1926. aasta mai

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill <***> Juuni *** Juuli  *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 1. mail 1926

Eilasest saadik olen haige, kuigi sunnitud oma jooksvat tööd tegema. Täna hommikul kell ½ 8 oli pärast üsna vaevarikast ööd temperatuur 38,2. Ometi tõusin ma üles ja riietusin. Kell 2 p. l. käisin koguni kirikus matmas. Matmisest keelduda ei oleks mitte olnud hea, sest see oli üks seltskondline matus. Nimelt suri ühel öösel äkitselt ära üks 61. aastane vanamees; ta oli aga Keila tuletõrjujate seltsi liige 25 aastat, s. o. seltsi asutamisest saadik. Mees oli küll vaene, nõnda et mina ja köster selle eramatuse eest tasugi ei võinud saada, teda matsid aga tuletõrjujad. Selts oli ka laululehed lasknud trükkida, oma muusikakoori ja meeskonna matustele käsutanud. Pidin siis ikkagi ka mina matma minema, olgugi et nad mind mitte ei oleks sundinud: küsiti telefoniteel minu tervise järele enne matmist ja oldi rõõmus, et ma ikka tulla lubasin. Üksnes hauale ei olnud mul võimalik mitte minna, seda ei nõudnud küll ka ükski mitte. Ma sõitsin matustele ja sealt tagasi, oma hobusega muidugi, – jala käia ei oleks suutnudki – nii jõuetu olen.

Oli täna pilves ja vilu ilm, hommikul üsna udune. Päeval oli kunni +7◦R. Maa on alles täiesti hall. Aia äärtes on ikkagi veel lumehanged. Õitsevad sinililled ja ühed kollased, mis võilillede karva on, mille nime ma aga ei tea.

  1. mai pärast, mis on riikline püha, ei pidanud ma leeri mitte, ei oleks suutnudki pidada.

Eila sain kätte tammepuust raamatukapi ja kirjutuslaua, mis Tallinnas Liivalaia tän. Kildier´i juurest tellitud olid ja kokku 25000 marka maksma läksid.

Keilas, 2. mail 1926

Kuigi mul ikka natuke palavikku ihus oli, pidasin tänase jumalateenistuse ära ja matsin 4 surnut korraga. Oli täna kange tuul, soojust umbes +7◦R. Tuul keerutas maanteel tolmu nii palju üles, et kirikust kojusõidul silmi mõnikord lahti teha ei võinud. Lapsed tahtsid Alidega, kes jälle pühapäevaks siia oli sõitnud, kaseoksi tooma minna, ei julgenud aga tuule pärast õuest mitte väljagi minna. Greenbergid tulid ometigi meile meie kutsel õhtusöögile. Tänase tuulega sulas lumi üsna hästi, nõnda et varsti küll kaovad viimased lumehanged.

***

Praosti käest sain täna kirja. Ta lubas 10. mail Tallinnas olla ja konsistooriumist järele kuulata, missugune seisukoht Püha Vaimu koguduse asjus seal võeti. 18. – 20. juunini tahab praost Ristil sinodit pidada. 20. juunil sõidaksid mõned õpetajad ka Nõva abikirikusse ja visiteeriksid seda kogudust. Praost kirjutab: „Meie peame Schvartzile appi minema, baptistid võtavad seal võimust. Isegi Nõva nõukogu esimees on baptisti usku heitnud. Eks see tule ikka sellest, kui õpetaja ise on poollahkusuline”. Mind palun praost sinodil kõneleda altari sakramendist, et just lahkpüüdeid selles suhtes kõrvaldada. Ka palub praost mind tutvuneda kodanlise registreerimise viisiga, mis 1. juulist peale peaks maksma hakkama. „Põld ajab hirmu peale: ta kirjutab „Meie Kirikus”, et 10 raamatusse tulevat iga akt sisse kirjutada. Mina seda ei usu, tema teeb selle eest propagandat, et õpetajad ülepea registreerimisest keelduksid, kuid minu arvates ei ole see asi nii hull”. Mina pärigu kas või Siseministeeriumist järele, kuidas see asi tuleb, ja tutvustagu siis registreerimise viisiga ka sinodit. – „Madise õpetaja kisub jälle oma nõukoguga; ta on konsistooriumile kaebanud, et nõukogu ei lubavat temale leeri pidada, mil ajal tema tahab, vaid kirjutavat temale aastaaega ette, millal leer tuleb pidada, ei maksvat palka j. n. e.    Konsistoorium saatis asja minu kätte ja käsib koha peal uurida, kuid enne Nelipühi mina mitte Madisele ei sõida”. Nõnda praost. Imelik mees, see Madise õpetaja! Ta peaks ikka sellega leppima, mis praegu sünnib. Minule nõukogu küll leeriaega ette ei kirjuta, kuid ma olen alati nõukoguga leeriaja pärast läbirääkimisi pidanud, et teada saada just rahva tahtmist. Palka ei saa mina ka mitte korralikult; ennejõuluse palga sain alles nüüd lõpulikult kätte, olgugi et raha ammugi laekahoidja kätte oli toodud (laekahoidja Peks on teatavasti suures rahapuuduses ja hoidis koguduse raha vististi küll oma tarvituseks ringkäigus, sest teisiti ei saa ma asja seletada). Peks ütles ikka, et raha kassas ei ole ja nüüd, kus ükski raha juure ei toonud, leidis raha ometi!).

Keilas, 3. mail 1926

Terve öö oli kuulda väljas kanget mühisemist. Hommikul aknast välja vaadates nägime, et lumi kattis maad. Sajab ühtelugu lund juure, kuigi ta aknaklaasidel kohe ära sulab. Kell 9 hommikul oli kõigest +1◦R. Vastik on niisugune märg lumi! Mul on pealegi veel kange nohu öösest saadik. Ometi pean minema pärast leeritundi, mida tuleb pidada käärkambri üsna vastiku niiske õhu käes, veel kahte kohta, Karjakülasse ja Tuula, haigete juure! Öeldi jällegi, et need olevat surijad, kes kauem ootama jääda ei võivat, s. o. niikaua, kui ma ise paraneksin. Kirikuõpetajal on ikka halastamata peremees, kes teda ka haigest pärast tööle sunnib minema! Panen siis kamsoni teiste riiete alla, talvepalitu selga, talvemütsi pähe, kindad kätte ja sõidan; saagu siis, mis saab.

***

Haigesõitudel olin nii kange märja lumesaju käes, nagu ma enne kunagi ei ole olnud. Mu talvepalitustki tungis vesi läbi; kinnastest pigistasin teel mitu korda vett välja. Paiguti olid aedade ääres lumehanged, kust ma vankriga ettevaatlikult läbi sõitsin. Meie puiesteel on ka lumehanged. Huvitav on, et Tuulas lund vähem oli kui Keilas ja Karjakülas. Näen siin inimesi koguni reega sõitvat. Soojust on kõigest +1◦R. Praegu, kell ½ 7 õhtul on nõrk päikesepaiste ja lumesadu ei ole enam. Mu silmade ees on täielik talvemaastik. Nohu läks mul suuremaks, kui ta hommikul oli.

Praegu on meil üksnes lapsed ja teenija terved. Vanamamma (minu ämm), köhib ja tal on +38,2. Hilda ehmatas täna Peks´i eesttegija Kuusmanni kurja koera pärast, kes tal kamsoni lõhki kiskus, ja ei ole ka mitte päris terve.

Keilas, 5. mail 1926

Lumi on ikka veel maas, kuigi palju lund jälle on päikese käes ära sulanud. Sulatab väga aegamööda, sest päeval on kõige suurem soojus kõigest +3◦R. Puhub ikka vali kirdetuul.

Eila õhtupoolikul sõitis siia ja täna hommikul jälle ära vend Jaan. Tema rääkis, et Viljandis üksnes vihma sadanud siis, kui meil lund sadas. Jaan käis Tallinnas oma masinatele üksikuid osasid ostmas. Kinnitusselts on temale üksnes niipalju maksnud, kui läinud suvel kokku oli lepitud, s. o. 800000 marga ümber. Seega on Jaan tulekahju läbi õieti palju kahju saanud. Aga ta hakkab nüüd lageda taeva all laudu lõikama. Uue saeveski ehitamine on võimata. Kinnitussummaga katsub ta kõige hädalisemad võlad ära maksta, uue saekaatri muretseda j. n. e. Nagu nüüd selgunud, on Jaanile selle lõpetatud häbemata süüdistuse kaela määrinud üks kriminalpolitsei agent Rõuk, keegi joodik; see on pakkunud Veinbergile ja Siirakule kummagile 25000 marka, et nad Jaani vastu tunnistaksid. Kahjuks ei saa seda viimast asja aga tunnistajate varal mitte veel selgeks teha. Veinberg olevat seda valmis tunnistama, tunnistanudki, Siirak aga mitte. Seadus on ka üks imeline asi: ta laseb inimese ära teotada, leiab siis, et ta süüta on, kuid teotuse eest tasu ta ei muretse! Olgu üksnes niisugusel juhtumisel, kus süüdistuse vale päris taeva poole kisendab! Harilikult on aga süüdistajad nii kavalad, et räägivad nõnda, et ise sisse mitte ei kuku.

Keilas, 6. mail 1926

Täna ometi oli tuul pöördunud idasse. Oli otsekohe soojem, – päeval oli juba +6◦R vilus. Lumi hakkas õige kiiresti kaduma, kuid teda leidub veel aiaäärtes ja kraavikallastel.

Olen hädas igasugu seltsidega. Kääsalusse kutsuti kõnet pidama – lubasin tuleval teisipäeval pidada. Ohtu haridusselts tahtis seltsi avamisele 9. mail; vastasin, et pean olema Rannamõisas. Saue haridusselts tahtis 13. mail emadepäevale; seekord tuleb aga Raudkepp siia. Keila karskusselts tahtis, et ma peaksin emadepäeva kõne 13. mail (Taevaminemise pühal) – ma vastasin, et ei ole ühtki võimalust nüüd ettevalmistamiseks. Ülehomme õhtul pean Vääna üht last ristimagi sõitma.

Keilas, esmaspäeval 10. mail 1926

Laupäeva õhtupoolikul käisin Humalas ühele noorele mehele armulauda andmas, kes sõjas külmetamise tagajärjel oma tervise kaotanud ja nüüd päris jalutu on närvide halvatuse pärast. Humalast sõitsin endist raudteeliini mööda Vääna tee peale. Nägin sel sõidul üht määratu sügavat ja laia kraavi, mis maailmasõja ajal kindlustustööna kaevati. Oleks tarvis seda mõnikord pildistada. Sõitsin siis Vääna mõisa, kus kaupmees Ehrmanni lapse ristisin. Seal oli enam-vähem haritud publikum. Ehrmann ise on Keila kihelkonnas sündinud, aga tükk aega Oudovamaal Dubnitsas elanud – rääkisime sellepärast ka õpetaja Hauboldti vägitegudest. Ristsetel oli ka Vääna algkooli juhataja Verk[1] oma prouaga, kes ka on kooliõpetaja. Rääkisin nendega pärast ristimist tükk aega pidulauas. Verk´id olid enne Vääna tulekut Hageris ja Hageri praost kirjeldas neid mulle nagu äärmiseid kirikuvastaseid. Mulle aga paistab teisiti: hunt ei olegi nii hull, kui teda kirjeldatakse; igatahes saan mina niisuguste kooliõpetajatega veel päris hästi läbi.

Kell ½ 12 õhtul sain Väänast koju. Sadas vihma.

Eila hommikul kell ¾ 8 sõitsin kodust välja, Rannamõisa. Õnneks ei sadanud mitte, kuigi ilmad on vilud – ikka ainult +5◦R ümber. Rannamõisas pidasin jumalateenistuse armulauaga, valisime revisjoni kommisjoni, matsin ühe lapse ja laulatasin ühe paari. Siis sõin Dunkel´i juures lõunat. Kella 3-6ni olin haigesõidul, nimelt Harku külas, kuhu mind viidi ja toodi. Harku külas vaatlesin huviga väikest koske, mis on Harku ojas, mis suubub Harku järve. Vahutav vesi, mis allpool koske tükk maad jookseb kärestikuna, on õige ilus vaadata. Kosk olevat ennemalt õige kõrge olnud, nüüd on aga paerüngas alla langenud ja vesi ei lange enam püsti alla, vaid libamisi. Ilus on kosk siiski ja suure veega võib ta küll veel iseäranis ilus olla. Ka vaatsin ma üht kodust surnuaeda, milles seisab üks kivirist aastast 1831; ennemalt olevat seal ka puuriste olnud.

Kell 9 õhtul jõudsin Rannamõisast koju.

Täna pidasin leeri ja käisin leerilastega päevapiltniku juures. Kella 2-7ni olin haigesõidul, seekord Saue külas. Tee ääres korjasin tagasisõidul anemoone, mis juba õitsevad. Nõnda läheb kevade omasoodu edasi, olgugi et soojust vähe on. Täna sadas hookaupa peenikest vihma. Lumehangede jätised on siin ja seal ikka veel olemas.

Homme tuleb mul Kääsalusse sõita. Olen sõitudest päris väsinud.


[1]Eduard Võrk (Verk) (1888-1946), Vääna 6-klassilise algkooli juhataja 1926-37.

Keilas, 12. mail 1926

Pidades ära leeritunni, tulin eila koju, sõin lõuna ära ja sõitsin kell 1 p. l. Kääsalu poole. Mu vankri üks vedru on neil päivil katki murdunud, sellepärast pidin ettevaatlikult sõitma, jõudsin ometi kell 3 p. l. Kääsalu koolimaija, endisesse mõisa herrastemajasse. Seal katsusin ma koolilapsi, kes usuõpetust õpivad. Neid on Kääsalu koolis võrdlemisi õige vähe; võib ütelda, et enam jagu koolilastest usuõpetust mitte ei õpi. Ma arvan, et põhjus on see, et kooliõpetaja ei oska seda mittesunduslikku õppeainet huvitavaks teha; vähemalt niisugune mulje jäi mulle katsumise tulemusest.

Kääsalu koolimajast sõitsin ma Joale Rimannide juure, kus ma kohvi jõin, korra ka kosel käisin. Fotografeerida ei saanud, sest ilm läks Joale jõudes juba hoopis pilve ja piserdas vihmagi; üldse oli eila pilves ilm. Kella ½ 8ks õhtul sõitsin Kääsalu koolimajasse tagasi, kus ma umbes tunni pikkuse kõne pidasin Eesti iseseisvuse kadumisest 700 aasta eest. Kell 11 õhtul jõudsin koju, tundes õige suurt väsimust 4. päevase sõidu järele. Olen tänagi veel väsinud ega ole suutnud peale leeritundide enam ühtki muud tööd teha.

Eila kuulsin Joa metsas ööpiku laulu. Maa hakkab alles mõnes kohas haljaks minema, puud on veel täiesti raagus. Ajasin täna kirikumõisa aias talviste lumehangede viimased jätised laiali. Eila läks juba soojemaks ja oli +8◦R vilus, täna +11◦R. Tuul puhus küll enam-vähem põhjapoolt.

Keilas, 14. mail 1926

Eila sulas viimane lumehangede jätis meie aias ära. Ka täna on soe ilm, nimelt +13◦R vilus. Ilm on küll pilves. Tuul on lõunast.

Lõpetasin täna leeriõpetuse.

Eila oli Taevaminemise päev. Jutlust ütles Tallinna Kaarli gümnaasiumi juhataja, õpetaja L. Raudkepp, kes Kristliku Rahvaerakonna ülesandel Keila tuli ja pärast jumalateenistust ka palvemajas kõneles. Pritsimajas oli selsamal ajal põllumeeste esitaja, kindral Laidoneri kõne. Raudkepp sõitis hommikul siia ja õhtul sõitis ta Haapsalu rongiga Tallinna. Alide oli ka siin; selle viisin mina ise ühes tütretega Baltiski rongile; lapsed said nõnda sõita.

„Eesti Kirikus” N◦19 ilmus minu jutlus „Taevaminemise pühaks”[1]. See oli mul jällegi piiskopi ettekirjutusel saadetud.

Kirjutasin hiljuti lastejutu „Vasika juhtumused”, millele täna andsin lõpuliku kuju.

Õhtul käisin Keila alevis üht vana seppa matmas, kelle saatsin leinamajast surnuaiale ja matsin hauda. Et surnut kirikusse ei viida, nagu seekord oli, seda juhtub Keilas küll väga-väga harva. Mulle makseti täna hea honoraar, nimelt 1000 marka.


[1]https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestikirikeelk19260513.2.3&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA———-

Keilas, pühapäeval 16. mail 1926

Eila hommikul sõitis siia B. Leib ühes kahe teise mehega. Terve päev askeldasid nad aias, sest Leib tahab enesele Nõmmel aeda asutada ja ta laskis mehi nüüd ploomipuid, vabarnaid, punaseid sõstraid ja ilupõõsaid meie aias üles kaevata. Leib saatis umbes 35 noort ploomipuud Nõmmele; puud said võetud niisugusest kohast, kus nad tihedalt koos kasvasid; nad on enam-vähem meie siinoleku ajal kasvanud. Hea oligi, et ploomivõsa nõnda harvendati. Õhtul sõitsid Leib´i mehed ära, Leib jäi siia. Mehed viisid ka puud ja põõsad, kokku 12 puuda, raudtee bagaashiga Nõmmele. Bagaashi hind oli 160 marka, töö – voorimehe vedu Nõmme vaksalist Leib´i koju aga 300 marka! Täna sõitis Leib ühes Alidega kella ½ 8 aegse õhtuse uue sõiduplaani Baltiski rongiga meilt ära.

Oli täna vihmane ilm. Leerilaste püha oli. Õnnistasin 33 leerilast. Neil oli küll väga raske tänase ilmaga kodust tulla ja koju jälle tagasi minna. Rahvast oli kirikus leerilaste püha kohta vähepoole. Sadas ju külma vihma; oli kõigest +6◦R hommikul, päeval +7 ½ ◦R . Tuul oli esmalt põhjast, pärast rohkem hommikust. Eila oli veel enam-vähem soe ilm, kuigi juba +11◦R vilus.

Keilas, 17. mail 1926

Täna oli päris suvine ilm. Puhus kange lõunatuul. Oli päeval +17◦R vilus. Hommikupoolikul oli ilm päikesepaisteline, õhtupoolikul küll pilves ja piserdas harva vihma. Kell ½ 8 õhtul on veel +14◦R. Ma olin ka peaaegu terve päev väljas, nimelt ajas, kus meie rahvas maasikapeenraid puhastas, vabarnaid seadis j. n. e. Ma aitasin ka üht ja teist teha. Lastele tegin mõnesugustest kollastest lilledest pärjad. Puhastasin ka õunapuid. Olin hommikupoolikul enam jagu aega koguni ilma vesti ja kuueta, sest päikese paistel oli päris palav.

Hommikul kirjutasin toas jutukese „Rõugepanek”, aluseks võttes jällegi üht juhtumist omaenese elust Viljandi linnakoolis.

Keilas, 19. mail 1926

Väga meelepäralised ilmad. Puhub soe lõunatuul. Täna oli keskpäeval vilus juba +20◦R, kell 8 õhtul veel +15◦R. Kõik rändlinnud on tulnud. Eila laulis ka rääk meie aia taga. Maa hakkab järjest rohkem haljendama, puudel on juba väikesed lehed. Õitsevad anemoonid, kanakoolid (varsakabjad), kanavarvad. Kullerkupudki on juba kasvama hakkanud; varsti õitsevad nemadki. Meil on kibe aiatöö. – Ei tahaks nagu uskuda, et pühapäeval alles oli jahe vihmane ilm, mis toaski värisema pani. Lastele tegin paju – ja lepapilli esimest korda eila.

Keilas, 20. mail 1926

Tänane hommik oli küll vast kõige soojem tänavusel kevadil. Kell 9 hommikul juba oli 17-18◦R. Lõunapaiku läks ilm pilve ja õhk jahedamaks. Müristas. Õhtu eel sadas müristamisvihma õige tublisti. Oli minu kuuldes esimene müristamine sel aastal. Praegu, kell ½ 9 õhtul on veel +13◦R. Ma käisin Hildaga Keilas Tubergi käest aiamaasika taimi toomas. Taimed said parajasti maha istutatud, kui sadama hakkas.

Meyendorfid parandavad Muriani pilti.

„Eesti Kiriku” N◦20 ilmus minu jutt „Vana Kadri”. Jutt on peaaegu tõeline Kadri Koerna kujutus, kes Naanul kaua aega teenis ja kelle hoole all sagedasti olin mina ja minu õde.

Keilas, 22. mail 1926

Suviste pühade laupäev. Kuna eila pooliti vihmane ilm oli, oli täna jälle ilus päikesepaiste. Hea on, et pärast müristamist soojaks jäi. Puhus täna küll põhjatuul, aga siiski oli kunni +16◦R vilus.

Ma käisin Hildaga Kumna mõisas Meyendorffide juures: vaatsin, kuidas nad Muriani pilti parandavad, ja tõime sealt ka maasikataimi. Natuke aega istusin ka Bohl´i aias ja jõime seal kaks pudelit õlut ära.

Keilas, 24. mail 1926

Teine Suviste püha. Kaks ööd järgimööda on müristanud ja õige tublisti vihma sadanud, päeval on aga ikka olnud väga soe.

Eila oli kirikus vaimulik kontsert pärast jumalateenistust. Jumalateenistuse alguses pidasin ma lühikese kõne sel puhul, et altar oli esimest korda uue riidega kaetud. Selle kinkis Tuula küla Täkkena talu perenaine Laube, surnud palvevenna Juhan Timm´i tütar. Tema nime ei nimetatud tema enese soovil mitte. Uus altaririie ilustab altari igatahes rohkem kui senine.

Täna matsin 6 surnut korraga. 7 paari laulatasin, kõik kirikus, neist ühe kell ½ 9 hom. enne jumalateenistust, 4 paari ühe korraga pärast matuseid, siis veel 2 paari lahus, eralaulatuses.

Täna õhtupoolikul olid Keila Tuberg´id ja Kuljus´ed meil. Sõime koos õhtust. Õhtupoolikul müristas ja sadas ka väikest vihma. Tegin siiski ka kaks ülesvõtet külalistest ja meie inimestest aias. Õhtul, kui külalised lahkusid, olin tütretega veel pool tundi aias võrkkiigul. Kuulasime ööpiku laulu, rääku ja muid õhtuseid hääli. Oli hea tundmus, nagu seda harva mulle osaks saab. Soe õhtu on, müristamise pilved liiguvad ümberringi. Nädal otsa on soojad ilmad olnud, väga meelepäralised päevad. Peaks tulema ja olema soe suvi!

Keilas, 25. mail 1926

Täna hommikune ilm oli täieline vastand eilsele ja eelmistele. Öösel oli kange tuul ja sadu, hommikulgi sadas, soojust oli kõigest +6 ½ ◦R. Laulatades ühe paari ja hommikust korda ära süües läksin Kumna Rebasele pühapäevakooli vaatama. Seal laulsid vanad, laulsid lapsed, lapsed ütlesid ka piiblisalme, pidasime palvetundi. Ilm läks vahepeal selgeks. Kodust minnes olin palitu selga pannud ja vihmavarju kätte võtnud – need said nüüd üleliigseks. Kui koju jõudsin, olin jällegi higine, sest soojust oli vilus juba +11◦R. Koduteel korjasin kanavarvaid, pääsukesesilmi, kullerkuppe; tõin koju ka tommingaõisi.

Keilas, 26. mail 1926

Eila õhtul olin Hildaga paar tundi tohtri juures, kus ka õhtusööki sõime.

Täna olin Tallinnas. Olin kutsutud kahe kommisjoni istangutele ja mõlemale koosolekule kell 10 hom.! Üks kommisjon oli Tallmeister´i asja uurimise kommisjon, see pidi. Rüütli tän. kokku tulema. Teine kommisjon oli kirikute juures olevate monumentaalkirjade kogumise kommisjon, see pidi konsistooriumis koos olema. Hommikul Tallinna jõudes läksin Krediit – Panka, kus 26000 marka tähtajalisele hoiule andsin (makstakse 12% aastas); siis käisin turul ostmas suitsetatud ahvenaid (50 marka nael). Viisin turukauba Leib´i seebivabrikusse ja sealt läksin Rüütli tän. kommisjoni koosolekule. Otsustasime kommisjoni tegevust lõpetada, kuna õp. Tallmeister avalikult „Vabas Maas” juba kirjutab, et temale konsistooriumile ei alistu. Sellekohase protokolli kokkuseadmine jäi minu hooleks. Kommisjon läks Toompeale, konsistooriumi ruumidesse, Kiriku tänavale N◦8 ja teatas omast otsusest ka piiskopile, kes kommisjoni arvamisega täiesti nõus oli. Konsistooriumis peeti siis teise kommisjoni istangut, millest osa võtsid: piiskop J. Kukk, prof O. Sild, Madise õp. Brasche ja mina. Kommisjonile anti uus nimi: „Kiriklikkude mälestusmärkide kommisjon”. Töötasime ankeedilehe välja, mille lõpulik redigeerimine jäi minu hooleks. 1. novembriks nõutakse kõigilt õpetajatelt vastuseid küsimuste peale. See on õige suur ja vaevarikas töö, mida nüüd teha tuleb, aga ühtlasi ka väga tähtis töö meie maa ajaloole.

Kell ½ 2 p. l. sain konsistooriumis valmis ja läksin Leib´i juure vabrikusse, kus lõunat sõin. Siis sõitsime natuke pärast kella 3 p. l. elektrirongiga Nõmmele. Leib näitas Nõmmel aeda, mida ta sel kevadel istutas: meilt viidud sõstrad õitsesid ka mõnel ploomil olid õienupud; õunapuud olid tal Tallinnast ostetud. Ka näitas ta mulle üht teist väikest maja, mille ta läinud aastal ehitas tema suure maja lähedal olevale krundile: et krunti enese kätte saada ja enese käes hoida, ehitas Leib „hädamaja”, s. o. kahetoalise korteri ja palkoniga majakese; selle tahab ta nüüd küll kasuga ära müüa. Jõin Leib´i juures Nõmmel teed, sõitsin Leib´i maja juures olevast „Hiiu” jaamast ühes Leib´iga, kes mind saatma tuli, „Nõmme” jaama tagasi, kus aururongile istusin ja Keila sõitsin. „Hiiu” jaam on „Nõmmest” natuke maad Keila poole ja asutati õieti sellepärast, et Leib hakkas seda jaama soovijate allkirju korjama ja asja ajama; nõnda sai ta omale jaama otse ukse ette.

Minu rahvas oli kodus hoolega peenraid teinud ja juurevilja lõpulikult maha külvanud.

Keilas, 29. mail 1926

Üleeila õhtul telefoneeris mulle konsistooriumi sekretär Villa, et praostite koosolek mind ühe kommisjoni liikmeks valinud, mis perekonnaseisu seaduse võimalikke muudatusi pidi läbi harutama. Mind kutsuti järgmiseks päevaks Tallinna; istang pidi algama kell ½ 9 hom. Kommisjonis olid peale minu veel: haridusminister õp. J. Lattik, praost K. Thomson, praost Steinberg[1], praost Haller[2]. Lattik´u ettepanekul otsustasime muudatusi nõutama hakata kolmele §-le. Esimene soovitav muudatus oleks see, et vaimulikud perekonnaseisu ametnikud mitte ei oleks kohustatud registreerima neid, kes ei ole ühegi ristiusu ühingu liikmed. Teine oleks see, et vaimulikkude tehtud registratsiooni aktile juure lisataks ka see, kus, millal ja kelle poolt toimetati kiriklik laulatus, ristimine või matmine. Kolmas oleks, et soovist abielluda saaks kuulutatud vaimuliku perekonnaseisu ametniku poolt peale seinakuulutuse ka kirikus. Ma seadsin kokku vastava märgukirja. See kirjutati siis kirjutusmasinal 13 eksemplaaris. Lattik läks enne seda vabariigi valitsuse asjus minema. Järelejäänud kommisjoni liikmed jaotasid ennast kaheks gruppiks ja hakkasid praostite koosoleku nimel üksikute tähtsamate politikategelaste juures käima. Mina ühes praost K. Thomsoniga sain riigivanema, põllumeeste rühma esitaja A. Jürmann´i[3], asunikkude esitaja Köster´i[4] ja tööerakonna es. Anderkopp´i[5]. Kokku saime riigivanema J. Temant´iga[6] Toompea lossis ja Köster´iga Eesti Tarvitajate Keskühisuse majas. Jürmannile nagu oma koolivennale kirjutasin kirja, sest ma ei saanud Riigikogus telefoneerides temaga mitte ühendust. Anderkopp´i juure pidi praost ise minema, sest enne lõunat ei olnud teda saadaval ja pärast lõunat tahtsin ma Keila tagasi sõita. Olin Tallinnas pool tundi ka Leib´iga koos. Lõunat sõin Villa juures.

Ilmad on jällegi soojad. Täna oli juba jällegi +17◦R vilus. Keskpäeva paiku müristas ja sadas. On praegu tommingate õitsemise hooaeg. Nartsissid on mitu päeva täielikult õitsemas. Eila alles pandi meil kartulad aias maha; seni oli see võimata, sest maa oli märg. Üleeila said kurgid maha. Eila istutati ka kõrvitsad.


[1]Bernhard Steinberg (1872-1948), vaimulik; 1903-04 Tartu Maarja koguduse abiõpetaja; 1905-06 Narva 
Peetri koguduse abiõpetaja ja 1906-10 õpetaja; 1910-44  Pilistvere Andrease koguduse õpetaja; 1920-35 
Viljandimaa praost; mitmesuguste seltside asutaja ja esimees; 1944 siirdus Saksamaale.
[2]Gustav Albert Haller (1871-1947), vaimulik; 1898-37 Martna Püha Martini koguduse õpetaja; 1914-21 
Ranna-Lääne praost; 1921-35 Lääne praost; 1924-27 Martna Ühispanga nõukogu esimees; 1928-35 EELK 
Keskkassa esimees; avaldanud ja toimetanud vaimuliku sisuga raamatuid ja kirjutisi; 1939 siirdus 
Saksamaale.
[3]August Jürima (Jürmann)(1887-1942), poliitika- ja majandustegelane, agronoom; 1929-31 teedeminister; 
1931 põllutöö- ja majandusminister; 1939-40 siseminister; mitmesuguste nõukogude esimees; 
suri vangilaagris.
[4]Oskar Köster (1890-1941), kooliõpetaja, seltskonna- ja poliitikategelane; 1926-28 ja 1932 
põllutööminister, 1928-29 ja 1933 teedeminister, 1929-31 kaitseminister; arreteeriti Nõukogude 
okupatsioonivõimude poolt, hukkus vangilaagris.
[5]Ado Anderkopp (1894-1941), riigitegelane, sporditegelane, ajakirjanik; 1923-24 sõjaminister, 
1930-33 sise-ja kohtuminister; arreteeriti ja hukati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt.
[6]Jaan Teemant (Temant)(1872-?), advokaat, riigitegelane; 1925-27 ja 1932 riigivanem; arreteeriti 
Nõukogude okupatsioonivõimude poolt, surmaaeg ja -koht teadmata.

Keilas, 30. mail 1926

Oli soe pühapäev. Kirikus oli 2 ½ laudkonda armulaualisi, ristisin ühe lapse, matsin 4 surnut ja laulatasin ühe paari; kodus, kantseleis laulatasin hommikul enne jumalateenistust ka ühe paari. Andes kodus pärast lõunat paar tunnistust välja, läksin Hildaga Jacobsenide juure Keila. Väike Hilda ja Ellinor olid Kumna mõisas Dr. Greenbergi tütrega mängimas; Viktor jäi vanamamma hoole alla. Jacobsenide juures olime kella 5 – ½ 9ni. Olime kaua sellepärast, et müristamise pilv tõusis, müristas ja palju vihma sadas. Jacobsen sai paari päeva eest kuuks ajaks puhkusele.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill  <***> Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember