan ütelnud, nagu ta siin kõneles, et ta temale 100 000 marka ei keelavat, kui Liivak protsessi ilusasti võidab. Nähtavasti ei ole aga Liivak mitte kõige puhtam mees, kui ta kautsjoni jaoks raha välja nõuab ja siis selle hoopis isesuguse asja sisse paneb. Asjaajamise eest on ta isegi hea suutäie juba saanud. Kas ta sellekohaselt midagi teinud on, on väga küsitav. Aga nõnda lõikavad praeguse aja advokaadid. Nad omandavad majasid ja talusid. Kirikuõpetaja nagu mina ei saa enesele häid riideidki mitte selga. Ometi sõimatakse ikka veel kirikuõpetajate „ahnust“ ja „suuri“ sissetulekuid. Seda teevad iseäranis tööerakondlased, kelle parteiliikmed advokaadid ja muud niisugused mehed ise rahakoormate vahele ära uppuma peaksid. See on aga pahempoolsete erakondade leib, kirikut ja kirikutegelasi tõrvata. Keegi ütles korra, et tööerakond kirikuga lepiks, kui kirik 10 käsust maha kustutaks seitsmenda ja  kuuenda; senikaua aga, kui kirik ei salli abielurikkumist ja vargust, ei võivat ka rahust kiriku ja nimetatud erakonna vahel juttugi olla. Jah, pindu teiste silmas näevad nad küll, aga palki omas silmas ei pane nad mitte tähele.

Hageri praost kõneles, et kinnitusseltsid rahvast demoraliseerivad: nad avatelevad kõrge summa eest kinnitama, et siis hästi maksusid saada; kõrge kinnitussumma avateleb aga tõesti mõnd inimest oma varandust ära põletama, et kinnitusrahast kasu saada. Kinnitusseltsid ise aga ei saavat tulekahjudest suuremat kahju ühtigi, sest nemad olevat jälle omakorda omad tulevad kahjud väljamaa seltsides edasi kinnitanud. Jumal ise teab siis, kes süüdlane on, kui mõni maja tõesti põlema pannakse kasulootuse pärast! Muidugi on põlemapanija ka süüdlane, aga ma arvan, et ausam ei ole temast ka mitte selts, kes oma kasuhimuga kõrgele kinnitussummale avatles. Need mõtted tulid mulle muidu niisama. Ma usun, et Jaan ikkagi süütu on, vaatamata selle peale, et ta hoolimata võlgasid on teinud.

Ei lähe see lumi veel ära!

Keilas, 23. oktoobril 1925

„Laste Rõõm“ No 19, mis täna ilmus, on minu jutustus „Karu“ sees. Praegu kirjutan ma ühe koera elulugu „Karjamuska“. See oleks juba viies minu lastejutustus sel aastal.

Keilas, 25. oktoobril 1925

Eile hakkas lumi ometi sulama, öösel sadas vihma ja täna oli +8 °R. Lumi kadus. Tee oli küll väga vesine. Käisin Klooga Nuusul ühes Hildaga. See koht on kahe venna Luurmees’i vahel poolitatud, kummagil on 20 tiinu maad. Ühe venna majas olen ma kolm korda ennemalt käinud, nüüd olin siis teise venna juures. Oli uue maja õnnistamine ja tütre ristimine. Rahvast oli kaunis palju. Kõik muidugi meie vastu tähelepanelikud. Olime seal ka pidulauas.

Kirikus oli täna rahvast vähepoole. Ma korraldasin koosoleku pärast jumalateenistust kirikus; sellest võttis umbes 200 inimest osa. Neist oli suur enamus kiriku keskvalitsuse kaudu registreerimise ja mitte iga koguduse eraldi registreerimise poolt kiriku riigist lahutamisel. Kuna paljud ei hääletanud ja 146 poolt hääletas, oli vastaseid 16. Konsistooriumile avaldati usaldust tema senise tegevuse poolest (s.o. muidugi ka õp. Kuljus’e lahtilaskmise poolest); selle vastu oli 4 häält. Muidugi ei nimetatud koosolekul üldse mitte Kuljust ega ka Tallmeister’it.

Keilas, 26. oktoobril 1925

Täna hakkasin poisslaste leeri pidama. 47 poissi tuleb õppima. Imelikul viisil oskavad seekord juba kõik lugeda, kuigi mõned vaevaselt loevad.

Ilm on pooliti vihmane, pooliti udune; sajab ainult küll vahetevahel uduvihma. On +7°R.

Sel aastal on kapsad pea igalpool äpardanud, ometi on hinnad võrdlemisi odavad. Hilda müüs täna 10 puuda puhastatud päid, 80 marka puud. Läinud aastal maksis puud 50 marka. Ka Kumna mõisas müüakse kapsaid 80 margaga puud.

Keilas, 27. oktoobril 1925

Käisin täna Ahtma külas, Vainu talus haige juures. 40-aastane väikese koha peremees on raskesti haige. Ahtma rahvas on, nagu tähendanud olen, üsna punane. Ei olnud ka see mees oma naise kutsel enam armulaual käinud, paar aastat ka kiriku liikmekaartigi enam mitte võtnud. Aga liginev surm tõi inimese jällegi kirikule lähedale. Ma läksin hommikul kell 9 leeritundi, kiriku juure toodi mulle kella 11ks hobune järele ja ma sõitsin Kääsalu mõisa kaudu Ahtmale. Kääsalu mõisast peale on kõige pahem külaveheline tee: suured roopad, kivine, vesine, porine. Ahtma nurka ei ole hobusega mitte kerge peaseda. Mind kutsuti sinna telefoniga Laulasmaa mõisast.

***

Sain täna kirja ka venna Jaani käest, mis eila kirjutatud:

„ Armas vend!

Ei saanud Sulle aega ennemalt kirjutada, sest olin päev päeva kõrval masina juures töös. Nüüd sain omale tubli poisi palgata ja saan mahti hinge tagasi tõmmata.

Uudist iseäralikku kodu pool ei ole, muud kui ajad muutuvad järjest halvemaks: tänavu jäi minu talus koguni rukis vihmade ja vee pärast maha tegemata.

Minu protsess ei nihku ikka veel paigast; mind ei ole peale vabastamist enam üle kuulatud. Kuulda on, et asi lõpetamisele tulevat nii umbes 3 kuu pärast. Veinberg on mitu korda minu käst andeks palunud; ütleb, et tema üldse minu vastu polevat tunnistanud ja et kõik see jant olevat kriminaalpolitsei poolt mängitud, kellele selle eest Kinnitusseltsi poolt hea summa tasuks lubatud anda. Ka temale olevat raha pakutud, kuid tema olevat selle kategooriliselt tagasi lükkanud. Ma ei usu seda kõik mitte hästi, sest Veinberg on igavene valelik ja mul on tema vastu palju andmeid muretsetud, mida siis avaldan, kui asi teise pöörde peaks võtma, ehk jälle pärast minu asja lõpetamist.

Seeni Sulle korjata ei saanud ma tänavu lasta, sest neid oli liig vähe. Sind ja Sinu peret südamest tervitades Sinu Jaan.”

Võib olla, et papa venna asjade peale liig tumedalt vaatab: olen minagi ju temalt pärinud mõtteviisi, mis alati ka kõige pahemad ootused esile toob. Aga niisugune mõtteviis on hea ka, sest ta ei lase iialgi liig suuri pettumusi tulla, vaid harjutab aegsasti ka kõige suuremaid löökisid ometi ära kannatama.

Keilas, 29. oktoobril 1925

Eila oli enam-vähem sadune ilm, täna on kuiv, aga pilves. Soojust on 8°R.

Keilas, 30. oktoobril 1925

Täna oli jällegi sadune. Hea on, et nüüd Keila ja kirikumõisa vaheline tee täiesti korras on: eila sai ka uus trumm, mille avaus betoonist valati, Alttrahteri juures ometi ükskord valmis. Parandatakse nüüd veel Keila silla äärte kaitsemüüri, aga see ei takista ei käimist ega ka sõitmist. nüüd on igatahes läinud aastaga võrreldes lust jala Keila vahet käia.

Homme pean Keila kirikus Usupuhastuse püha, ülehomme, pühapäeval, sõidan Rannamõisa jumalateenistust pidama. Ma ei ole seal suvest saadik jumalateenistust enam pidanud, sest augustikuu lõpul pidas neile Ferdinand Jürgenson isegi korra.

Keilas, 31. oktoobril 1925

Ühetaoliselt hallilt mööduvad mu päevad rohke töö sees. Täna oli rahvast vähepoole kirikus, seda enam nähti neid aga töös olevat. Siiski oli vast paarsada inimest ikkagi kirikus, üks surnu oli ka matta. Õhtul ristisin oma kantseleis ühe poisslapse. Ristimine kantseleis oli mul esimest korda. Väike Hilda ja Ellinor tahtsid näha, kuidas ristitakse. Ma lubasin neid ukseprao vahelt vaadata, aga kui ma ennast ametiriidesse panin ja laps alles sisse toomata oli, olid nad ennast kantseleilaua alla ära peitnud ja lootsid sealt kõige paremini ristimist näha saada. Muidugi lasksin ma neid sealt välja tulla – seal ei oleks nad ka mitte midagi näinud. Siis seisid nad juba poollahtise teise toa ukse juures ja vaatasid pealt. Uudishimu  pärast olid ka teised sinna tulnud – Hilda, Alide, kes täna jälle homme õhtuni siia sõitis, lastepreili ja Viktorgi.

Lõpetasin oma lastejutukese “Kalapüük”.

Hilda sai täna lõpulikult kapsastest lahti. Kokku sai neid ära anda ja müüa sel sügisel umbes 40 puuda. Hea hulk sai ka oma jaoks sisse tehtud.

Ilm oli täna võrdlemisi eelolevate päevadega jahe: kuna siiamaani ikka oli oma 7 – 8°R sooja, oli täna kõigest veel +1°R. Oli aga kuiv ja päikese veeru ajal koguni ilus päikesepaiste, mis mu meelt jälle natuke rõõmustas.

Riigikogus on vastu võetud kiriku ja riigi lahutamise seadus, nõnda, et registreeritakse kiriku keskvalitsus ja nende kaudu kõik senised kogudused. Aga ka üksikud kogudused võivad ennast ilma konsistooriumita registreerida lasta, kui kogudus 2/3 häälteenamusega seda nõuab. Võib olla, peasevad nõnda Tallmeister ja Kuljus terve nahaga, sest koguduse poolehoidu olevat neil rohkesti.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August  *** September < *** >

 November *** Detsember