1925. aasta september

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuli *** August < *** > Oktoober 

*** November *** Detsember

Keilas, 2. septembril 1925

Eila hommikul oli ilm vihmane, pärast läks aga üsna ilusaks. Täna käisin Jõgisul haige juures ja sain tagasisõidul hea sagara vihma, mis minu vihmakuuestki ühes kohas läbi tungis ja aluspesugi märjaks tegi. Aga varsti kuivasin jälle ära. Baromeeter näitab 743½!

Võtsime täna jälle kurkisid. Neid on tänavu meie väikeselt platsilt juba üle 3400 kätte saadud. Väga hea kurgiaasta on tänavu. Enam kui 4000 marga eest oleme neid ära müünud, peale selle veel hulk ühele ja teisele ära kinkinud. Platsi suurus on 18 x 18 sammu.

Alide on, nagu ta täna oli teada saanud, juba 1. septembrist saadik ametisse määratud. Nüüd ta enam siia ei sõida, kuna ta seni harjutamas käies ikka öösel meil magas. Hiljuti läks ka minu ämm jälle Märjamaale, sest tema sealne minija ootab lapse sündimist. Nõnda oleme siin jällegi üksnes omakeskis. Suvi on lõpule jõudmas. Õhtul kell 9 on täna juba kõigest +8° R.

Eila kirjutasin oma lastele jutukese „Õekese sünd“.

Keilas, 3. septembril 1925

Kuigi õhurõhumine madal, oli ilm siiski enam-vähem kuiv. Õhtupoolikul sõitis Alide Tallinnast siia ja õhtul Tallinna jälle tagasi: ta käis oma tarviliste asjade järel. Hilda tõi ja viis teda hobusega rongi peale.

Keilas, 6. septembril 1925

Reedel käisin Hildaga jällegi Türisalus seeni korjamas. Saime veel rohkem seeni, kui esimene kord. Kui hommikul välja sõitsime – kella 10 ajal –, oli üks pilv parajasti tõusmas, mis meile kaunis palju vihma tõi, kui Keilast läbi jõudmas olime. Vihmahoog läks aga peagi üle; tee peal saime veel ühe hoo vihma. Siis läks aga ilm ilusaks. Võisin Türisalu metsas mõne mäe otsas pikali ollagi, kui Hilda korjatud seeni ussitamise suhtes läbi vaatasin. On hea olla üksinda metsas, igapäevasest askeldusest eemal, ja vaadata üles puude latvade poole, mis sinitaeva poole sirutuvad. Puude ja ka lähedaloleva mere kohin jutustavad nagu mõndki ajast, mis paratamata viib inimese edasi igaviku poole. Kõrge kallas on Joa ja Türisalu piiril üsna kaugel juba merest. Oli aeg, kus Läänemerigi laksus vastu paekallast. Nüüd on meri eemal. Paekalda ja mere vahele tekkisid muistsel ajal liivakünkad. Läänemeri taganeb. Aeg tuleb, kus ta praegusest olekust veel kaugemale nihkub, nõnda et mõne mäe otsas seal enam ei kuulegi merekohinat. Kõik muutub aegadega ühes. Minevik ununeb. Ununevad inimesed, kui nad hauda on varisenud: ei tunne asegi neid mitte enam. Vana perenaine Pirma võttis meid jällegi väga lahkesti vastu. 70 aastat on ta juba vana  – seega seisab ta nõnda ütelda haua äärel. Kell 10 õhtul olime kodus.

Eila oli vaikne päev. Inimesi käis ainult üks. Kirjutasin vaikselt oma jutlust, missugune kirjutamine seenekorjamise pärast laupäevaks jäi, ja matuse kõnet endisele Keila vallavanemale Juhan Pahlbergile[1], kelle juures ma kolme aasta eest ühes mõlema Hildaga hõbepulmas käisin. Täna maeti ta – matusetalituse ajal oli kirik rahvast täis.

Õhtupoolikul käisin ühes Hildaga Karjaküla Juhanil, kus ma endise kirikunõukogu liikme August Teimanni esimese poja ristisin, kes sündis ligi 5-aastase abielus olemise järele. – Hilda pani tähele, et pidulauas mõni mees kompotti süües ploomikivid põrandale sülgis. Viimane tähelepanek on huvitav meie inimeste praeguse aja kultuurilise tasapinna äramärkimiseks mõnelpool. Sagedasti on euroopalik viisakus söögilauas aga täiesti omane.


[1]Juhan Pahlberg (Paalberg) (1871-1925), Keila vallavanem 1921-1924.

Keilas, 7. septembril 1925

Hookaupa sadas vihma. Võtsime paari puu suveõunad maha, sest vargad tühjendavad neid puid. Võtsime ka hea hulga tomatisi aiast ära ja panime akna peale valmima. Tomatid kasvasid väga hästi. Sõin ühes mõlema tütrega kaks neist, mis juba väljaski olid punaseks läinud. Ellinorile maitsevad tomatid rohkem kui Hildale. Terve päev kulus täna üksnes majapidamise peale: koorisin kuivatamiseks õunu j.n.e. Meie kuivatame väga palju õunu. Siiamaani olid meil Kanapääl 4 aasta eest kuivatatud õunad; need lõppesid kevadeks. Lapsed söövad neid ka kuivalt.

Keilas, 8. septembril 1925

„Postimehe“ toimetuselt olen saanud kaks kirja palvega saata „Postimehe“ pildikogu ja arhiivi jaoks oma uuem päevapilt ja elulugu; ühe kirja sain veel palvega saata Keila ja Rannamõisa kirikute ja koguduse majade päevapildid. Need tulevat lehes avaldamisele teatud sündmuste või tähtpäevade puhul, mis kohalikule elule või ülemaaliselt suurema tähtsusega. Täna kirjutasin oma eluloo, saatsin oma päevapildi, mille valmistas kevadel Keila teine päevapiltnik proua Reak-Jakoby[1], ja minu ülesvõtted Keila kirikust, Ranna kirikust ja Keila kirikumõisast. Minu elulugu sai järgmise kuju:

„Ado Köögardal, Jaani poeg, sündis Viljandi kihelkonnas, Karula vallas, Naanu talus taluperemehe pojana vana kalendri 28. detsembril 1890. aastal. Õppides juba kodus hästi lugema ja kirjutama, käis ta 3 aastat (1899-1902) Karula Saarepeedi vallakoolis, 1902-1904 Viljandi linnakooli II klassi I ja II jaos. 1904. aasta sügisel astus ta Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumi III klassi. Klass klassilt iga aasta hästi edasi jõudes, lõpetas ta Treffneri kooli 1910. kevadel. 1910. a. augustikuus astus Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kust 1912. a. jaanuarikuus usuteaduskonda üle läks. Usuteaduskonna lõpetas hästi aprillikuus 1916 õigusega kandidaadi kirja kirjutada, mis aga sõjaolude pärast kirjutamata jäi. Üliõpilasena oli EÜS-i liige. 1916. a. aprillikuus tegi konsistooriumi eksamid pro venia concionandi ja pro ministerio koos Tallinnas Eestimaa Ev. Luth. usu Konsistooriumis. 1916. a. suvel oli lühikest aega usuõpetuse lektoriks Tartus C. Veski korraldatud algkooliõpetajate kursustel. 1916. a. sügisest peale oli prooviaastal Valga Eesti Peetri koguduses õp. Vühneri juures, ühtlasi oli ka usuõpetaja Kommertskoolis ja tütarlaste gümnaasiumis, viimases ka Ladina keele õpetaja. 27. augustil 1917. a. õnnistati õpetaja-ametisse Valga linnakirikus, saades üheks aastaks Valga Eesti Peetri koguduse abiõpetajaks. 1917-1918 õppeaastaks evakueeriti Valga kommertskool, sellepärast pidas K. kooliõpetaja-ametit üksnes veel tütarlaste gümnaasiumis usu- ja Ladina keele õpetajana. 1917. a. lõpus valiti ta Oudova linna ja kreisi Ev. Luth. usu koguduse õpetajaks, mis kohale sai võimalikuks asuda Saksa okupatsiooni ajal Eestis. 1918. a. augustikuu lõpus läks K. oma abikaasa ja viiekuuse tütrekesega Pihkva kaudu üle piiri Oudovasse, kuhu jäi 1919. a. septembrikuuni. 1919. a. septembris tõi Eesti suurtükilaev „Ahti“ K. ühes perekonnaga Oudovast sõjapõgenejatena ära. 1919. a. nov. kunni 1921. a. oktoobrini oli K. Võrumaal Kanepi koguduse õpetaja. 1921. a. 26. oktoobrist siiamaani on K. Harjumaal Keila koguduse õpetaja. Vana kal. 13. märtsil 1915. a. abiellus ta Adele Hilda sünd. Kuusik’uga, kes Tartus sündis 12. dets. 1892. a. Sellest abielust on 2 tütart ja 1 poeg.

Kirjandusliselt on K. tegev olnud üliõpilasajast saadik, avaldades kirjeldusi, sõnumeid, luuletusi, tõlkeid, jutukesi, ajaloolisi artikleid, jutluseid, eestimeelseid kirikupolitilisi kirju, oma päevapiltliste ülesvõtetega kirjeldusi j.n.e. õige mitmes ajalehes ja ajakirjas, nimelt „Postimehes“, „Viljandi Teatajas“, „Päevalehes“, „Nädalas“, „Meie Kirikus“, „Eesti Kirikus“, „Odamehes“, „Aos“, „Laste Rõõmus“ j.n.e. Raamatuna on tema poolt ilmunud „Keila kihelkonnaloost“, mis 1924. a. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastusel autori enese valmistatud hulga piltidega trükiti. – Eesti omapärasuse ja riikluse mõtet on K. propageerinud ka kõnedes, mida ta on pidanud mitmelpool üliõpilaspõlvest peale.“

***

Olin Hilda ja tütretega Dr. Greenberg’i juures õhtusöögil.


[1]Alide Reak-Jakoby (1893-?), fotograaf ja fotoäri omanik; Keilas pidasid koos abikaasaga 
Jaan Ottokar Reak fotoäri u 1924-1926, hiljem elasid ja töötasid  Märjamaal.

Keilas, 11. septembril 1925

Eila hommikul lõpetasin lastejutu „Karu“, mida paar päeva kirjutasin. Lugesin teda juba üleeila õhtul lastele, eila ka Greenbergidele ja Bohlidele, kes meil õhtusöögil olid. Sai nimelt üks kevadine lambatall ära tapetud ja kutsusime sellepärast külalisi, et värsket liha oli. Veini andsime muidugi ka ja loomatohtrile liköörisid (ta armastab alkoholilisi jooke). Pärast õhtusööki mängis Bohl paar lõbusat tantsulugu klaveril – niisuguseid, nagu lõbusal üliõpilasajal sai kuuldud – ja tohtriproua Greenberg laulis paar lõbusat laulukest. Oli ülepea lõbus õhtukene. Õhtul sõime aias tikerbeere, mida ikka veel leidub, ja ploome.

Täna pidin pärast lõunat korraga veel Vasalemma haige juure sõitma – Alavainu veskile. Tuli Vasalemma jõest läbi sõita; hobune tahtis seal suplemishimus ennast vägisi pikali heita. Vasalemma jõgi on õige õhuke ja sealkohas oli pealegi paepõhi , ometi on viimaste päevade vihmasajud vee sügavamaks teinud, nõnda et vankrirattad ikka peaaegu vee sisse kadusid. Tagasisõidul sain ka natuke vihma. Baromeeter tõuseb küll juba õige mitmendat päeva, aga üle 757 veel ei ole ta jõudnud. Ilmad on vihmased – sajab hookaupa – ja vilud (11° R päeval).

Homme sõidan Tallinna ja sealt Kohila kaudu Hagerisse piiblipühale.

***

Jätan siia lühikese kokkuvõtte praost K. Malm’i raamatukesest.

Rapla kirik Harju maal. Rapla kogudusele mälestuseks, ja Laulu-lisa. 1868. Tallinnas 1868. Trükitud Lindvorsi pärijate kirjadega.“

Sain selle raamatukese, millel kokku on 36 lehekülge (neist 17 lehek. laulusid), Rapla kirikumehe käest lühikeseks ajaks enese kätte ja tahan nüüd Liiviga, kes ka Hagerisse tuleb, raamatukese ära saata. Malm olevat selle raamatu selleks kirjutanud, et kabeli rahvale kella muretseda. Ta dateerib kirjutust „Raplas, Nääri kuus 1868“. Kirjutus jaguneb kolme ossa: 1. „Meie kirik“, 2. „Meie õpetajad“, 3. „Meie kogudus“; peale selle veel laulud.

„Meie kirikust“ kõneleb ta kokku võttes järgmist: Kirikul ei ole torni (siis oli alles vana kirik). Endine kirikumõis põles 5. juulil 1774. a. piksest ära, ühes temaga ka vanaaegsed kirjad. 1254. a. Liber census Daniae ei nimetavat Raplat, maad arvatud alles Hageri järele; kirik olnud seega alles ehitamata. Kirik ehitati umbes 1300. a. ja pühitseti Maria Magdaleena nime peale. Vististi ehitati ta Daani kuninga käsul ja kuluga. 1346 kinkis Valdemar III Rapla kiriku „kõige kohtuga“ Tallinna Toompea kirikule (kinkida võib üksnes seda, mis oma on). 1478. a. said Alu ja Rapla maad Tallinna piiskopi läbi Kloostri mõisa munkadele, kes Madise kihelkonnas olid; vast sai ka kirik nende kätte. Alu vana mõisamaja on veel üks selle kloostri hoone ehk kabel olnud. Kabelid või „munga majad“ olid vast veel Kabalas, Raikülas, Kuusikul. Kirikumäe arvab Malm surnuhaudadest tekkinud olevat. Igatahes on seal surnuaed olnud, nagu vanad ristid, näiteks „Mäepere Mats 1656“, tõendavad. Puud vana kiriku juures on vana praost Eberhard ja teised inimesed istutanud. Uus matusepaik võeti Laadamäel. Kirik muutus ajajooksul: katus sai madalamaks, mõned aknad laiemaks, käärkammer ehitati kõrva ja pandi pärast kirikuga ühe katuse alla. 1738 sai kirik täiesti parandatud; kuidas – ei tea. 4000 inimest mahub kirikusse. Altari on Kehkna ja Lellapere pärisherra Hans Ludvig Fock kinkinud 1737. Altaris on 5 puust nikerdatud kuju: ülal ülestõusnud Jeesus võidulipuga, Markus (lõvi), Matteus (inimene), Luukas (härg), Johannes (kotkas), cfr Joh. ilm. r. 4,7. Altaripildi maalis 1862 Karl Valther. „Enne oli seal paar aastat üks pilt, mis Issanda taevaminemist tähendas; see sai Kaarli kogudusele Tallinnas seks ajaks laenatud, kui nemad oma kirikuga valmis saavad; vana pilt, mis enne seda oli, ristilöödud Jeesus, on üsna hukka läinud, ja teine vähem pilt, mis suurema all püha õhtusöömaaega tähendas, sai hiljuti kaotatud, sest et see nii mustaks ja näotumaks oli läinud, ja tema asemel paistab nüüd kuldtähtedega prohveti Jesaja sõna: „Karistus oli tema peal, et meil pidi rahu olema.“ Altari kõrval seina küljes rippunud üks vana raudriie raudkübaraga ja vapp kõrval (=Alu ja Rapla mõisa ühe pärisherra Hans von Wrangell’i oma). Viimane kinkis kirikule 1650. a. pool adramaad. – Kantslil on vapid ja nimed: Matthias von Stauden, Anna Dorothea von Richter, Johanna Katharina von Taube. Kantsli küljes on 4 evangelisti kujud, viies on vast Issand ise, kuul (=maailm) ristiga käes, kuues kuju on tundmata. Kantsli katusel on pelikan poegadega. Teadmata on, millal kantsel ehitati. Orel ehitati sept. 1841. Kuus kolmeharulist vasklühtrit osteti 1846, suur kroonlühter 1850. „Keskmise ukse vastas seisab seina naal üks suur puurist ristilöödud Kristusega“, mis enne ristpalgi peal on seisnud. 1795 ehitati iseäranis torn kellade tarvis. Ennemuiste on kusagil üks puust kellatorn olnud. 1821. a. toodi üks kell Venemaalt 3006 banco rublaga, 43 puuda 32 naela raske; 1858 valati ta ümber. 1849 valati Tallinnas vähem kell suuremaks. – Maeti vanasti saksad põranda alla, nõnda iseäranis „laulukojas“. 18. Roja kuu päeval 1780 pühitseti Laadamäe surnuaed. Maa kinkis Alu mõisa herra, krahv Tiesenhausen. Alu pärisherra von Lilienfeld kinkis veel selle osa, mis 28. aug. 1860 pühitseti. – Järvakandi „Peetri Kabel“ pühitseti 20. juunil 1854.

„Meie õpetajad“: Katholikuaegsed on teadmata. Lutheruse õpetajad on:

1) Johann Konnick 1553.
2) Johann Christianus 1566.
3) Matthias von Fincken 1619-1627…
4) Johannes Heno 1636-1673, praost 1650-1673.
5) Abraham Winkler 1674-1696.
6) Heinrich Derling 1696-1704.
7) Christian Hoppius 1705-1726, praost 1715-1726.
8) Johann Heinrich Hersfeld 1727-1749, praost 1743-1749.
9) Peter Johann Fass 1750-1768.
10) Otto Vilhelm Eberhard 1768-1795, praost 1772-1795.
11) Johann Christian Eberhard 1788-1834, praost 1828-1834.
12) Karl Theodor Henning 1834-1837.
13) Eduard Pontus Haller 1838-1864.
14) Karl Eduard Malm 1864-1901, praost 1879-1901. Juure lisada:
15) Hermann Girgenson 1901-1907.
16) Joosep Liiv 1907. a. peale.

„Meie kogudus“. 1867 oli                       5962 m.           ja         5882 n.            =11574 hinge, nimelt

Alu ja Rapla vallad:                                 588 m.            ja          557 n.              =1154 hinge,

Valtu ja Hertu vallad:                              635                                 669                  =1304

Kuusiku:                                                      371                                 395                  = 766

Sikeldi:                                                         276                                276                  = 552

Seli:                                                               271                                250                  = 521

Kodila:                                                         218                                209                  = 427

Kabala:                                                       250                                284                  = 534

Hagudi:                                                        125                                131                  = 256

Oola küla:                                                      56                                 52                   = 108

Ohukotsu vald:                                            175                               189                  = 364

Põlli jagu:                                                        26                                26                   =  52

Riidaku:                                                           45                                38                   =  83

Pühatu:                                                             41                                56                   =  97

Raiküla:                                                          633                             685                  =1318

Kehkna:                                                          531                             506                  =1037

Keava:                                                              244                             299                  = 543

Ohekatku:                                                       298                             296                  = 594

Paluküla:                                                          112                             114                  = 226

Järvakandi, Vahakannu, Lellapere vallad:           797                             850                  =1647

5962 m.                      5882 n.            11574.

Keilas, 17. septembril 1925

Laupäeval, 12. septembril sõitsin hommikuse Haapsalu rongiga Tallinna. Hilda sõitis ka, et õhtul tagasi koju sõita. Tallinnas viitsin aega Leib`i juures, käisin ka Tallinna Eesti Kirjastus –Ühisuse  ärijuhi Uibopuu juures, kelle kaudu sain üle 2000 marga tasuks minu tööde eest, mis ilmusid „Päevalehes“, „Nädalas“ ja „Laste Rõõmus“. Kell 4 p.l. sõitsin kitsaroopalise sadama jaamast välja, olin kella ½7 paiku Kohilas, ootasin seal natuke aega, kunni ka Rapla õpetaja Liiv oma prouaga teises rongis Raplast sinna jõudis, ja sõitsime siis üheskoos Hageri kirikumõisa, kust hobused vastu olid saadetud ja kuhu saab sealt raudteejaamast versta 14. Õhtul kirjutasin kirikumõisas veel ühe kõne, sest kaitseliitlased pidid järgmisel päeval kirikus vannutatud saama ja tahtsid rongikäiku surnuaiale, langenud sõdurite mälestuseks ette võtta, seal pidin siis mina kõnelema. Kõne kirjutasin siis, kui kõik magama läksid.

Pühapäeva hommikul sõitsime Hageri kirikusse. Nagu teada, saab kirikumõisast kiriku juure 7 versta. Oli kahehobuse vanker. Hobuseid ajas praost Thomson ise, tema kõrval pukis istus kohtupalati liige Erdmann[1], sakslane, kes Eesti keelt mitte hästi ei kõnele, ometi hoolas ja väga hea tsiviilõiguse tundja olevat. Vankri tagumises osas istusid: praosti proua, õpetajaproua Liiv, õp. Liiv ja mina. Et Liivid kiriku juurest ära raudteejaama sõitsid, siis oli meid tagasisõidul sedavõrd vähem. Kuna laupäeval veel hookaupa sadas, oli nüüd ilm imeilus. Kirik oli pärgadega ehitud ja laulukoor kaunistas jumalateenistust. Mina pidasin altariteenistuse ühes pihtikõnega, siis pidas õp Liiv jutluse, praost ise veel kõne, mina kirikupalve ja armulauaseadmise, armulauda jagasin ühes Liiviga, lõputeenistuse pidasin ka ühes Liiv`iga, kusjuures praostile jäi õnnistamine, kuna ta enne seda veel 32 kaitseliitlast vannutas. Siis läksin Liiviga köstrimajasse, kuna praost jäi matma. Pärast matmist saatis praost õp Liiv`i palvemaija, kuna mina ühes praostiga kaitseliidu paraadikohale läksin, kus kaitseliidu Harju maakonna ülem Suursööt[2]kõnet pidas kaitseliidu tähtsusest ja ülesannetest. Rahvast oli kirik täis ja nüüd ka kõneleja ümber nagu pilv. Siis läksime surnuaiale[3], mis on umbes 1 verst kirikust eemal. Surnuaial lasksin laulda ja pidasin langenud sõdurite mälestuseks kõne; pärast lühikest minu palvet ütles praost õnnistamissõnu ja mina lasksin uuesti laulda; siis pidas Suursööt veel lühikese asjakohase kõne ja kõik laulsid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Huvitav on, et Hageri surnuaial iga langenud sõduri mälestuseks on üks puu istutatud, kirikus aga on altari läheduses üldine nimetahvel langenute nimedega. Surnuaialt läksin köstrimaija tagasi, sealt ühes Erdmann`iga kirikut ja rootsiaegseid ristisid fotografeerima. Natuke aega oli seal juures ka praostiproua. Rootsiaegseid riste on Hageri kiriku ümber[4] üksnes 2 järele jäänud. Neid olevat korra rohkem olnud, kuid Hageri uue kiriku ehitamisel lõhutud nad ära ja tarvitatud ehitusmaterjaaliks, ilma et pealolevaist kirjadest oleks hoolitud! Alalhoidunud ristid on:

1) pealkirjaga: AO1644

MENNICKO

CVRTNA TÖNNIS[5]

Tähendus: Männiku talu on Kurtna rajal, praegu Tohisul.

2) pealkirjaga:

WANN KVH VND

SEIN ZWEEN SOHN

LIEGN AL HIER BE=

GRAWEN Aº 1641[6]

Tähendus: Ruilas on üks Vanakuu talu.

Igatahes räägivad needki ristid kuldsest Rootsi ajast. Kella 6 paiku õhtul olime Hageri kirikumõisas tagasi, kus ma veel ülesvõtte tegin (ei õnnestunud!) praostiproua soovil praostipaarist ühes nende parajasti just laupäeval kihlatud tütre Dora ja selle peigmehe, noore usuteadlase Etzoldiga[7]. Õhtul ajasime juttu ühest ja teisest asjast; nagu alati, lauldi seal ka vaimulikke laulusid ja praost pidas õhtupalve. Kella 11 paiku heideti magama.

Esmaspäeva, 14. septembri hommikul avaldus, et oli olnud esimene öökülm, mis aga üksnes kartuliväljal mõjunud oli, kuna õrnemad taimed aias rikkumata jäid. Keilas öökülma ei olnud, või oli ta õige nõrk.

Praost oli mind juba mõne aja eest Lohule endist Lone maalinna[8] vaatama viia lubanud, ja nüüd täitis ta ka lubamist. Varsti pärast hommikusööki sõitsime kahekesi käruga teele. Hageri kiriku juurest ja Kohila raudteejaama ligidalt läbi sai Lohule 18 versta. Õp. Liiv siunab Hageri maastikku, et see olevat õudne; mina aga leidsin, et teeäärne võrdlemisi meeldiv on, sest pea igalpool näeb silm metsatukke. Vett küll ei näe enne, kui Kohilas ja Lohul Keila jõge. Jõudsime Lohu mõisa veskisse[9] kella 2 paiku pärast lõunat. Veski on Keila jõe peal. Kuna Lohul väga palju veskisi olevat, ei olnud veskil jahvatust mitte palju ja mölder Jaan Mesila tuli meile linnamäele natukese aja pärast järele. Muu seas võib seda tähendada, et sellel veskil ka oma elektrijaam on, mis Lohu mõisatki valgustab. Vanasti on mõisast, veskist mööda, jalgtee läinud linnamäele, kuhu saab vast pool versta või natuke enam. Nüüd on jalgtee rohtunud, loomade hoidmiseks teele  kahes kohas ka okastraat ette tõmmatud. Okastraadist sai aga kerge vaevaga läbi. Linnamäe aluseks on kasutatud Keila jõe käärus olevat lamedat küngast. Keila jõgi keerleb Lone ümbruses nagu uss. Linnaväravast, mis on lõuna serval, astume üles mäele. Linnamägi ise on katlakujuline: umbes 100 meetrit pikka ja 85 meetrit laia sisepinda, mis on ümberolevast maast kõrgem, piirab ringvall, mis lõunapool õige madal, peaaegu ei olegi, sest sealpool on jõgi täiesti linna all; muidu on valli kõrgus seespool 2½-3 sülda, väljapoole kunni 4 sülda. Läänepoolt on jõgi natuke maad vallist eemal. Üldse piirab jõgi maalinna peaaegu hobuserauana. Kus jõge ei olnud, seal oli veel kraav, mis paistab nagu kahekordsena (kahe kraavi vahel on nagu vallikene). Kraav oli vanasti muidugi veega täidetud. Looduslikult olid vanal ajal linnamäe piirideks lõunas ja läänes Keila jõgi ja põhjas ning idas sood (viimased on praegusel ajal juba kuivaks lastud). Mõõtsin sammudega valli pikkust ja sain 325 sammu ilma lõunaküljeta, mis omakorda umbes 100 sammu pikk on. Keset õue kasvavad praegu mõned suured kuused; kuuskede all on ennemalt olnud pingid. Õu oli varemal ajal mõnusaks jalutus- ehk ka puhkekohaks mõisasakstele. Muidu kasvavad valli peal ja linnamäe all õige lopsakad kased; ka lepad kasvavad seal. Ilus on Lone. Põhjapoole vaadates paistab eemalt Kohila paberivabrik. Kohilasse on 4 versta, Lohu jaama 2 versta. Keila jõekeerud on iseäranis ilusad: küll lookleb selles kohas jõgi!

Kell oli kolm läbi, kui veskisse tagasi läksime. Seal näidati meile elektri sisseseadet ja kutsuti lõunalauale. Möldri üks tütar on Hageri kirikumõisa lähedal koolis õpetaja. Praosti võeti väga lahkesti vastu; nähtavasti saab ta terve oma kogudusega suurepäraliselt läbi. Veski juures vaatasin üht vanaaegset väikest suurtükki, mis seal Keila jõest oli välja tõmmatud.

Lohult sõitsime Kohila paberivabrikusse. Praost näitas mulle vabriku otsast otsani läbi. Nägin kuusepuid, mida parajateks tükkideks lõigati, siis koor ära hööveldati – kõik masinatega. Nägin, kuidas need valmis pakukesed masinasse läksid, mis neid jahvatama hakkas. Nägin jahvatuspuru, mida vesi uhtus; sellele purule lisati mõnd asja juure – tsellulooset ja värvi; ikka peenemaks sai puder, ikka puhtamaks tehti ta. Viimaks hakkas paberikangas masinast tulema; ikka peenemaks läks kangas, viimaks kuivatati ta masinatel ära ja rotatsioonipaberi raske rull aeti laduruumi. Nägin ühes kohas paberikotikeste tegemist – 150 kotti tegi masin minutis. Nägin katlaruumi, kus valmistati hiiglajõudu, mis vabrikut elustas. 200 hobusejõudu saab vabrik harilikul ajal Keila jõe käest, mis õuest läbi jookseb. Vaatasime ka sepikoda[10] ja kõik, mis näha oli. Kohila mõis on vabriku oma ja korras hoitud. 2 tundi olime vabrikus, siis sõidutas praost mind jaama. Jaamas jõime 2 pudelit limonaadi, praost ostis omale ajalehed ja sõitis kojupoole, mina aga sõitsin raudteel Sakku, kuhu Hildat juba hommikul telefoni kaudu vastu olin tellinud. Kell 10 õhtul olin kodus.

Teisipäeval, 15. septembril, sõitsin ühes Hildaga hommikuse Haapsalu rongiga jällegi Tallinna. Õhtul kell 7 oli seal nimelt õp. Sommeri tütrekese Ela Rutt’i ristimine. Korteris olime õpetaja Sternfeldti juures. Varrudel olid: meie õp. Sternfeldti ja tema prouaga, piiskop Kukk prouaga, haridusminister Rahamägi, siseminister Einbund prouaga, koolidirektor Vestholm[11], koolidirektor Raudkepp[12], praost Mohrfeldt prouaga, õp. Kubu prouaga, advokaat A. Nirk prouaga, konsistooriumi sekretäär Villa prouaga, õp. Sommeri õde ja üliõpilasest vend, proua Sommeri vanemad ja õde, ja veel mõned muud. Oli seal väga kodune olla, sest kõik kõrgema haridusega isikud on ju minu head tuttavad. Einbundiga sain Eesti Vabariigi ajal esimest korda kokku, olin aga temaga ühel ajal Treffneri koolis ja EÜS-is. Sommeri juures anti pärast ristimist, mida toimetas piiskop Kukk (1 Kor 3,7 kõne aluseks võttes), veini ja kompvekke, siis oli külm laud soojade pirukatega nagu piiskopi juureski. Külm laud oli üsna rikkalik. Juua anti solosekti, kuid õlu oli, nagu järgmisel päeval nägin, ka olemas. Kella 1 paiku öösel anti veel kohvi tortidega. Olevat olnud, daamide käes vähemalt, ka viinamarju. Mina tegin Sommeri apparaadiga 2 ülesvõtet: ühe elektritule juures, mis ei õnnestunud, ja teise magneesiumi valgusel, mis korda läks. Kell oli 2 hommikul, kui Sternfeldti korteris magama saime.

Kolmapäeval, 16. septembril, jäin veelgi linna. Einbundi käest kuulsin nimelt, et vabariigi valitsus Johansenile Keila kirikuvöörmündrite raamatu väljaandmiseks toetuse oli määranud. Tahtsin nüüd Johanseniga läbi rääkida, et ta toetussummat mitte ei annaks mõne kirjastaja tasku rikastamiseks; ka tahtsin Sommerile ja Sternfeldtile linna-arhiivi huvitavaid asju näidata. Käisin linnaarhiivis ära. Hilda ei tulnud kaasa, sest tema kõrv oli kinni, nõnda et ta kartis, et juttu ei kuule[13]. Pärast arhiivis käimist läksime kolmekesi – Sommer, Sternfeldt ja mina – Sommeri korterisse, kus varrudest järele jäänud sööke vähendasime ja Jõhvi musta õlut peale jõime. Kell 2 p.l. oli Sternfeldti juures lõuna, mida isegi juba täis kõht enam heameelega vastu ei võtnud, kuigi toit hea oli. Kell ¾ 4 sõitsin Hildaga Tallinnast kojupoole.

Täna käisin haige juures Valingu mõisas. Läksin ja tulin jala. Pärast võtsin aias õunu maha.

Ilmad on pühapäevast saadik õige ilusad olnud. Iseäranis ilus oli eila. Ka täna oli ilus päikesepaiste ja hakkas mul õige soe, kui Valingul käisin.


[1]Ernst Erdmann (1878-1939), kohtunik; 1922. aastast Kohtukoja Tsiviilosakonna liige.
[2]Oskar Albert Suursööt (1893-1950), majandustegelane ja poliitik; 1918 Kaitseliidu 
organiseerija Tallinnas ja Harjumaal; 1920-22 Harju Maakonnanõukogu esimees; 1922–24 
õppis EV Siseministeeriumi stipendiaadina Saksamaal Detmoldi kommunaalteaduste akadeemias;  
1924–25 töötas Siseministeeriumis; 1925-28 Kaitseliidu Harju maleva pealik; IV, V ja VI 
Riigikogu liige ning 1937 Rahvuskogu liige; 1932 majandusminister; 1935-37 Isamaaliidu 
keskjuhatuse esimees; 1940 vahistati, suri vangilaagris.
[3] Ajaloomälestis, registri number 8378.
[4] Hageri kirikuaed. Arhitektuurimälestis, registri number 8377.
[5] Kunstimälestis, registri number 5945.
[6] Kunstimälestis, registri number 5946.
[7]Otto Wilhelm Etzold (1899-1982), vaimulik; 1927 prooviaastal Keila Miikaeli koguduses; 
1928-39 Harju –Madise õpetaja; 1939 emigreeris Saksamaale; 1940-45 pastor Bellschwitz´is, 
1946-47 Predöhis, 1948-65 Seissenis.
[8] Lohu Jaanilinn, Loone linnus. Arheoloogiamälestis: linnus, registri number 11998.
[9] Arhitektuurimälestis, registri number 15240.
[10] Kohila mõisa sepikoda. Arhitektuurimälestis, registri number 15229.
[11]Jakob Westholm (1877-1935), pedagoog, ühiskonna- ja haridustegelane ning koolijuht; 
1920-31 Riigikogu liige.
[12]Aleksander Leopold Raudkepp (1877-1948), usuõpetuse õpetaja, koolidirektor, pastor; 
1922-37 Riigikogu liige.
[13] Hildal oli 12-aastaselt olnud sarlakid ja selle tagajärjel tekkis ränk keskkõrvapõletik. 
Trummikiled arvatavasti lõhkesid ning selle tagajärjel oli Hilda kõrvakuulmine üsna kehv. 
Aastatepikku kuulmine halvenes veelgi, samuti oli selle tõttu kõrvades rohkem vaiku: toona 
veel kõrvu arsti juures ei loputatud.

Keilas, 20. septembril 1925

Reedel, 18. septembril võtsin õunu maha.

Eila hommikuse Baltiski rongiga sõitis siia konsistooriumi sekretäär O. Villa ühes proua ja 1½-aastase pojaga. Nad jäid täna õhtuni meile. Ma läksin neile eila hommikul hobusega Keila jaama vastu. Et minu vankri peale 3 suurt inimest vaevalt mahub, siis saatsin külalised hobusega kojupoole, ise aga läksin vaatama, mis Jacobsenid teevad. Jacobsen on üheks kuuks puhkusele tulnud. Jacobsenidel oli kartulivõtmine ja teenijate eluruumi tapetseerimine ja lupjamine. Neil on õieti nüüd 3 maja või majakest Keilas. Ühes majas ajasime umbes tund aega juttu. Ma kutsusin nad täna õhtupoolikuks siia. Villad sõitsid ½ 8se rongiga õhtul ära, Jacobsenid aga jäid meile veel õhtusöögile. Sõime sprotti, kilu, teevorsti, sibulaklopsi kartulatega, jõime omatehtud punasesõstraveini, pärast ka teed. Ma lugesin Jacobsenidele mõne koha omast Venemaal peetud päevaraamatust ette – see ju huvitab õieti kõiki. Oli väga hea olla. Kell 10 õhtul läksid Jacobsenid oma koju; meie andsime elektri taskulaterna neile kaasa, sest pime oli. Hea on, et nüüd juba 2 nädalat kivitee alevi ja kirikumõisa vahel, Baltiski maanteel, valmis on – saab kergemini küll jala, küll hobusega läbi. Jacobsenid olid oma Hugoga, kes varsti kuueaastaseks saab – nad läksid jala Keila. Villa’d saatsime nende lapse pärast muidugi hobusega: nad juhtisid hobust ise ja andsid hobuse Keilas vanamehe kätte, kes Peksi teenijana meie „kutsaritoas“ elab ja kes enne neid juba selleks Keila läks, et hobust sealt tagasi tuua.

Eila õhtupoolikul käisin ühes Villa’ga Sauel haige juures ja koju jõudes kandsime kõrvitsad aiast tuppa, sest öökülm oli tulemas. Kõige suurem kõrvits kaalus 63 naela. Kõrvitsaid oli arvu poolest 7. Öökülm tuli ka tõesti ja võttis õrnemad taimed ja lilled ära. Seega on suvi otsas. Muidugi õitsevad alles lilled, mis enam vastupidavad on.

Keilas, 21. septembril 1925

Täna oli jällegi natuke soojem, kui harilikult viimastel päivil on olnud – nimelt kunni +12 °R vilus. Aga pilves oli. Baromeeter langeb ja näitab praegu 759. Võtsin hommikupoolikul õunu puude otsast maha. Õunu saame sel aastal rohkesti, vaatamata selle peale, et õige paljud puud päris tühjaks jäid. Muidu on igalpool õunarohkus sel aastal. Tartus olevat õunad odavamad kui kartulid.

Ellinor, kes nüüd juba üle 5 aasta vana, õpib minu juures aabitsat. Väike Hilda loeb ja kirjutab Eesti ja Saksa keeles. Viktor hakkab vist Saksa keelt ennem rääkima, kui Eesti keelt, sest ta on ju enam jagu aega preili juures. Üksikuid sõnu Viktor juba räägib. Ta saab küll ikka ka Eesti keelest aru – seega saab poiss korraga kaks keelt kätte.

Keilas, 22. septembril 1925

Loen preagu personaalraamatute järele, kui palju Keila kogudusel on liikmeid. Muidugi kindlat arvu päris kätte ei saa, sest lugemisel võib eksitusi juhtuda, ka on mõned surnud, aga võõrastes kihelkondades maetud ja sealt ei ole vast siia teatatud j.n.e. Siiski umbkaudse arvu saab kätte.

Ilm oli täna hommikupoolikul vihmane, lõunast saadik aga ilus ja päikesepaisteline. Käisin lastega õhtupoolikul kirikumõisa karjamaal berberitse korjamas, mida aga õige vähe saime, sest marjad näivad juba ära korjatud olevat; ka ei olnud neid tänavu mitte väga palju. Soojust oli keskpäeval +12 °R; baromeeter näitab nüüd õhtul kella ½ 9 ajal 757 tõusmise tendentsiga.

Keilas, 23. septembril 1925

Oli pilves ilm, kurb, sügisene aeg. Ma kirjutasin hommikupoolikul lastele juttu „Hm-hm! hmm!“. Õhtul tõusis tuul ja ilm läks soojaks: praegu on väljas päris torm ja +13 °R sooja.

Pandi täna juba doppelt-aknaid ette.

Keilas, 25. septembril 1925

Eila oli õige soe, kuigi pilves oli, nimelt +14 °R. Täna hommikul kella 8 paiku müristas kõvasti. Kaua aega käisid müristamispilved ümberringi ja müristas peaaegu vahet pidamata, nõnda et päris hirm oli. Praegu, keskpäeva ajal, läigib maa veest, sest sajab vahetevahel õige kõvasti. Hiline äike siiski ometi rõõmustab meeli – on ta ju ikka sooja aja tundemärk. Tänagi oli üsna soe: +13 °R. Päikest aga ei ole.

Õhtupoolikul läksin vaksalisse. Jacobsen käis Tallinnas ja ma palusin teda mulle tuua päevapildiapparaadi jaoks tuhmklaasi. Jacobsen kutsus minu aga oma poole. Jõime seal 4 pudelit õlut ära ja ajasime 2 tundi juttu. On mõnekorra väga hea harilikust tööst väljaspool olla ja aega viita. Nõnda saab uut jõudu ja vaimuvärskust.

Soojus langes pärast müristamist. Praegu, kell 10 õhtul, on +10 °R.

Keilas, 26. septembril 1925

Oli täna üsna vaikne laupäev: käis kõigest 4–5 inimest. Ilm oli ka sadune. Alide, kes nüüd Tallinna linnapolitseis ametis on, sõitis üheks päevaks siia. Käisime aias ploome korjamas ja saime õige märjaks, sest vihm sadas. Alidel on linnapolitseis hea ametis käia, sest ta elab ju oma venna Eduardi juures, ja selle korter on just üle uulitsa. Palk on aga väike – kõigest 4600 marka kuus; aga Eduardi käest on tal prii korter ja söök. Töö linnapolitseis olevat väga kerge, nõnda et imestada tuleb praegust ametnikkude palkamise korda, kus ametnikke võetakse palju ametisse, maksetakse neile aga täielist näljapalka. Võiks vähem ametnikke olla, need olgu aga tublid ja saagu ka rahuloldavat palka. Paides sai Alide koolipreilina üle 9000 marga kuus.

Keilas, 27. septembril 1925

Praegu olen lastega üksinda kodus. Viktor magab, tütred aga on sängis, ja väike Hilda loeb midagi Ellinorile raamatust. Preili ja teenija läksid Keila pidule. Hilda sõitis Alidet ja Jacobseni Keila viima. Alide sõidab nüüd, kell 9.18 õhtul, Tallinna; Jacobsen läheb Keila oma koju. Jacobsen oli meil õhtusöögil üksinda, sest tema poeg Hugo on natuke haige ja proua pidi sellepärast koju jääma. Õhtul oli meil väga lõbus olla. Ma lugesin oma lastejutukesi ja Oudova päevaraamatut ette.

Pühapäev oli kerge. Oli lihtjumalateenistus ja 1 paar kirikus laulatada; surnuid ei olnud. Harva juhtub, et pühapäeval matuseid ei ole. Muidu on veel neljapäeval matuste päev, aga läinud neljapäeval neid ka ei olnud. Pärast jumalateenistust ristisin Keila poodniku ja pagari, baptistlase Saguri poja Helmuti (Saguri naine on kindel lutherlane ja toob vististi küll ka oma mehe ära Lutheruse usku). Hilda oli ka Saguri juures. Istusime seal ka lõunalauas, mis oli kaetud mitmesuguste külmade söökidega (marineeritud heeringas, praetud räimed, sült, vorst j.n.e.); pärast anti seapraadi kapsaste ja kartulatega (salatiks olid hapud kurgid ja peedid); lõppeks oli kompott. Kella 4ks sõidutati meid koju.

Meie omal õhtulaual oli: külm vasikapraad, teevorst ja veel mõni teistsugune vorst, tomatid, kurgid, oma küpsetatud õunakoogid, või, leib, tee. Jacobsen tõi ka õlut kaasa ja Hilda ise oli eile ka ostnud, nõnda et 10 pudelit oli; neist jäi küll paar tükki järele, kuid teisi aitasid naised tühjendada: Hilda, Alide ja lastepreili.

Oli täna hommikul väga ilus päikesepaiste, aga kirikuajal pidi ometigi natuke sadama. Baromeeter ometi tõuseb ja näitab praegu, kell 10 õhtul, 761. Termomeeter näitab +8 °R.

Keilas, 29. septembril 1925

Eile õhtuks olime tohtri Karini sünnipäevale kutsutud. Alidet lasksime Tallinnast kingituseks osta ühe saksakeelse aabitsa ja raudteepolitsei kaudu (Jacobseni nimel) Keila saata. Ma käisin sellel raamatul hobusega järel. Vastu tuli vaksalisse sõitmisel mulle alevi vahel konsistooriumi sekretäär Villa, kes Baltiski rongiga Keila oli sõitnud mõne oma asja järele, mis nädali eest kogemata siia jäid. Võtsin Villa peale ja tõin raamatu vaksalist ära. Villa sõitis kell ½ 8 õhtul Tallinna tagasi. Meie aga sõitsime juba kella 6 ajal tohtri juure Kumna mõisa. Peale meie – Hilda, minu ja tütrete – oli seal veel loomatohter Bohl oma prouaga. Ajasime juttu, mängisime vürflimängusid, teised mängisid korra ka kaarte, lapsed mängisid omakeskis. Esmalt oli kohvilaud kaetud õige mitmesuguste kookide ja sünnipäeva kringliga. Pärast oli õhtusöök külmade kalatoitude ja muude asjadega, seapraega ja magusa söögiga; kõrvale pakuti ka likööri, napsu ja Jõhvi musta õlut – kõik sai joodud hästi mõõdukalt nagu alati; nõnda et pea kellegil soe ei olnud. Jõhvi must on sedakorda kõige parem õlu ja seda joovad joogijanu kustutamiseks hea meelega ka naised. Oli väga hea olla: kui ametitegevuspiirkond on harimata õhkkonnas, siis on vahetevahel päris hädatarvilik haritud seltskonnas viibimine. Hea on, et Keilas niiviisi võime koos käia, Oudovas ja Kanapääl tundsin ennast sellepoolest nagu maha maetud olevat.

Täna käisin jalgsi läbi metsade ja põldude Kumna Porgal ühele tiisikushaigele naisele armulauda andmas. Meilt saab siit sinna üle 2 versta. Mul oli sügispalitu seljas, käimisega hakkas soe, nõnda et koju jõudes särk selja pealt märg oli. Kodus korjasin õhtu eel natuke humalaid. Need kasvavad meie aiaääres.

Keilas, 30. septembril 1925

Käisin täna tulumaksu ja vallamaksusid vallamajas maksmas. Tulumaksust maksin ära esimese poole, 2000 marka, valla isikumaksust teise poole – 400 marka enese ja à 200 marka Hilda ja lastepreili eest. Minu tulu oli see aasta 250 000 marga peale hinnatud; sellest arvati maha elatisminimum, laste pealt j.n.e. ja jäeti maksualuseks 80 000 marka 5% alla. Tulu oli täiesti õiglaselt arvatud.

Pärast vallamajas käimist läksin Jacobseni vaatama. Pärast öösist vihma oli nüüd ilus päikesepaiste. Jõime 3–4 pudelit õlut ja sõime juustu peale. Oli jälle hea juttu ajada. Olen alalisest tööst nõnda tüdinenud, et igatsen paar nädalat puhata kõigest vaevast, ilma ühegi tegevuseta olles, aga seda ei saa.

1925. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August  < *** > Oktoober 

*** November *** Detsember