1926. aasta juuli

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni <***> August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 2. juulil 1926

1. juulist saadik on maksev kodanline perekonnaseisu muudatuste registratsioon. Minule saatis Siseministeerium raamatute ja plankettide paki, mis ligi 2 puuda kaalus, posti kaudu kätte, ka tuli kiri teatega, et mina perekonnaseisu ametnikuks – vaimulikuks registreeritud olen. Tuleb määratu suur töö, kui kõik registreerimised minu kätte jääksid, nagu nad seni olid. Siiamaani oli registreerimine lihtne, nüüd aga muutub ta üsna keeruliseks ja raskeks tööks: tuleb kirjutada vast 10 korda rohkem kui enne. Seni sündis sünni ja ristimise registreemine nõnda (võtan viimase üleskirjutuse näiteks):
„1926.a. viieteistkümnendal mail kell 11 öösel sündis ja ristiti kahekümne neljandal juunil N°61 Lia Anni. Vanemad: Otto Mikler ja tema abik. Anna Kristine sünd. Trommel, Ev. Luth. u. Sünnikoht: Harku. Ristis kodus köster K. Dunkel. Ristivanemad: Otto Trommel, Alice Johanna Rikko, Elfriede Miggur. Abielust sündinud naissoost N° 29.“
Kirjutada tuli üksnes see, mis alla kriipsutatud. Teine eksemplar tuli ärakirjana valmistada konsistooriumile. Perekonnaraamatusse märgiti lapse vanemate nimede alla: „tütar Lia Anni sündis Harkus 15. mail 1926, ristiti 24. VI.“ Sellega oli sümmi ja ristimise registratsioon läbi. Riigi Statistika Keskbüroole tuli ka üks leht õige täielikkude teadetega kirjutada. Uue registratsiooni näiteks olgu järgmine, mida eila toimetasin:
<< Lehekülg 1 Vorm 1 Sünniregister N°1 Keila Ev. Luth. usu kogudus Niggul Hilme Tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal juuni kuu kuuendal päeval kell 11 õhtul sündis Vääna vallas, Orava külas, Jaani talus tütarlaps Hilme Niggul. Isa: August Niggul sündinud Väänas 23. mail 1887. a. vana kal. järele. alaline elukoht Vääna vald, Orava küla, Jaani talu. elukutseline tegevus taluperemees Ema: Emilie Niggul sünd. Riksa. sündinud Väänas 23. veebruaril 1898. a. vana kal. j. alaline elukoht Vääna vald, Orava küla, Jaani talu elukutseline tegevus taluperenaine. Vanemad on sissekantud Vääna valla perekonnaregistrisse. Sündinu on ema esimene laps. Käesolev akt on tehtud tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal juuli kuu esimesel päeval lapse isa suusõnalise teadaande põhjal ning tunnistaja ________ tõendusel. Allkirjad: Teadaandja A. Niggol Tunnistaja _________ A. Köögardal Perekonnaseisu ametnik. Ärakiri saadetud Vääna vallavalitsusele.>>

Mis allakriipsutatud, tuli kirjutada. Akti esimene eksemplar jääb koha peale, teine saadetakse aasta lõpul siseministeeriumile, kolmas saadetakse vallavalitsusele, neljas isemoodi leht saadetakse Statistika Keskbüroole. Peale selle tuleb kanda lapse nimi ja sünniaeg, vanemate nimed jne. aktide registrisse, lapse nimed veel registriraamatu tähestiku ossa ja aktideregistri jaoks peetavatele lahtistele kaartidele. Registreerime sünnib tasuta.
***
Täna lõpetasin eraleeri. Üleeila käisin Rannamõisa leerilapsi õpetamas. Neid oli seal ainult 5 ja neid õpetab köster Dunkel. Rannamõisa leerilaste juure sõidan veel üks kord ja õnnistan nad 11. juulil s. o. kahenädalase õpetuse järele. See on esimene leer Rannamõisas.
Ilmad on väga ilusad ja päikeserohked. Täna oli jälle õige soe ilm, nimelt +20 ½ °R vilus. Käisin täna pärast lõunat Hilda ja tütretega suplemas. Vesi oli hästi karastav. Enne lõunat käisin kõige kolme lapsega tee ääres maasikaid korjamas. Viktor on väga maias maasikate peale, oskab neid ka ise korjata.

Keilas, 3. juulil 1926

Täna registreerisin esimese surmajuhtumise kodanliselt ja laulatasin ka esimese paari.
Surmajuhtumised registreeriti senise kiriklise korra järele nõnda kui viimane meie surmaraamatus:
<< N°113. 1926. a. kahekümne neljandal juunil kell 4 p. l. suri ja maeti kahekümne seitsmendal juunil Kloogalt: Elmar Kask, Rudolfi poeg, sünnikoht: Harku, vanus 19 8/12 aastat, meessoost N°55, vallaline, ise ennast revolvriga surnuks lasknud. >>
Sellest tuli ärakiri teha konsistooriumile, Statistika Keskbüroo leht täita ja personaalraamatusse surmamärkus „ [märk] 1926 24/VI. See oli kõik. Esimene kodanline registratsioon sündis nii:
<< Lhk 1 Vorm 3 Surmaregister Keila Ev. Luth. usu kog. N°1 Randmann Helmut Tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal juuni kuu kahekümne kuuendal päeval suri Keila vallas, Ohtu külas, Paiu talus Helmut Randmann. vanus sündinud 1. novembril 1925. a. elukutseline tegevus —- alaline elukoht Keila vald, Ohtu küla, Paiu talu. surma põhjus teadaandja teadaande järele sisemine haigus. perekondlik seis vallaline Maetakse Keila Ev. Luth. usu koguduse surnuaeda. Käesolev akt on tehtud tuhat üheksasaja kahekümne kuuendal aastal juuli kuu kolmandal päeval surnu isa Alexander Randmanni teadaande põhjal. Allkirjad: Teadaandja A. Randmann A. Köögardal Perekonnaseisu ametnik Ärakiri saadetud ……….>>
Jällegi jääb üks eksemplar raamatusse koha peale, teine eksemplar saadetakse aastavahetusel siseministeeriumile, statistika büroole täidetakse oma leht, peale selle kantakse surnu nimed veel surmaregistri tähestiku ossa. Pärast 1. juulit 1926, a. sünniregistrisse kantud isikute surmaregistri ärakiri tuleb saata ka vastavale vallavalitsusele äramärkimiseks perekonnaregistrisse, kuna koha peal sellekohane märkus tehakse aktideregistrisse. Kõikide – sünni -, abielu – ja surmaregistrite tähestikust tuleb ka aastavahetusel ärakiri teha siseministeeriumile.
*** (1927. aastal lisanduseks)
Abielu registratsiooni jaoks oli siiamaani 2 raamatut. Üks raamat kandis pealkirja „Kihlatud, kuulutatud ja abiellunud … aastal“, seda nimetati ka laulatuste pearaamtuks. Teise raamatu pealkiri oli „abiellunud … aastal“, seda nimetati lihtsalt laulatuste raamatuks ja tema põhjal anti välja laulatusetunnistused. Kihluspaar tuli õpetaja juure ja avaldas oma soovi. Õpetaja kirjutas pearaamatusse (võtan ühe näite):
„ N°53. Kihlatud 24.VI. 1926: peigmees – elukoht: Keila, August Lillep, isanimi Tomas, vanemad surnud, sünnikoht Vanamõisa, Ev. Luth. usku, lesk 1926 21/II saadik, 61 a. vana; pruut – elukoht Keila, Liisa Miggur, isanimi Kustas, vanemad surnud, sünnikoht Keila, Ev. Luth. u., vallaline, 45 a. v.; kuulutati pruutpaar I korda 27. VI, II k. 4. VII., III k. 11 VII. Laulatas Keila kirikus 1. aug. 1926 õp. A. Köögardal.“
(Märkus laulatuse kohta tehti muidugi alles pärast laulatust).
Pärast laulatust kirjutati laulatusraamatusse:
„ N°39. Augusti esimesel 1926 laulatati: peigmees – elukoht Keila, August Lillep, Tooma p., lesk 1926 21/II, pruut – elukoht Keila, Liisa Miggur, Kustase t., vallaline. Laulatuste pearaamatu N°54.“
(Kirjutada tuli see, mis alla kriipsutatud). Sellest viimasest kirjutusest laulatusteraamatusse tehti ärakiri konsistooriumile, kirjutati personaalraamatusse märkus laulatuse kohta ja naine mehe juure. Täideti laulatuse puhul ka õige üksikasjalik Riigi Statistika Keskbüroo leht. Kuulutati paari enne laulatust kolmel pühapäeval kirikukantslilt: „Kristlikusse abielusse soovivad astuda ja kuulutatakse maha (esimest, teist, kolmandat) korda: peigmees (elukoht, nimed, isanimi, kui lesk ehk lahutatud, siis ka seda), pruut (niisama).“
Nüüd on seaduse ees järgmine kord maksev, kuna senine kord tegeliselt ka edasi kestab teise kõrval. Pruutpaar tuleb perekonnaseisu ametniku juure ja avaldab oma soovi abielluda. Ametnik, ütleme ametnik – vaimulik või teise nimega kirikuõpetaja, kirjutab (toon ühe näite):
„ Abiellumise soovi avaldasid 3. juulil 1926. a.:
1. Karel Kask, Hindriku poeg, sünd. Harkus vana kal. 29. juunil 1903. a., vallaline, põllutööline isa kohal, alaline elukoht Harku vald, Allika küla, Paiu talu.
2. Emilie Rosalie Grusmann, Johannes Eduardi tütar, sünd. Harkus vana kal. 3. novembril 1900. a., vallaline, põllutöös vanemate kohal, alaline elukoht Harku vald, Allika küla, Soosauna.“
Abiellumise sooviavaldusele kirjutab pruutpaar alla. Sooviavaldus ehk sellest valmistatud isekuulutus tuleb välja panna kantselei seinale juure lisades: „ Kuulutuse väljapaneku kuupäev 3. juuli 1926. Kuulutuse lõputähtpäev 17. juuli 1926. a.“
Elukoha järele tuleb saata vallamajas väljapanekuks kuulutus *) :
„ Allnimetatud perekonnaseisu ametnikule avaldasid abiellumise soovi:
1. ………………………………… (Kõik teated peigmehe ja pruudi kohta nagu sooviavalduse
2. ………………………………… lehelgi).
Nende abiellumise vastu võib 14 päeva jooksul, käesoleva kuulutuse väljapaneku päevast arvates, abielu seaduse §§ 2 – 9 ettenähtud põhjustel vaidlusi tõsta.
(Pitsat).
A. Köögardal
Keila Ev. Luth. usu koguduse
perekonnaseisu ametnik – vaimulik.
Kuulutuse väljapaneku aasta ja kuupäev: ………………….“
Kaaskiri peale selle:
„ ……………………………. perekonnaseisu ametnikule.
Palun eelolev kuulutus vastavasse kohta välja panna ja kuulutuse tähtaja lõpetusel tagajärgedest mulle teatada.
Keilas,
……….. 1926.
N°.
A. Köögardal
Keila Ev. Luth. usu koguduse
perekonnaseisu ametnik – vaimulik.“
Siis tuleb kodanline laulatus (kiriklik käib omasoodu edasi selle kõrval). Pruutpaar peab ilmuma kahe tunnistajaga. Neile loetakse ette abielu seaduse §§ 2 – 9. Tunnistajatelt küsitakse, kas selle seaduse põhjal nende teada peaks olema takistusi abieluks NN ja NN vahel. Vastavad nad, et ei ole, küsib perekonnaseisu ametnik pruutpaarilt: “ Teie, NN, ja Teie, NN, olete abiellumiseks soovi avaldanud. Kui teie seda soovi siin kinnitate, siis kostke „jah.“ Jah – ütlemise järele teatab ametnik, et ta vastava akti kokkuseadmisele asub. Sellest toon ühe näite:
„Lhk 7
Vorm 2
Abieluregister
Keila Ev. Luth. usu kogudus
N°4
Küla
Vällik
Allnimetatud perekonnaseisu ametniku juure ilmusid täna, tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal augusti kuu kahekümne neljandal päeval, seaduslikku abiellu registreerima:
1. Robert Küla, Kustavi poeg
sünd. Kernul tuhat üheksasada teisel aastal augusti kuu kaheteistkümnendal päeval perekonnaseis vallaline
alaline elukoht Harku vald, Allika küla, Anevitsiku talu.
elukutseline tegevus aednik
perekonnakirja peetakse Kloostri vallavalitsuses
2. Meta Vällik, Otto tütar
sündinud Väänas tuhat üheksasada neljandal aastal detsembri kuu esimesel päeval
perekonnaseis vallaline
alaline elukoht Vääna vald, Kuusiku talu
elukutseline tegevus põllutöö
perekonnakirja peetakse Vääna vallavalitsuses
Tunnistajad:
Otto Vällik, elukoht Vääna vald, Kuusiku talu
Voldemar Preiverk, elukoht Vääna vald, Kalju talu
Tunnistused: —
Abiellumise soovist on kuulutatud Harku ja Vääna vallavalitsuses ja Keila Ev. Luth. usu koguduse perekonnaseisu ametniku – vaimuliku ametruumis.
Akt on abiellujatele ette loetud ning nemad on abiellumiseks ja käesoleva akti kokkuseadmiseks oma nõusolekut avaldanud.
Allkirjad:
(Abikaasad ja tunnistajad)
A. Köögardal
Perekonnaseisu ametnik.“
Jällegi tuleb see akt teha 2 eksemplaris ja statistika büroole oma erileht täita.
Nõnda siis kirjutamist palju rohkem kui enne, sealjuures käib aga ka endine raamatupidamine edasi, üksnes ei tule konsistooriumile teist eksemplari saata.

*) Kuulutuse kirjutasin 1927. a. alguseni otsast otsani käsitsi; siis lasksin sellekohased plankettid trükkida koguduse kulul, sest siseministeerium seda omal kulul ei teinud.

Keilas, 6. juulil 1926

Pühapäeval õnnistasin 47 eraleerilast. Leeriga jäin enam-vähem rahule, sest õpilaste seas oli mõni võrdlemisi väga hea arusaaja. Pühapäeva õhtupoolikul käisin Valingu mõisas ühe õpilase leeripeol. Oli leeris Valingu aedniku poeg A. Betlem[1], Tallinna kunstikooli õpilane, selle juures käisingi ühes Hildaga. Läksime sinna jala, sõime seal pidulauas. Tagasi toodi meid autoga, mille omanik Tallinnast oli leeripeole tulnud; sõitsime kiirusega 50 versta tunnis. Kell oli 6 läbi, kui sõitsin Hildaga Klooga Nuusule last ristima. Sealt läksime korra ka Klooga Keskkülasse, kus paar tundi raadiot kuulasime. Siis läksime Nuusule tagasi ja sõitsime kella 1-2 vahel öösel kojupoole. Umbes kell 3 hommikul saime magama.

Eila käisin tööst vabal ajal tütretega Keila jõe ääres. Õngitsesin 7 kala. Täna oli meil ka Viktori jõe ääres kaasas; ma sain seekord 9 särge ja viidikat. Kui tütred pärast õngitsemist suplema läksid ja vees summasid, oli see viimane asi Viktorile väga lõbus: ta istus kaldal ja kargas igakord pooliti üles, kui mõni suurem veesumak oli. Käisin õhtu eel tohtriga teist korda jõe ääres, suplesin ka ja püüdsin 3 kaunist suurt vähka. Hilda käis tütretega sel ajal, kus ma Greenbergiga koos olin, Keila mõisas Kalm´ude juures kohvil. Jõe äärest koju tulles jõime Greenbergiga pudel veini. Hilda tuli lastega Keila mõisast koju ja siis sõime veel ka õhtust. Õhtulaual oli 8 inimest: mina Greenberg´iga, Hilda, minu ämm, 3 last ja veel üks Tallinna preili – õmbleja Meta Rosenbaum[2], kes meil pühapäevast saadik töös on.

Kurgid hakkasid meil eila õitsema. Õitseb esialgul küll alles umbes 10 kurki, kuid teised hakkavad ka peagi õitsema. Seega said kurgid õige varakult õitsema.


[1]Aleksander Betlem (1909-1976)
[2]Meta Rosenbaum (Raid) (1896-1981), õmbleja.

Keilas, 8. juulil 1926

Põudne aeg. Sestsaadik, kui Rakveres käisin, ei ole vihma sadanud. Meie oleme heinamaa äärest tiigist aiavilja kastmiseks vett vedanud. Põllud janunevad.

Täna matsin ühe ligi kaheaastase lapse. Isa suri tal hiljuti, ema on tööline; et emal 3 last oli, siis oli kõige noorem vanaema ja õe juures. Seal oli ta korraga Keila jõe harru, Ohtu jõkke sattunud, mis õue läbistab ja 13 tolli sügavas vees ära uppunud!

Pühapäeval olen Rannamõisas ja ei saa Kääsalu koolilapsi matta, kes Pühajärves uppusid. Ekskursiooniga Pühajärvele minnes läksid lapsed suplema, poisslapsed meesõpetajaga, tütarlapsed naisõpetajaga. Naisõpetaja hakkas ühele lapsele ujumist õpetama ja taganenud sügavasse kohta. Seal hakkasid nad uppuma. Üks õpilane ruttas neile appi ja kõik kolm vajusid põhja. Elluäratamiskatsetel ei olnud tagajärgi. Koolipreili maetakse Tallinna, lapsed Keila. Üks õpilane on teiste uppumist nähes enesel hirmu pärast hulk juukseid peast ära kiskunud. Meesõpetaja ühes poisslastega ei ole teadnud alguses mitte appi minna, arvates et tütarlapsed naljatades appi hüüavad… Mäletan kevadist saadik seda naisõpetajat Lydia Veltermanni, kes ära uppus. Minu sealoleku ajal õpetas ta koolilastele võrgukudumist; näis olevat nii sõbralik vahekord õpetaja ja õpilaste vahel. Kui ma õhtul pärast oma kõne koolimajast lahkusin, palus ta mind veel, et ma mõned kirjad Keila pidin viima, ja soovis, et ma veel mõnikord Kääsalusse sõidaksin. Ta oli selle meesõpetaja pruut, kes ka Pühajärvel oli, ja sügisel olevat pidanud nende pulmad tulema.

Keilas, 10. juulil 1926

Eila käisin väikese Hilda ja Ellinoriga Rannamõisas. Ma õpetasin Ranna kiriku käärkambris leerilapsi ja laulatasin kirikus ühe paari. Pärast seda sõime Dunkeli juures lõunat ja läksime mere ääre. Ma käisin oma lastega ka meres. Vesi oli hästi soe, kuid võrdlemisi kange tuul puhus ja oli jahedavõitu. Kell ½ 9 hom. sõitsime kodust välja ja jõudsime kell 8 õhtul koju tagasi. Lastele oli see sõit suureks rõõmuks.

Keilas, 18. juulil 1926

Põudne aeg. Eila piserdas ometi meil vihma, aga ei teinud õieti maadki mitte kirjuks. Üleeila lõi vihm Viljandis tolmu peaaegu kinni. Viljaväljad janunevad vihma järele; siin sa seal on põud juba vilja hoopis ära kõrvetanud. Peaks ometi veel viimaselgi minutil vihma tulema!

Läinud pühapäeval, 11. juulil õnnistasin Rannamõisas leerilapsi. Neid oli kõigest 5 ja nad olid üldse esimesed leerilapsed Ranna abikirikus. Pärast leerilaste õnnistamist ja koguduse armulauda pidasin jumalateenistuse surnuaial, kus minu katheeder raiutud haljaste kaskedega ümbritsetud oli; kaskedest oli peavarigi tehtud. Kirik oli leerilaste poolt haljusega kaunistatud. Laululehed lasksin trükkida Keila baptistide trükikojas (500 tükki 700 marka). Laululehed müüdi kõik ära ja neid oleks veel vast 100 tarvis läinud. Nõnda palju ei ole Rannas minu ajal veel laululehti müüdud. Puhaskasu laululehtedest oli ligi 3000 marka. Pärast jumalateenistust sõin Dunkeli juures lõunat, ja kell 5 p. l. olin kodus. Kell 7 õhtul läksin Kumna mõisa, ringkonnavalitseja Kont´i juure, kelle korteris ristiti Kont´i võõrastütre, proua Kirsimägi laps. Varrudel oli ka advokaat Ott, kellega Oudovas ühel ajal elasin ja kes korra Tartu miilitsaülem oli. Kont´id asutasid siin karskusseltsi ha varrud olid karsked: joodi üksnes limonaadi, mis palava ilmaga küll väga hea maitses. Kell 10 õhtul tulin koju.

Meile tulid laupäeva õhtupoolikul võõrad, nimelt piiskop oma prouaga. Alide oli muidugi ka meil pühapäeva õhtuni. Piiskopipaar jäi meile teisipäevani, meie ise aga sõitsime esmaspäeva 12. juuli hommikul kell ½ 7 kodust välja, nimelt Saku kaudu Viljandisse. Tahtsin korra jälle ka oma vanemaid ja ligemaid sugulasi näha. Sõitsime: mina, Hilda ja tütred; Viktori tahtsin küll hea meelega vanematele näidata, aga Hilda kartis, et temaga raske sõita, sellepärast jäi ta koju.

Sõitsime kolmandas klassis. Piletihind iga täiskasvanu pealt oli 270 marka. 1. juulist saadik on ju raudtee sõiduhind jällegi kõrgendatud. Sõitmine oli üsna lahe. Teel ostsime lastele maasikaid ja limonadi. Kell 5 p. l. olime juba Viljandis; Sakust sõitis rong mõni minut enne kella 9 hom. välja. Viljandis olid minu vennad, Viktor ja Jaan, vastas. Kahe vankri ja hobusega oldi vastas. Sõitsime kohe Naanule. Viktori naist Alidet nägime meie esimest korda. Ta on töökas, korralik ja õige energiline, seega ka üsna meeldiv inimene. Esimene asi, mida Naanul tegime, oli see, et oija läksime ennast teetolmust puhtaks pesema. Siis sõime õhtust, ajasime juttu, jõime Viktori naise tehtud suhkruõlut, mida esimest korda elus katsusin, ja läksime aita magama, kus ma Hildaga korra ühe terve suve magasin (1917. aastal). Aidas oli meil kaks voodit: ühes magasin mina Hildaga ja teises magasid lapsed. Järgmisel hommikul tuli Jaan Moorilt ühes oma poja Heinoga meile ja meie läksime liiviga kalu ja vähki püüdma. Minu pere oli tervelt kaasas, Heino ka. Läksime mägesid mööda Kehklase järvepärasse, süües mägedel ja mägede all küpseid maasikaid ja mäemurakaid. Kalu ja vähki ei saanud meie aga mitte palju. 85 vähka saime; Jaan püüdis ka õige mitu lutsu – tema selle peale meister. Kolmapäeval õhtu eel püüdsin Jaaniga Naanu ojas peoga vähki. Ma püüdsin neid 52, Jaan üle 60. Neljapäeval enam püüdma ei läinud, sest käed olid juba katki. Korjasin ka köömneid, mida Puuri Kõrtsilohus väga palju kasvas. Mooril käisime meie 2 korda: kolmapäeva hommikupoolikul ja neljapäeva õhtupoolikul. Ka Orikal, kus mu õde perenaine, käisime sees, kui Moorile läksime. Minu õel on 3 tütart ja 1 poeg. Neljapäeva õhtul toodi Orikalt üks keedetud kukk Naanule, ja siis oli terve perekond koos kahe üksteise otsa pandud söögilaua juures. Reede hommikul tõusime kell ½ 7 üles, pesime nagu harilikult oma käed ja näo oja ääres puhtaks ja kell ½ 9 hommikul sõitsime Viljandisse. Meid viis nüüd minu papa ise. Viljandis näitas ta mulle matuseplatsi, mille ta oli ostnud enesele ühes Viktoriga. Surnuaia ligidal jätsime hobused Hilda ja laste hooleks ühte linnaäärsesse tänavasse ja läksime seda matmisplatsi vaatama. „Olen vana ja varsti tuleb mul juba siit ära minna, saad nüüd platsi näha, siis tead!“ nõnda rääkis papa. Tõesti, ta on kahe aasta sees, kus ma teda ei olnud näinud, palju vanemaks läinud: juuksed on juba peaaegu täiesti hallid; need olid seni ikka mustad. Aastaid on ka juba rohkesti, 71.Ometi teeb minu papa veel hoolega tööd, niidab heina ja on igal pool ikka alles esimene. Aastad mööduvad kiiresti. Lähevad ära mu vanemad, siis tuleb järg ka minu kätte; pool normaalelueast saab juba minulgi läbi – ei võinud poisikese põlves uskudagi seda, et aastad nii kiiresti mööduma hakkavad suures tegevuses ja töös.

Rong pidi Viljandist minema umbes ¾ 12 lõunal, kuid kusagil oli kaubarong roobastest välja jooksnud ja sellepärast jäi rong Viljandisse jõudmisega enam kui 2 tundi hiljaks. Sakku jõudis ta ometi jälle õigel ajal, kuna ta kiiresti sõitis ja jaamades vähem kui harilikult peatus. Sakus oldi meil 2. hobuse vankriga vastas ja kell ¾ 10 õhtul olime kodus. See teekond kosutas mind vaimliselt väga hästi. Neljapäeva õhtu eel võtsin oma vanemad üksikult üles. Tegin ka kõigist kokkutulnud sugulastest 2 ülesvõtet, mis aga mitte ei saanud kõige paremad sellepärast, et minu applanaatapparaadi lõõts natuke valgust läbi laskis, nagu hiljem selgus.

Viljandi vaksalis andis papa minu mõlemale tütrele 1000 marka „teeraha“.

Keilas, 19. juulil 1926

Põud kestab. Täna hommikul oli küll pilves, kuid keskpäevaks läks terve taevas nii selgeks, et pilveraasugi enam näha ei olnud.

Eila oli iseäralik pühapäev sellepoolest, et mitte ühtki ametitalitust ei olnud. Külalisi meil peale Alide ei olnud. Meie käisime ise – mina, Hilda ja Alide – Kumna mõisas Meyendorffide juures. Ma tõin sealt Muriani pildi ära kirikumõisa. Ajasime juttu seal ka endistest aegadest. Meyendorffid teevad hoolega ka kehalikku tööd, mille tarvidust nad headel aegadel, nagu nad ütlevad, uneski aimata ei võinud; ometi on nad praegu rahulikud, ja nad on õnnelikud, kui saavad näidata üht ja teist uudist omas aias. Meile anti seal värsketest punastest sõstratest suhkru ja veega valmistatud jooki, mis palaval ajal väga hea maitses.

Täna käis Hilda Tallinnas sissekeetmise jaoks aiamaasikaid ostmas. Meie maasikad said talvest rikutud ja äpardasid täielikult, nõnda et lapsed leiavad peenralt ainult üksikuid maasikaid. Mina käisin Ääsmäel ühele pimedale naisele järjekordset armulauda andmas. Ääsmal korjasin tee ääres ka veel köömneid. Täna õhtupoolikul vedasime jällegi tiigist porist vett ja katsime kurkisid, mis väga rohkesti õitsevad, kuid kuiva pärast täna päeval närtsinud olid. Kurkisid saame lootuse järele õige palju. Tallinnas olevat nad aga juba nii odavad, et 250 marga eest 100 tükki saavat. Tikerbeerisi on meil vähe kasvanud, õunu meil peaaegu ei olegi, kapsad on ka äpardanud. Põud teeb kõigile liiga. Meeleolu on ometi päris hea – ilusate ilmade pärast.

Keilas, 21. juulil 1926

Eila kella 8st hom. kunni kella 11ni  õhtul olin Hilda ja tütretega Türisalu reisil. Meie olime Türisalus Villadel võõrsil. Kell ½ 11 hom. jõudsime Türisallu ja läksime kohe mere ääre. Ma olin tükk aega meres. Vesi ei olnud küll mitte väga soe, aga ka jahe mitte; oli väga mõnus tundmus vees istudes. Kella 3 paiku sõime Villade suvikorteris lõunat. Sel ajal sadas tubli hoog vihma. (Keilas on üsna vähe sadanud). Kui vihm üle jäi, läksime jälle mere ääre, seekord Türisalu kõrge kalda alla, kus 5 ülesvõtet tegin. Kaks ülesvõtet tegin meres Türisalu kõrgest kaldast. Läksin ühes Villaga alasti merre ja fotografeerisin. Küll on kõrge kallas merelt ilus! Vahetevahel tõuseb kaldast mõni suur lind, eila üks kotkas, lendu ja teeb kisa. Vastukaja kostab kaldalt väga teravalt ja selgelt. Istusin kalda all meres natuke aega ja imestasin kalda ilu. Kell 7 õhtul jõime ühes Villadega Pirma juures kohvi. Kell oli 8 läbi, kui koju hakkasime sõitma. Joal parandati puusilda; ma sõitsin hobusega jõest läbi, kusjuures vesi vankrisse tuli. Hilda läks lastega jala üle silla. Tagasisõidul oli sellepoolest hea, et päeval sadanud vihm ometi oli tolmu kinni löönud.

Keilas, 22. juulil 1926

Põud lõppis täna õhtupoolikul, kus ometi sadama hakkas. Sadu oli hästi tugev. Katuselt jooksev vihmavesi täitis õige ruttu meie veenõud – vaadid. Sadas mitu järku. Vahetevahel müristas ka. Müristanud ei ole enam ammugi. Olin täna korra ka vihma käes. Kirikunõukogu kommisjon käis nimelt palvemaja endiselt kohalt, Allika lähedalt, uue surnuaia kohta otsimas, ja siis ma vihma ja müristamise käes olingi.

Ma käisin täna hobusega kaks korda vaksalis. Hageri praost lubas Paldiski rongiga Keila sõita ja ei sõitnud ometigi mitte.

Tänane vihm oli kõva maa umbes 3 tolli läbi löönud. Muidugi oleks vihma veel tarvis. Suiviljale jäi vihm natuke nagu hiljaks, sest kirikumõisagi odrapõld tõmbus paiguti juba valgeks. Siiski tõi see vihm palju kasu kõigele kasvule. Meie kaevus oli vesi otsas ja veega tuli nagu kalli varandusega ümber käia. Täna õhtul peseb aga meie rahvas pead, sest vihmavett on küll. Sõime täna õhtul esimest korda tänavu meie omas aias kasvanud kurkisid (5 tükki).

Keilas, 24. juulil 1926

Soolasime täna esimest korda sel aastal kurkisid, 130 tükki; aeda jäi neid küllalt veel. Lõuna ajal sõime neid värskelt 6 tükki.

Eila sõitsin Hilda ja kõige 3 lapsega Laulasmaale Sommerisi vaatama. Sommeril on seal äiaga kokku ostetud suvimaja. Praegu ehitavad nad sinnasamasse veel teist maja. Meid võeti muidugi hästi vastu. Väikesele Viktorile oli see esimene pikem teekond. Merevesi oli eila üsna jahe, sellepärast meie suplemas ei käinud. Lapsed sulistasid siiski paljajalu meres, Viktor ka. Viktor kukkus korra vette käpukilegi. Korra käisime meie ka lootsikuga merel. Sommer oma äiaga on ostnud 18000 marga eest ilusa lootsiku. Lootsikus oli minu perekond tervelt, Sommer sõudis ja Sommeri ämma, Tallinna saapakaupluse omaniku Malter´i proua süles istus väike Viktor. Viktorile meeldis meresõit väga. Sommeri suvimajas olid seekord: Sommer ise oma proua ja tütrekesega, proua Malter, preili Malter (Sommeri naiseõde), preili Sommer (S. õde). Ka oli seal üks värvikandja üliõpilane peaaegu terve päev külalisena – olevat Sommeri naiseõe peigmees.

Meie olime kodust ära kella ½ 9 hom. kunni kella 9ni õhtul. Kojusõidul saime üsna tublisti vihma.

Täna hommikul kell 7 telefoneeriti mulle Vasalemmast – kutsuti haige juure. Ma sõitsin hommikuse rongiga Vasalemma, seal oldi mul hobusega vastas ja sõidutati 3 versta Keila poole. Oli üks noor tüdruk südamehaige. Haige juurest sõidutati mind hobusega Keila. Haigesõidu peale kulus kõigi käimistega ja sõitudega umbes 4 tundi.

Keilas, 27. juulil 1926

Pühapäeval 25. juulil oli väga ilus päikesepaisteline ilm. Kirikus ei olnud suuremat tegemist: pärast jumalateenistust matsin 2 surnut. Kodus registreerisin kodanliselt 2 last ja tegin veel üht ja teist kantseleis. Raukase paar sõidutas minu kirikust koju ja oli meil lõunal. Õhtupoolikul läksin Hildaga loomatohtri juure, kus kohvi ja õlut jõime ja külma toitu sõime. Seal olid veel mõlemad tohtrid Hold´id [1] (loomatohtri proua vennad), neist üks oma proua ja võõrastütrega; ka oli üks vanem naisterahvas Rakverest ja veel üks abielupaar. Veetsime seal aega kunni kella 9ni; siis läksid Bohl´ide külalised ära, peale ühe tohtri Hold´i, kes oma proua ja Bohl´ide abielupaariga meile tuli. Meil jõime 4 pudelit veini ära ja veetsime aega kunni kella 12ni öösel. Hold´id läksid siis vaksalisse, Bohl´id koju, meie magama.

Esmaspäeval oli vihmane ilm. Korra, lõuna ajal, sadas nõnda, et vesi õuest ojana aeda jooksis. Täna oli jällegi enam-vähem ilus ilm. Korjasin lastega teeäärest köömneid; neid on teeääres Lutherusest Tallinna poole tänavu väga palju.


[1]Herbert Andreas Hold (1887-1981), arst ja sõjaväelane; 1922 Taagepera tiisikushaigete 
sanatooriumi asutaja ja juht; töötas arstina Riias, Simunas ja Tallinnas;sidepataljoni 
vanemarst; 1938-39 Nõmme sõjaväe sanatooriumi juhataja; 1939 siirdus perega Saksamaale, 
kus töötas kopsuhaiguste eraarstina.

 

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni <***> August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember