1926. aasta jaanuar

Detsember 1925 < *** > Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 1. jaanuaril 1926

Oli ilus ilm, koguni päikesepaisteline. Sula oli otsas ja tee jällegi külmetanud. Palju rahvast oli kirikus. Aga see oli muidugi ikka niisugune publikum, mis käib suurtel pühadel ja leerilaste pühal, s.o. osavõtmata ja leige rahvas. Seda näitas ka kirikuukse korjandus elektrivalgustuse heaks, mis ainult 1593 ½ marka sisse tõi.

Kandsin kirikus koguduse arvustiku ette.

Sündimisi ja ristimisi on 1925.a. regsitreeritud 165: abielust 90 p. ja 64 t., väljaspool abielu 7 p. ja 4 t.; surnult sündinud oli 165 hulgas 2 p. ja 6 t., kaksikuid 3 paari. 165 hulgas oli ka 3 endiste aastate sündimise tagantjärele registreerimine. Maeti 1925.a. 167: 93 m. ja 74 n. Üle 80 aasta sai vanaks 6 m. ja 9 n. Kõige vanemaks sai meeste hulgas kirikuvöörmünder Juhan Rikko Vääna Ninamäelt – 89 a. 11 k.; Kõige vanemaks naiste seas Liso Berg Harkust – 88 a. 2 k. Alla 1. eluaastat suri 10 p. ja 10 t., nende hulgas ka surnult sündinud peale 1 poisslapse, kes 1926. a. maeti. Õnnetu surma juhtumised jätsin seekord nimetamata, sest nende hulgas oli niisuguseid „pärle“, mis kellegi hinge ei ülenda. Olgu nad siin nimetatud: 1 mees suri viinajoomise kätte, 1 mehe tappis vend pussiga ära pärast koospurjutamist, 1 mees suri tee peal südame nõrkusse liia alkoholi tarvitamise tagajärjel, 1 naine jäi Keila jaamas vaguni ukse vahele, 1 mees leiti Viti metsas ise ennast üles poonud, 1 noormees pisteti Vääna Postil pussnoaga surnuks, 1 abielumees leiti Türisalu kaldal ennast üles poonud, 1 noormees tappis enese revolvrikuuliga pähe, üks 71. a. mees poos enese Jälgimäel, teine 66. a. leskmees poos enese Jälgimäel, 1 lesk poos enese Sauel, 1 noormees lasti Harkus tülis püssiga maha, 1 neiu suri viljapeksumasina trumli vahel saadud vigastuste kätte, 1 mees külmas meres ära, 5 meest suri südamerabandusse (vast mõne juures tõi rabanduse ehk ka viin), 1 tütarlapsekene suri südamerabandusse, 1 naisterahvas peaajurabandusse. Ma ütlesin kantslist üksnes seda, et oli aastas 14 resp. 21 õnnetu surma juhtumist. Mis liig, on liig! Õige mitmed on küll võõraste koguduste liikmed, näiteks, enesetapjatest on ainult üks mees Keila koguduse liige.

Maha kuulutati 76 paari, laulatati 49 paari.

Armulaual käis Keilas 1290 m. ja 2053 n. = 3343 hinge

Rannas                                115 „ „    166  „   = 281 „

     kodus vanu ja haigeid    35 „ „      64 „    = 99 „

kokku 1440 m. ja 2283 n. = 3723 hinge

(läinud aastal, s.o. 1924. a., käis 3732 hinge armulaual).

Baptisti usku on läinud 1 mees.

Koguduse liigete arv kirikuraamatute järele on: 4845 m. ja 5239 n., kokku 10084 hinge.

Ametiasjus on kirjutatud 1294 kirja.

Armastus- ja vabatahtlised anded 1925. a.:

1. Vaestele                         32746 m. 11. Punasele Ristile                       1769 m.
2. Välismissjonile Keilas        2362 m. 12. Uue kogud. maja heaks         9662 ½ „
                            Rannas     485 m.                        korj. raamat        143571 „
3. Sisemissjonile Keilas         500 m. 13. Surnutekkide heaks                   5566 „
4. Kiriku valgustamiseks Keilas 4211 „ 14. Laululehtedest                         14861 „
5. Pidalitõbistele                        225 „ 15. Piiblipüha laululehed                  1153 „
6. Pimedatele                          2156 „ 16. Elektrivalg. sisseseadm. kirikus   140 „
7. Kiriku heaks Keilas               1410 „ 17. Armulaua anded Keilas            37400 „
                             Rannas      4900 „                                 Rannas         4173 “
8. Kaitseliidule laululehtedest    3590 „ 18. Oreli heaks                                 25 „
9. Mabergi heaks                    10942 „ 19. Kiriku valgust. küünlaid annet.    250 „
10. Karskusliidule laululeht        1289 „ 20. Keskkassale                               45 m.
                 kokku                     300708 m

 

Peale selle tegi kogudus hobusepäivi köstrimaja ehitusel ja liivavedamisel alevis kiriku maa peale, nõnda et vabatahtlikke andeid ja töid, rahas hinnatud, kaugelt on üle 30 marka hinge peale.

