1927. aasta jaanuar

Detsember 1926 <***> Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai

Keilas, 5. jaanuaril 1927

Uue aasta esimesed päevad on möödunud kanges töös ja tegemises. Uuel aastal käisin pärast jumalateenistust kirikus Tuula Hansul ja Tuula Suure-Arul ristimas; viimases kohas õnnistasin ka asuniku elumaja. Kell ¼ 11 õhtul jõudsin koju. 2. jaanuari hommikul sõitsin pühapäevast jumalateenistust pidama Rannamõisa. Õhtul käisin Hildaga tohtri juures Kumnas raadiot kuulmas. 3. jaanuaril oli kirikunõukogu koosolek eelarve kokkuseadmiseks. Eila valmistasin seminari tunde ja õiendasin perekonnaseisu ameti asju. Täna valmistasin Kolmekuningapäeva jutlust ja õiendasin kantseleiasju.

Sula, mis 3. jaanuri õhtul algas, näib lõppemas olevat. Ei ole õieti ei saani ega vankriteed, sest lund ei ole, tee on aga jäätanud. 2. jaanuari sõit Rannamõisa oli ka üsna vilets, sest tee oli paiguti hoopis ilma lumeta, enam-vähem aga jäätanud: hobune libises ehk jälle ei jõudnud külmetanud mulla peal saani vedada.


[1]Hilda Köögardal (1893-1972), neiupõlves Kuusik; Ado Köögardali abikaasa.

Keilas, 13. jaanuaril 1927

Sarlakitaudi pärast ei ole Tallinna koolid veel tegevust alganud ja ei alga enne 20. jaanuari. Sarlakihaigust on väga palju. Paldiskis on teda ka palju. Keila kihelkonnas on õnneks vähe haigusejuhtumisi. Kumna mõisas on üks noor neiu Meyendorffide perekonnas haige ja nõnda meil võimatu tütreid sinna Inglise keele tundi saata – leskproua Meyendorffi[1] juure. Rannas on 3 last sarlakisse surnud. Siin ja seal on kihelkonnas veel üksikuid juhtumisi teada sellest haigusest. Tallinnas ja mõnes muus kohas on aga palju sarlakihaigust.

Päevad on kiiresti möödunud. 9. jaanuaril sain 36. aastaseks. Greenbergid[2], Bohlid[3] ja Fiskar[4] olid seda meil aga 10. jaanuaril mälestamas. Veetsime rõõmsalt õhtu. 28. dets. 1890 vana kal. järele oli = 9. jaan. 1891. a. uue kal. järele. Praegu oli 28. dets. 1926 vana kal. j. = 10. jaan. 1927 uue kal. järele. Sellest siis tulebki see kahekordne arvepidamine.

Eila loetasin lapsi ja vanu Uksnurme Koplel. Ühtlasi viisin Hilda ühes 3 lapse ja Alidega[5] Raukase[6] juure Sauele, kus siis õhtu veetsime. Viktor[7] sai esimest korda nii pikka reesõitu. Õhtul tagasitulekul oli -13°R, aga vaikne, kuuvalge õhtu, ja hobune sõitis kiiresti.


[1] Helena Meyendorff (sünd. krahvinna Schuvalov)(1857-1943), tema abikaasa oli viimane Kumna mõisnik 
Bogdan Theophil Meyendorff (1838-1919).
[2] Georg Greenberg (eestistatult Jüri Raa, 1886-1942), arst; 1914-18 arst Vene sõjaväes; 
1919-20 vanemarst Eesti Vabadussõjas; 
1918-19 ja 1920-41 arst Keilas; Eesti Jaoskonnaarstide Seltsi asutajaliige; 1920. aastatel elas Kumnas, 
hiljem Keilas; tütar 
Karin oli Ado Köögardali tütarde sõbranna; suri Kirovi vanglas.
[3] Charles Bohl, 1920. aastatel loomaarst Keilas; elas Kumnas, hiljem Püssis.
[4] Manfred Fiskar (1898-1942), sõjaväeametnik, advokaat; 1931. aastast vandeadvokaat Keilas; 1
4. juunil 1941 arreteeriti, suri vangistuses.
[5] Alide Kuusik, kooliõpetaja; Ado Köögardal abikaasa Hilda õde.
[6] Aleksander Raukas (1877-1945?), talupidaja ja poodnik Sauel; 1902-18 Vääna metsaülem; 
Keila kirikunõukogu esimees; 
küüditati Siberisse.
[7] Viktor Köögardal (1924- ?) Ado ja Hilda Kögardali poeg, soomepoiss, põgenes 1944 pärast Keila lahingut 
Eestist, jõudis 1940. aastate lõpus Kanadasse, kus pärast 1957. aastat igasugune teave temast puudub.

Keilas, 15. jaanuaril 1927

Käisin täna hommikupoolikul Väänas Vähikülas haigele armulauda andmas. Oli väga vali ja vinge tuul. Sadas ka natuke lund, rohkem küll keerutas tuisk seda vähest lund, mis meil seni olemas ja vaevalt maad katab, nõnda et vaoharjad ikka alles välja paistavad. Tee Hallikotilt Vääna Postini on üsna paljas.

Keilas, 18. jaanuaril 1927

Pühapäeval 16. jaanuaril käisin Türisalus Einike Primat[1] ristimas. Selle vanem õde Ilse, kelle ma ligi 5 aasta eest ristisin, sattus oma jalaga sügisel hobustega aetava rehepeksumasina vahele; masin lõikas jala otsast ära, küll allpool põlve. On üldse üks õnnetu laps: mõniaeg enne seda oli ta puu otsa roninud, teine laps löönud kepiga mööda paljaid jalgu; Ilse kukkus maha ja murdis käeluu. Nüüdki oli ta veel väga elav: karkudega käis ta väga kiiresti, aga kiiremini veel liikus ta ilma karkudeta poolroomates. Kui talle kunstlik jalg tehakse, siis saab ta vast üsna ilusasti käia, sest põlv on tal ju terve. Oma õekest vaadeldes ütelnud Ilse korra: “Mis sul viga on? – sul ju 2 jalga, mul nüüd üksainus!”

Esmaspäeval käisin Ohtus haige juures, täna Keila alevis. Homme lähen Harku Allika külasse lapsi loetama. Reedel tuleb juba Tallinna kooli minna. Nõnda lähevad mu päevad. Ei saa kuigi palju oma perekonna jaoks olla. Siiski olen nüüd mõnel õhtul lastele ette lugenud. Ka Viktor kuulab, kuigi ta veel palju aru ei saa. Jõuluks sai Viktor ühe lasteraamatu “Kolm karu”, “Tuhkatriinu” j. n. e. Jutustus on neis raamatutes riimides. Viktoril on “Kolm karu” peas! Ka oskab ta õhtupalvet lugeda: “Mind tiiva alla võta”. “Kas on linnukesel muret” on ka selge.


[1]Einike Rannat (neiupõlves Pirma)(1926-2007).

Keilas, 19. jaan. 1927

Sõitsin Paldiski maanteed mööda Harku Allika küla poole. Maantee oli peaaegu täiesti paljas. Ka põllud on nii mõneski kohas täiesti paljad. Allika külast sõitsin Saue vaksali kaudu koju; sel teel oli lund nii palju, et kõik aeg sõita sain. Tunni ajaga sõitsin koju.

Keilas, 25. jaanuaril 1927

Seminaris algasin tööd jälle 21. jaanuaril. Mulle tuli üks tund nädalas juure – nimelt usuõpetuse methoodika praktikantidele; nõnda annan reedel juba 7 tundi. Täna olin jällegi seminaris. Sain täna kuupalga 8202 m. ja detsembrikuu lisapalga 2901 marga suuruses. Seminari tunnid on mulle küll raskuseks, sest koguduse töö nõuab isegi täit mehejõudu, aga tasu nende tundide eest aitab minu perekonnale paremusi muretseda.

Pühapäeval ristisin 2 last: ühe Keila alevis, teise Ohtus; teenisin kahe pealt kokku 700 marka.

Keilas, 26. jaanuaril 1927

Oli täna aga ilm, kui Kumna ja Humala kaudu Joa külasse lapsi loetama sõitsin! Öösest peale oli õige vali lõunatuul, mis tõi enesega kaasa sula ja sulava lume sadu. Mul oli küll suur kasukas seljas, aga müts sai läbimärjaks, kindad märjaks ja krae vahelt tilkus vett, nõnda et särk rinna peal märg oli! Arvasin, et loetuskohale Uustallu ükski ei tule, aga lapsi tuli 8 ja vanematest inimestest täitus tuba. Tagasitulekul oli nii pime, et esialgul mitte midagi ei näinud.

Keilas, 31. jaanuaril 1927

Laupäeva õhtul kell 7 laulatasin Uksnurme Tillotal üht paari. Hilda oli mul kaasas. Sõitsime vankriga Raukaste juure, sealt saanidega pulmamajasse, kus olime õhtu kella 7- ¼ 12 ni. Oli pime tagasi tulla, aga saime hästi koju, kell oli juba ½ 2 hom. Tee oli enam-vähem jääs, nõnda võis vankriga sõita ilma põrutusteta. Eila, pühapäeval sõitsin vankriga Kääsalu Ollumale ristima. Olin üksinda teel, jõudsin jällegi õnnelikult koju.

Täna sõitis Jaan[1] siia ja tõi Heino jällegi meile. Pühapäeva õhtul sadas jälle lund, nõnda et täna ühes Jaaniga Maerus haige juures käisin saaniga. Maanteel oli siiski raske sõita, sest eila õhtune lumi hakkas täna sulama; sellepärast tulime tagasi Ohtu heinamaid ja metsi mööda.


[1]Jaan Köögardal (Silland)(1896-1985), Ado Köögardali vend, abikaasa Emma ja poeg Heino.

1927. AASTA PÄEVARAAMAT

Detsember 1926 <***> Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai