1926. aasta märts

Jaanuar *** Veebruar < *** > Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, esmaspäeval 1. märtsil 1926

Tuisused ilmad on ühtepuhku. Sajab küll iseenesest vähe, kuid tuul veeretab ühtepuhku lahtist lund üle lageda ja kuhjab teed kõrgeks ja hanged aiakõrgusteks. Raske on sõita, sest tuhkjas lumi võtab hobuse jalad sisse. Temperatuur on mõnikord 0°, siis -1°, -3°, -6° j. n. e.

Ei ole midagi iseäralikku olnud. Perekondlisi võõraid ei ole peale Alide, kes laupäeva õhtust pühapäeva õhtuni siin oli, mitte käinud.

Kirikus oli eila üsna rohkesti rahvast. Kaks purjus Harku meest tulid käärkambri üht läinud aasta ristimisteadet pakkuma. Selle mehe käsi, kes ristimisteadet käes hoidis, oli verine ja mees määris ära ristimislaua ja kirjutuslaua. Mina ei võtnud ristimisteadet mitte vastu, sest meestel ei olnud kiriku liikmekaarti ette näidata, nad olid purjus ja 1925. a. sündimist ja ristimist saan ma nüüd, kus ristimisraamatu ärakirjad juba on konsistooriumile saadetud, üksnes konsistooriumi loaga sisse kirjutada. Siis sai teine mees, kelle käsi mitte ei olnud verine, vihaseks, vandus ja läks minu nõudmisel käärkambrist välja, võttes ka teise mehe mütsi kaasa ja pannes enesele seega 2 mütsi ülestikku pähe. Mõned kirikulised olid hirmuga temast eemal hoidunud, arvates, et mees hullumeelne on. Viimaks läks ikka ka verise käega mees minema, kui ta kõik praeguse aja trumbid ära oli katsunud: nimelt seletas ta, et ta on asunik; kuna asunikke riikliselt on paitatud, siis näis ta sedasama ka minu käest nõudvat. Vastasin, et olen väga korralikke asunikke näinud, kellel on liikmekaardid ette näidata ja kes mitte joobnud peaga asju ei tule õiendama. Tema lapse oli ristinud Harku algkooli joodik juhataja Summer[1]. See mees, kellest mõistlikumad inimesed küll tahaksid lahti saada, kellel aga vend[2] on maakonna koolinõunik, on korra päise päeva ajal olnud kraavikaldal purjus pikali ja möödaminejad küsinud, kes see on, saades vastuse pilkajatelt, et kraavikaldal puhkab Harku valla valgus!

Eila pärast jumalateenistust sõitsin Kääsalu Vanakoolimajale last ristima. Seal oli koos Kääsalu ja Klooga rahvas, kes minu käest ajaloolisi asju pärisid. Nad olid ka minu artiklit Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu kohta „Päevalehes“ lugenud, minu lastejutukesi „Laste Rõõmust“ j. n. e. Olin seal õige mitu tundi, sest ei tahetud mind kuidagi minema lasta. Oli väga puhas eluruum, head inimesed, ka head toidud. Joobnud hääli kuulda ei olnud.


[1]Rudolf Summer (1884-1953), Harku algkooli juhataja 1920-26.
[2]Riho Sumre (Eduard Richard Summer)(1889-1942), pedagoog, Järvamaa koolinõunik, 
Porkuni Kurtide Kooli juhataja.

Tartus, 5. märtsil 1926

Teisipäevast, 2. märtsist saadik olen Hildaga kodust ära. Teisipäeva hommikul sõitsime Tallinna, kus Leib´i ja Villa juures olime; Hilda käis ka Kalm´ude juures. Õhtul kell 6 sõitsime Riia rongiga Tallinnast Tartu poole. Sõitsime muidugi nagu vähese rahaga inimesed kolmandas klassis. Juhtusime ühtekokku: meie, Villa oma proua ja pojakesega, õp. Sternfeldt proua ja poja Anduga, õp. Sommer, praost Mohrfeldt; korra oli Hilda juures ka Türi õpetaja proua, kes Tamsalus rongile tuli. Kell 11 õhtul jõudsime Tartu. Vaksalis vastas oli meil preili Lydia Kurrikoff, kelle lesk ema[1], Leib´i õde, meid oma korterisse oli kutsunud. Korra Tallinnast koju sõites harutasime nimelt, kas Tartusse kirikupäevale sõita ja kui sõita, kuhu siis korterisse asuda; üht ja teist harutades jõudsime koju ja leidsimegi preili Kurrikoff´i poolt kutse, mis kõik meie korteri mured kõrvaldas. Oleme nüüd kõik need 3 päeva siin ka söönud, ja mina vähemalt olen küll väga tänulik kõige parema vastuvõtmise eest. Olen enama jao päevaajast kirikupäeva koosolekutel veetnud. Eila õhtul olime Kristlikus Üliõpilasühingus, kus õpetaja Sommer piiblitundi pidas ja kus pärast oli teelaud kaetud. Hilda oli ka piiblitunnis, ei jäänud aga teelauda mitte, sest preili L. Kurrikoffi õde, proua Ella Kurrikoff[2] sõitis täna hommikul Tallinna ja tahtis sellepärast varem magama heita – temaga läks Hilda kaasa. Täna olin ma kirikupäeval lõunani, pärast lõunat käisin Hildaga veel linnas.

Tänavune kirikupäev oli õieti väga asjalik. Esimesel päeval oli küll üks mürgel – see sai ajakirjanikkudele osaks, aga teised päevad möödusid töös.


[1]Elfride Rosalie Amalie Kurrikoff (1874-1941).
[2]Ella Kurrikoff (1903-1944), Kodumajanduskoja, Naisliidu, Eesti Kristliku 
Üliõpilasühingu liige; 1941 küüditati, suri asumisel.

Raudteel Tartust Tallinna, 6. märtsil 1926 kell 1 öösel

Preili Kurrikoff saatis meid päris rongile, muretses meile kohadki. Sõita on päris lahe, saaks magadagi, kuigi Tartust palju sõitjaid rongile tuli.

Meeles on mul kirikupäeva „mürgel“ ajakirjanikkude vastu. Peab ütlema, et ajakirjanikud ikka häbematad ka on olnud ja igatahes valesti ja vaenulikult kiriku asju on kirjeldanud. Mõnikord tehti koguni nõnda, et kui kirik oli ühe asja vastu, siis ajakirjandus sõimas; kui kirik järgmine kord aga oli ometi selle asja poolt, siis ajakirjandus pilkas. Mäletan, kui mõne aasta eest preili M. Põld esimese Eesti naisena Tallinnas Jaani kirikus kõnet pidas, kuidas ajakirjanduses pahandati, et preilit kantslisse ei lubatud (seaduse põhjal). Kui aga usuteadlaste konverents nüüd jaanuarikuus naisusuteadlastele kõik õpetaja õigused lubas, siis tehti „Päevalehes“ pilkepilt uuest naisõpetajast kantslis äärmiselt silmatorkava rinnaga ja „automaat oreli“, nutva lapsega kõrval. See olgu minu poolt üksainu näitus. Igatahes anti sündmustiku kirjeldus ajalehte sagedasti ka moonutatud kujul – olgu see siis meelega võltsitud ehk jälle ajakirjaniku oskamatusest tingitud. Sagedasti avaldati ühes või teises ajalehes vaenugi kirikule; kirjeldades usuteadlaste konverentsi või kirikupäeva. Kõik ebanähtused andsid selleks põhjust, et Tallinna Jaani koguduse õpetaja Sternfeldt kirikupäeva alguses sõna võttis ja väärnähtuste peale tähelepanu juhtis; sealjuures pöördus ta küll natuke piinlikult saalis viibivate ajakirjanikkude poole. Õp. Sommer luges ette konsistooriumi otsuse, millega konstateeriti, et usuvaenu on avaldanud ka osa kodanlisi ajalehti – „Päevaleht“ ja „Vaba Maa“. „Päevalehe“ süüdistuseks näitas ta viimast pilkelehe „Kratt´i“ numbri, kus maailma loomist õige labaselt kujutati. „Vaba Maa“ labasusi luges ta ka ette. Nüüd algas saalis pahameel nende ajalehtede vastu ja karjuti neile „häbi!“ Ajakirjanikud krimpsutasid nägu. Lääne – Nigula õpetaja B. Ederberg, kes ise alles „poisikeseohtu“ on, ütles, kas ajalehtedel mitte ei oleks võimalik mehisemaid mehi Kirikupäevadele ja konverentsidele saata, kuna seni on poisikesed ajakirjanikkude kohtadel viibinud. See aja ajakirjanikkude südame täis ja nad lahkusid saalist. Mõnigi hüüdis neile järele „Laske jalga!“ Lõppeks ometi kutsuti nad tagasi ja kirikupäev ning Ederberg vabandasid ennast isiklikkude haavamiste pärast, mis saalis viibinud ajakirjanikkude osaks oli saanud. „Vaba Maa“ kirjasaatja ometi teatas omale ajalehele jällegi valet, nagu oleks üldse ajakirjanduse ees vabandatud; see võltsimine tehti hiljem ajakirjanikkudele kirikupäeva poolt teatavaks.

Huvitav oli, et Tallmeister kirikupäeval väga tagasihoidlik, koguni mõistlik oli. Vast saab nüüd, kus ta Kuljuse tulle saatis ja tervet selle asjatust nägi, tema asja enam-vähem rahulikult lahendada.

Keilas, 8. märtsil 1926

Saksa kogudused nõudsid endile kirikupäeva käest autonoomiat Eesti rahvakirikus. Kirikupäev lubas neile aga täieliku iseseisvuse, kuid väljaspool Eesti rahvakirikut. Ühenduse katkestamine ei näinud aga sakslastele mitte meeldivat.

Kirikupäeva peeti Tartus 3. – 5. märtsini Peetri kiriku leerisaalis. Iga kogudus maksis ruumikuludeks 300 marka. Kirikupäeva büroos oli registreeritud korra, nagu teatati, 108 õpetajat, 43 köstrit, 180 saadikut.

Koju jõudsime Tartust laupäeva, 6. märtsi hommikul kella 10 paiku. Lapsed olid uuesti köhima hakkanud, nüüd hakkab aga köha jälle järele jääma. Kuna meie rongis palju magada ei saanud, siis olime muidugi väga väsinud, aga mina kodus magada ei saanud, sest inimesi käis õige rohkesti.

Eila käisin Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Ranna kiriku juurest viidi mind ka ühe haige juure Murasti külasse. Pärast sõin Dunkeli juures lõunat ja kell 7 õhtul olin kodus.

Läinud nädala teisipäevast reedeni oli suur sula, mis mõnegi koha lumest päris paljaks on teinud. Siin ja seal on aga teed väga kõrged hangete pärast. Täna sadas lumelortsi.

Keilas, 9. märtsil 1926

III Riigikogu valimised tulevad kevadel. Rahvaerakond päris kirjalikult, 2 kiriklist erakonda suusõnal, kas ma mitte ei sooviks nende Harjumaa nimekirjas kandideerida. Muidugi oleks mind tahapoole paigutatud, nõnda et ma riigikogusse ei oleks peasnud, aga siiski oma nimega mõne hääle oleksin püüdnud. Kõigile kolmele erakonnale vastasin kategooriliselt, et ma mitte ei kandideeri. Kuigi rahvaerakond minu vaadetele kõige ligemal seisab, on ka sellel erakonnal nagu teistelgi omad puudused ja ma ei taha häältepüüniseks olla.

***

Mehed, kes 28. veebruaril mulle ristimisteadet pakkusid ja ise purjus olid, on pärast seda Keilas veel rohkem ennast purju joonud, siis kusagil maas pikali olnud, poltsei poolt soolaputkasse ja esmaspäeval pärast seda rahukohtuniku juure viidud; kui suure karistuse nad seal said, ei tea. Rannamõisa oli saadetud sellesama ristimistähega, mis veriseks sai, kodus aga võimalust mööda pestud oli, üks vananaine. See katsus esmalt köster Dunkel´iga õnne, see aga saatis naise minu juure. Dunkel´ile oli naine valetanud, et ristimisteade värviga, minule katsus ta valetada, nagu oleks täht schokolaadiga määritud. Ma vastasin, et hästi tean, et täht ei ole mitte schokolaadiga, vaid verega. Tähte ma vastu ei võtnud, sest kiriku liikmekaarte ei olnud mees nüüdki mitte saatnud mulle ettenäitamiseks.

***

Lumi sulab täna kiiresti, sest päeval oli kunni +5°R. Siin ja seal mustendab juba kündki põllul. Oli ilus päikesepaiste. Päev möödus mul aga enam-vähem kasuta, sest pottsepp võttis meie magamistoa ahjulöörist nõge välja, mis sinna vast 30 aasta jooksul oli kogunenud; nõge kanti välja 15 ämbritäit. Et tubasid pärast ka puhastama ja pesema pidi, siis pidin laste järele vaatama ega saanud muud tööd teha kui natuke kantseleis. Ahju lõõr oli nii ummistanud, et eila enam meie katsetki ei teinud tuld ahju panna – tuba tuli mitu päeva juba suitsu täis. Nüüd võiks lõõr jällegi oma 30 aastat vagusi seista, kui ahjule mõnd muud häda ei juhtu.

Keilas, 10. märtsil 1926

Eila õhtul oli Dr. Greenberg meil õhtusöögil. Asusime parajasti lauda, kui Tallinnast rahvaerakonna büroost telefoneeriti, et Tõnnisson[1] minuga uuesti rääkida soovitanud, ma lasku ennast siiski riigikogu kandidaatide nimekirja üles võtta, sest Harjumaal puuduvad neil mehed, keda ligemalt siin tuntakse. Ma andsin lõppeks järele, olen seega rahvaerakonna püüniseks eelolevatel valimistel. Himu mul kõigeks selleks küll ei ole; ennem on nagu kaotuse tundmus, et ma järele andsin.

Esimest korda pärast läkastava köha kätte haigeksjäämist oli väike Hilda täna juba väljas. Meie panime pudelid vahtraokste külge, millest juba mahla tilgub. Mahla tilgub alles väga vähe, nõnda et et iga laps õhtul sai ainult 2-3 teelusikatäit üsna magusat mahla. Seega hakkab loodus jällegi toitma ja kasvatama. Sula kestab edasi. Täna oli küll kõigest +2°R päeval. Viktor ja Ellinor ei ole paari kuu jooksul enam välja saanud.


[1]Jaan Tõnisson (1868-1941?), poliitik, õigusteadlane, ajakirjanik, mitmekordne riigivanem.

Keilas, 11. märtsil 1926

On väga ilus ilm. Hommikul kell 9 oli -3°R, kuid päeval päikese käes sulatab +2°R juures vilus. Ilm on vaikne ja päikesepaiste hästi selge. On täielik kevadine tundmus. Ellinor ja Viktor said ka välja. Lapsed sõitsid kelguga. Ellinor ja väike Hilda lasksid liugu hangest alla, mis meie õue värava ümbruses õige kõrgele on tõusnud. Käisin Hildaga jala alevis.

Lugesin Tallmeister´i asja uurimise kommisjoni ülesandel „Protestantlise Ilm´a“ 1924. aasta numbrid.

Keilas, 12. märtsil 1926

Pidasin täna kirikus paastujumalateenistust. Armulaual käis 15 inimest, kirikus vast üle 20 inimese ei olnudki. Ma kaotaksin paastujumalateenistused hoopis ära, sest nähtavasti ei ole nende järele mitte enam tarvitust, aga ometi on mõni, kes neid ihaldab: läinud aastal avaldasin kaotamise mõtet, siis tuli aga üks vanatädi ja palus pisarsilmil, et paastujumalateenistused alles jääksid!

Öösel oli kange torm ja lund oli tublisti sadanud. Ka tänase päeva jooksul tulid vahetevahel pilved tormi ja lumega. Temperatuur oli täna 0°R ümber.

Kirikust ära tulles läksin postkontorisse. Kontori ülem Berggrünfeldt[1] kutsus seal mind oma erakorterisse raadiot kuulama. Päevaajal kuuldus aga väga pahasti, ja üksnes Moskvast kuulsime nõnda kuidagiviisi laulmist ja kõnelemist. Raadio läheb nüüd moodi. Keila alevis on ta juba mitmel olemas ja Klooga Keskkülas Alteril on ta ka juba – viimane on enesele muretsenud Berggrünfeldti kaudu, kellel ühe Tallinna raadioäriga suhteid.


[1]Johann (Juhan) Berg-Grünfeldt (1898-1932), postitöötaja, 1920. aastast Keila postkontori ülem, 
1927-32 Keila alevivanem.

Keilas, 13. märtsil 1926

Eila õhtul olin juba voodis, kui mulle Tallinnast rahvaerakonna büroost jälle kõlistati. Küsiti minult, kas ma kandideerimise nõusoleku kirja ära saatnud olin; ühtlasi öeldi, et mind nimekirja esimesele kohale tahetakse paigutada. Ma vastasin, et ma esimesel kohal kandideerida ei soovi; üksnes siis, kui kedagi tublit meest sinna panna ei ole, oleksin nõus esimesel kohal kandideerima. Mul ei ole mitte himu Riigikogusse minna.

Keilas, 14. märtsil 1926

Vali tuul on, mis lahtist lund kihutab üle lageda välja. Ilm on aga ilus, päikesepaisteline.

Sõitsin pärast kirikut ja lõunat väikese Hilda ja Ellinoriga alevisse „Laste Rõõmu“ ostma. Lapsed olid pärast haigeksjäämist esimest korda alevis. Viktor kordas: „Ma tahan ka sõita!“ Oli aga võimata teda kaasa võtta, sest puhus kange tuul. Enne alevisse sõitmist käisin Hilda ja tütretega õues lumehangel, kus lapsed kelgusõitu tegid värava poolt majaukse poole. Käisime ka laudas oma kaht siga, lambaid, kanu ja hobust vaatamas. Meil on kümmekond kana; seni munesid nad harva mõne muna, täna oli aga korraga 5 muna munetud. Lastele on mune tarvis.

Kella 6 paiku õhtul kõlistas mulle postkontoriülem: ta ühendas minu telefoni oma raadioapparaadiga. Meie kuulasime siis – Hilda, Alide, Hilda mamma, mina ja lapsed – kordamööda raadiot, vahetevahel mitmekesi korraga telefonitoru juure kõrva pannes. Oli Helsingist väga selgesti kuulda muusikat, rääkimist, laulu.

Toas on meil otsapidi vees üks suur tommingaoks, mis praegu õitsma hakkab. Alide viis selle küljest täna õhtul paar oksakest Tallinna kaasa, et seal inimestele näidata, et Keilas õitsevad tommingad!

Keilas, 15 märtsil 1926

Oli jällegi ilus päikesepaisteline ilm, aga puhus õige vali läänetuul. Kui hommikul kella 10 ajal Saue mõisa ühe asuniku haigele naisele armulauda andma sõitsin, oli -4°R. Asunik on ühe põlluküüni, mis enne oli Saue mõisa päralt, 64000 marga eest ära ostnud, ja küüni ühe otsa sisse omale 2 elutuba ehitanud, kuna muu osa majapidamise – loomade j. n. e. jaoks on. Põllud on tal sellesama hoone ümber. Krunt on küll väike – kõigest 13 tiinu[1], aga sellest saab mees oma perekonnaga igatahes söönuks. Vastasoleval väljal paistis ka üks põlluküün või rehi –  ka seal näisid elanikud sees olevat. Mõisa suuri küünisid ei ole nüüd, kus mõisad asunikkudele ära jaotatud, mitte enam tarvis, sellepärast on see nende hoonete väga otstarbekohane kasutamine, kui asunikud neisse omad elamud ehitavad. Muidu ei oleks endise mõisa majapidamishoonetega muud ühtigi teha, kui neid maha kiskuda ja ehitusmaterjaal mujal ära tarvitada. Mõnes kohas müüaksegi neid ehitusi mahakiskumiseks ja äravedamiseks. Nõnda kaotatakse mõisate asemed. Mõisa herrasmajadesse on enamasti koolid paigutatud. Mõisnikud ise on kas Saksamaal ehk jälle linnadesse kolinud; mõned on ka niisamasugustel alustel asunikkudeks saanud, nagu teisedki asunikud. Endist uhket mõisnikku, kes sõitis mitmehobuse tõllaga ja kellegile teed ei annud, küll aga mõnda meest teel piitsaga lõi, ei ole Eesti Vabariigis mitte leida. Kes endistest mõisnikkudest on saanud oma maalapikese asunikuna, on õige tagasihoidlik, koguni alandlik.


[1]Tiin = 10925 m2

Keilas, 18. märtsil 1926

Eila käisin Hildaga Tallinnas. Praost oli Tallmeisteri asju uurimise kommisjoni istangu määranud kell 10 hommikul Rüütli t. N°13. Harutasime Tallmeisteri vastu tõstetud kaebusi sisulisest küljest. Oli üks kaebus Püha Vaimu kogudusest konsistooriumi saadetud üksnes mõne allkirjaga, mis kolm punkti sisaldas. Esimene kaebus oli, et Tallmeister olevat usutunnistust muutnud, kuna ta mitte ei ütlevat agenda järele: „Tunnistagem nüüd ühel meelel Jumala ees oma püha ristiusku südamest nõnda üles“, vaid ta ütlevat „püha ristiusu“ asemel „Vana ristikoguduse usutunnistus“. Kommisjon leidis, et neid sissejuhatavaid sõnu peaaegu iga õpetaja isemoodi tarvitab ja seega Tallmeisterit süüdi mõista ei saa, liiategi veel, kuna Tallmeister usutunnistust ennast sugugi muutnud ei ole. Teine kaebuspunkt oli, et Tallmeister kirikupäeva ja kirikuseadusi põlgades ütelnud, et need meie rahvast kammitsas hoiavad  j. n. e. Tallmeister omas vastuskirjas seda süüdistust oma seletusega ümber lükata ei ole suutnud. Kolmas punkt oli, et Tallmeister koguduse hooned tarvitab protestantlise ühingu kasuks ja et ta koguduse koosolekul revidente sõimanud olevat. Kommisjon leidis, et koguduse hoonete kasutamise lubamine või mittelubamine koguduse nõukogu asi on; omavahelised haavamisesed ja sõimamised aga alluvad ilmalikule kohtule.

Oli ka üks kaebus Kursist saadetud, mis Tallmeisteri õpetuse hukka mõistis. Kommisjon leidis, et Tallmeisteri õpetuse suhtes seisukohta võtta ei saa, kuna Tallmeisteril puudub ühtlane õpetussüsteem (tema „teaduslised seletused“ piibli ja usu küsimustes on õige mitmesugustest raamatutest välja kirjutatud). – Konsistoorium kaebas „Protestantline Ilm 1926 N°1 ilmunud haavamise peale: Tallmeister ütleb seal konsistooriumist, et sellel kõlbline tunne puuduvat ja ta tasakaalu kaotanud olevat. Selles leidis kommisjon konsistooriumi mitteaustamist.

Meie töö jäi pooleli. Hintzer pidi minema veel konsistooriumi ja sealtkaudu riigikogu koosolekute stenogramme nõutama, et sealt veel vast mõnd konsistooriumi haavamist Tallmeisteri poolt üles leida. Üldse peab ütlema, et Tallmeisteri peale saadetud kaebused nõrgalt kokku seatud on ja nende põhjal peaaegu mitte midagi võimalik ei ole ette võtta. Praost arvas meie töö asjatuks ka sellepärast, et Tallmeister oma Püha Vaimu kogudusega igapäev üldkirikust lahkuma võib hakata, sest tema kokku seatud Püha Vaimu koguduse põhikiri ei sünni kokku üldkiriku omaga usutunnistuslisel alusel.

Hintzeriga ajasin ka erajuttu. Ta on Oudovamaal, Sträkovo ligidal kasvanud. Seega oli meil ühiseid mälestusi Oudovamaast.

Käisin ka Leib´i juures, kus 3-4 pannkooki ära sõin. Leib´i juurest läksin ühes Hildaga õp. Sternfeldti juure õhtusöögile. Seal sain ka vannis käia. Õhtul sõitsime ühes proua Sternfeldti ja tema vanema pojakesega Keila. Proua tuli minu käest päevapildikunsti õppima.

Täna on Keilas laat. Võtsin inimesi vastu, õpetasin proua Sternfeldtile fotografeerimist ja kirjutasin jutlust.

Keilas, 21. märtsil 1926

Keila laat olevat olnud väga purjus laat. Vallamaja soolaputka olevat joodikuid täis olnud ja rahukohtunik laskis neid järgmisel päeval riigile muidugi mõne hea tuhande maksta. Kirikumees rääkis ühest Kääsalu „Tuuleveski“ naisest, kes pikali lume peal maas olnud, viinapudel käes; naine ei ole ise jalule tõusta suutnud, aga pudelile pannud pärast rüüpamist alati punni peale, nõnda et viina maha ei ole kallanud. Viimaks koristanud vist mees selle naise ära! Meie nägime aknast; kuidas tee peal 4 meest kaklesid ja rahu tegid, siis aga jälle kisklesid. Olid nad nimelt ühe hobuse lõhkuma ajanud, see oli viimaks ree maha jätnud ja ise ära jooksnud. Nüüd hakkasid mehed, kellel oli veel teine hobune, üksteist peksma. Peksmisest väsides tõmbasid viinapudeli taskust välja ja jõid, siis kisklesid jällegi. Viimaks jäeti üks mees mahajäänud koorma vahiks ja teised sõitsid teise hobusega edasi!.

Proua Sternfeldt oli oma poja Anduga meil laupäeva hommikuni. Ta õppis fotografeerimise üldistes joontes hästi selgeks. Poeg harjus meie lastega nii hästi ära, et kojusõidust enam kuuldagi ei tahtnud. Viimaks oli ta sellega nõus, et minna linna ja sealt ka nooremat venda Olevit, isa ja teenijat Katat maale tuua. Nõnda sõitsime laupäeva hommikul Tallinna.

Laupäeval, s.o. eila oli 16. novembri sündmuse kohus. Mina ja meie teenija ja Susanna Nero olime tunnistajatena kohtusse kutsutud. Õpetaja Sternfeldt rääkis kohtupalati pristavi Pajussoniga[1], kes on Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige, ja see omakorda rahukogu kohtunikkudega, et see asi hommikul esimesena harutusele oleks võetud, et mina varem valmis oleksin saanud. Kohtunikud olid sellega nõus olnud ja võetigi asi esimesena ette, kuna ta rahukogu kohtupristavi käes oleva lehe järele viimasena oleks ette tulnud. Pajusson oli veel isiklikult kohtusse vaatama tulnud, kas asjad sellepoolest korras. Olin temale väga tänulik. Kella 9ks oli mind kohtusse kutsutud. Kell oli ½ 10 läbi, kui tunnistajad saadeti tunnistajate tuppa. Sel ajal tuli kohus saali, kui meie juba tunnistajate toas olime. Ma ajasin selle toa uksel Pajussoniga juttu. Saalis loeti meie tagaselja süüdistusakti. Korraga tuli rahukogu pristv ja ütles, et Karl Urga süüasjas tunnistajaid üle ei kuulatavatki, sest Urga oli ennast kõiges süüdlaseks tunnistanud! (Kuna aga „riisutud“ raha tema käest ei leitud ja poiss, nagu öeldakse, nõrga mõistusega on, see mees aga, karel Lipmann, kellele ta kallale tungis, kelmivõitu mees on, ka purujoobnud oli, siis on küll kahtlane, kas Urga oligi teeröövel, kelleks ta küll ennast tunnistas!). Kui ma tunnistajate toast kohtusaali läksin, oli kohus juba sealt lahkunud, nõnda et ma kohtunikke ei näinudki. Otsus tehti tükk aega. Otsuse ettelugemise ajal ma saali ei läinud, sest otsekohe pidi üks teine süüasi ette võetama ja sel ajal, kui kohus saalis on, on uksed kinni – ei lasta kedagi ei sisse ega välja. Ma istusin ja jalutasin Raukasega, kes Sauelt rongile tuli ja terve päeva Tallinnas minuga kaasas oli, kohtu koridoris. Pajusson soovitas nimelt reisiraha kohtu kassast välja võtta, sellepärast tuli aga oodata, kunni teise asja harutamine lõppis ja kohus läks otsust tegema; siis toodi Urga aktid kantseleisse ja ma sain 140 marka (sõidupilet 80 m. ja päevaraha 60 marka). Ma arvasin, et selle rahaga oma lastele saan midagi viia ja et asjata oleks olnud teda riigile jätta, kelle vastu ma rahalisi kohustusi isegi pean palju täitma. Hale oli mul näha Urga ema. See on Kumnas Meyendorffide karjanaine. Kössis vanaeit – vast murega seda rohkem kokku vajunud. Väike komps oli tal kodust kaasa võetud, pearätiku sees; seda kompsu tahtis ta pojale ära anda. Ma juhatasin, kelle poole ta pidi pöörduma, et luba oleks saanud selsamal päeval oma pojaga kokku saada. Poeg mõisteti 5. aastaks vangiroodu. Ma põlgan seda riisujat (kui ta üldse oli riisuja) küll palju vähem, kui seda riisutud joodikut Lipmann´i, kes seekord „aumehena“ peasis, seda aga mitte ei ole. Kes teab, vast kaotas Lipmann oma raha juba ammugi enne ära, kui ta Keila kirikumõisa jõudis; hobusegi kaotas ta ära, mis veel rahast rääkida?!

Täna on kevadine pööripäev. Oli hommikul, kui kirikusse läksin, ja lõuna ajal kirikust tulekul ilus päikesepaiste, mis ka mind hästi soojendas, sest ilm oli enam-vähem vaikne. Tuul oli aga siiski põhjast. Maa on puhta valge lume all, mis alles hiljuti on sadanud.

Olin õhtupoolikul kodus oma perekonna keskel. Käis siin Kumna Mõhku perenaine, kes tundi 2-3 meiega juttu ajas.

Tänases „Päevalehes“ oli pealkirja „Kuidas kelmid tegutsevad ja allpealkirja „Ebakriminalist“ all järgmine sõnum: „Oktoobrikuul l. a. sõitis Keila valla taluperemees Lipmann Tallinnast koju poole. Teel Keila alevi lähedal, õpetaja maja juures, pidas keegi tundmata mees ta hobuse kinni. Võõras ütles, ta olevat kriminaalametnik ja tahab talumeest läbi otsida. Ning vastust ootamata hakkas ta külamehe taskutes kobama. Sealt leidis ta ühe naisterahva kammi, mida nähes võõras hüüdis: „Nüüd oled mul käes! Sind süüdistatakse kahe naisterahva tapmises.“

Seda öeldes kobas võõras jälle talumehe taskutes. Lipmann ei tahtnud vabatahtlikult oma rahakotist lahkuda, kuid et ta veidi joobnud oli, siis ei suutnud ta kallaletungijale vastu panna ja see röövis rahakoti 4000 margaga. Siis läks võõras lähedalolevasse õpetajamajasse, nõudis sisselaskmist ja käskis õpetajat politseijaoskonda kõlistada, et kordnik tuleks ja talumehe vahi alla võtaks. Ka siis ütles võõras enese kriminaalametniku olevat.

Hiljem tabas politsei Läti soost Eesti kodaniku Karl Urga, kelles talumehe röövel ja ebakriminalist ära tunti.

Laupäeval oli ta Tallinna – Haapsalu rahukogus vastust andmas. Karl Urga süü tehti kindlaks ja kohus mõistis ta 5 a. vangiroodu. Urga on juba varem kohtu poolt karistatud.“

Mis selles sõnumis avalikult ebaõige on, selle olen ma alla kriipsutanud.


[1]Jüri Pajusson (1861-1932), kohtupristav, Tallinna Jaani koguduse nõukogu esimees;
 kirjutas „Päevalehes“ kohtualaseid artikleid.

Keilas, 22. märtsil 1926

Oli kirikunõukogu koosolek. Valiti senine eestseisus täies koosseisus tagasi. Aleksander Raukas langes viimase täiskogu valimistel nõukogust välja; ta oli täna seekord viimast puhku kirikunõukogu koosolekul. Tema asemele sai Sauel keegi Markus[1], pooliti Vennaste koguduse liige, kes aga haritud välimusega on, hästi Saksa keelt räägib j. n. e. Pärast nõukogu koosolekut, mis jooksvaid asju ajas, oli ehituskommisjon kirikumõisa eluruume ja kõrvalehitusi vaatamas. Nõnda sain ma kell 5 p. l. lõunale. Kell 10 hommikul olin koosolekule läinud.


[1]Ferdinand Kristjan Markus (1877-?), 1930-40 Keila kirikunõukogu esimees, 
taluomanik Sauel, Saue Tuletõrje Ühingu asutaja; 1941 küüditati koos perega.

Keilas, 24. märtsil 1926

Eila panin pika vaheaja järele uuesti pudelid vahtraokste külge. Eila sulas küll vähe, tänane päike sulatas aga õige tublisti.

Hilda käis Tallinnas uut teenijat kuulamas, sest praegune on juba tüdinenud.

Võtsin lapsed lumehange otsas üles ja sõitsin nendega Keila Hildat rongilt ära tooma.

Praegu on väga ilus kuuvalge.

Eila ja täna kirjutasin jutukest „Marie“.

Keilas, 26. märtsil 1926

Eila pidasin Paastu Maarjapäeva puhul kirikus jumalateenistust. Oli üsna rohkesti rahvast. Armulaual oli küll kõigest 2 laudkonda.

Täna on väikese Hilda 8. sünnipäev ja minu 11. pulmapäev. Külalisi meil ei olnud: kedagi meie ei kutsunud ja ükski seda päeva ka meeles ei pidanud!

Meie rahval oli täna palju tegemist, sest siga tapeti. Oli üks aastane siga, kes sugugi ei tahtnud kasvada – kaalus tapetud pärast kõigest natuke üle 4 puuda. Ka küpsetas meie rahvas munakooki ja saia, sest homme on Alide sünnipäev, ta saab 31. aastaseks. Tahetakse väikese Hilda ja Alide sünnipäeva ühise kringliga pidada. Vast tuleb homme ka Leib siia.

Ilmad on ilusad ja päikesepaistelised, aga külmad. Päeval sulatab üksnes päikesepaistel. Vahtramahla said lapsed täna siiski juba rohkem, nimelt ühe teeklaasitäie. Iga päev käivad lapsed nüüd kelguga õues hangelt alla laskmas. Muretu lapsepõlv! Õhtuti loevad Ellinor ja Hilda raamatut, Viktor vaatab pildiraamatut.

Keilas, 30. märtsil 1926

Teisipäev.

Laupäeval tuli siia Alide, pühapäeva hommikul Leib. Teisi võõraid pühapäeval ei olnud. Oli Palmipuude püha ja kirikus palju rahvast. Lumetee kestab. Veed ei ole veel mitte jooksma hakkanud, sest ilmad on, kuigi sagedasti päikesepaistelised, külmad. Ajasime pühapäeval pärast jumalateenistust, kodus juttu, tegime ka paar päevapilti.

Eila käisin Hildaga alevis. Kirikus katsusime järele ühe kanga suurust, mida kingib üks inimene altari uueks katteks. On üks naine, kes oma nime ei taha nimetada lasta, kes selle kanga kinkis.

Täna käis Hilda linnas, aga ei saanud ikkagi veel tüdrukut. Ma käisin lastega vaksalis teda koju toomas.

Muidu mööduvad mu päevad pühade jutluste valmistamises. On veel pooli teise Ülestõusmise püha jutlus; teised on kõik valmis.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar < *** > Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember