1925. aasta märts

Jaanuar *** Veebruar <***> Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli ***  August *** September *** 

Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 2. märtsil 1925

Kõik aeg on olnud talve nägu. Ometi sulatab rohkem, kui lund juure sajab. Eila tulid inimesed hommikul saanidega kirikusse, kuid tagasisõit oli juba üsna raske. Maa on must-valget kirja.

Eila õhtul käisin Hildaga loomaarsti Bohl’i juures. Greenbergid olid ka seal. Kella 1-ni öösel olime seal. Jõime kohvi ja õlut ja sõime õhtust. Täna õhtupoolikul olid tohtrite prouad meil kohvil: laupäevast saadik on Hilda mamma siin, sellel on sünnipäev ja sünnipäevaks sai siin kringel küpsetatud.

Keilas, 4. märtsil 1925

Täna on Palvepäev. Sellekohasel soovil pidasin täna hommikul kell 10 ka Vennaste koguduse palvemajas tundi. Et rahvas minu tulekust teadis, kogunes ta täna suurel arvul palvemaija. Sealt tulime kella 11-ks kirikusse, mis rahvast täis sai. Väike Hilda käis kirikus meie lastepreiliga, kes Hildale ka Saksa keele lugemist ja kirjutamist õpetab. Pärast kirikut sõidutas Raukas mind koju. Sõime siin koos lõunat.

Hommikul oli -2° R, praegu, videviku ajal on aga +1° R ja sajab natuke lund. Raukas oli saaniga. Tee on küll paljas, aga tee kõrval ja heinamaal on jäätust, natuke lund ka. Ma käisin Hildaga eila alevis ka saaniga. Alevi vahel astusin küll saanist välja, sest paljast teed mööda on hobusel saani ikka raske vedada.

27. veebruari õhtul tappis Keila alevis tee peal, Keila õllepoe või restoraani lähedal, Voldemar Preiverk, 24-aastane Väänas sündinud noormees, leeris käimata poiss, oma venna, 27-aastase Johannese pussnoaga ära. Nad olid Tallinnas käinud, tee peal viina võtnud ja Keila restoraaniski joonud. Tapmine sündis viina mõjul. „Päevalehes“ kirjutati: „Viin ajab Kaini teole“. Viinaohvrite arv kasvab! Vene keisrivalitsuse ajal katsusid rahvamehed kõrtse vähendada, nüüd aga katsuvad nad sagedasti neid avada omavalitsuse asutuste sissetulekute saamiseks. Rullinkovi kõrts[1] maksab ju Keila alevivalitsusele. Peale selle kõrtsi on Keilas veel lihunik Inderi juures piirituse- ja viinamüügikoht[2], üks hirmus pesa, kuhu kaine inimene ei julgegi minna. Vaksali puhvetis müüakse ka õlut; see koht on neist seni kõige mõistlikum olnud. Peale nende avalikõigusliste alkoholi müügikohtade on veel Greenbaumi salakõrts[3] Keila mäe peal, mis kingsepp Teimanniga[4] koos töötavat. Politsei niisugust peaaegu päris avalikult kauplevat asutust ei näe, sest politseinikud joovad ise kaasa – vististi on neil prii jook. Salakõrtse olevat veelgi küll. Ka Pritsimaja puhvetis kaubeldavat salaja alkoholiga.


[1] Karl Rullingof pidas Tallinna maantee 17 restorani, mida rahvas hüüdis „Kapernauks“.
[2] Karl  Inderi  liha – ja pagariäri asus Keila keskväljakul, praegu asub seal kohvik Gnoom 
(Keskväljak 3).
[3] Asus Keila keskväljaku ja Tallinna maantee nurgal.
[4] Toomas Teimann (Terasmaa) (1873-1952), kingsepp; poeg Aleksander Martin Terasmaa (1908-1994) 
oli vaimulik, Viljandi praostkonna praost.

Keilas, 5. märtsil 1925

Täna on päris talvemaastik. Hommikul nägime, et paks lumekord maad kattis. Nüüd vankriga enam ei sõidetagi. Päeval oli päikesepaiste ja +2° R.

Keilas, 9. märtsil 1925

Igapäev on järjest rohkem lund sadanud. Täna oli hommikul -5° R ja kirdetuulega üsna krõbe talveilm. Nüüd veetakse hoolega puid, turvaid, hagu, heinu. Ka meile veetakse puid. Kassa maksab 1600 marka sülla eest, toored puud, 7-jalalised süllad. Et ilus saanitee on, siis oli eila väga palju inimesi hobustega kiriku juure sõitnud. Üks lihtlaulatus oli ka, mille pulmalised 6 autoga olevat kiriku juures olnud. Õhtul käisin Kumna külas Matsul last ristimas. Seal oli üsna viisakas rahvas koos. Pärast olin Dr. Greenberi juures õhtusöögil – minu pere oli ka seal.

Täna läksin jalgsi alevisse. Vastu sõitis Vallingu turvavoor. Ühe koorma peal oli üks noor poiss lakku täis, ajas mind nähes ennast ometi istukili ja teretas hirvitades: „Tere, pastor, saab sind kuradit ka pika aja järele jälle näha!“ Muidugi pidin ma kõik selle vaikselt alla neelama; seda „nõuab“ minu amet, sest muidu on igasugu sotsialistlised täiad, kirbud, lutikad ja täiskuradid – teisiti ma sotse ja nende sabarakke nimetada ei oska – igapidi kallal. Lakekrantse kasvatavad omaltpoolt hea eduga sotsid. Preiverk, kes venna ära tappis, on ka sedasugu „valgustatud“ mees, kes häbiasjaks pidas leeri tulla, õigemini oma näruse „auu“ asjaks pidas leeri mitte tulla. Ma matsin eila Preiverki ja ütlesin kõnes, et alkohol rumala inimese käes on nagu tuletikud laste käes; niisuguste asjadega ärgu mängitagu! Keilas on häid inimesi küll palju, aga tooreid on ka ikka üsna küll – Rebase Juhanitest peale kunni iga viimase joodiku ja kommunistini. Vallingu ja Vanamõisa pool näib olevat lakekausse, kes mind igalpool äritada katsuvad. Saab näha, kui kaua suudan kõike sõimu vaikselt alla neelata. Oleks tarvis kibedat võitlust alata joomakohtade vastu.

***

Sain täna arhitekt E. Ederbergi[1] käest Jeruusalemmast postkaardi, millele ka õpetaja Lattik[2] alla on kirjutanud. Postkaart kannab Jeruusalemma postitemplit 21. veebruarist s.a. ja on Keila jõudnud 8. märtsil, seega on ta 2 nädalat teel olnud. Ederberg ja Lattik on olnud Egiptuses ühe nädala ja kirjutamise ajal olevat nad viiendat päeva pühal maal olnud.


[1]Ernst  Ederberg (1891-1973) – arhitekt ja arhitektuuriajaloolane; 1923 õpireisil Itaalias 
ja Prantsusmaal, 1925 Palestiinas ja Egiptuses;  õppejõud Tallinna Tehnikumis ja hiljem 
Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis; Tallinnas Arhitektuuri Valitsuse muinsuskaitseosakonna 
arhitekt ja juhataja.
[2]Jaan Lattik (1878-1967), pastor, poliitik ja prosaist; 1908-1944 Viljandi Pauluse 
koguduse pastor; Asutava Kogu ja Riigikogu liige, Kristliku Rahvaerakonna asutajaid ja 
juhtivaid tegelasi; 1926-1927 haridusminister; 1928-1931 välisminister; 1939-1940 EV saadik 
Leedus; 1944 põgenes Rootsi, kus töötas kirikuõpetajana ja arhiivitöölisena.
Kõne all olevast Egiptuse (Jugoslaavia, Kreeka, Palestiina)reisist valmis Vahemeremaid tutvustav 
reisiraamat „Lõunamaale” (1925).

Keilas, 10. märtsil 1925

Eila sõitis meie lastepreili Tallinna. Teda viidi hobusega vaksalisse ja lapsed olid ka saanis. Ellinor oli aga enese ära külmetanud ja jäi õhtul haigeks. Korraga ei saanud ta enam korralikult mitte hingatagi. Temale anti siis palavat piima meega, see aitas hingamise lahedamaks. Terve tänase päeva oli Ellinor aga haige. Eila õhtul, kui hingamine kinni oli, olid kõik mures. Inimese elu, iseäranis veel lapse oma, on ju tõesti nagu lillekese elu.

Keilas, 11. märtsil 1925

Täna on päris käre talveilm: on 5-6° R külma ja tuiskab. Päeval tuiskas päikese paistel. Puhub ju vali põhjatuul. Esimene kord talve jooksul oli tarvis läki-läki kõrvad maha lasta ja hästi soojad kindad kätte panna. Hommikul olevat -8° R olnud. Nõnda tekkib veel jäägi jõe peale. Linnas veetavat juba kämblapaksust jääd keldritesse. Imelik talv on tänavu, sest ta tuli alles kevadi eel. Käisin täna helilooja O. Hermanni ema [1]matmas, kes Tallinnast siia toodi, ja tundsin, et külm üsna valus oli. Ellinor sai terveks. Väikesel Viktoril oli eila tugev nohu, täna on ka temal parem. Preili toodi vaksalist hobusega koju, aga lapsi, ka Hildat mitte ei olnud mõteldagi sõitma minna lasta.


[1]Katharina Elisabeth Hermann (neiupõlves Paukmann)(1848-1925).

Keilas, 14. märtsil 1925

Eila tegin Hildaga hea saanisõidu, umbes 7 versta siit eemale Ohtusse, kus Viduri uue elumaja õnnistamine oli. Enne majaõnnistamist käisime veel Ohtu Mäel sees, kus ma haigele perenaisele armulauda andsin. Majaõnnistamine oli kella 6-8-ni. Pärast mind kõneles ka 3 palvevenda. Pärast õnnistamist oli õhtusöök, kusjuures laud hästi kaetud oli. Hea koduõlu oli ka. Kell 11 õhtul hakkasime tulema, kell 12 olime kodus. Tee oli hea. Mõnes kohas oli lund tee peale kokku tuisanud, nõnda et tee niisuguses kohas auklinegi oli. Talv kestab. Lund sajab juure.

Keilas, 16. märtsil 1925

Eila hommikul oli umbes -18° R! Päeval oli küll õige soe ilm, nõnda et korra ainult -1° R oli. Ometi hirmutas hommikune külm inimesi, nõnda et kirikus rahvast vähem oli, kui harilikult on olnud. Oli Pimedate püha ja korjandus pimedate heaks, mis sisse tõi 1871 marka. Kell ½ 4 p.l. sõitsin Hildaga kodust välja. Kumna külas võtsin ühe 83-aastase haige naise armulauale. Sealt sõitsime edasi Türisalusse, kus Mari Pirma, Joa valitseja Rimanni ämma, 70-aastane sünnipäev oli. Seal olime kella ½ 7 õhtul kunni kella 12-ni öösel. Esmalt oli kohvi- ja kakaolaud munakookide ja saiaga, pärast õhtusöök, mis ka üsna mitmekesine oli. Kell 12 öösel hakkasime kojupoole sõitma. Taevas läks korraga pilve ja lund hakkas nõnda kangesti sadama, nagu oleks lõpmata kotitäis udusulgi näkku puistatud. Hobune ei pidanud ka mitte teed, vaid tahtis 5 korda omapead teistele teeharudele pöörduda, mõnekorra viis nõnda tükk maad äragi. Oli päris tegu, teed leida. Kuu tõusis alles siis, kui pool teed ära oli sõidetud. Kell 2 öösel jõudsime koju.

***

Kirikumehe käest sain eila mitmed vanad vaskrahad, mida ta haudade kaevamisel leidnud on. Arvatavasti on rahad surnutele kaasa pandud. Kaks raha on Rootsi Karl XI ajast. Üks neist kannab kolme krooni, tähti CRS (=Carolus Rex Suedorum) ja aastaarvu 1666, teisel küljel krooniga lõvi, 1/6 ÖR S M.

/joonis/

Teine Rootsi raha kannab ühelpool C,R,S tähti, teisel küljel aga ¼ ÖR. Aastanummert teisel rahal enam ei ole. Üks raha on Vene „Deнгa“ aastast 1749; raha teisel küljel on kahe peaga kotkas. Siis on veel Katharina Suure raha, vist a. 1788. Teisel Katharina Suure rahal on aastanummer ära kulunud. Üks Katharina raha a. 1760 leidus meie kapsaaia mullast. Siin leiti ka 1798. a. Paul I 1-kop. raha. Ka hauast leidis kirikumees Paul I raha, mis on ka kopikaline, kuid väärtuse ja aasta kirja on rooste ära söönud. Hauast on leitud ka „деньга“ a. 1812. Hauas olnud rahasid on rooste õige tugevasti rikkunud, peale 1666. a. raha, mis võrdlemisi hästi hoidunud on.

Keilas, 20. märtsil 1925

Siiamaani kestis talv. Eila läks aga sulaks. Täna sulas +4° R juures edasi. Lund oli ikkagi nõnda vähe, et juba maa must-valgekirjaline on. Nägin juba täna ka vankriga sõidetavat. Vaevaviisi saab ikka ka reega läbi. Paastujumalateenistusel oli üksnes kümmekond inimest. Kui ma kirikusse läksin, siis tulid minuga kaasa ka Hilda ja tütred, kes alevisse oma asju läksid õiendama. Läksime jala mööda vesist teed. Tagasi tulime ka koos. Pärast lõunat käisin väikese Hilda ja Ellinoriga Rehemäel, kus lapsed kelguga liugu lasksid. Eila olime ka seal liugu laskmas, siis oli ka Hilda. Lapsed lasksid esimest korda elus mäest alla.

Hiljuti käis minu juures üks vennatapja vendadest ja rääkis, kuidas see asi juhtunud. Vanem vend, kes tapeti, olnud Keila restoraani alaline sõber. Noorem vend, tapja, olevat väga äkiline, olnud vähem viinaga kokku puutunud ja jäänud seekord purju. Purjus olles oksendanud ta. Vanemal vennal olnud häbi, kutsunud kellneri ja palunud okset ära koristada, andes 100 marka. Noorem tõmmanud taskust 200 marka ja oksendanud veel. Siis viinud vanem vend noorema välja, ütelnud, et vennaks ei tahtvat teda enam pidadagi. Siis löönud teine väljas venda noaga, nõnda et vend suri.

Keilas, 22. märtsil 1925

Saaniteed enam ei ole, kuigi mõned veel saaniga sõita katsuvad. Rahvast oli täna ometi kirikus palju, kuna läinud pühapäeval neid vähevõitu oli. Nüüd õhtupoolikul sajab aga lund, kuna hommikul 3° R külma oli olnud, päike ilusasti paistma hakkas ja sulatas. Praegu kella 7 ajal on +1° R. Eila oli pööripäev ja väga ilus päikesepaiste.

Eila matsin Keila alevivanema Tähe tütre[1], kes nimepidi oli baptistlane, kuid uuesti ristimata. Surnu oli lutheriusulisel mehel K. Etti’l[2], kes Tähe vabriku osanik on, ja see laskis Lutheruse usu kombe järele matta. Baptistlased olid küll ka kõik kirikus, kus nende laulukoor kaks ja pärast haual veel kaks laulu laulis.

Praegu veetakse Keila jõelt jääkeldrite jaoks jääd. Olgugi õhuke, siiski on jää olemas. Jääküsimusest saadi seega ikkagi üle. Ka meie jääkeldrisse veetakse jääd.


[1]Elsbeth Etti (neiupõlves Tähe)(1897-1925).
[2]Karl Richard Etti (1894-?)

Keilas, 25. märtsil 1925

Esmaspäeval, 23. märtsil käisin Hildaga Tallinnas. Muu seas käisin ka „Päevalehe“ ärijuhi Uibopuu juures ja palusin teda selgitada, kui palju õieti on trükitud minu raamatuid. Nüüd räägib raamatukauplus, et ta mitte 1165, vaid ainult 965 raamatut saanud! Seega on näha, et ka „Päevalehe“ äri mitte kõige puhtam ei ole!*)

Täna oli Maarjapäeva puhul kirikus jumalateenistus ja rahvast oli kaunis palju. Saanitee on ammugi juba ära, aga väljadel on lund veel küllalt, sest öösetel külmetab. Täna hommikul oli -6° R. Lastele hakkasin eila vahtraokstest mahla võtma.

*) Hiljem ütles Uibopuu, et ikka 15 raamatut enam trükitud, kui õige arv pidi olema. Võta neid kinni!!

Keilas, 27. märtsil 1925

Eila pidasime oma laulatuse kümnendat aastapäeva ja väikese Hilda seitsmendat sünnipäeva. Kella 6 paiku õhtul tulid külalised. Tallinnast tulid: õp. Sommer prouaga ja B. Leib. Keilast olid üksnes Kumna mõlemad tohtrid oma prouadega ja herra Peks ühes vanaherra Lukas’ega[1]. Lastest oli üksnes Dr. Greenberg’i Karin. Hommikul kella ½ 7 ajal käis meeskvartett meid äratamas: köster, kooliõpetaja Brehm[2], päevapiltnik Kulp ja puusepp Fliess[3]. Enne kui mina riidesse sain, jooksid nad aga ära. Kutsusin neid päeval ka õhtuks siia, aga neil oli piinlik tulla. Külalistele oli esmalt kohvilaud kaetud, mis üsna rikkalik sai; pärast oli õhtusöök, ka õige mitmekesine. Veini ja likööri oli meil omast käest, korv õlut lasksin Keilast ka tuua. Kella ½ 12 ajal läksid Keila inimesed ära, kuna Tallinna külalised täna hommikul ära sõitsid. Eila õhtul kella ½ 7 ajal tegin ma ka 2 pilti, mille peale ka ise tulin, kuna teenija Luise, kes aprillikuu esimestel päevil oma õe juure ära läheb, apparaadi lahti tegi. Oli üsna sõbralik koosviibimine. Õp. Sommer tuletas meele laulatuskõnet, mille pidas meile 10 aasta eest õp. Habicht[4] teksti üle: „Kui ma inimeste ja ingli keeltega räägiksin, aga mul ei oleks armastust …“ Ka tuletas Sommer lühikeses lauakõnes meele mõnda silmapilku enne minu abiellumist.


[1]August Lukas (1852-1936).
[2]Konrad August Brehm (Preem) (1885-?), kooliõpetaja; 1920-1935 Keila kooli juhataja asetäitja; 
1935-1943 Keila Algkooli juhataja.
[3]Alfred Johannes Fliess (1888-1928).
[4]Arnold Viktor August Habicht (1878-1964), vaimulik; 1907—1908 Tartu Maarja koguduse 
abiõpetaja, 1908—1910 Kihelkonna koguduse õpetaja, 1910—1933 Tartu Pauluse koguduse õpetaja, 
1920—1925 Tartu abipraost, 1932 Tartu praosti asetäitja, 1933 siirdus perega Saksamaale; 
1933—1945 Stettini Jakobi koguduse õpetaja, 1945-1960 haiglakaplan Bad Segebergis.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar <***> Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September ***

Oktoober *** November *** Detsember