1926. aasta august

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli <***> September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 3. augustil 1926

Olen tööd teinud ja vaeva näinud. Aeg on lendes möödunud. Laupäeval 31. juulil sõitsin Pundelepale vanu inimesi armulauale võtma. Oli ilus ilm pärast kaunis tugevat maru, mis lõunani kestis.

Pühapäeval, 1. augustil, oli pärast jumalateenistust, matust ja laulatust Keila vallamaja juure ehitatava Keila Piimatalituse Ühisusese meierei nurgakivi õnnistamine, mis üsna suureks piduliseks aktuseks kujunes. Päevakorra töötasin August Alteri soovil mina välja. Algus tehti koorilauluga, millele järgnes üldkirikulaul ja minu kõne. Kõne järele tuli koorilaul, õnnistamisetalitus ja palve, millele järgnes üldlaul „Oh võtkem jumalat“. Pärast vaimulikku talitust lugesin mina ette mälestusekirja, mis aktuse lõpul maja nurgakivisse pandi. Mälestuskirja, mis Keila Piimatalituse Ühisuse senist saamist kirjeldas, kirjutasin mina. Pudelisse pandi selle kirjutuse masinal tehtud ärakiri. Mälestuskirjale kirjutasin kõige pealt mina alla. Mälestuskirja ettelugemisele järgnesid tervitused Keila vallavanema Reinballi, alevivanema Tähe, kaitseliidu ülema Kuljuse, „Päevalehe“ toimetaja G. E. Luiga [1]ja Keila seltside poolt (Ühispank, Tuletõrje, Rahvaharidus, Sport, Põllumeeste Kogu, Karskus). Luiga oli juhtumisi Keilas nagu Peks´i sugulane. Veel üks koorilaul lauldi. Mälestuskirja kahele eksemplarile kirjutasid alla tervitajad ehitusmeister ja Piimatalituse Ühisuse juhatus. Üks eksemplar pandi pudelisse, pudeli kork kaeti paksu lakikorraga. Nurgakivi juures pildistati veel ja pudel pandi „nurgakivi“ auku. Augule pandi üks kivi laeks ja selle lae peale tõstis iga allakirjutaja betooni, millest maja ehitatakse. Lõppeks lauldi pasunakoori saatel, mis ka vaimulikku üldlaulu saatis, „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pärast seda läksin Tubergi juure lõunale. Oli hea lõuna, hea koduõlu ja hea pudeliõlu ka.

Pühapäeva õhtul olin terve oma perega Kumna mõisas Dr. Greenbergi 40. a. sünnipäeval. Seal olid veel: tohtriproua õde Dünaburist, Keila Kalm´u perekond, Bohl´id, Tuberg´id ja Kuljus´ed, Kuljuse õde oma mehega (ohvitseriga) ja Dr. Juss (viimane oli minuga Treffneri koolis). Söödi, joodi, tantsiti, mängiti keskööni.

Eila sõitsin terve oma perega Joa küla ja mõisa kaudu, kus vanu inimesi armulauale võtsin, Türisalusse Villadele võõrsile. Käisime mere ääres. Kell oli juba ½ 3, kui Türisalusse jõudsime. Joa külas olid kõige hullemad teed. Võtsin Joa külas ühel põllul kündjad härjad üles. Kui õhtul kell 9 koju sõitma hakkasime, jäi Viktor peagi magama ja magas terve tee.

Läinud reedel võtsime kurkisid. Saime 1007 kurki ja müüsime nad 2500 marga eest Keila restoraani.


[1]Georg Eduard Luiga (1866-1936), kooliõpetaja, ajakirjanik ja kirjanik; 1908-34 „Päevalehe“ 
peatoimetaja; kirjutas luulet ja proosakirjandust.

Keilas, 4. augustil 1926

Ootamata tulid meile täna võõrad: köstriproua Dunkel ja Keila vallasekretäär Vasko oma perekonnaga. Korra käis ka hea hulk Saksa daame ühe noorhärraga (Ficki sugulased). Dunkeli prouale ja Vaskodele katsime kohvilaua pannkookide ja veiniga; ka tegin aias kaks ülesvõtet. Vaskod laulatasin ma oma esimesel Keilas oleku aastal, ristisin ka nende teise tütre, kuna esimene tütar minu haiguse ajal köstri poolt ristiti. Vasko proua on Joa valitseja Riimanni ja Paldiski linnapea Odrese proua õde, üsna meeldiva välimusega ja pea alati rõõmsa olekuga *).

Proua Dunkel ja Vaskod sõitsid siia Vasko omnibusiga.

*)Leiti varsti, et ta tiisikusehaige on.

Keilas, 6. augustil 1926

Kumna külas elab surnud „palvemaja Timmi“ tütar; ta on seal Mõhku Reinvart´il mehel. Ta on Keila kirikumõisas omal ajal kasvanud, on juba vanem perenaine ja käib sagedasti meil, ühtlasi meile üht ja teist asja tuues. Temal on üks õde Tuula Täkkenal mehel ja ta rääkis juba läinud aastal sellest, et tarvis oleks ükskord Tuula vähile minna. Tegime otsuseks vähile minna sel nädalal. Läksin sellepärast eila hommikul Hilda ja Ellinoriga Kumna Mõhkule teatama, et õhtul mul võimalik oleks vähile minna. Laenasin Peksi käest pikkvankri ja sõitsime kolmekesi: mina Hildaga ja proua Reinvart. Lapsed jäid kolmekesi koju ühes teenijaga. Viktor jäi peaasjalikult väikese Hilda hoolde, kes poisiga väga hästi oskab ümber käia. Sõitsime Täkkenale, sõime seal õhtust ja läksime n. n. Ohtu jõe ääre, mis on Keila jõe haru. Täkkena perepoeg ja 8. a. tütar tulid kaasa. Perepoeg oli kange vähjapüüdja; ta püüdis ka meile, nõnda et 126 vähka saime. Mina olin enam jagu aega ojakaldal pikali maas ehk tegin jälle tuld. Oli võrdlemisi juba pime öö ja tulesädemed tõusid  kõrgele taeva alla üles. Jõe ääres olime kella ½ 10st kunni kella ¼ 2ni. Oli soe ja vaikne öö, kuid peaaegu täiesti pilvis taevas. Heinamaa metsa all läikisid igalpool jaaniussid. Oli hea olla. Kell 3 hommikul jõudsime koju.

Täna matsin kirikunõukogu liiget Kustas Tombakut, kes soolikate keerdumineku kätte suri. Oli Vennaste koguduse liige, kuid vaba enesekiitusest ja teiste hukkamõistmisest; korralik inimene, kohusetruu ja täiesti minu poolehoidja. Raukased olid tema matustel ja tulid ka meid vaatama, aitasid meil ka kurkisid võtta, mida täna oma jaoks 704 tükki sisse tegime.

Keilas, 9. augustil 1926

Laupäeva hommikul, 7. aug., sõitsin ühes Hildaga Tallinna. Lapsed jäid koju esmalt teenija hooleks, pärast tüli proua Reinvart nende juure, jäädes siia esmaspäeva lõunani; väike Viktor on temaga hästi harjunud. Raplas oli eila kiriku 25. aastane juubel. Hommikul kell ¼ 12 läksime kirikumõisast kirikusse: ees piiskop J. Kukk ühes praost K. Thomsoniga, nende järel mina õp. J. Liiv´iga. Läksime torni alt sisse ja otsekohe altarisse. Piiskop pidas altarikõne, mina algusliturgia. Praost Thomson jutlustas kirikus 84. Taav. laulu, mina selsamal ajal väljas 91. Taaveti laulu üle, pärast jutlust kõneles veel Liiv ise pidupäeva kohaselt. Lõpuliturgia ühes kirikupalvega pidasime kõik neljakesi. Rahvast oli nii palju kirikus, et umbes pool osa sisse ei mahtunud. 2500 laululehte kiriku pildi ja mõnesuguste andmetega kiriku kohta kirikukroonikast müüdi ära, seega võis kiriku juure umbes 5000 – 6000 hinge kogunenud olla. Pärast jumalateenistust oli rikkalikult kaetud pidulaud leerisaalis, kus istusid piiskop ja õpetajad, õpetajate prouad, Liivi perekond, Rapla kirikunõukogu, valdade esitajad, naabrikoguduste saadikud ja teised kutsutud võõrad. Söödi rohkesti. Joodi Tallinnast tellitud head limonaadi. Peeti rohkesti lauakõnesid, mis rääkisid sõbralikust vahekorrast õp. Liivi ja koguduse vahel. Loeti ette ka telegrammid ja kirjalikud õnnesoovid, mida muu seas saatnud olid ka 2–3 apostliku–õigeusu kogudust. Pika kõne luges paberilt maha Rapla politseikommissar; kõne nõretas võõrakeelsetest sõnadest, kuid kõne mõte oli ilus: „kadugu kõik lahkhelid Ev. Luth. usu Eesti kogudustes ja elagu senine kiriku alus!“ Juubelit kirjeldasin ma lühidalt „Päevalehes“ ja „Eesti Kirikus“.

Täna hommikul kell 4 tõusime üles ja sõitsime Rapla vaksali, kust enne kella ½ 6 rong läks Tallinna poole. Tallinn – Väikses lahkusime rongilt, läksime jala Pärnu maanteele, istusime trammile ja sõitsime linna. Õp. Sternfeldti korterist mõnda laupäeval sinna jäetud asja ära tuues sõitsime Keila. Sternfeldti teenija sõitis meiega, et meil punaseid sõstraid oma rahva jaoks korjata ja kurkisid viia.

Saabudes Keila vaksalisse, sain kokku ajaloolase O. Freymuthiga[1], Tartu ülikooli raamatukoguhoidjaga, kes ühes leskproua von Samsoniga Keila kirikut vaatama oli tulnud. Käisime muu seas ka kiriku lael võlvide peal. Õhtul kell ½ 8 sõitsid nad Keilast Tallinna. Sõime meil hommikust ja lõunat. Freymuth on oma ajalooliste artiklite ja uurimuste poolest juba hästi tuntud.


[1]Otto Freymuth (1892-1953), ajaloolane; 1919-39 Tartu Ülikooli raamatukogus Baltica kogu koostaja, 
1920-32 raamatukoguhoidja; 1919-20 Õpetatud Eesti Seltsi sekretär; 1924-25 tegi arheoloogilisi 
kaevamisi Tartu toomkiriku varemeis; 1939 lahkus Eestist; 1939-40 Gdanski linnaraamatukogu juhataja.

Keilas, 12. augustil 1926

Päikesepaistesed ja soojad ilmad on. Vilus on kunni +18°R. Vihma ei ole kaua enam sadanud, teda oleks tarvis. Eila käisin pikema vaheaja järele jälle Keila jões suplemas – tohter oli mul kaasas. Lapsed ei või suplemas praegu käia, sest neil on nohu ja palavik on mõnikord juba üle +38° ulatunud.

Kurgilehed kolletavad ja kõrvevad päikese käes. Meie oleme saanud juba üle 2500 kurgi.

Keilas, 15. augustil 1926

Oli ilus pühapäev ja palju rahvast kirikus. Pärast lõunat sadas pika aja järele paar hoogu vihma. Ma ristisin Arudevahel Ilme Väderik´u, kelle vanemate pulmades käisin läinud suvel Hildaga. Tee peal sain tugeva hoo vihma, kuid mulle see häda ei teinud, sest vihmavari ja vihmakuub varjasid mind. Hilda oli ka varrudele kutsutud, ei saanud aga tulla, sest ta ei tahtnud lapsi mitte jätta Alide kaela, kes jällegi pühapäevaks siin oli.

Meil tapetseeritakse 4 tuba ja valgendatakse nende laed kriidiga. Eila algas töö.

Keilas, 18. augustil 1926

Esmaspäev ja teisipäev olid võrdlemisi õige sadused. Esmaspäeval müristas kõvasti. Ma käisin hobusega siis alevis lupja toomas tubade remondi jaoks (oli tarvis seinte augukesed kõik kinni toppida). Hilda käis täna Tallinnas tapetisi ostmas; ta ostis neid 6620 marga eest. Täna oli ilus ilm, õhtupoolikul oli täielik päikesepaiste.

Keilas, 23. augustil 1926

Baromeeter näitab 743 ½ . Sajab hookaupa vihma, kuna vahetevahel jälle on päikesepaiste.

Eila õhtupoolikul, pärast jumalateenistust, sõitsin Hildaga Klooga Keskkülale Karin Alteri ristima. Seal oli vast 70 võõrast. Keila „paremad“ olid ka: politseikommissar Mattiesen, postkontoriülem Berggrünfeldt, Kaubatarvitajate Ühisuse ärijuht Habel, Ohtu kooliõpetaja Joh. Dunkel, kõik ühes abikaasade, mõned ka lastega. Oli ka instruktor Ado Johanson[1], Viljandimaa mees, praegu riigikogu liige, ja teisi enam-vähem haritud välimusega. Klooga külarahvas oli muidugi ka. Söödi, joodi, oldi rõõmsad. Purju jäi talusulane, kõva kuulmisega saarlane; et ta märatsema kipus, pandi ta aita kinni. Ärevust sünnitas, iseäranis naistele, korra ühe 9. aastase lapse kadumine, kes kartnud sulase märatsemist; last otsiti lahtisest kaevust, lapse ema nuttis oma „uppunud“ lapse pärast ja lapse isa ähvardas sulast ära tappa, sest laps kartnud seda; viimaks leidus aga laps ühest teisest talust täiesti tervena! Nõnda on hirmul ikka suured silmad.

Kuulsime ka raadiot. Kell ½ 2 öösel jõudsime koju. Ühtelugu lõi kaugel välku ja kuu paistis. Oli üsna ilus öö. Ristimise eest sain jällegi hea honoraari – 1000 marka, millest 50 marka kassale läheb.

Eila oli kirikus minu onutütar Helmi Köögardal, keda ma alles esimest korda elus nägin. Tema isa oli korra ka Keila Väänas kooliõpetaja, sellepärast on tütrel Keila inimeste seas veel tutvusi. Helmi läks Klooga Mugasillale (sealt oli üks naisterahvas Vitsmann omal ajal Väänas minu onunaise juures kangakudumist õppimas).


[1]Ado Johanson (1874-1932), põllumajandustegelane, põllutöö instruktor, 
mitmesuguste põllumajandusalaste ajakirjade toimetaja.

Keilas, 25. augustil 1926

Üleeila õhtul tuli minu onutütar Mugasillalt jala meile. Teda saatis ülalnimetatud Vitsmann, kes õhtul meilt tagasi läks. Onutütar jäi meile, sest tal oli himu Vääna Vähiküla vanu mälestusi elustada. Eila sõidutasin ta sinna. Väike Hilda ja Ellinor olid kaasas. Onutütar oli Väänast juba 20 aastat ära olnud. Väänas olid nad olnud 4 aastat. Vahi koolimajas kaotas minu onu Jüri lõpulikult oma tervise ja lahkus sealt, et tiisikusse surra. Ometi on ikka niisuguse kohaga, mis korra oli kodu, ka omad head mälestused püsinud. Koolimajast oli vahepeal saanud vaestemaja oma mustade seinte ja lagedega. Lauttallil on veel ühel ainsal poolel katus peal. „Siin oli meil lehm laudas. Hobust pidi ühtepuhku valvama, sest hobusevargaid oli palju.“ Seal tundis ta ära kartulimaa, mis nende käes oli olnud. Vääna kosel näitas ta üht paekaljust varjatud kohta, kus nad omal ajal olid pesemas käinud. Jõekaldad olevat niisamasugused nagu 20 aasta eestki. Onutütar käis siia ja sinna, vaatles üht ja teist kohta. „Kõik on tuttav… kodune!“ Meie ei saanud Väänas rohkem olla kui 1 ½ tundi. Kell 5 p.l. sõitis onutütar Haapsalusse.

Onul jäi omal ajal kaks väikest last maha: Helmi ja Richard. Need jäid Vigalasse onunaisega, kelle vanemad asusid vist ühel rendikohal. Talu oli vanemate käest ära minemas; siis oleks ka onunaine oma kahe lapsega jäänud ilma koduta. Üks mees, kes aineliselt abi anda võis, oli valmis teda tegema, kuid ainult niisugusel tingimisel, et onunaine pidi temale minema. Onunaine pidi „ennast müüma“. Ta läks mehele. Võõrasisa juures ei võinud lastel muidugi mitte kõige paremat põlve olla. Nad on ometi jõudnud siiamaani. Helmi on vahepeal ka teenija olnud, et enesele natuke raha koguda ja siis mõnda ametit õppida. Nüüd õpib ta Haapsalus masinal kudumist ja loodab mõne kaupluse jaoks kuduja kohta saada. Richard on Vigalas põllutöökoolis ja loodab põllumajanduse instruktoriks saada. Tükk aega olid nad Viljandimaast ja oma onudest lahutatud, nüüd on aga sidemed jällegi loodud. Richard oli käinud minu venna Viktori pulmades. Helmi käis nüüd kõik onud läbi ja tuli lõppeks ka mind, oma onupoega vaatama. Ta ütles, et, kuna ta nüüd omast kodust ennast lahti on kiskunud, ta nüüd sagedamini ka oma sugulaste pool tahab käia. Muidugi oleks Helmi ja Richardi seisukord olnud palju parem, kui onu alles oleks elanud. Nüüd on nad aga nagu vaeslapsed kunagi ka vaest elu pidanud kannatama. Muidugi oleks võinud minu papa ja onud oma vennalapsi natukenegi aidata, kuid kui nad seda teinud ei ole, siis sellepärast, et nad arvasid toetuse minevat võõrastesse kätesse (=võõrasisale). Ma mäletan veel, kui minu papa sai 20 aasta eest oma venna Jüri surmaeelse kirja, ühtlasi ka surmasõnume. Ta ohkas sügavasti ja oli väga kurb. Ühes Orja onuga saatis ta kohe mitukümmend rubla lesele. See raha kulus aga matusteks. Kui aga onunaine hiljem, vist juba uuesti mehel olles või mehele minemas, raha tuli laenama, pidid tunnistama minu papa ja onud teda võõraks inimeseks nagu võõra inimese naist, ja nad ei laenanud mitte; õieti ei olnud neil vast küll mitte ka laenamise võimalust, sest omal olid lapsed koolitada. Peapõhjus oli aga: ei tahetud tunda võõrast meest, kes minu onu asemele asus tema lese kõrvale. Hea on küll, et onu laste südametes ei ole ühtki kibedust oma onude ja sugulaste vastu. Helmi kiitis siin vastuvõtmist, mis temale Viljandimaal osaks sai, ja ta lubas edaspidigi sinnapoole sõita.

Keilas, 26. augustil 1926

Käisin tohtriga Paldiskis. Kavatsesin seda reisi ammugi, aga kui mul oli aega, siis ei olnud Greenbergil, kui temal oli, siis ei olnud minul; oli meil aga mõlemil aega, siis oli ilm sadune. Täna võtsime ometi südame rindu ja sõitsime. Kui vaksalisse läksime, sattusime Keila alevis tugeva vihmahoo alla; taevas oli üleni pilves. Ometi läksime rongile. Juba Keila jaamas paistis päike. Kloogal sadas, Põllukülas oli kuiv. Paldiskis Rogervieki võõrastemaija, kus sõime, kohvi ja 2 pudelit õlut jõime. Sinnasamasse tuli juhtumisi Paldiski linnapea Odres. Tema tuli meiega kaasa koolijuhataja Kansmanni poole. Sinna kutsuti telefoniteel dr. Studemeisteri ja Odresega ees. Kansmann oma prouaga jõudis poole tunni pärast meile järele. Pakerodis läksime tuletorni ülema Mägi juure, kes meid üles torni viis ja pärast ka udusireeni maja ja masinaid näitas. (Pakerodi tuletorn on 1888. a. asutatud). Tuletorni ülema proua, elukutseliselt ämmaemand, kostitas meid omatehtud veini, kohvi ja kookidega. Juba oli aeg jõudnud niikaugele, et jalgsi enam võimalik poleks olnudki Paldiski vaksali (4 versta) jõuda, sellepärast viidi mind ja Greenbergi hobusega Paldsiki vaksalisse. 5 min. enne ½ 7 õhtul sõitis rong Paldiskist Keila poole. Studemeister, Odres ja Kansmannid jäid Pakerorti. Nad sundisid meid küll Paldiski jääma, kuid Greenberg arvas seda võimatuks, kuigi temale see Paldiski seltskond väga meeldis. Oligi Greenbergil tarvis Keila jõuda, sest otsekohe pidi ta sõitma haigete juure, muu seas Vasalemma, kus üks raske sünnitus pidi olema. Et meie Paldiskis vihmasaju ajal alati juhtusime uluall olema, siis polnud meil häda ühtigi. Pikem jalutuskäik merekallast mööda Paldiskist Pakerorti möödus täiesti ilma vihmata. Ülesvõtteid tegin küll ainult 3; olen ju ennemalt neid kohti fotografeerinud. Vaatasin, kuidas Pakerordis ja Pakerordi lähedal kartulad päris hästi kasvasid paekivi purus, isegi rukki hakkjalad olid mere läheduses. Pakerordis vaatlesime kaht kuuetollilist purustatud suurtükki, mis 1918. a. Vene sõjaväest maha jäeti. Need suurtükid ja nende asemed on ainsad mälestused venelastest. Taganedes pistnud nad ka majasid põlema.

Keilas, 29. augustil 1926

Ilusailmaline pühapäev. Baromeeter näitab juba 764: neljapäeva õhtul, magamamineku ajal, müristas ja lõi kangesti välku, sadas ka. Reedel oli juba ilusam ilm kui neljapäeval. Loomatohter sõitis ametiasjus reedel Paldiski. Oleksime Greenbergiga ette võinud aimata, et reedel parem ilm tuli, siis oleks võinud reisi küll teha ühes Bohl´iga. Eila oli ka üsna ilus ilm, kuid mul oli aega vähe: jutlus ja kõned olid tänaseks valmistamata, ka pidin 3 paari kodanliselt registreerima ja ühe neist kell 5 õhtul ka kirikus laulatama. Kolm paari laulatasin täna kirikus. Kodanlist abielu registratsiooni peavad meie inimesed seni üksnes möödapeasmata paheks.

Meil oli pikemat aega õmblemas sel suvel keegi preili Meta Rosenbaum, eestlane, kes aga Saksa keelt paremini rääkis kui Eesti keelt. Lapsed harjutasid temaga jällegi Saksa keelt. Täna õhtul sõitis see preili ühes Alidega Tallinna. Väike Hilda ja Ellinor käivad nüüd sagedasti Ingliskeele tunnis vanaproua Meyendorffi juures.

Alide on üks õnnetu olevus sellepoolest, et ta ikka veel kooli peale kohta ei saa. Katsus Tartusse, Nõmmele, Kadrinasse, Petserisse, Pärnusse (viimasesse kohta lubati temale juba kindlasti), kuid ikkagi valitakse teised, enamasti mehed. Meie pakkusime temale kohta oma laste juure, kuid Alide ei tahtvat sugulaste juures elada.

Homme lähen ma Hildaga Tallinna. Õp. Sternfeldt on Riigikogu liige ja ei suuda enam tunde anda seminaris – pakkus neid mulle. Lähen homme läbi rääkima.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli <***> September *** Oktoober *** November *** Detsember