Ma kiitsin kogudust armastusannete tõusu eest ja selle eest, et armulaualiste hulk juba kolmandat aastat täiesti kindel on, s. o. ikka natuke üle 3700. See näitab , et kogudus enesele on kindla näoilme omandanud.

Keilas, 2. jaanuaril 1926

Eila õhtul käisin Hildaga jälle ükskord Keila pritsimajas peol. See on teine kord minu siinoleku ajal. Olen küll käinud koolilaste jõulupuul – see aasta ei viitsinud sinna küll mitte minna – ja veel mõnel muul korral olen käinud pritsimajas, aga mitte peol. Eila oli Kulp´i 20.a. koorijuhatamise juubel ja sel puhul kontsert ja ühevaatuseline näitemäng. Tegelasi oli ka „Estonia´st“. Saal oli rahvast täis. Ühisuse ärijuht Habel kutsus meid pärast eeskava lõppu enese juure. Sinna tulid ka veel Keila kooliõpetajad Brehm ja Lahesalu oma prouadega. Kulp, „Estonia“ näitleja Kikas ühes kellegi klaverikunstnikuga j. n. e. Sõime keskkööl seal õhtust. Kell 2 hommikul jõudsime koju. Oli ilus kuuvalge öö.

Keilas, 3. jaanuaril 1926

Täna on pühapäev. Rahvast oli muidugi palju vähem kirikus kui pühadeajal, aga siiski oli üsna palju. Üks laps oli pärast matta. Kodus lõuna ära süües sõitsin Vääna Vähikülasse, kus ühe lapse ristisin ja teises kohas maja õnnistasin. Tasuks sain 150 marka –  seda maksis ristitud lapse isa. Muidugi ei tasu see kaugledki mitte sõitu ära, minu vaevast juba hoopis rääkimata, aga ma käin ometi, sellepärast et inimeste olemist ja elu näha saada. Kella 3–8ni olin kodust ära. Tee oli kas hoopis lumest paljas ja natuke jäätanud, ehk ta oli aukline; head teed ei olnudki. Tagasi sõites oli ka pime, sest kuu tõuseb nüüd hilja. Hea oli vähemalt see, et mul mitte külm ei hakkanud.

Keilas, 4. jaanuaril 1926

Oli üsna igav päev. Öösel ei saanud mitte silmagi kinni, sest Viktor nuttis, oli haige. Nüüd õhtul leidsime, et tal palavik oli +38°. Võib olla, tuleb tal mõni tagumine hammas; igatahes on ta juba mitu päeva haige – nohu on tal ka.

Keilas, 5. jaanuaril 1926

Välised mured tulevad kaela – nimelt, kuidas kirikumõisa maid tulevaks aastaks välja anda. 3 aastat pidas neid A. Peks. Mina isiklikult sain temaga hästi läbi, Hilda ei saanud aga mitte kõige paremini, ja tal oli sellepoolest mõnigi kord ka õigus. Hilda võttis vastu seda, mida Peks natuuras pidi andma, aga sagedasti ei vastanud see natuura mitte meie kokkuleppele. Oli meil esimene aasta niisugune kaup, et pidime saama 30 tündrit kartulaid ajal, kus meile neid tarvis oli. Kevadel aga andis Peks kaunis poolikud mõõdud, põhjendades selle peale, et talve jooksul hulk kartulaid ära olevat mädanenud, need antavad kartulid aga terved olevat! Ei olnud midagi parata, pidime leppima. Teine aasta palusime saadavad kartulid juba sügisel kõik kätte – saime siis muldseid kartulaid, aga ometi ligilähedale täied mõõdud. Sigadejahu pidime saama oder vikiga segatud, saime aga kaua aega üksnes kaerajahu ja siis korra salvepõhja hernete jahu, mida meie sead ei söönud. Palus Hilda aga, et temale seda saadetaks, mille poolest oli kokku lepitud, siis sai jälle Peks haavatud ja kõneles ühtepuhku, et ta veel paremini olevat teinud, kui kokkuleppe järele pidi olemagi. Ka oli Peks õige haavatud, mõnikord koguni ka jämedavõitu siis, kui temale öeldi, et ta põhku ja heinu välja veab. Ta kinnitas küll, et ta ka sisse vedavat, aga minu palve peale, et ta mulle näitaks arvudega, kui palju ta sisse on vedanud  ja kui palju välja vedanud, andis ta ühe nimekirja, et ta 1925. a. alguses olevat sisse vedanud 7 koormat lammasteheinu, 15 koormat kooke ja kliisid, 92 koormat naerid, 14 koormat rukkipõhku, 5 koormat kaera- ja vikijahu, 6 koormat turbamulda ja 6 koormat vanu heinu; kui palju aga välja vedanud, sellest ei lausu ta sõnagi. Ma olen aga veendunud, et sisseveetud 145 „koormat“ mitte ei vasta sellele, mis Tuttermale veeti. Igatahes ei saanud kesapõldudele sõnnikut mitte nii palju kui varemalt. Ei ole siis ka ime, et rukis suuremat saaki ei anna, kui ju maad nõrgalt väetatakse. Peks ütles küll, et kui tema midagi välja veab, siis tema ka sisse toob. Aga ta isegi tunnistab, et niisuguses asjas „apteegikaalu“ ei olevat võimalik tarvitada. Siis on Peksil kirikumõisas algusest saadik üks perekond: mees on nagu valitseja ametis, naine lastega üksnes ajuti tööl. Mehega saaks hakkama, aga naine ja vanem poeg hakkasid juba esimesel aastal meie kapsaaias ja viljapuuaias käima. Et seda neile ei lubatud, s. o. varastada ei lubatud, siis on nad sagedasti igal „seaduslikul“ viisil meile vaenu katsunud avaldada; nähtavasti luiskasid nad ka Peksile meie peale ette ja ajasid igatahes vahekorra teravaks. Peks näis neid väga usaldavat, üksnes eila avaldas ta, et tal usaldus nende vastu kadunud olevat. Aga kõige selle paha peale vaatamata saaks ikkagi veel läbi, kuid kirikumõisa sissetulek ei ole kaugeldki mitte enam see, mis siis oli, kui maad olid pooletera peal. Meie tahtsime sellepärast juure saada – väärtuste järele 25000 marka. Peksile teatasin sellest eila. Ta lubas järle kaaluda, aga teatas täna kirjalikult, et tingimused temale vastuvõetavad ei ole ja ta kirikumõisa maid enam pidada ei taha. Saab näha, mis saab. Oleks meie vahekord seni kõige parem olnud, siis ei kahtleks ma sugugi ka endiste tingimustega maad ometi Peksi kätte anda, aga nüüd pean mõtlema ja kaaluma. Ei ole nii kerge, siin uut rentnikku leida. Iga uus asi, mis ees on, sünnitab muret ja takistab mind igapäevastes toimetustes ja tegevuses.

Keilas, 6. jaanuaril 1926

Kolmekuningapäev. Oli vinge tuul, õhtuks suurenes külm kunni -8°R. Tohter käis oma proua ja tütrekesega meil õhtusöögil. Tegime ka jõulupuud ja tuletasime vana kalendri jõululaupäeva meele, tohtriproua laulis ka ühe saksakeelse jõululaulu.

On kaunis igav. Oleks küll paljugi teha, aga pühadeaegne sage jutlustamine on vaimu nii ära kurnanud, et ei suuda ühtki head peale selle enam paberile panna.

Keilas, 8. jaanuaril 1926

Ühtepuhku on pimedad päevad. Hommikuti oleme kunni kella 10ni voodis. Pärast hommikusööki, mida mõnigikord alles kell 11 lõpetame, hakkan tööd tegema ja teen terve päev kunni kella 10 ehk 11ni õhtul, aga ometi töö suuremat ei edene, sest pimedad päevad mõjuvad rusuvalt. Täna käis palju inimesi koguduse asjus; ka käisin ma Tuulas haige juures (sain seekord 300 marka, mis võrdlemisi hea tasu on). 5. jaanuaril alustasin romaanikirjutamist „Marianne“; saab näha, kas suudan sellepoolest midagi ka korda saata või mitte.

Keilas, 10. jaanuaril 1926

Täna sain 35 aastat vanaks.

Oli 20°R külma, kui hommikul kell 10 riidesse sain. Lasksin ennast hobusega kirikusse viia. Käärkambris sain köstri käest posti kätte. Oli muu seas ka üks kiri minu isa käest, kirjutatud Naanul 6. jaanuaril 1926:

„Armas Ado ja Hilda pisikese perekonnaga!

Siin soovime meie – isa ja ema – teile head uut aastat ja palju tulevikuõnne.

Ma tahtsin teile ka Moori Jaanist teatada. Nüüd on tema üle juba uurimine läbi. Kes tema peale tunnistasid, need kutsuti kõik uuesti ülekuulamisele. Et tunnistused lahku läksid, siis lõpetas uurija oma uurimise ja oli ütlenud, et „ma pole temast ühtki süüd näinud.“ Sellega annud ta siis kaebuse prokurööri kätte edasi. Nüüd on loota, et asi hea poole pöörab.

Orja Eeduard käis esimesel pühal meil külas, oli juba kooliskäimise lõpetanud. 10000 marka saanud ka auhinda, olnud esimene poiss. Jumalaga.“

Muidugi on siin ka Jacobsen kaasa mõjunud, et asi ükskord ometi jälle üles võeti.

Orja Eeduard on minu onupoeg, minu isa vennapoeg, kes Tartu ülikoolis enne jõulu oma töö eest „Kodus valmistatud alkoholilised joogid“ Eesti Karskusliidu esimese auhinna sai.

***

Eila käisin jällegi haige juures – raudtee kasarmus Haapsalu tee semafori juures. Oli üks neeruhaige raudteelane. Ma ei ole niisugust valu veel näinud, kui sel haigel oli. Teda hõeruti kõik aeg, muidu ei võinud ta üldse olla. Kätest oli üks juba hoopis tegevuseta, teine oli ka üsna nõrk.*)

Eila õhtul sõitis siia B. Leib. Ma käisin teda vaksalist ära toomas. Jääkülm kirdetuul puhus meile kojusõidul näkku ja kõrvetas põsed valusaks.

Täna ei alanenud päevalgi külm mitte alla -17°R. Sellegi peale vaatamata tuli üks pruutpaar kirikusse üsna kergetes riietes. Pruudil oli praeguse moe järele õmmeldud laulatuskleit õhukesest valgest riidest: käevarred kaenlaauguni hoopis paljad, kaela ümber võrdlemisi sügav lõige. Katmata ihu varjas üksnes õhuke schleier. Ma katsusin laulatustalitust võimalikult lühemalt teha, et võrdlemisi ilus pruut ja võrdlemisi inetu peigmees mitte ennast ära ei oleks külmetanud. Ka kirik oli külm nagu keller ja minu sõrmed külmetasid. Imestan, et pruut minu nähes kordagi mitte ei värisenud.

Kodus leidsin herra Peks´i poolt sünnipäevakingituse: ühe väikese summadani, millesse mul hea on talaari sisse panna, kui haigete juure sõidan. Ka ühe tordi oli ta saatnud.

*) Mees maeti 17. jaanuaril.

Keilas, 11. jaanuaril 1926

Eila õhtul olid Greenbergid meie juures õhtusöögil. Leib oli ka veel siin ja sõitis täna hommikul ära. Kedagi muud eila õhtul siin ei olnud. Õhtul lugesin voodis Leib´ile oma lastejutukesi ette – need meeldivad Leib´ile väga. Ka laupäeva õhtul lugesin neid temale. Lugesin temale ka „Marianne“ algust, mis jällegi teda väga huvitas.

Kui tohter oma perega eila õhtul koju sõitma hakkas, oli -21°R! Öösel hakkas külm alanema. Kui Leib hommikul kell 7 sõtma hakkas, oli -19°R, täna õhtul kella 8 ajal -11°R. Õhurõhumine on praegu väga kõrge, nimelt 782 ½ . Eila ja täna oli jälle ka päikesepaistet. Olevat eila hommikul korra olnud kunni -23°R! Minu põsed on valusad – külm kõrvetas ära, kui eila ja üleeila Keilas käisin. Nõnda ei ole üks aasta mitte teise aasta vend: läinud aastal oli pehme talv, nüüd on talv üsna käre olnud.

Keilas, 12. jaanuaril 1926

Tänane päev kulus kirikunõukogu koosoleku peale ära. Seati muu seas 1926. a. eelarve kokku. Palgad jäeti endiseks, aga ometi tõuseb minu palk varjatud kujul umbes 20000 marga võrra. Nimelt on tänavu puud odavamad ja saab hea kasepuusülla juba 1500 margaga. Eelarvesse võeti aga endistviisi 1800 marka, lubati mulle puud kätte muretseda ja mis puudeostmisest üle jääb, selle saan ma omale. Ka saan eraleerilaste pealt 100 marga asemel 250 marka. Ka köster saab puude vaheraha. Peale selle otsustati köstrile 10000 marka maksta vastastasu ühe osa maa eest, mis nüüd alevi kätte läheb. Koosolek möödus rahulikult. Palgatõstmist ka varjatud kujul, nagu nüüd tuleb, ei nõudnud ma mitte, vaid ütlesin üksnes seda, et ma tänavu oma palgaga mitte läbi ei tulnud, mis ka õige on, ja et ma sellepärast kavatsen augustikuust saadik linnas tundisid anda. Seda viimast asja ei soovitud aga mitte ja taheti, et ma ikka terve jõu koguduse tööle pühendaks; öeldi, et haiged õpetajat sagedasti tarvitavad.

Baromeeter näitab ikka veel 782 ½ . Külma on 11°R.

Keilas, 13. jaanuaril 1926

Baromeeter näitab 781. Kell 8 õhtul oli -12°R. Ilm oli enam-vähem päikesepaisteline. Käisin Kumna pargi ääres, kust lastele urvadega pajuoksi tõin, ja alevis käisin posti järel. Muidu tegin kantseleitööd ja kirjutasin „Mariannet“. Võib olla, et viimasest asjagi saan. Homme lähen Tallinna: Hageri praost palub mind kohtupalati liikme Hintzeriga[1] katsuda kokku saada, et ta siis teaks Tallmeister´i asja uurimise kommisjoni kokku kutsuda; oleme ju kolmekesi kommisjoni liikmed. Sain eila praosti käest huvitava kirja, mille siin avaldan:

„Armas Köögardal!

Kõige pealt saadan Sulle keskkassa kutse 29. jaanuaril „Vallikraavi“ tulla. On see „kraav“ vist ikka Tartus, Tallinna „vallikraavil“ on kuri maik küljes, sinna vist ikka konsistoorium õpetajat ei kutsuks. Ei saa aru, mispärast konsistoorium otsekohe Sinu poole ei pöördu? Ega ta sind ometi ei karda? Kui Sind meie praostkonna sinodil Lääne-Harju keskkassa usaldusmeheks valiti, sai see protokolli üles tähendatud, protokoll konsistooriumi saadetud. Kuu aja pärast sain konsistooriumilt noomituse, mispärast Lääne – Harju keskkassa usaldusmees valitud ei olevat. Kirjutasin siis alandlikult ja selgelt, et lugege meie protokolli: valitud sai 24. aprillil Keila õpetaja A. Köögardal. Mis see ikka aitab, praegu ei tea nad veel, kes meie usaldusmees on. Palun siis Sinu lugupeetud abikaasat Sulle Tartu suurem leivakott ligi panna, et kolmeks päevaks jätkub.

Tallmeister´i asjaga ei mõtlegi ma rutata: las panevad enne kirikule jalad alla; eks siis ole veel aega küll. Peale selle, mida kauem meie vaikime, seda enam käib see Tallmeister´i närvide peale. Ega tema seda ei usu, et meie midagi ei tee, ta on veendunud, et Püha Vaimu koguduses juba salajane uurimine käimas on; sellepärast kirjutab ta „Vabas Maas“ pikad veerud täis ja siunab meid ka juba. Aga kui Einbund juba ratsapolitseiga Kuljust Iisaksut ära tooma läheb, siis on Tallmeister´i süda ka pükstes. Seni on meil aega küll. Peale selle kinnitan ikka jälle, et Tallmeister´i ja Kuljus´e jant kirikule nii kardetav ei olegi, kui Põld´i oma. Esimeste pill läheb iseenesest peagi lõhki, nende omad mehed jätavad neid pea maha ja kirikliste ringkondade peale ei saa nad endid toetada. Aga Põld on fanaatik Muhamed II ja toob segadust just kiriklikkudesse ringkondadesse. Kui ma Sind palusin herra Hintzer´iga ennast tutvustada, siis sündis see selles mõttes, et teada, kunas ja kus temaga võib kokku saada. Kohtupalati liikmed töötavad enamasti kodus, kord nädalas on neil istang. Hintzer pidavat Nõmmel elama; ei tea siis, kus temaga kokku saab, kas Tallinnas või Nõmmel. Kui Sa temaga kokku saad, kuula hoolega järele, mis tema meie tööst arvab. Nagu Sul, on ka mul nüüd aasta alguses kodus tööd küll ja ei tahaks sugugi Tallinnas aega raisata. Alles siis, kui ma Sinult kirja saan, sõidan päevaks Tallinna, et Hintzeriga tutvuneda ja konsistooriumist materjaali kuulata. Sealtpoolt nimetatud paragrahvid ei ütle mulle mitte midagi. Kõige paremat Sulle ja perekonnale Sinu K. Thomson. Hageris, 9. jaanuaril 1926.“


[1]Alfons Hintzer (1872-?), kohtukoja liige 1919-40, konsistooriumi ilmikassessor.

Keilas, 14. jaanuaril 1926

Käisin jälle kuuaegse vaheaja järele Hildaga Tallinnas. Õieti käisin ma praosti soovil, et Hintzeri üles otsida, keda ma ometi mitte ei leidnud. Käisin õpetaja Sommeri käest küsimas, tema ei teadnud aga midagi. Küsisin konsistooriumist; sealt soovitati kohtupalatisse kirjutada. Igatahes ei teatud ka konsistooriumis Hintzeri aadressi mitte! Nii vähe huvi ongi konsistooriumil Tallmeister´i asja lahendamise vastu. Ei olnud siis ka minul ühtki huvi enam kohtupalatist otsima minna, kust oleks võinud Hintzeri aadressi saada.

Ma käisin linnaarhiivis Dr. Johanseni vaatamas. „Keila kirikuvöörmündrite arveraamat“ maksab 200 marka. Käisime ka Vassermanni juures ja ma lubasin 50 raamatut müügile võtta.

Ostsin enesele uue aparaadi 10×15. Mul oli seni aplanaat objektiiviga 10×15 apparaat, nüüd ostsin anastigmaadiga. Jätan ka vana apparaadi alles, sest ta on võrdlemisi hea apparaat. Uue apparaadi eest maksin 8500 marka.

Muidugi käisin ma ka Leib´i juures. Leib´iga käisin enne kojusõitu veel Jacobsenisi vaatamas. Jacobsen rääkis, et ta Viljandi kriminaalpolitsei ülemaga rääkinud Jaani asja pärast ja sellele mehele ütlenud, et talle mitte ei sünni kaabakatega ühendust pidada. Kõige selle tagajärjel muidugi asi lahendatigi nõnda, kui papa mulle kirjutas.

Keilas, 15. jaanuaril 1926

Oli igav päev. Ma kirjutasin ametlisi kirju. Korra sõitsin Hildaga ka alevisse kirju ära viima ja posti tooma. Ilm oli pilves ja hästi juba soojem. Eila hommikul oli veel -9°R, päeval -6°R. Täna oli veel soojem, kuid aken oli külmetanud, nõnda et termomeetrit ei näinud. Hea, et see suur külm mööda on. Mu põsed on praegugi veel valusad läinud laupäeva õhtu külma kõrvetusest. Baromeeter langeb eilasest päevast saadik üsna kiiresti ka näitab praegu 773.

Keilas, 17. jaanuaril 1926

Ilm on eilasest saadik jällegi külm, aga nii kange pakane ikka ei ole, kui nädala eest oli. Kirikus oli täna võrdlemisi hulk inimesi, oli ka 5 surnut matta ja 1 paar laulatada. Tänane pruutpaar tuli kirikusse, vähemalt õlgadel kasukaid hoides. Altari ees andsid nad kasukad ära, aga pruudile pandi kasuk varsti ometi jälle õlgadele, sest modern laulatuskleit ei anna ju mitte  sooja. Peigmees, 51. aastane, on meie kirikunõukogu liige; ta võttis 30. aastase neiu. Keila muusikakoor oli ise tulnud mängima, sest muusikajuht on sealtsamast Humalast, kust peigmees on.

Tahtsin minna ja tulla kirikust jala, ometi võttis minekul üks kogudusliige mu peale, niisama tulekul üks teine.

Keilas, 21. jaanuaril 1926

Ei ole olnud midagi iseäralikku. Iga päev olen käinud alevis posti järel. Eila õhtul olin Hildaga Kumna mõisas loomatohter Bohl´i juures õhtusöögil; inimestetohter ühes proua ja tütrega oli ka sinna kutsutud, Bohl ostis hiljuti lehma, sellel oli vasikas ja nüüd oli sellest vasikast õhtusöök valmistatud. Toidud olid igatahes väga maitsevad. Kell ½ 1 öösel jõudsime koju. Täna olen aga õige roidunud, sest eila õhtune olemine kujunes enam-vähem liigsöömiseks; ka võtsin Bohl´i pakutud napsi vastu, ma ei armasta aga piiritusjooke mitte, seal sai pärast ka õlut joodud; need kaks jooki segamini on minu kõhule aga iseäranis vastumeelt. Nõnda siis oli Kumnas eila õhtul üsna hea, aga ilma viinata oleks veel palju parem olnud.

Peks jääb ikka vist selgi aastal kirikumõisa rentnikuks, kuigi meie vahekord mitte ei ole enam nii hea, kui alguses oli. Raharent jääb temale endiseks, üksnes sigade jahu annab ta nüüd 40 puuda ja kartulaid 40 tündrit.

Lund ei saja ega saja juure. Tee siiski lumest paljas ka ei ole. Jaanuaris ei olegi minu teada mitte sadanud.

Keilas, 22. jaanuaril 1926

Kirjutasin täna lastejutu „Püss“ vast kahe tunniga valmis, ilma et ma enne kordagi teemi harutanud oleksin. Kuu aega pidasin aga ka kirjutamise vahet.

Keilas, 24. jaanuaril 1926

Õpetaja H. Hansson pidas täna meil kirikus jumalateenistust. Ta tuli juba eila õhtul Keila ja viidi vaksalist kohe palvemaija. Olid ju Hanssoni siiasoovijad peaasjalikult „vennad“. Täna pärast jumalateenistust kirikus viidi Hansson jällegi otsekohe palvemaija, nüüd õhtul on ta Vääna  Mõhkus Rosenvald´i juures tundi pidamas. Vendade soovil jääb ta nädalaks ajaks Keila ja käib veel Vääna Vähikülas, Joal, Kääsalus, Ohtus, Vallingul, Sauel ja Ääsmal tundisid pidamas. Keila nõukogumehed lubasid temale reisikuludeks tänaste laululehtede puhtakasu ja see osutus hästi suur, nimelt 2800 marka. Ka lubasid vennad palvemajas tema heaks korjata. Muidugi sõidutavad vennad Hanssoni palvetundidesse oma hobustega ja annavad vahetevahel temale ka süüa. Nõnda saavad palvevennad praegu, mis nad tahavad, sest Hansson on täiesti nende õpetaja.

Kella 8-9 õhtul sõitsin Hildaga vaksalisse Alidet ära viima, kes eila õhtul kauaaegse vahe järele jälle siia tuli. Ta on uude korterisse kolinud. Siiamaani elas ta oma venna Eduardi juures, kuid seal on korterikitsikuse pärast olnud mõnesuguseid arusaamatusi: Alide nõuab rohkem, kui teised tahaksid anda, ja tüli ongi lahti!

Keilas, 25. jaanuaril 1926

Õp. Hansson tuli eila kesköösel koju. Täna oli ta meil kella 4ni pärast lõunat, kus ta Peks´i hobusega Elling´u saatel Vähikülasse sõitis. Sealt pidi ta tagasi sõites Peks´i juure öömajale jääma, homme Peks´i hobusega Joa külasse sõitma, kust ta Kääsalusse edasi sõidaks ja õhtuks jälle meile tagasi jõuaks. Palvemajas on „vennad“ tema heaks 560 marka suutnud kokku panna. See on ju üldiselt teada, et „vendade“ rahakotisuu enam-vähem kinni on pigistatud, nõnda et sealt palju välja ei tule. Mõhkus oli Hanssonile antud 200 marka, nõnda et ta oma teenistusega Keilas ikkagi üsna rahule võib jääda. Sõitsin Hanssoniga täna kord ka alevisse, sest Hilda vend Karla oli Märjamaalt ühe maha lastud jänese saatnud Keila vaksali puhvetisse. Oli sula ilm peale eilse väikese tuisu.

Keilas, 26. jaanuaril 1926

Hilda sõitis Tallinna ja jäi Alide juure ööseks, et kinos kord käia – teda ju kino huvitab.

Õhtupoolikul kõlistas mulle loomatohter Bohl, et kas tema võivat minu juure tulla üheks tunnikeseks. Ta tuli pärast  kella 3 p.l. ja läks ära kell 9 õhtul; vahepeal käisime küll korra hobusega alevis. Ma aitasin Bohl´i aastaaruande eesti keele tõlkida ja tõlkisin veel ühe artikli marutõbe kohta. Jõime asmalt kodus 2 pudelit veini, siis tõi Bohl alevist veel 5 pudelit Müncheni õlut, mille jõime õhtusöögil. Ajasime head juttu ja viibisime üldse mõnusalt koos.

Keilas, 27. jaanuaril 1926

Ilus kuupaisteline õhtu.

Hilda sõitis hommikul koju tagasi. Varsti pärast seda kõlistas mulle Jacobsen Tallinnast, ma tulgu Hildaga homme Tallinna, kus siis üheskoos Vene teatrisse läheme. Mind teater ja sõidud palju ei huvita, Hildat huvitavad nad aga seda rohkem. Meie sõidame siis homme.

Väike Hilda köhib õige tugevasti juba mitmendat päeva. Tänavu on õige palju igalpool kuulda läkaköha. Väike Viktor köhis korra ennemalt jaanuarikuus, nüüd on ta aga terve. Pühapäeval oli Viktor oma käe kolmele sõrmele villid peale põletanud: ta oli tõstnud tulise triikraua aluselt maha ja võtnud tulise aluse kätte sel ajal, kus naised uudishimulikult aknast välja vaatasid, et kuidas mina Hanssoniga kirikusse minnes Peksi kahehobuse saani peale mahume; raudalus põletas kätt, poiss karjunud, hoidnud aga rauda  ikka käes, seni kui naised tal selle käest ära võtsid. Nüüd on poisi käsi kinni seotud.

Viisin eila ka oma tulu teadaande ära. Üles andsin 244 000 marka ja prii korteri küttega.

Keilas, 29. jaanuaril 1926

Eila hommikul sõitsin siis Hildaga Tallinna. Läksime vaksalist kohe Jacobsenide juure. Jacobsen ise oli muidugi ametis – ta on seal 8-3ni. Jõime kohvi ja läksime siis linna: Hilda ostis omale kleidiriiet ja viis ühe lastenuku parandada, viisime Alidele natuke leiba ja pudelitäis rõõska piima. Siis läksime Leib´i seebivabrikusse, sest proua Jacobsen palus ka Leibi lõunale. Aga Jacobsen ise oli juba telefoneerinud Leib´ile ja Alidele, et nad lõunale tuleksid ja meie õhtul siis üheskoos teatrisse läheksime. Leib tuli juba meiega kaasa Jacobsenide juure; Alide tuli oma ametist ka sinna. Sõime lõunat ja jõime natuke õlut. Alide läks enne ja Leib natuke hiljem veel linna. Hilda heitis magama, Jacobsen ka. Mina aga hakkasin kõnet kirjutama, sest mulle telefoneeris Suuropi suurtükipatarei ülem Jacobseni korterisse ja palus mind laupäeval üht hiljuti valmissaanud kasarmut õnnistama. Kui teised üles tõusid, oli mul kõne juba valmis. Alide tuli Jacobseni juure tagasi ja siis läksime Vene teatrisse, kus Leib juba ees oli. Rahvast oli teatris väga vähe, meie istusime üheskoos ühes looshis. Etendati [loetamatu]. Kella 11 paiku lahkusime teatrist. Leib saatis Alide koju. Meie läksime aga Jacobseni juure, kus õhtust sõime ja kell ¼ 1 öösel magama heitsime. Täna hommikul kell 7 tõusime üles ja sõitsime Haapsalu rongiga koju. Rong peatus kaua aega Nõmmel, oodates sinna Haapsalust tulevat postrongi, mis täna hiljaks jäi; sellepärast jäi ka meie rong umbes tund aega hiljaks. Rongis oli praost E. Tannebaum, kes Tartust usuteadlaste konverentsilt sõitis. Muu seas teatas ta ka uudist, et konverents naisusuteadlastele kõik meesusuteadlaste õigused lubanud; seega võivad naised ka kirikuõpetajaks saada. Ma kujutan nüüd ette, kuidas mõnd noort ilusat preilit vast mehed valivad õpetajaks. Aga ma kujutan ette ka, kuidas mõni õpetaja-vanaeit ükskord ilma hammasteta ja kortsus näoga kantslisse ronib. Õieti on mulle see küll ükskõikne, kas naistele antakse õpetajaõigusi või mitte ei anta.

Keilas, 31. jaanuaril 1926

Suuropi kindluse kasarmut oli ehitamas ka Keila ettevõtja baptistlane Ventsel. Battareiülem oli seda palunud minu jaoks Keilas hobust palgata. Oligi see palgatud hobusemees eila hommikul ¼ 11 ajal siin. Sõitsime Suuropi. Mees sai sõidu eest 800 marka. Oli -15°R, kui välja sõitsime. Kell ¾ 2 olime Suuropis. Ka Ventsel oma perekonnaga sõitis. Meile kaeti battareiülema korraldusel kohe söögilaud: kilu, heeringas, rossolje, kohvi, õlu j. n. e. Paar ohvitseri tuli juttu ajama sealjuures. Olles söönud, küsis Ventsel, millal kasarmu õnnistamistalitus tuleb. Üks ohvitser vastas: „Meie ootame pastori!“ Ütlesin siis mina, enese peale näidates: „Siin ma olen!“ Õnnistamistalitus oli pikas-pikas koridoris, mis lippudega oli ehitud. Minu jaoks oli katheeder tehtud; see oli Eesti värvidega nõnda kaunistatud, et katheedri ülemine äär oli sinise riidega kaetud, katheedri esikülg, valge riidega ja keskel oli seal must rist. Sõjaväelased ja eraisikud (=kutsutud külalised ja ümbruskonna elanikud) võtsid õnnistamistalitusest osa. Pärast minu talitust kõneles battareiülem. Siis laulis sõdurite koor „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Siis kõneles üks ohvitser ja lauldi selle järele „Eestimaa, mu isamaa“. Kõneles veel Ventsel omast tööst kaunis haleda häälega ja ilma sisuta. Sõdurite koor laulis veel 2 või 3 laulu ja siis oli läbi. Selle järele tuli lõunasöök. Sellest võtsid osa sõdurid, ohvitserid ja kutsutud võõrad. Oli suur söögituba. Seal oli vist 4 suurt lauda, laudlinadega. Esmalt anti hernesuppi plekktaldrikutel, siis seapraadi praetud kartulatega ka plekktaldrikul, viimaks kompott. Praad oli liig rasvane; mina ei jõudnud seda mitte ära süüa. Igalühel oli ka pudel õlut. Ka õlle jaoks olid plekkruusid. Battareiülem ütles, et sõdurite supp ja praad harilikultki niisamasugune olevat. Õlut ja magusat sööki anti pidupäeva puhul. Söögi lõpul laulsid sõdurid omi laule, lauas istudes. Ma tahtsin pärast sööki kohe koju sõitma hakata, aga ei saanud, sest minu voorimehele taheti süüa anda. Ka asus kaks daami minu kallale, ma jäägu kauemaks. Vaatasin siis tund aega daamide ja ohvitseride pimesikumängimist j. n. e. pealt. Daamid (prouad ja preilid) olid võrdlemisi õige nägusa välimusega. Kell 6 õhtul hakkasin Suuropist koju sõitma. Omaks üllatuseks sain ma majandusülema käest 2500 marka!

Suuropi kindlusest jäi mulle päris hea mulje: sõdurid näisid ennast õige kodus tundvat, ruumid saavad nüüd õige head. Uus kasarm, mida ma õnnistasin, on suur puust ehitus, mõeldud 100-200 mehe jaoks. Enne on sõdurid elanud viletsates barakkides, kus sagedasti ainult +2°R olnud magamise ajal. Eesti väeteenistus on nähtavasti ikka palju kergem, kui Vene oma oli. Ka katsutakse Eesti sõdurit vaimliselt arendada. Kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju.

Täna pidasin jumalateenistuse kirikus ja matsin surnud kahes järgus. Kodus lõuna ära süües sõitsin Jõgisule üht asuniku last ristima. Kõnelesime asunikkude headest ja pahadest külgedest. Muidugi pidin seal ka söögilauas istuma, mis oli harilikul viisil kaetud: heeringas sibulaga, vasikapraad kapsaste ja kartulatega, kompott; joogiks oli õlu, pakuti ka liköörikarva napsu. See oli igatahes üks jõukamatest asunikkudest, kes juba õige nägusa elumajagi oli ehitanud.

Kella 8-9 õhtul käisin Hildaga Alidet vaksalisse sõidutamas. Kui Jõgisule sõitsin, sadas lund nagu kotist; nüüd aga piserdas nagu uduvihma.

„Laste Rõõm“ N°1 sisaldab ka minu jutu jõuluvanast.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Detsember 1925 < *** > Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember