1926. aasta veebruar

Jaanuar < *** > Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember

 

Keilas, 3. veebruaril 1926

On olnud pehmed ilmad, üksnes kunni -2°R.

Eila hommikul kell ½ 8 sõitsin Hildaga Raukase juure. Hilda jäi sinna ja mina sõitsin Raukasega Nugisu palvemajasse jumalateenistust pidama; võtsin seal ka 7 vana inimest armulauale. Nugisult sõitsime Raukase juure, kus lõunat sõime ja enne kella 6 õhtul olime kodus.

Lapsed köhivad. Neil on kõigil läkastav köha, mis tänavu siinpool õige tugevasti möllab.

Keilas, 5. veebruaril 1926

Täna oli 15°R külma. Eila tuiskas, tänagi veeretas tuul päikesepaistel lund edasi. Käisin Hildaga alevis posti järel ja tundsime tagasitulekul, et tuul lõikav külm oli.

Kirjutasin lastejutukese „Pardipüük“.

Keilas, 7. veebruaril 1926

Külm kestab. Eila ja täna hommikul oli -15°R, täna õhtul kell 8 oli -9°R. Päeval on ilus päikesepaiste, aga tuuleõhku on tublisti tunda ja see on päris jääkülm. Minu põsed on külmast valusad. Meie õueväraval oli suur lumehang, millest hobusega võimata oli läbi saada; rookisin sellest eila hommikul tee läbi.

Eila õhtul käisin Klooga haridusseltsi avamispeol. Kooliõpetaja Vahar[1] luges paarileheküljelise oma valmiskirjutatud kõne maha, siis kõnelesin mina Keila kirikust, mõisast ja alevist keskaja lõpus; minu kõnele järgnes kolmevaatuseline näitemäng. Siis algas tants, aga seda ma enam vaatama ei jäänud. Ma sõitsin Keilast ühes ühisuse kaupluse ärijuhi Habel´iga. Sõitsime esmalt Klooga Keskkülasse Alter´i juure. Minu hobune võeti seal lahti ja Alter viis meid oma hobusega koolimaija peole. Aleteri abikaasa ja veel üks naisterahvas oli kaasas. Nõnda sõitsime kell 7 õhtul haridusseltsi avama ja sealt kella ½ 12ks Keskkülasse tagasi. Keskkülas oli koduõlut ja nüüd keskööl hakati meile õhtusööki valmistama, nimelt kotlette. Sellega läks tükk aega ja alles kell 1 öösel saime sööma. Kell oli 2 läbi, kui tulema saime, sest Alter rääkis ühest oma unenäost poisikese põlves, milles ta ette ära näinud ilmasõja ja Eesti kodusõja sündmusi. Kell ¾ 4 hommikul jõudsin koju. Habeli lasksin Keilast meie rahvale telefoneerida, et ma koju jõudmas olen. Ometi ootasin enne vähemalt veerand tundi, kui sisse sain, arusaamatuse pärast: kui ma õue sõitsin, hüüdsin ma „halloo“ ja nägin, et teenija kohe selle peale tulega omast toast ära läks. Ma arvasin, et ta mulle vastu tuleb ja sõitsin köögiukse ette. Teenija aga ei olnud minu tulekut kuulnud. Alles tüki aja järele tuli ta ja Peks´i teenija vanamees ühtlasi. Mul hakkas aga vahepeal väga külm, iseäranis jalgadel.

Kell 11 hommikul algasin juba jumalateenistust, ristisin ühe tüdruklapse ja matsin 7 surnut. Pidi tulema täiskogu koosolek 1925. a. aruande, 1926. a. eelarve ja 1/3 nõukogu liigete valimisega, kuid jäi kokku tulnud rahva enamuse soovil pidamata, sest koosolekule jäi külma ilma ja rohkete matuste pärast üksnes 100 inimest. Nendega ei tahetud aga tänavuaastast kõrgemat liikmemaksu mitte ära otsustada ja otsustati uut koosolekut pidada 21. veebruaril.

Õhtupoolikul magasin ma natuke, sest ma oli öösisest sõidust üsna väsinud.

Eila hommikupoolikul käis Habel meil. Ta tõi mulle järgmise kirja:

„ Keila
Tarvitajate Ühisus
3.veebr. 1926
N°19                                                                                                    V.a.

Harjumaal, üle Keila.                                                                    Keila õp. herra Köögardal

Keila Tarvitajate Ühisuse juhatus avaldab Teile lahke vastutuleku eest, kus Teie 31. jaanuari koosoleku heaks kordaminekuks mõjuvalt kaasa aitasite, sügavalt tänu.
Keila Tarvit. Ühisus on arvamisel, et Teie ka tulevikus sarnaste kultuuriliste kõnede ja koosolekute heaks endi abi ei keela, sest niisugused teaduslised kõned on suureks teguriks ja tõukejõuks meie põllumajanduslises arenemises.

Keila Tarvitajate Ühisus
Juhatuse esimees Ang. Alter
Sekretär Joh. Dunkel. „

Et eksiarvamist ei tekkiks, ütlen siin, et mitte mina ise ei kõnelenud, vaid ühisus korraldas kõnekoosoleku, mina aga soovitasin kantslis, et rahvas sellest osa võtaks; oli ka läinud koosolekule palju rahvast.

Jõgisu haridusseltsiesimees J. Depmann[2] telefoneeris eila mulle Tallinnast, et ma lähemas tulevikus neile ajaloolist kõnet peaksin. Avaldasin nõusolekut.


[1]Jüri Vahar, Klooga algkooli õpetaja 1897-1935.
[2]Juhan Depman (1889-1961), kooliõpetaja, Saue Jõgisoo algkooli juhataja, 
Harjumaa koolivalitsuse juhataja, Harjumaa Rahvaülikooli juhataja, 
Saue-Jõgisoo Haridusseltsi asutaja ja esimees.

Keilas, 8. veebruaril 1926

Ikka on külm. Praegu, kell 8 õhtul on -13°R. Baromeeter näitab ühtepuhku kõrget rõhumist, praegu 772. Merel on rasked jääolud juba pikemat aega.

Paari nädali eest teatas mulle nuttes üks endine leerilaps, et tema oma käeuuri, mida ta leerikingituseks oli saanud, ära kaotanud; ta palus, et ma teataksin kirikus. Eila anti mulle selle peale kahe uuri leidmisest teada. Mõlemad leitud uurid saavad omanikkudele kätte. See näitab, et meil kihelkonnas ikka ka ausaid inimesi on.

Keilas, 9. veebruaril 1926

Kella ½ 11 hom. kunni kella ½ 3ni p. l. käisin Joa Tõlinõmmel 2 vanale inimesele armulauda andmas. Oli küll kõigest -9°R, aga tuul oli üsna vali ja tuiskas. Tee oli tuisatud. Siin ja seal on teel suured lumehanged, nõnda et hobune peab vahetevahel nagu mäe otsa ronima. Minu jalgadel hakkas teel üsna külm. Võrdlemisi ei ole lund tänavu mitte väga palju, aga tuisatud kohte on üsna küllalt.

Lastel kestab läkastav köha edasi. Ellinoril on ta praegu väga raske. Hildal on kergem, aga Hilda oksendab ühtepuhku. Viktoril on kõige vähem köha. Lapsed köhivad iseäranis öösetel, nõnda et magada õige vähe saab.

Keilas, 11. veebruaril 1926

Suur külm on ometi kadunud. Täna oli võrdlemisi pehme ilm. Sõitsin Hildaga alevisse üht ja teist majapidamises tarvilikku asja ostma, oli üsna hea sõita.

Kirjutasin eila jutukese „Söögimõnitajad“, aga ei läinud mitte päris hästi korda.

Keilas, 15. veebruaril 1926

On olnud võrdlemisi pehmed ilmad. Öösetel on aga sadanud nii palju lund, et teed jällegi kõrged on. Kirikumõisa ja Keila vahe on aukline. Baltiski maantee alevist Kirsaluni, kus ma täna haige juures käisin, on sile, kuid tuhkjas lumi teeb sõitmise raskeks.

Eilane pühapäev oli haruldane sellepoolest, et ühtki matust ei olnud, ka ühtki muud ametitalitust mitte; laupäeval laulatasin ühe paari ja kihlasin teise omas kantseleis ja see oli siis kõik. Võisin pühapäeva omas perekonnas mööda saata.

Oli meil eila ka külalisi: Alide laupäeva õhtust saadik, Jacobsen eila lõunast saadik ja tohter Greenberg tuli õhtusöögiks. Jacobseni ja Alide viis Hilda õhtul vaksalisse. Greenberg uuris sel ajal Ellinori südame ja kopsu tegevust, leides selle korras olevat. Ellinoril on läkastav köha väga raske.

Saab näha, kuidas Jacobseni asi läheb. Siseminister Einbund näib kavatsevat Jacobseni senist kohta mõnele noorele juristile anda ja tahab Jacobseni saata Rakvere – Paide prefektiks. Viimane asi tähendaks aga Jacobseni Keila majapidamise hävitamist. Ka oleks prefekti kohal senise 18000 margalise kuupalga asemel 15000 marka. Ma kirjutasin Einbundile nagu oma EÜS-i kaasvõitlejale, et ta Jacobseni vastu heatahtlik oleks ja teda, kui vähegi võimalik on, senisele kohale alles jätaks. Kas mu kiri aitab, seda ma muidugi mitte ei või teada, aga ma tegin, mis mu kõlbline kohus oli – nimelt seista Jacobseni eest, kuna Jacobsen palju minu asju on õiendanud.

Homme sõidan Hildaga Tallinna. Praost kutsus mind koosolekule kiriku ja koguduste põhikirja pärast, Hilda aga tahab järjekordset ajaviidet saada.

Keilas, kolmapäeval 17. veebr. 1926

Eila hommikul läksime Tallinnas esmalt Jacobseni korterisse, kuhu asjad jätsime. Seal kõnelesin telefoniga „ Päevalehe“ ärijuhi F. Uibopuuga, et minu jaoks laseks 100 eksemplari „Keila kihelkonnaloost“ valmis panna. Ka sõime seal hommikust. Siis läksin praosti juure, Rüütli tän. N°13, kus praostkonna sinodi ära pidasime, olgugi et seda koosolekut sinodiks ei nimetatud. Praost oli mulle jällegi hea hulga Kohila paberit toonud, nimelt 560 poognat, ka hulk kirjaümbrikke. Kella 3ni olin koosolekul, siis läksin Jacobseni juure lõunale, kuhu Hilda juba varem oli jõudnud. Sõime vastlapäeva puhul seajalgu ja pannkooke. Kui lõuna juba lõpul oli, tuli Leib, kelle seltsis mina Jacobseniga lauas edasi olin, kuna Hilda magama oli heitnud ja proua Jacobsen talitas. Kell ½ 7 heitis ka Jacobsen pooleks tunniks puhkama, mina ajasin Leib´iga juttu. Kell ½ 8 algas „Estonias“ „Kollane jakk“. Alide ootas meid „Estonia„ uksel; jäime näitemängule natuke hiljaks. Näitemängul oli palju rahvast. Et meie hiljaks jäime, siis pidime esimese vaatuse ajal püsti seisma; Oli väsitav ja kuna saal väga soe oli, siis läksin päris higiseks seismisest. Öösel magasin Hildaga Jacobseni juures sohval; oli soe ja hea.

Täna hommikul magasime kunni kella ½ 10ni. Siis läksime linna. Mina käisin „Päevalehe“ ärijuhi juures honoraari välja võtmas ja oma „Keila kihelkonnaloost“ toomas. Uibopuu lubas mulle, et „Päevaleht“ kirjastab minu lastejutud eriraamatuna jällegi „kommisjoni peale“. Nõnda ma vast teengi, aga enne poolt aastat ei tahaks raamatut välja anda. „Päevalehe“ juurest läksin Sommeri juure, et praostile Tallmeister´i asjus materjaali saada; kodus oli aga üknes proua Sommer, sellepärast telefoneerisin seal konsistooriumi, kus Sommer seekord oli, ja kutsusin Sommeri kommisjoni koosolekule praosti juure. Siis kõndisin Leib´iga linna mööda. Kella ½ 3 kunni ¾ 4ni olin Hildaga õpetaja Kubu juures lõunal. Kubuga oli tarvis kokku saada, et ta Alidele katsuks koolipreili kohta muretseda. Siis olin ¾ tundi Tallmeister´i asju uuriva kommisjoni koosolekul, kus ka Sommer oli. Kohtupalati liige Hintzer võttis konsistooriumi saadetud kehva materjaali enese kätte. Jaotasime töö ära. Mina loen „Protestantlise Ilm´a“ teise aastakäigu läbi. Kell 5 ruttasin „Päevalehe“ juure, võtsin ühe oma raamatupaki kaasa ja läksin vaksalisse, kuhu Hilda pakkidega juba oli saabunud. Alide aitas teda pakkisid kanda.

Lapsed olid kodus endistviisi köha käes.

Keilas, 19. veebruaril 1926

Tallinnas käimisest saadik on sula. Ei ole küll mitte kange sula, on ju kõigest +2°R täna, aga ometi vajutab lund allapoole. Eila õhtul tuli siia ja täna hommikul sõitsi ära Hilda vend Karl, Märjamaa metsaülema abi, kes rääkis, et neil päevil, kui ta metsas olnud, kuuseokkad langema hakkanud – vanarahva kinnituse järele pidavat kuu aja pärast maa lumest puhas olema. Saame näha.

Tõin täna ühe tomminga tuppa, et teda õitsema panna.

Lapsed köhivad ikka edasi.

Keilas, 20. veebruaril 1926

Kirjutasin täna lastejutu „Merihärg, merihärg, näita, kustpoolt sõda tuleb“.

Keilas, 22. veebruaril 1926

Eila oli kirikus täiskogu koosolek. Nii tõrkuvat täiskogu ma veel ei ole näinud: ajab aga nagu jalad vastu maad ja ei tule ega tule mõistliku nõu järele muidu, kui hästi kõvasti sikutad. Et ilm pehme oli, siis kogunes kirik jumalateenistuse ajal rahvast täis; muist neist läks küll matustele, ja üks jagu ei läbenud ka mitte oodata kella 2ni, millal täiskogu algas. Siiski oli kirikus üsna hulk rahvast. Esimene pahandus tuli koosolekul sellepärast, et laekahoidja A.Peks aruannet kokku ei olnud seadnud, ise selleks päevaks Tallinna oli sõitnud ja ka kassaraamatuid revisjonikommisjonile esitanud ei olnud. Koosolek avaldas sellepärast laitust laekahoidjale ja juhatusele, s. o. neile, kelle süü pärast 1925. aasta aruanne esitamata oli. Siis algas 1926. a. eearve harutamine. Nõukogu oli ta kokku seadnud enam kui 1200000 marga suuruses: nimelt oli eelarvesse võetud 600000 marka uue köstrimaja ehitamiseks. Eelarvet kogusummas vastu ei võetud, vaid nõuti üksikute punktide kaupa harutamist ja hääletamist. Hakati siis üksikute punktide kaupa hääletama. Kõige pealt tuli minu palk; et see endine oli, siis võeti ta ühel häälel vastu, üksnes minu 1000 haoroo sidumise raha 5000 marga vastu tõusis üks käsi üles. Ka köstri, kirikumehe ja Ranna kirikuteenijate palgad võeti vastu. Uuest aastast saadik on meil aga lolli Hindreku asemel uus, terve mõistusega orelitallaja; sellele lubas nõukogu 5000 asemel 6000 marka aastapalka; nüüd jageles koosolek selle 1000 marga pärast, võttis selle lõppeks ometi vastu. Siis oli kirikumõisa telefoni raha tõstetud 5000 marga pealt 7000 marga peale telefoni kallinemise pärast; koosolijate seas kuuldus aga hääli, et maksku see, kes telefoni tarvitab; ma soovitasin sellepeale telefoni üldse ära võtta, sest üksnes koguduse huvid nõuavad tema pidamist; siis leiti, et tõesti viimane asi õige on, ja 7000 marka võeti eelarvesse vastu. Köstrimaa küljest võetakse tükk maad alevi alla; nõukogu lubas köstrile kahjutasu 10000 marka maksta, kuid täiskogu kukutas 81 häälega 80 vastu selle läbi! Edasi nõuti kirikumõisa hoonete katuste ja õpetajamaja tubade remondiks 100000 marka. Nüüd läks kärin lahti: „Remondid tehku see, kes maad kasutab!“ Mina vastasin, et seda omaks kohustuseks ei pea, kuna see ennemaltki mitte ei ole olnud Keila õpetaja kohus, uusi katuseid teha. Viimaks võeti ikka 82 häälega 75 vastuseismisel 100000 marka eelarvesse. Siis tuli 600000 marka uue köstrimaja ehitamiseks; ägedate vaieluste järele, misjuures nõukogu siunati, et ta julgenud oli võlga teha ja nõnda uut maja katuse alla saada, võeti lõppeks üksnes pool sellest summast vastu. Selle 300000 margaga saavad võlad makstud ja ehitus ei saa seega 1926. aastal mitte lõpule viidud. Liikmemaksu kõrgus jäi seega I järgule 260 ja teisele 310 marka.

Ühel häälel võeti vastu ettepanek, mille nõukogu heaks kiitis ja mille ma nüüd ette kandsin, et edaspidi surnud oreli saatel kirikusse ja kirikust välja saadetakse. Siiamaani pidi köster neid sisse ja välja laulma. Köster laulis aga enamasti  üksinda, sest kogudus, mis vanal ajal olevat niisugusel korral kaasa laulnud, ei laula nüüd enamasti üldse mitte. Väljasaatmisel olin mina köstriga kaasas – see on minuaegne uuendus, soovitud kirikunõukogu poolt – ja aitasin teda laulda. Mulle oli niisugune sisse- ja väljalaulmine ühe või kahe inimese poolt üsna võõras, paistis nagu Vene preestrite laulmine. Nüüd saab siis nõnda, et surnud kantakse kirikusse altari juure ja sel ajal mängib orel. Pärast matusetalitust käin mina puusärkide eel kunni tornialuse sisemise ukseni ja orel mängib, kunni leinajad kirikust on lahkunud. Kui aga mõnd surnut on mõni koor ära saatma tulnud, siis orelit ei mängita, vaid koor toob sisse, kõndides puusärgi ees ja lauldes, ja saadab välja, olles minu ja puusärgi vahel. Kaob nõnda see kaunis inetu salmilaulmine.

Lõppeks valiti salajasel hääletamisel veel 10 uut nõukogu liiget.

Ilm oli täna jälle külm: -10°R hommikul. Oli ilus päikesepaiste.

Jacobsen telefoneeris juba läinud nädalal, et siseminister siiski ultimaatumiga esinenud: ta peab minema Rakvere – Paide politsei prefektiks. Jacobsen andis siseministrile lõppeks jaatava vastuse.

Keilas, 23. veebruaril 1926

Täna hommikul toodi mulle kohtu kutse, nimelt tuleb minna 20. märtsil 1926. a. kell 9 hom. Tallinna – Haapsalu Rahukogusse, Tallinna, Jaani t. N°7, 3. korral, tunnistajana Karl Urga süüasjas. Nõnda siis tuleb mul nende joodikute pärast, kes sügisel meie õuel oma janti tegid, ikkagi üks päev ära raisata. Ei tahaks küll sugugi mitte nende raibete pärast kohtusse minna, aga peab minema.

Keilas, 25. veebruaril 1926

Eila oli Palvepäev ja ühtlasi Eesti Vabariigi 8sas aastapäev. Palvepäeva eelõhtul käisin ma Keila palvemajas palvetundi pidamas. Eila pärast jumalateenistust kirikus ja matuseid oli kiriku ees platsil sõdurite, kaitseliitlaste ja tuletõrjujate paraad, kusjuures alevivanem Tähe kõneles ja muusika paar korda mängis. Kella 2-3ni oli pritsimajas aktus; mina kõnelesin sellest, kuidas ajaloo jooksul sagedasti katk, nälg ja sõda Eesti rahvast vähendas. Mängiti riigi hümni minu kõne järele. Siis laulis Keila laulukoor kooliõpetaja Lahesalu juhatusel paar laulu ja sellega lõppes aktus. Aktusel oli meie kaitseliit, politsei ja terve Keila seltskond ühes kirikulistega. Hilda oli ka kirikus ja aktusel Dr Greenberg oli ka aktusel, kutsusime tema lõunale. Kell 5 p. l. sõitsin kodust ühes Hildaga jälle välja, nimelt Jõgisu koolimajasse, kus ma haridusseltsi koosolekul kõnet pidasin „Keila alevist ja kirikust keskajal“. Rahvast oli nii hästi Pristsimajas kui ka Jõgisu koolimajas nii palju, kui aga vähegi mahtus. Keila alevist ja kirikust keskajal kõnelesin ma „Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu“ põhjal. Tänases „Päevalehes“ ilmus sellest arveraamatust minu poolt pika minu ootamise järele ometi pikem seletus.

Täna oli +2°R päeval; nüüd, kell 8 õhtul on -1°R.

Laste läkastav köha hakkab vähenema. Väike Hilda ei köhi peaaegu sugugi mitte. Viktor köhib harva ja kergesti. Ellinor köhib nüüd ka harva, aga küllalt alles raskesti. Ellinoriga on aga üks asi sündinud paremuse poole: tal on nüüd söögiisu tekkinud, mida tal seni iialgi ei olnud; mõtlesime Ellinoriga tohtri juure minna söögiisu puudumise pärast, nüüd ei ole seda aga enam mitte tarvis. Hea on, et see hirmus köha kaduma hakkab; päris paha tundmusega vaatasime laste köhahoogusid pealt.

1926. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar < *** > Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** Oktoober *** November *** Detsember