1926. aasta juuni

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai <***> Juuli  *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 1. juunil 1926

Soojad päevad. Täna oli ilm enam-vähem pilves; vahetevahel oli küll ka päikesepaistet. Soojust oli aga kunni +20◦R vilus. Kurgid, mis läinud nädali keskel maha said, on kõik juba ülevel. Ploomid õitsevad hästi ja nende õitsemise aeg on lõpul. Õunapuud õitsevad, kuid õisi ei ole mitte väga palju.

Eila käisin konsistooriumi sekretäri Villa´ga, kes hommikuse rongiga Tallinnast tuli, Türisalus. Villa üüris Türisalu Karutoomale suvikorteri, väikese katusealuse toa 3000 margaga terve suve eest. Pirma juures sõime lõunat pärast seda, kui Türisalu kõrge kalda all olime ära käinud. Mereõhk oli väga mahe ja hea. Üldse oli eilane päev, mis tervelt sõiduks ära kulus, hea. Joa heinamaalt tõin kirikumõisa aeda maikellukesi. Villa sõitis täna hommikul Tallinna tagasi.

Keilas, 2. juunil 1926

Käisin täna ühes Hildaga Tallinnas. Villade juures jõime hommikul kohvi, Sternfeldtide juures sõime lõunat, Leib andis meile hulk seebipuru, mida kodus kokku sulatame ja nõnda hea seebi saame. Käisime muidugi ka turul; ostsime muu seas 3 üsna suurt värsket kurki, makstes tükist 35 marka. Koju sõitsime Haapsalu rongiga, mis Tallinnast 10 minutit hiljem kui sõiduplaanil välja sõitis, sest Tallinna ja Nõmme vahel liiguvad nüüd tee laiendamise pärast ajuti jälle aururongid ja üks niisugune aururong jäi hiljaks. Valingu paiku, versta 2 või natuke enam Keilast tundsime korraga, et kusagil vagunis hädapidur alla oli tõmmatud. Rong jäi peagi seisma. Oli arvata, et midagi on sündinud. Rong sõidutati ¼ või ½ versta Tallinna poole tagasi. Seal oli ühe mehe surnukeha raudteel – mees oli rongi alla jäänud. Surnukeha jäeti raudteevahi hoole alla ja rong sõitis Keila. Meie vaguni rattad ja põhi olid verega. Õudne tundmus tekkis juba nende inimeste jutust, kes rongilt maas surnut vaatamas käisid: olevat soolikad väljas olnud, üks tükk sisikonnast siin, teine teisal!

Keilas, 3. juunil 1926

Eila rongi alla jäänud mees on üks venelane. Kas oli ta purjus ja kukkus ise rongilt maha, sattudes rataste alla või oli ta enesetapja, seda ei tea keegi!

Täna müristas ümberringi pool päeva. Nüüd, õhtul kella 10 paiku müristab ikka veel. Soe kevad on ja müristab palju.

Keilas, 4. juunil 1926

Oli täna õhtupoolikul Keilas mul üks saksakeelne matusetalitus. See on mul Keilas alles teine niisugune. Honoraar oli hea, nimelt 2000 marka. Köstrile, kes alati kaasas käib laulmist juhatamas, anti kõigest 300 marka. Muidugi nõuab saksakeelne talitus minult pikemat ettevalmistust; õieti ütelda, ei saanudki täna muud teha, kuna mõtted kinni olid eeloleva matmisega. Matusetalituse ajal müristas ja sadas. Kella 5ni p. l. oli ilus ilm olnud. Oli täna korra vilus +21◦R. Õunapuud õitsevad alles, kuid õitsemine jõuab lõpupoole; õunu saame tänavu küll vähe, sest palju puid ei õitse üldse. Käisin lastega Rehemäel ja nägin, et ka pihlakad õitsevad. Sirelid õitsevad ka. Inimesed on töödega nõnda hiljaks jäänud, et alles kartulaid pannakse. Vihm, mis sagedasti sajab, takistab ka töötegemist.

Et ilmad palavad ja niiskust palju on, siis kasvab meil aias kõik väga hästi. Kurgid ajavad juba kolmandat lehte välja. Kui nii edasi läheb, siis peaks küll jällegi hea kurgiaasta tulema.

Keilas, 5. juunil 1926

Jällegi oli palavamal ajal, s.o. kell 3 p.l. +21◦R vilus. Ma läksin lastega kell 2 p.l. jõe ääre. Jõgi on aga kallasteni täis ja veejooks väga kiire. Lapsed pidid sellepärast leppima sellega, et kaldale ulatunud õhukeses vees palja jalu sulistasid (väike Viktor jäi muidugi koju). Mina võtsin enese alasti ja pesin puhtaks, kuigi ma ujuma ei julgenud hakata vee liig kiire jooksu pärast. Vesi ei olnud mitte külm, kuigi ta jahedavõitu oli.

Keilas, 7. juunil 1926

Laupäeva õhtupoolikul sõitis Jaani kog. õpetaja Alexander Sternfeldt oma proua ja kahe pojaga meile. Eila, pühapäeva hommikul sõitis Sternfeldt ½ 8 õhtul ühes noorema pojaga Tallinna, kuna proua vanema pojaga nädalaks siia jääb. Eila õhtupoolikul olid ka Jacobsenid oma Hugoga siin. Lastel oli palju lõbu, kuid seda lõbu rikkusid sääsed, kelle hammustuste pärast jalasääred katki on kratsitud.

Täna hommikul käisin oma pere ja Sternfeldtidega Rehemäel ja karjamaa võsastikus. Oli lämmastav palav. Jõudes koju pidin kellegile kolm tunnistust kirjutama. Selle ajaga oli taevas pilve tõmbunud ja äikesepilved olid ümberringi. Vahetevahel sadasid ka mõned harvad jämedad vihmatilgad. Tohter oli telefoniga mind kella ½ 2ks jõe ääre, suplema kutsunud. Läksin jõe ääre ühes Sternfeldtiga, piiludes ka pilvede poole ümberringi. Siiski saime jõe ääre, mille vesi suurem oli kui laupäeval. Tohter tuli sinna ka. Kuna Sternfeldt ja tohter esmalt lamasid pilvede alt välja tulnud päikese paistel kaldal, läksin mina kohe jõkke ja püüdsin kaldaäärsest rohust 3 vähja kinni. Siis pesime ennast üleni ära, teised ujusid ka. Väljatulekul võtsin veel 2 vähja kinni. Kiirustasime tulema, sest üks äikesepilv oli tõusmas. Kodu lähedale jõudes müristas juba kaunis kõvasti, ometi tõin ühes Sternfeldtiga veel aiast mustsõstralehti vähjakeetmiseks (tohter läks koju). Saime kööki, kus parajasti olid lapsed, kellele näitasime vähki. Korraga tuli hirmus pauk! Saalis akna alla istunud Hilda ja proua Sternfeldt näinud välku just meie õue taga maha langemas. Pärast müristamise üleminekut otsisime kohta, kuhu pikne lõi, ei leidnud aga mitte. Olime tükk aega pärast seda pauku hirmul, sest müristas sagedasti ja kaua.

Lõpetasin täna jutukese „Kes palub, see saab”.

Keilas, 8. juunil 1926

Täna lõuna paiku müristas jällegi õige kangesti, kuigi mitte meie pea kohal. Nüüd õhtupoolikul on ilm ilus ja palav.

Meil istutati eila ja istutatakse veel tänagi kapsaid ja kaalikaid. Paaril viimasel aastal kasvatasime taimed ise, aga tänavu sõid putukad nad ära, käisime sellepärast neid Kumna mõisas Meyendorffide käest ostmas (kapsataimed 400 marka 1000 tükki). Tõime täna ka veel sibula ja selleri taimi (sibulataimed 50 m. sada, sellerid 1 mark tükk). Kaalitaimede sada maksis 25 m.

Keilas, 9. juunil 1926

Eila õhtul hilja, kui juba magamas olime, müristas jällegi. Öösel tõusis tuul. Hommikul puhus kange põhjatuul ja soojust oli kõigest +8◦R. Päeval tõusis soojus +10◦R peale. Õhtupoolikul läks ilm selgeks. Nüüd, kell 10 õhtul on kõigest +7◦R. Pärast eilset +20◦R soojust tundus tänane ilm õige jahedana. Vilu ilm on küll tarvilik, sest ta kaotab putukaid, aga paha oleks, kui tuleb öökülm, mis kurgid ära võtaks!

Keilas, 10. juunil 1926

Täna käisin kaks korda kirikus – matmas: kell ½ 1 matsin 2 Lihola meest, kell 6 õhtul ühe Keila mõisa nooremehe. Viimast tahtis nagu oma liiget ära saata Keila laulukoor, sellepärast maeti ta õhtul, kus laulukoori liikmed töölt vabanesid. Seega tekkis jällegi üks maksuta eramatus (nooremehe ema, üks kolme pojaga tüdruk, muidugi maksta ei oleks jõudnud, seltsi käest meie aga ka raha ei nõua).

Eesti Kirjanduse Seltsi Ajalootoimkonnalt sain korraga kirja: neile olevat teatavaks saanud, et mina annud Läti Hendriku tõlke „Päevalehele” kirjutada; nad soovitavat aga ära oodata, kunni Leonid Arbusov jun.[1] Riias uue kriitilise ladinakeelse väljaandega esineb; enne seda ei olevat Läti Hendriku eestikeelne väljaanne soovitav. Vastasin kohe, et küll aasta eest minu alles läbi töötamata tõlge „Päevalehe” meeste käes oli tutvumiseks, kuid et „Päevaleht” ligemal ajal ei mõtlegi mõnd sarnast asja kirjastada; et mul Leonid Arbusovi kavatsused isegi teada olid ja mina ilma eriteadlaste kommisjoni läbivaatamiseta ei mõtlegi oma tõlget avaldada. Täna sain „Päevalehelt” (= Tallinna Eesti Kirjastus – Ühisuselt) kirja: Eesti Kirjanduse Selts on sarnase põhjendamata kartuse pärast ka „Päevalehele” kirjutanud!

„Eesti Kiriku” N◦23 ilmus minu jutustus „Pikne”.


[1]Leonid Arbusow jun (1882-1951), baltisaksa ajaloolane; 1910-35 Riia Ajaloo ja 
Muinsuste Seltsi sekretär, 1935-39 asedirektor; 1926-31 töötas Vatikani arhiivis; 
mitmete kõrgkoolide ja ülikoolide professor; restaureeris Henriku kroonika algteksti,
valmistas ette kroonika uue väljaande.

Keilas, 12. juunil 1926

Eila oli mul üsna pika vaheaja järele jällegi haigesõit. Nimelt kutsus mind Raukas telefoniga oma tüdruku juure, kellel mõnesugune soolikate häda oli tulnud ja kes eila oli suremas. Kella 2-7ni p. l. kulus selleks sõiduks.

Ilmad on ikkagi vilud, kuigi päikesepaistelised. Kõige suurem soojus täna päeval oli kunni +14◦R vilus. Nüüd, ½ 11 õhtul on kõigest +7◦R. Kell 8 õhtul laulatasin kirikus ühe paari.

Minu ämm ja teenija käisid õhtul vaksalis põrsaid ostmas. Põrsad tuuakse raudteel siia, et homme Keila alevis ära müüa. Meie rahvas ostsid vagunis ja maksid neljanädalaste põrsaste eest: ühe eest 2000, teise eest 1600 marka. Kokku kaaluvad põrsad umbes 40 naela.

Keilas, 13. juunil 1926

Oli mul üks suur tööpäev! Teistel oli pühapäev, minul aga tööpäev. Hommikul kell ½ 9 laulatasin kirikus ühe paari, kes oma pulmalistega kolmes autos kiriku juure oli sõitnud. Siis kõndisin koju, kus hommikust sõin. Siis pidasin kirikus jumalateenistuse, võttes üle 100 inimese armulauale. Siis matsin ühe surnu ja laulatasin ühe korraga 3 paari. Kell oli juba 2 läbi. Kella ¼ 3-5ni oli täiskogu koosolek 1925. a. aruande ja koguduse põhikirja vastuvõtmiseks; juhatasin koosolekut, saades ühe rumaluse pärast kangesti äritatud. Pärast täiskogu koosolekut oli veel kaks eralaulatust. Umbes kell 7 õhtul sain koju. Lõunat ma ei söönudki.

Täiskogul arutati koguduse põhikirja. 1. juulist saadik lahutatakse meil kirik riigist. Kirik saab niisamasugusesse seisukorda, nagu igasugu seltsid, ja kogudused peavad esitama omad põhikirjad. Kirikupäev töötas koguduste jaoks normaalpõhikirja välja, kuid kogudused võivad selles muutusi ette võtta. Meil võeti põhikiri kahe väikese muutusega vastu. Üks oli üsna asjalik muutus: võõrale õpetajale lubab kirikut tarvitada mitte üksnes õpetaja, vaid ka nõukogu. Võib ju olla juhtumisi, kus õpetaja lahkusuliste pooldajaks saab ja mõnd selle vaimulist õpetajat ka kirikusse jutlustama kutsub. Teine muutus, mille kaitsjaks sai A. Peks, oli täiesti asjatu. Põhikirja §5s oli öeldud, et õpetaja ja köster eluajaks valitakse. Eluajaks tähendab aga seda, et vanaduse või mõne süüteo pärast neid ometi saab ametist tagandada. Peks aga seletas, et kui eluajaks valitakse, siis ei saavat hoopiski enam lahti õpetajast, sellepärast pani ta ette §-i nõnda muuta: „Õpetaja ja köster valitakse ametisse peakoosoleku poolt”, s. o. välja jäeti „eluajaks”, üldse ei nimetatud aega. Leidus „hanesid”, keda võis selle ettepanekuga, mis pealegi oli kirjaoskamatult redigeeritud, pügada. Nad võtsid vastu ta selles usus, et täiskogu õpetaja ka lahti lasta võib, ja ei oskanud seda mõtet ometigi mitte põhikirja võtta. Muud eesmärki seega ei saavutatud, kui määriti põhikirja trükitud tekst ära! Ma soovitasin küll pilgates, et pandagu „eluajaks” asemele „pooleks aastaks” sisse – igatahes oleks siis väga kerge õpetajast lahti saada, kui ta enam ei meeldi. Aga koosoleku väike enamus oli ometigi Peksi demagoogilise tooni mõju all ja võttis tema ettepaneku vastu, järele mõtlemata, et sellega ühtki paremust ei saavutanud. Sest ühinedes üldkirikuga tunnustab ka Keila kogudus, et õpetajat mitte ei saa ametist tagandada kogudus ise, vaid konsistoorium. Kui nüüd aega ei nimetatud, kui kauaks õpetaja valiti, siis mõistetakse seda kas nõnda, nagu „eluajaks”ki, või jälle saadetakse põhikiri meile konsistooriumi või siseministri poolt tagasi täiendamiseks, kui kaua aja peale õpetaja valitakse. Nõnda sünnib aga ikka, kui mõni inimene oma ettepanekut liig targaks peab, kuigi see sisuliselt rumal on.

Keilas, 15. juunil 1926

Eila algasin eraleeri. Täna tuli leerilapsi juure ja üks on veel tulemas, nõnda saab neid kokku 44 (21 poissi ja 23 tüdrukut). Täna oli mul üks pikem haigesõit, nimelt Harku Mäekülasse. Ma sõitsin selle maa – versta 14 üks ots – õige ruttu ära: kell 1 p. l. sõitsin kodust välja, olin haige juures tükk aega, jõin seal ka piima, ja kell 6 olin jällegi kodus.

Eila läks ilm jällegi soojaks. Täna oli juba vilus +18◦R. Eila viisin tütred jõe ääre; võtsime õnge kaasa. Kalad õnge ei võtnud. Ma võtsin ennast siis aga alasti ja hakkasin vähki püüdma. Laste kõige suuremaks lõbuks püüdsin kinni 10 vähka ja ühe lutsu. Vesi oli küll alles sügav, kuid ta on siiski üsna palju alanenud. Kodus praeti luts ja keedeti vähjad ära, ja kolm last jaotasid saagi omavahel nõnda, et Viktor sai 4 vähka.

Hilda sõitis eila hommikul ühes proua Sternfeldti ja selle pojaga Tallinna. Kuna tal palju ostmisi oli, tuli ta alles täna õhtupoolikul tagasi.

Keilas, 16. juunil 1926

Vabal ajal läksin täna jällegi tütretega jõe äära. Seal võtsin enese jälle alasti ja püüdsin 18 vähka, mida siis lapsed ja Hilda ära sõid. Jões oli vesi juba õige palju alanenud. Et parajasti üks vihmapilv tõusmas oli, ei saanud ma rohkem vähki püüda. Jõevesi ei ole küll mitte soe, aga siiski on ta üsna meelitav juba. Ilm küll nii palav ei olnud, et ta oleks suplemise tarvilikuks teinud.

Keilas, 17. juunil 1926

Rauda peab taguma, niikaua kui ta kuum on. Vesi on jões praegu alatasa alanemas, ja ma läksin tänagi veel vähki püüdma, et teistest püüdjatest ette jõuda. Puhus küll kaunis vilu meretuul, aga päikesepaistel oli siiski soe ja vesi oli ka võrdlemisi üsna soe, nõnda et tütreidki lubasin natuke aega jões olla. Ma sain seekord 32 vähka. Need keedeti nüüd õhtul ära ja söödi ära ka. Ma ise sõin üheainsa vähja; kõige rohkem sai vist Ellinor, keda Hilda söötis. Ellinor ei oska veel vähki hästi süüa, kuna väike Hilda neid enam-vähem iseseisvalt sööb. Vähjapüügilt koju tulles kirjutasin tunnistust ühele naisele, kes mind juba tükk aega oodanud oli. Amet peab seega nõnda kinni, et ainult natuke aega võibki kodust ära olla. Täna olin küll umbes 2 tundi ära.

Keilas, 21. juunil 1926

Reedel, 18. juunil kell 5 p. l. sõitsin Vasalemma, et Ristile praostkonna sinodile minna. Hommikul oli Paldiski õpetaja A. Lesta minu juure tulnud, sõitsin temaga, praost K. Thomsoni, õp. J. Liiv´i, Keila, Rapla ja Hageri saadikutega koos. Vasalemmas asusime omnibusile, mis meid Risti kirikumõisa, või n. n. Arumõisa väravale, 1 kilomeeter õpetajamajast, viis. Omnibusi sõidu eest maksis igaüks 185 marka. Kell oli ligi 8 õhtul, kui Arumõisa jõudsime. Verst maad käisime jala, kandes oma pakkisid. Väraval ei olnud kedagi vastas, ei olnud ka majauksel kedagi. Õpetaja V. Schvartz on poissmees ja tema perenaiseks on üks tema tädi, vana inimene. Risti kogudus ei olnud sinodi liigete vastuvõtmiseks muud teinud, kui söögikraami muretsenud. Laupäeval, 19. juunil pidasime sinodit kella ½ 10 hom. kunni kella 4ni p. l. Risti saadikud puudusid. Natukeseks ajaks tuli nõukogu esimees ja veel üks mees sinodile. Näha oli, et Risti saadikutele sinodile tulek liig raske pidi olema! Imelikud inimesed! Nende õpetaja on ka imelik. Nüüd on ta praost H. Põld´i „vaba sinodi” põhikirja omale kogudusele kaela määrinud. Kartes, et mina viimaks rahvale nende väärsammu ära seletan pühapäevases jutluses, ei läinud Schvartz pühapäeval mitte Nõvale, kus praost ühes Liiv´iga visitatsiooni pidas. Praost oli Schvartz´i peale päris pahane, et ta Nõvale ei sõitnud.

Pühapäeval pidasin mina Risti kirikus jutluse, õp. Lesta pihtikõne. Muu osa talitas osalt Schvartz ise, osalt Lesta. Ära kuuldes minu jutlust, ütles Schvartz: „Ei tea, kuidas küll Jumal mulle võiks andeks anda, et ma ühes praostiga mitte Nõvale ei läinud!” Praost ühes Liiv´iga sõitsid sinna (22. versta maad.) Schvartzi hobusega. Meie kõndisime 3-4 versta, mis kirikumõisast kirikuni on, jala. Ristirahvas selle eest hoolitsenud ei olnud, et külalisi seda kaunis pikka maad sõidutada. Pärast jumalateenistust sõin ühes Lesta ja Paldiski köster Grep´iga lõunat Risti apteekri Maltzi[1] juures. See oli, nagu kohe selgus, sel ajal Oudovas, kui mina seal olin; on üks saksastatud Eesti perekond. Ma fotografeerisin ka kirikut ja ümbrust. Laupäeval oli Grep´iga Vihterpalu surnuaial käinud vanu ristisid otsimas. Seal fotografeerisin ka: ühe risti ja 2 paari künnihärgi. Vihterpalu surnuaial leidsin ühe rootsiaegse risti pealkirjaga alumisel osal:

WASSAMAHANS
MOLLER
THO(M)AS WASSA
MAMOLLERIST
ERSCLAGEN
1638

Leidsin Vihterpalu surnuaial ka ühe rootsiaegsete ristide eeskujul valmistatud uuema risti:

SIN HINGAB IUMMALA RAHHOGA
WIHHTERPALLO KÄRNER / SAMUEL
PALMKRON / SÜNDINUD 1795 / SEL 24
AUGUST / SURNUD 1855 / SEL 30 MÄRZ

Risti köster Joh. Dunkel ütles, et veel üks kolmas rootsiaegse näoga rist, kuid uuemast ajast, Vihterpalu surnuaial leiduvat. Risti kiriku juures, ukse kõrval seina ääres leidsin ühe risti:

WORTSOSO TONNIS GESCATEN
ANNO 1611 DEN 1 DECEMBER

Need sõnad on risti rattal. Teisi rootsiaegseid riste ei leidnud. Ilmasõja ja Eesti vabadussõja ohvrite mäletuseks on Ristil 18000 margaga rist püstitatud ohvrite nimega õp. Bidderi ajal. Vist viimase asjaolu pärast, s. o., et Saksa õpetaja Bidder ametis oli, on selle auristi pealkiri vigane saanud. Nimelt on seal üks piiblisalm nõnda kirjutatud: „Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest. Joh. 15.13”.

Pühapäeva, 20. juuni õhtul kell ½ 10, kui Risti kirikumõisas õhtust sõime, tuli korraga omnibusi juht sinna. Omnibus õhtul ei pidanud küll Vasalemma minema, aga suur omnibus, millega reedel sõitsime, oli seekord sõiduvõimetuks muutunud ja sellepärast oli käimas üks vähem omnibus. Sellega pidi juht Vasalemma sõitma. Kolm sõitjat oli juba, kuid sellest oli liig vähe. Juht kutsus meid kaasa. Mina otsustasin kohe sõita, ka õp. Lesta ja köster Grep. Praost Thomson sõitis ka meiega, üksnes õp. Liiv jäi hommikuks Ristile. Kaseperest kõlistasin ma koju, et ma juba öösel tulen ja Lesta ühes Grepiga öömajale tulevad. Vasalemmas tuli meil paar tundi rongi oodata. Kell ¾ 1 öösel jõudis rong Keila. Et ma Ristilt kaasa sain ka andmeid Risti koguduse ajaloole, siis oli ühes ülalnimetatud asjadega Ristil käimine üsna huvitav.

Ilmad olid jahedavõitu. Vasalemmas oli reede öösel vastu laupäeva öökülm kurgitki ära näpistanud.  Laupäeval Vihterpalu surnuaial käies saime natuke vihma. Pühapäeval sadas ka paar väikest hoogu, mis tolmu kinni lõi. Siiski tolmas tee Risti ja Vasalemma vahel mõnes kohas. Vasalemma ja Keila pool oli juba rohkem sadanud ja lombid teel.


[1]Alfred Maltz, proviisor; 1902-07 Viljandi apteegi juhataja, Rohuteadlaste Koja 
liige.

Keilas, 25. juunil 1926

Ilmad on jällegi soojemad, kuid üle +16◦R soojus ei ole tõusnud. Maa januneb vihma järele, sest kanged tuuled on maapinna üsna ära kuivatanud.

Jaanilaupäeva õhtul pühitses Keila Tuletõrje Selts oma 25. a. juubeli aktusega kirikuplatsil ja pidusöögiga seltsimajas. Mina ja Hilda olime ka pidustustele kutsutud. Aktus algas kell ½ 9 õhtul paraadiga, mille vastuvõtmise järele kohe mulle sõna anti, et aktus ka vaimuliku ilme oleks omandanud. Ma kõnelesin nõnda:

„Keila Ev. Luth. usu koguduse õpetajana tervitan Keila Tuletõrje Seltsi nagu ühendust, millel veerandaastasajapikkune seltskondline töö seljataga. Veerand aastasada on inimese eluaega võrreldes üsna pikk aeg. See aeg on mõndagi armast seltsimeest hauda viinud, mõnegi aga ka meie ellu juure toonud. Veerand aastasaja jooksul on tehtud ka mõndagi ära, mis pikemaks jääb peatuma; on liikuma pandud mõnigi asi, mis veeremast ei lakka. Tuletõrje Selts asutati kaasinimeste teenimiseks. Veerand aastasada on võidudki teenida teisi, kasvatada üksteist ja iseendid. Öeldakse, et tervet loomulikku elu juhtivat võitlus olemise eest: igaüks katsub katsub teisest ette jõuda, et enesele eluvõimalusi luua ka siis, kui teine peab kõik omad eluvõimalused sealjuures kaotama. Seltskondlik olemine ei ole aga mitte selle hirmsa eluvõitluse teenistuses, vaid just vastuoksa – seltskondlik töö tahab iga oma liiget rakendada teiste teenistusse, et teisi aidata, kellele abi tarvis on. Tuletõrjujad peavad nii mõnigi kord sellepoolest oma kaasinimesi aitama. Kõige selle poolest lähevad kokku Tuletõrje seltsi aade ja kiriku aated. Kirik kuulutab ligimese armastust ja ligimeste teenimist, sedasama, mis on ka seltskondliku ühenduse ülesanne. Nõnda on ka võinud mõnigi kord mõlemad – Tuletõrje Selts ja kirik – käsikäes käia. Nii mitu korda on selts oma elust väsinud liikmeid kirikusse kannud ja kirik on oma „head teed!” neile kaasa hüüdnud nende viimsel teel. Aga ka teistelgi juhtumistel on kirik võinud vististi oma heade soovidega seltsi vastu esineda. Selts on ka omaltpoolt kirikule vastutulelik olnud. Nii mõnigi kord on seltsi muusikakoor kirikusse toonud ülendavaid helisid. Ma soovin, et see hea käsi käes käimine ka edaspidi kestab. Elagu üksteise aitamise ja teine teise teenimise aade ikka Keila Tuletõrje Seltsis! Elagu, kasvagu, õitsegu ja kandku rohket vilja juubilar! Kaua aastaid andku temale võimalust edurikkalt töötada suur Jumal, kes ainuüksi on armastus ja seda tundmust istutab ka inimeste südametesse, nõnda et nad hakkavad üksteise käekäigust osa võtma, üksteist toetades ja juhatades kõige ilusa, kauni ja hea poole.

Kui ükskord tuleb 50. aastane Seltsi juubel, siis ei ole küll vististi nii mitmeid meie hulgast enam siin elavate maa peal liikumas, kuid ma soovin, et niisamasugune teenimise ja üksteise aitamise aade sealtki edasi viiks 75. a. ja 100. a. juubeli poole. Veel kord: olgu südamest tervitatud juubilar!”

Minu järele kõneles alevivanem, Tuletõrjujate Liidu juhatus, üksikute seltside saadikud, Keila Tuletõrjujate Seltsi esimees, politseikommissar Mattiesen ja Keila seltside esitajad. Üksikud esitajad tagusid  ka oma naelu seltsi lipuvardasse. Umbes kell 10 õhtul, kui tuletõrjujad rongikäigu olid teinud läbi Keila alevi, algas seltsimajas pidusöök. Mind ja Hildat oli paigutatud esimestele kohtadele. Pidusöök oli päris hea, oli ka õlut, veini j.n.e. Igavaks läksid lauakõned, mida liig palju ja peaaegu ilma sisuta peeti. Saal, kus pidusöök peeti, oli ehitud. Kell ¼ 2 öösel lahkusime meie, meiega ühes ka alevivanem, apteeker Sarmo j.n.e. Esimees saatis meid uksest välja. Teised olid vist kella 8ni hommikul piduruumis olnud.

Eila pidasin surnuaiapüha jutluse. 2000 laululehte trükiti tänavu ristitute, maetute ja laulatatute nimedega. Neist lehtedest jäi küll vast 300 järele, kuid kassa saab puhastkasu umbes 9000 marka. Rahvast oli väga palju. Keila baptistide trükikoda trükkis meie 8 leheküljelised laululehed odavasti – 2000 margaga.

Meil olid eila külalised: endine Oudova köster J. Sori ühes oma abikaasa ja tütre Almaga. Alide oli ka meil. Proua Jacobsenil oli sünnipäev. Hilda jäi ise Soride seltsi ja saatis mind Alidega kella 6 paiku proua Jacobsenile torti viima. Meie läksime. Kell 9 sõitsid Sorid Keilast Tallinna. Mina käisin vaksalis ühes Jacobseniga, saatsin Sorid ära ja nüüd sõitis vaksalist ka Hilda Jacobsenide juure. Sinna jäime üle kesköö, kunni ka Alide Tallinna sõitis. Vahepeal oli meil üks juhtumine. Jacobsen laskis meie hobuse lahti võtta ja oma koplisse panna. Seal oli meie hobune Jacobseni hobusega möllama hakkanud, ja lõppeks jooksnud nad mõlemad alevisse. Keila mäel oli politseinik nad kinni pidanud ja Jacobseni tüdruk sai sellelt hobused kätte. Meie aga olime ilmaaegu ärevuses. Jacobseni juures sõime ka õhtust; seal oli õige hea olla. Mul oli õhuke kuub seljas, öösel koju sõites oli sellepärast natuke külm.

Täna pidasin leeritunnid ära, seadsin kantselei korda ja käisin lastega tee ääres maasikaid otsimas. Neid saime juba mõne päeva eest. Iseäranis maias maasikate peale on Viktor.

Keilas, 28. juunil 1926

Laupäeva, 26. juuni hommikul sõitsin Hildaga Tallinna. Peatusime õp. Sternfeldti juures. Pärast lõunat käisin seal vannis ja ruttasin siis kohe vaksalisse. Ma sõitsin kell ½ 4 p.l. Rakvere poole; Hilda sõitis õhtul koju tagasi. Enne kella 7 p.l. olin Rakveres. Õp. Pallon oli viimase kirikupäeva ajal mind nimelt kutsunud jutlust pidama ja nüüd ma läksingi. Pallon oli mul vaksalis oma kutsariga vastas. Sõitsime õpetajamajasse, kuhu vaksalist küll saab 2 versta. Õpetajamaja või kirikumõis asub keset linna. Kirikumõisa maad on peaaegu tervelt nüüd ära võetud, Palloni käes on aed ja paar vakamaad maad. Endise kirikumõisamaa peale ehitatakse maju. Ka Virumaa vabadussõja monument on endise kirikumõisamaa peal. Kui Rakveresse sain, sadas vihma. Õhtu eel läks ilm ilusaks, nõnda et saime aias käia, aia ääres jooksvast ajast üle minna ja vabadussõja monumenti vaadelda. Pühapäeval algas jumalateenistus punkt kell 10. Ma pidasin jutluse. Oli leerilaste püha. Pärast jumalateenistust rääkisin mõne virumaalasega õpetajamajas, kantseleis. Siis tuli lõuna. Õpetajaproua on kopsuhaige*). Teda nägin esimest korda lõunalaual; ilusa ilma pärast oli proua ikkagi üles tõusnud. Pärast lõunat sõitis õp. Pallon (olin Palloniga ühel ajal ülikoolis) maale jumalateenistust pidama. Mina istusin veel õpetajamaja aias ja ajasin juttu õpetajaproua ja selle emaga. Kell ½ 4 p.l. sõitsin õpetajamajast vaksali poole. Teel vaatlesin Rakvere linna, mis osutus üsna suureks, tuletab mulle Valka meele. Rakveres näis olevat üsna palju kauplusi. Seal olevat ka 5 keskkooli. Igatahes ei olnud Rakvere linn mulle mitte vastumeelt. Kell 4,05 p.l. sõitis rong Tapa poole. Tapal tuli ümber istuda ja kell ¼ 9 õhtul olin Tallinnas. Kell 9 õhtul jõudsin Nõmmele Leib´i juure, kuhu ööseks jäin. Õhtul käisin Leib´iga Nõmmet mööda jalutamas – käisime rinnalastekodu ja kopsuhaigete sanatooriumi juures, mis on Pääsküla pool küljes. Tibas natuke vihma. Öösel kuulsin vihma sadavat katusele. Täna hommikul sadas uduvihma, kui „Hiiult” elektrirongile istusime (Leib tuli mind Nõmme jaama saatma) ja „Nõmmele”, s.o. Tallinna poole tagasi sõitsime. Haapsalu rongiga sõitsin Nõmmelt Keila, seega jälle Leib´i majast mööda (Hiiul see rong ju ei peatu). Keila vennaste kogudusel oli palvemajas aastakoosolek. Õpetaja H. Hansson sõitis sellele koosolekule, aga enne palvemajasse minekut tuli ta meile kirikumõisa magama. Hilda oli vaksalisse mulle vastu tulnud; ta viis mu asjad ja Hanssoni koju, mina aga läksin kohe palvemaija, pidasin seal tervituskõne ja läksin leeritundi. Terve pärastlõunane aeg kulus mul kantselei peale ära.

*) Ta suri 1927. a.

Keilas, 29. juunil 1926

Ilmad on küll ilusad, soojad ka, aga mitte palavad (+16◦R vilus). Ma käisin täna jällegi tütretega jõe ääres ja püüdsin 16 vähka. Tütred sulistasid ka suure lõbuga jões. Väike Hilda käis jõestki läbi.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai <***> Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember