1926. aasta aprill

Jaanuar *** Veebruar *** Märts <***> Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, Suurel Neljapäeval, 1. aprillil 1926

Täna ja eila sulatas juba nõnda, et lumi silmnähtavalt väheneb. Eila oli kunni +5°R vilus. Lapsed said täna terve pudelitäie vahtramahla. Väike Hilda oli aias hange vajunud ja ei ole üht jalga ise enam lumest välja tõmmata jõudnud; toodud siis labidas ja kaevatud välja!

Mul oli täna väga kibe tööpäev. Hommikul kihlasin ühe pruutpaari ja õiendasin muid kantselei asju, siis oli kirikus jumalateenistus üle 200 inimesega armulaual ja ma matsin 2 surnut. Kiriku juurest sõitsin kohe Tuula, kus ühe lapse ristisin ja maja õnnistasin. Sealt sõitsin koju, kus jälle ühe pruutpaari kihlasin ja kantseleiasju õiendasin. Siis sõitsin õhtuse rongiga Vasalemma, kus hobusega paar versta edasi Maeru sõitsin haige juure. Umbes kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju üsna väsinult.

Keilas, Suurel Reedel, 2. aprillil 1926

Täna suuremat ei sulatanud. Oli päeval kõigest +1°R vilus. Ilm oli pilves. Kirikus oli rahvast võrdlemisi rohkesti, aga enam jagu neist oli jalarahvas. Oli üks surnu matta: üks noor naine, kes teise, surnud lapse sünnitamisel verejooksu kätte ära suri. Mehel, kes esimese, 14. kuuse lapsega maha jäi, on igatahes Suure Reede tundmus hinges. Mees on ingerlane, kes Eesti vabadussõja ajal Eestisse sattus ja siia põllutööle jäi; ta on omastest lahutatud ja nüüd veel oma väikese lapsega üksinda. Ta kaebas mulle: „Siis poleks veel ju häda nii suur, kui ma omas kodus oleksin, aga nüüd olen võõraste juures!“

Et ilm pilves on, siis mõjub see rõhuvalt ka meeleolu peale. Igatahes on täna võrdlemisi igav. Kell  ¼ 2 jõudsin kirikust koju. Ma läksin kirikusse jala, aga tulin saaniga.

Kolmapäeval, 31. märtsil kaevati kohtuvõimude korraldusel üks surnu välja, kes 9 aasta eest (1917. a. märtsikuus) mõrtsukate poolt ära tapeti ja kelle mõrtsukad alles nüüd avalikuks said. Surnu pealuu võeti hauast kaasa nagu asitõendus.

Keilas, Teisel Ülestõusmise pühal, 5. aprillil 1926

On viimane lumetee. Juba on paiguti tee täiesti paljas, ometi saab ikka veel kuidagi viisi saaniga läbi. Eila õhtul käisime – mina , Hilda, tütred ja Alide – Dr. Greenbergi perekonnas Kumna mõisas õhtusöögil. Peale meie olid seal Bohl´id ja suurärimees Tuberg[1] oma proua, tütre ja väimehe Kuljusega. Mängiti seltskondlikke mängusid pantide lunastamisega; mina mängust osa ei võtnud – tunnen, nagu oleksin liig vana, olgugi et aastate poolest minust vanemad inimesed mängisid. Õhtusöök oli väga mitmekesine; iseäraliseks numbriks oli 3 torti. Mina katsusin võimalikult vähem süüa, et tänast päeva kergemini mööda saata. Umbes kell 12 õhtul sain magama. Täna kell ½ 8 hom. olin juba üleval. Enne jumalateenistust laulatasin kantseleis ühe paari. Kirikus matsin 2 surnut ja laulatasin 3 paari. Kodus kantseleis laulatasin siis jälle 2 paari ja Kloogal ühe paari.


[1]Anton Tuberg (1876-1943), suurärimees. 1894-1900 kantseleikirjutaja Raplas ja 
Keilas; 1900-11 Keila vallasekretär; 1911 kaupluse ja majade omanik Keilas; 
1919 Tallinnas kaubamaja Rumberg, Tuberg ja Ko asutaja ja osanik; Keila 
Tuletõrjeühingu asutaja ja auliige; osales aktiivselt mitmesuguste seltside 
tegevuses.

Keilas, viimasel Ülestõusmise pühal, 6. aprillil 1926

Pühade laupäeval sain Jacobseni käest kirja. Jacobsen on nüüd juba vabariigi valitsuse poolt Rakvere – Paide prefektiks kinnitatud. Jacobsen tundvat ennast Rakveres päris hästi. Väljavaated ka korteri ja üldse olukorra suhtes olevat kaunis head. Korra Tallinnas käies saanud Jacobsen teel kokku Einbundiga, kes lahke olnud ja Jacobsenile veel Narva prefektuuri juure anda lubanud. Prefektide palk pidavat tulema 24 000 marka kuus, s. o. palju kõrgem kui nüüdsel neljal politsei – inspektori nimekandjal. Praegused politsei – inspektorid ei olevat muud kui peavalitsuse sekretäärid või lauaülemad, ilma ühegi iseseisvuseta. Nõnda ei ole uue, praeguse politsei koosseisu järele inspektorist prefektist saamine mitte alandamine, vaid õieti ülendamine. Jacobsen olnud korra koos ka Rakvere õpetaja Pallon´iga[1], kellega nad minust rääkinud. Jacobsen lubab mulle suvel Viru randa näidata.


[1]Egon Leonhard Pallon (1894-1968), vaimulik. 1921-36 Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja; 
võitles Vabadussõjas Landesveeri koosseisus ning 1930ndatel osales natsionaalsotsialistlikus 
Saksa Klubis, mille eest teda karistati tingimisi vangistusega; 1936 siirdus Saksamaale.

Keilas, 8. aprillil 1926

Käisin täna Hildaga jällegi Tallinnas. Kõige pealt läksime Tallinnas hommikul turule suitsuräimi, suitsukilu ja juustu ostma. Siis läks Hilda oma asju korraldama – muu seas ka proua Jacobseni juure – ja mina jälle praost Thomsoni juure Tallmeisteri asja uurima. Hintzer ei olnud täna mitte koosolekul, sest ta pidi Tartus olema. Oli meile Püha Vaimu koguduse asjade pärast kaebamas üks selle koguduse liige Orav, kes üsna asjalikult kõneles. Ta ütles, et Tallmeister´i peaviga olevat upsakus; Püha Vaimu koguduse kantseleis olevat ühtepuhku kuulda kärkimist ja võidavat näha inimesi, kes nuttes õpetaja juurest välja tulevat; Tallmeister käivat kõrgilt inimestega ümber ja pidavat ennast ilmeksimatuks. Ometi on kõige selle peale vaatamata Tallmeisteril suur poolehoidjate arv.

Püha Vaimu koguduses oli 11. märtsil s. a. peakoosolek, mis õige mürarikas oli olnud Tallmeisteri vastaste vastu; see koosolek võttis ka Tallmeisteri kokkuseatud koguduse põhikirja vastu. See põhikiri ei ole mitte niisugusel usutunnistuslisel alusel kui üldkiriku oma, mis kirikupäeva poolt vastu võeti. Sellel koosolekul ei ole Tallmeisteri vastaseid palju suudki lahti teha lastud. Nüüd on hulk protestikirju saadetud konsistooriumile palvega, seda koosolekut tühistada, sest ka allealised hääletanud kaasa ja teisigi vormivigu tehtud. Konsistoorium nõudis Püha Vaimu koguduse juhatuselt ja õpetajalt vastust nende asjade kohta, mille peale kaebati. Vastus oli muidugi üliosavasti kokku seatud, muu seas öeldakse mürategemise kohta, et see nii hukkamõistetav ei olevatki, kuna kirikupäev ise selleks eeskuju olevat annud! Muidugi hakkab nüüd konsistoorium veel tunnistajaid üle kuulama, kas koguduse täiskogu koosolekul tõesti ka allealised on kaasa hääletanud. Saab näha, mis tuleb.

Püha Vaimu kogudus saatis konsistooriumile ühes vastusega ka oma „üksikkoguduse“ põhikirja palvega seda siseministeeriumile edasi saata kinnitamiseks. Konsistoorium muidugi edasi ei saada, vaid saadab Püha Vaimu kogudusele tagasi.

Maikuus tuleme Tallmeisteri asjus uuesti kokku.

Lõunat sõime Leib´i juures. Kell 7 õhtul jõudsime koju.

Keilas, 11. aprillil 1926

Reedel, 9. aprillil käisin Harku Mäekülas haige juures. Mind kutsuti telefoniga. Oli üks vaene lesknaine väikeste lastega. Sellele oli see õnneks, et mul telefon on: tema küll ei oleks suutnud kedagi palgata, kes mind siit oleks kutsuma tulnud. Ma arvan, et vaesus oli ka põhjuseks, et mulle selle sõidu eest raha ei pakutudki; muidugi ei oleks ma ka pakkumise korral mitte võtnudki. Telefoneeriti mulle Harku koloniist ja vististi jäi seegi kroonukuluks. Nõnda on rahvale ikka kasuks, et kogudus mulle telefoni seada laskis.

Terve reedine päev oli kibe tööpäev – käis palju inimesi tunnistusi otsimas. Õhtul olin Hildaga Bohl´ide juures õhtusöögil; oli seal nagu alati väga hea olla.

Eila ei käinud rohkem kui üksainus inimene koguduse asjus. Täna oli armulauapüha, kuid ei olnud kümmetki inimest armulaual.

Kolmapäeval, 7. aprillil matsin ühes Saksa praost Mühlen´iga[1] endise Voore mõisa omaniku Alfred v. Zur Mühlen´i. Elas ta viimasel ajal kehvalt; temale ei antud omast mõisast maadki mitte. Kindral Larka võttis ka tema maja käest ära „seaduse ja õiguse nimel“. Mühlen elas siis ühes väikeses majas. Tal pidi olema palju endise aja mälestusi. Ma tahtsin teda küll vaatama minna, aga surm viis mehe enne ära. Mühlen oli üks neist vähestest, kes oma varanduse kaotas Eesti Vabariigi uue seaduse läbi, kuid siiski vaikne oli ja ei kaebanud. Ta oli heasüdamline inimene. Alkoholi tarvitas ta aga palju, vaatamata oma isegi viletsa tervise peale.


[1]Konrad Johann Gottwald von zur Mühlen (1868-1945), vaimulik. 1895-1900 Järva – Peetri 
koguduse õpetaja; 1909-1939 Tallinna Niguliste koguduse õpetaja; 1911-1919 Konsistooriumi assessor; 
1921-1939 Saksa praostkonna praost ja ajalehe „Deutscehes Kirchenblatti“ väljaandja;
1939 siirdus Saksamaale.

Keilas, 12. aprillil 1926

Eila käisin Vanamõisas ühes raudteevahimajas haigele armulauda andmas. Vaevane oli saanisõit, veel vaevasem oleks olnud vankriga. Väga pikkamööda sulab lumi. Tuul on peaaegu alati külmast kohast. Päikese käes sulatab, öösel külmetab.

Lapsed joovad igal õhtul vahtramahla, mida saame ligikaudu pudelitäie.

Leskproua Meyendorff oma tütre Maria ja pojatütre, näitleja Arbanina tütrega, oli meil täna kohvil. Neid huvitavad minu päevapildid.

Keilas, 13. aprillil 1926

Sõitsin tänavu esimest korda vankriga, nimelt käisin Hildat, kes Tallinnas asjata käis uut teenijat kauplemas, rongilt ära toomas. Keila alevivahe on lumest paljas, paiguti ka tee alevi ja kirikumõisa vahel. Kirikumõisa tänavasse pöördudes vajus üks ratas sügavasse lumme ja teiselt poolt tõusis ratas õhku, nõnda et peaaegu oleksime ümber läinud. Kahel ööl on lund sadanud nõnda, et hommikul maa lumest valge oli. Päeval sulab nõnda, et maa jällegi kirjuks läheb.

Homme tuleb mul Joale haige juure sõita; soovitati saaniga sõita. Jällegi kutsuti mind telefoniga. On seal Meremõisas üks vallavaene suremas, ammugi juba vähjatõbes; ta oleks võinud mind küll juba ennemalt kutsuda lasta, aga ei, just tee lagunemise ajal tuleb haigetel iseäraline tahtmine armulauda saada, minu pärast ei küsi keegi mitte, kas mul võimalik läbi peaseda või mitte!

Keilas, 15. aprillil 1926

Joasõidul tuli mul eila 2-3 versta jala kõndida saani kõrval. Hommikul minnes ei olnud kõndimisel viga, sest maa oli külmetanud, aga õhtupoolikul tagasisõidul oli üsna tegemine, sest sitke pori kiskus kalossid jalast ära!

Joa kosk oli õige ilus. Ta oli alles jäätanud, aga juba purskas mõnes kohas jääkaane alt mõni veejuga. Ilus oli üks jääkoobas oma mustendava suuga ka ripnevate jääpurikatega. Kahjuks ei saanud kosest rohkem ülesvõtteid teha, kui ainult ühe: kui Joale jõudsin, paistis päike just kose kohal, kuna kosk ise varju jäi; varsti aga läks päike pilve alla.

Valitseja Riimann´iga käisime haige naisterahva juures Meremõisas, siis sõin Riimann´i juures lõunat. Pärast lõunat sõitsin Riimann´iga Türisalusse vanaproua Pirmat vaatama. See on Riimanni ämm ja ta oli talvel kaua aega haige. Pirma juures jõime kohvi. Pirma andis mulle kaasa purgitäis hapuid seeni Hilda jaoks.

Olin kodust ära kella ½ 9 hom. kunni kella ½ 8 ni õhtul.

Oli täna esimene päev kevadi nägu: vilus oli keskpäeval +7°R.

Käisin täna alevis ja sain Kulp´i käest muu seas 2 pilti maaslamavaist joodikutest, neist kahest, kes mulle korra pakkusid verist ristimisteadet. Mehed olevat kolm päeva soolaputkas olnud. Kulp on kange pildistama iseäralikku sündmusi. Korra, 1922. a., võttis ta üles baptistlaste ristimise Keila jões: ta oli sellest õige mitu pilti teinud, nõnda et täieliku ettekujutuse saab baptistlaste ristimisest. Korra ma lasksin teda kirikutornist Keila laada üles võtta. Kulp on päevapiltnik, peaasjalikult aga kellassepp. Ühtlasi juhatab ta ka laulukoori. Ta on juba üle 50 aasta vana. Maastikkude jaoks on temal fotografeerimisel hea silm. Ta fotografeerib sagedasti üksnes asjaarmastuse pärast, et mõnda huvitavat looduse momenti tabada, s. o., ka seal, kus pildistamine igapäevast leiba juure ei too, vaid ennem seda vähendab.

Keilas, 16. Aprillil 1926

Täna oli juba +10◦R vilus! Lumi sulab nüüd üsna kiiresti. Meie värava juure oli üsna palju vett kogunenud. Ma kaevasin suure vaevaga kraavi läbi lumehange ja lasksin vee läbi õue aeda: jooksis nagu väike ojakene. Viktor ja väike Hilda vaatasid pealt, kui ma kaevasin; korra oli ka Hilda väljas ja kaevas. Ellinor oli toas, sest tema on haige; juba eila õhtul oli tal palavik 37,8; täna õhtupoolikul tõusis palavik: praegu, kell ¼ 6 on tal 38,8. Ellinor ütleb enesel kaela valutavat.

Homme on Pääskülas ühe minu kirikunõukogu liikme, Juhan Voormann´i tütre laulatus. Peigmees kutsus mind koju laulatama. Ma olin nõus ka minema, kuid praegu ei ole ei saani – ega  vankriteed. Kuna kell 5 p. l. laulatus tuleb, siis ei ole võimalik ka rongisid tarvitada: ma peaksin siit hommikul enne kella 8 välja sõitma ja saaksin tagasi alles järgmisel hommikul peale kella 9. Ma saadan sellepärast enese asemel Nõmme õpetaja Eilart´i. Ma rääkisin telefoniga Eilart´i ja pruudi isaga juba läbi, nõnda et vabanen sõidust, mis väga võimalikult vankri katki oleks murdnud. Pool teed olevat küll juba päris hea vankritee, aga pool on ei seda ega teist. Hea meelega ei jäta ma küll ühtki oma peale võetud kohustust täitmata; siin küll ei jää täitmata mitte, sest Eilart teeb minu asemel.

Sain täna isalt pikema vaheaja järele kirja:

„Armas Ado!

Tahtsid Moori Jaanist teada. Mina kirjutasin Sulle, et uurija lõpetas oma uurimise. Et tema aga mingit süüdi Jaanist ei leidnud, siis andis tema selle asja edasi prokurööri kätte. Prokuröör ei leidnud ka mingit süüdi ja andis seda kõik kohtu kätte ära lõpetamiseks. Nüüd sellel aprillikuul lõpetab kohus kõik, nii et Jaanil pole kohtusse minekut, ja annab Jaanile tunnistuse välja. Nii siis võib Jaan kassast raha nõudma hakata. On kuulda, et kassa ka kuu aega veel kinni peab, enne kui raha maksab.

Moorile on tänavu jälle palju saepakkusid veetud, on jälle palju tööd. Ka Varese Koppel on mitusada pakku sinna toonud laudadeks lõikamiseks. Saekaater on juba Pohrt´i vabrikus valmis; ei saa enne kätte, kui kassast raha saab: siis maksab ära ja toob kaatri koju. Nii on masina ja katlaga lugu: katla rattad on alles Tallinnas; kui raha saab, siis toob need sealt ja toob siis masina ja ka katla Võidu Piimalt koju. Siis seab nii, et saab laudu lõikama hakata.

Küll olen mina Jaani pärast suurt muret ja piina saanud tunda, nii et kõik juuksekarvad on halliks läinud! Ma olen ju tema võla vastutaja: mina pean teadma, kust tulevad need suured võlaprotsendid.

Praegu oleme meie kõik terved ja oleme neljakesi Naanul. Mina olen poiss ja mamma tüdruk. Teid kõiki tervitades – jumalaga – isa.”

Kiri on Naanul 14. aprillil 1926. a. kirjutatud. Praegu on Naanu talu tegelikult minu venna Viktori käes. Seega on Viktor peremees, Viktori naine perenaine, kuna minu vanemad on just nagu teenijad.

Ma rõõmustan, et Viljandi kaabakad Jaani mitte ei suutnud sisse vedada. Peaks Jaanil nüüd ometi õnneks minema ennast peal vee hoida, nõnda et ta võlgadest lahti saaks, ilma et tal Moori talu oleks tarvis ära müüa. Ei oleks tal nelja aasta eest sugugi maksnud masinaid muretsema hakata. Suur tükk ajab suu lõhki. Mis on Jaan kõigest sellest saanud, et ta võla peale masinad soetas? Üksnes pankasid on ta pidanud orjama, neile kõrgeid laenuprotsente makstes. Sinnajuure tuleb veel 1 ½ kuud, mida ta vangimajas pidi olema.

Keilas, 17. Aprillil 1926

Oli veelgi soojem päev: keskpäeval oli vilus koguni juba +11 ½ ◦R. Õhtupoolikul hakkas jällegi lumevee oja õuest läbima. Vahtramahla sai tuntavalt vähem juba.

„Laste Rõõm´us” N◦4 on minu jutt „Kalapüük”. Ka sellele on paar pilti tehtud kellegi Ha – Ve poolt. Väga head need pildid küll seekord ei ole, aga nad aitavad siiski juttu elustada, sest lapsed ju tahavad pilte.

Keilas, 18. Aprillil 1926

Tuul oli juba jällegi põhjast ja soojust tuntavalt vähem. Üle +7◦R ei olnudki. Kirikus oli palju jalainimesi. Tuula teel, Keila mõisa lähedal, olevat ühes kohas vesi juba hobuse rinnust saadik. Keila jõgi on vett täis. Jõest jookseb juba kirikumõisa heinamaale. Jää on ka liikuma hakkanud, aga päris jääminekut veel ei ole.

Olen üsna väsinud, kuigi täna pärast jumalateenistust üksnes matused olid. Öösel ei saanud magada. Alide sõitis eila meile kange kõrvavaluga; et temale paremat magamisaset muretseda, tulid lapsed meie juure magama. Meie tubades on aga lutikaid, iseäranis minu aseme läheduses. Väike Hilda magas minu juures; temale tulid lutikad kallale ja ta vähkres öö otsa, nõnda et ma silmagi kinni ei saanud.

Hiljuti kuulsin kellegi käest, et lutikad juba õpetaja Ficki ajal neis tubades olnud. Oleme küll võidelnud nende vastu, neid hävitades ja äädikapiiritusega valades, kuid asjata. Tänavu tahetakse neid tubasid remonteerida – peaks ometi neist vastikutest loomadest lahti saama.

Keilas, 19. Aprillil 1926

Korraga tuli meile eila õhtupoolikul mõte täna Tallinna sõita ja tütreid kaasa võtta. Viktor ütles küll: „Ma tahan kah!” kuid teda meie ikka veel ei võta kaasa. Väike Hilda ja Ellinor tõusid täna hommikul kella 6 ajal otsekohe üles, kui vanamamma neid ajas. Mina läksin vaksalisse jala, Hilda lastega ja teenija sõitis vankriga. Tallinnas läksime kohe õpetaja Sternfeldti korterisse, kus kohvi jõime ja lapsed mängima jäid. Mina käisin õp. Sternfeldtiga „Päevalehe” ärijuhi juures honoraari järel. Sain Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu arvustuse ja „Laste Rõõmus” ilmunud „Kalapüük” eest 2017 marka. Siis fotografeeriti Sternfeldti juures lapsi ja söödi lõunat. Pärast lõunat läksime kõik linna, kauplustesse ostma, ka meie lapsed läksid Hildaga. Pärast oli Sternfeldtide juures kohvilaud kaetud; ka õpetaja Kubu perekond oli seal. Oligi varsti aeg käes rongi peale minna. Uibopuu kaudu sain teada, et minu juttudele „Laste Rõõmus” üks Vestholmi gümnaasiumi õpilane joonistused on teinud.

Keila jões on väga suur vesi. Igatahes ei ole ma siin suuremat vett näinudki mitte.

Keilas, 20. Aprillil 1926

Sain täna Jaanilt kirja, mis Mooril 17. aprillil 1926. a. kirjutatud:
„Armas vend!
Pole Sulle enam hulk aega kirjutanud ega Sinult kirja saanud. Olin kirjutamises vist laisk, kuid peapõhjus oli meeletusk, nii et kellegiga ei tahtnud tegemist teha. Nüüd on minu süüdistus asi, mis politsei mulle kaela sepitses, lõpetatud ja meeleolu rõõmsam.
Saadan Sulle ka ärakirja kohtuotsusest lõpetamise üle, siin ta on:
„ Ärakiri
Akt N◦163/26
Otsus.
1926. a. aprillikuu 10. päeval Viljandi – Pärnu Rahukogu omal korraldaval istungil, millest osa võtsivad:
Abiesimees: J. Depman.
Alalised liikmed: A. Müristaja, A. Vihvelin.
Prokurör: J. Putnik ja sekretäri G. Terien´i juuresolekul, kuulas ära prokuröri J. Putnik´u ettekannet 20. veebruar. 1926. a. N◦1032 all, kriminal kohtupidamise seaduse § 523 põhjal ettepandud Jaan Jaani p. Köögardal´i veski põlemise asjas N. S. § 1609 järele ja prokuröri suusõnalist arvamist asjaäralõpetamise kohta ära kuulates ja käesoleva asja olusid läbi harutades, ja ühinedes prokuröri abi arvamisega Kr. Kp. S. §§ 518 ja 523 põhjal otsustas:
Jaan Jaani p. Köögardal´i vastu tõstetud süüdistus N. S §§ 13 ja 1612 põhjal ära lõpetada.
Tõkke abinõu tema kohta ära muuta. Kohtu kulud Riigi kanda võtta. Asitõendused akti juure jätta.
Alguskirjale alla kirjutanud: J. Depman, A. Müristaja, Vihvelin. Alguskirjaga õige: sekretär Terien. Kuulutus asja lõpetamise üle välja pandud 12. aprillil 1926. a. N◦163 all.
(Tempel).
Käesolev ärakiri on välja antud J. J. Köögardalile tema sellekohase palve peale. Kantselei maks 50 m. on tasutud.
(Tempel). Viljandis 16. apr. 1926. a.
N◦163
Viljandi – Pärnu Rahukogu kriminal osak. juhataja: (allkiri)
Sekretär: Terien „

Asjalehtedele saadan tulevikus ka õienduse.
Sind, vend, palun ma, et herra Jacobseni juure lähed, teda minu poolt tervitad ja teda palud, et tema korralduse teeks, et minule päevapildid ühes plattedega, mis Viljandi Kriminaalpolitseis tehtud, ja sõrmejäljed ühes isikukirjeldusega kätte saadetaks, teise sõnaga: kurjategijate registrist maha kustutataks.
Sõidan homme Tartu rahaasju korraldama ja sealt sõidan vististi Tallinna masinate asjus.
Naanu mäe alla ehitatakse tänavu tore maja. Ühismeierei. Saab loodetavasti sügisel valmis. Praegu on suurvee aeg, varsti algab kalapüük västraga.
Suvel palun Sind aega võtta ja oma perega minu juure paariks nädalaks külasse sõita. Siis läheme kala püüdma ja marju korjama. Emma ja Heino ootavad väga. Sind ja Sinu peret südamest tervitades Sinu Jaan.”

Keilas, 21. aprillil 1926

Sain täna ka isalt kirja, mis Naanul 17. aprillil kirjutatud on  ja Viljandi postistemplit 20. aprillist kannab. Kiri on lühike ja teatab sedasama, mis Jaangi kirjutas, nimelt et Jaan reedel, 16. aprillil kohtu käest süütuse tunnistuse sai ja et Jaan pühapäeval, 18. aprillil pidi Tartu sõitma vaatama, kas pangast kinnitusraha juba kätte saab.

***

Esmaspäeval, 19. aprillil, kui Tallinnast koju jõudsin, telefoneeriti mulle Vääna Postilt, ma sõitku Vääna Vähikülasse vaestemaija, endisesse koolimaija vaestele armulauda andma. Esimene sõiduvõimalus oli täna ja ma sõitsingi. Väikese Hilda võtsin kaasa, sest ilm oli ilus ja soe. Vaestemajas võtsin armulauale ühe raskesti haige naisterahva ja ühe pimeda mehe. Neil oli väga hea meel, et ma sõitsin. Pärast armulaua talitust käisin ma väikese Hildaga Vääna kosel. Kaks poisikest oli meil kaasas, kes tundsid põllupeenraid, mis kose poole viisid. Kosk oli väga ilus. Parajasti oli suure vee aeg. Vesi tormas kärestikkudes valge vahuna allapoole, päriskosel väikesi vahusambaid üles pildudes. Ma fotografeerisin igatahes jällegi koske kolm korda. Kojuteel tõmbus taevas pilve ja kodu lähedal piserdas vihmagi, ometi läks vihmahoog kahjuks kaugemale. Oleks tarvis vihma, mis sulataks ära viimase lume ja paneks maa haljendama.

Keila jões on vesi ikka veel suur. Jõgi sünnitab allpoole Keila silda küll kunni Joani nagu suure järve. Jää on juba läinud. Vääna jõel läinud jää juba möödunud nädalal alla.

Keilas, 22. aprillil 1926

Kirjutasin täna lastejutu „Laps kadunud!” Muidugi on jutt üksnes jutt, s. o. ta ei vasta mitte mõnele tõelikule sündmusele, kuid natuke on seal ikka ka päris tõelikust sündmusest. Kui minu vennad Viktor ja Jaan alles väikesed olid, siis kadusid nad paar korda ära. Minu vanaema (isa ema) leidis nõnda korra Jaani lõppeks rukkist üles, kuhu ta vagu mööda oli läinud, rukkililli korjates, ja siis magama jäänud. Selle asemel, et Naanu poole tagasi tulema hakata, kui vanaema tema üles äratas, oli poiss Orika poole tahtnud minema hakata. Rukkiväli oli vastu Orika piiri.

Eila õhtul ja täna hommikul nägin vihmasadu. Ei olnud aga kahjuks mitte soe vihm. Siiski on hulk lund ära sulanud. Täna oli soojust kõigest +6◦R.

Keilas, 23. aprillil 1926

Minu jutuke „Marie” on „Eesti Kiriku” N◦16s, mis 22. aprillil ilmus, kuid jääb seekord veel pooleli.

***

Keilas oli täna laat. Vaatamata enam – vähem vihmase ilma peale näis laadale siiski kaunis palju inimesi sõitvat. Oli kõigest +4◦R. Aiaäärsed  lumehanged on ikka veel alles.

Keilas, 24. aprillil 1926

Täna õhtupoolikul läks ilm jällegi selgeks ja nüüd õhtul paistab kuu.

Meil on aias ka üks kask. Selle panin täna tütrete juuresolekul mahla jooksma. On küll väga vähe magusust sellel mahlal, ometi on ta ikkagi parem kui vesi, pealegi veel meie kaevu vesi, mis mitte ei ole puhas.

Keilas, pühapäeval 25. aprillil 1926

Nädala sees on Keilas kummaline lugu juhtunud. Nimelt elavad Vanamõisa külas ühed tüdrukud, kes purjutavad ja meestega ringi lasevad. Oli nüüd ühel tüdrukul sündinud jälle väljaspool abielu laps. Tüdruk kägistanud selle ära, nagu rahvas räägib. Igatahes saadetud Keila kriminalpolitsei ametnikule mitu kirja selle asja kohta. Ametnik läinud ja toonud tüdruku ühes surnud lapsega Keila. Tüdruk lasti koju tagasi; surnud laps, mis riiete sisse olnud mässitud, pandud Keila surnukabelisse, kunni maakonnaarst oleks tulnud ja teda üle vaadanud, kas ta on kägistatud või loomulikku surma surnud. Ametnik küsinud veel tüdruku kuuldes kirikumehe käest, kas kabelisse mitte kassid ja rotid sisse ei pease, kes lapse võiksid ära viia. Need loomad ei pease sinna mitte sisse. Ühel ilusal päeval aga, enne kui tohter Tallinnast tullagi sai, leidis kirikumees, et surnu kadunud on! Läbi akna on ta nähtavasti ära viidud! Tüdruk ise käinud pärast surnuvargust politseis järele pärimas, kas ta ükskord oma lapse võiks juba maha matta!! Võta nüüd veel kinni! Ei saa tüdrukut kuidagiviisi enam kimbutada. Küllap vist ikka saatis ta selle mehe, kellega tal laps oli, surnut varastama, et lapsetapmine katte alla jääks. Ma tahtsin ennast lõhki naerda, kui seda surmavarguse lugu kuulsin. Osavasti tehtud! Võib olla aga, et ei teagi tüdruk tõesti mitte, kes ta lapse surnukeha ära varastas…

Keila laadalised on ka kisklenud jälle. Tohtri juures käinud üks mees, kellel õlaluu katki ja kelle pojal ka pidavat paar haava peas olema. Mees on ise purjus olnud, kui teda löödud.

Meil on teisipäevast saadik uus teenija, 23. aastane Minna Õru. Endine teenija on ka alles, läheb aga nüüd juba varsti ära. Väike Hilda ja Ellinor käisid uue teenijaga täna Rehemäel ja tõid sealt kimbu esimesi sinililli.

Keilas, 27. aprillil 1926

Eila algasin tütarlaste leeri. Esimest korda on üldises leeris nii vähe kui nüüd: tuli leeri kõigest 32 hinge. Lugeda oskavad kõik, ka katekismusest vähemalt esimese peatüki.

Eila maksin vallamajas maksusid: enese ja Hilda eest pool isikumaksu (400 ja 200 mk) ja kaitseliidu maksu 400 marka.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts <***> Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember