1927. aasta oktoober

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September <***> November

 

Keilas, 17. oktoobril 1927

“Laste Rõõm” N°9 ilmus minu jutt “Seenil”[1]. Selle eest sain 1329 marka.

Laupäeva 8. oktoobri õhtul olin Hildaga Keilas kaubatarvitajate ühisuse ärijuhi Habeli[2] sünnipäeval, mida ta pühitses omas hiljuti ehitatud majas. Seal oli koos Keila alevi seltskond ja kaubatarvitajate ühisuse tegelased. Söödi ja joodi, peeti kõnesid ja lauldi. Habel on igatahes tubli mees, kes on osanud ühisuse kauplust hästi edasi viia, nõnda et abikauplusedki on tekkinud Kloogal, Arudevahel ja Paldiskis. Habel oskab ka olla hästi vastutulelik inimestele, üldse on ta inimene heade omadustega. Habeli poeg[3], reaalkooli õpilane, demonstreeris oma konstrueeritud 2 lambiga raadioapparaati. Hilda tahab enesele ka niisugust saada, ja Habeli poeg lubas teha. Meile sai hiljuti detektor-raadioapparaat sisse seatud, mis umbes 4000 marka maksma läks; nüüd tuleks selle seatava lampapparaadi eest veel umbes 5000 marka juure maksta. Aga siis saab ka üle 30 jaama kuulda ja kuuleb ka Hilda, kes detektoriga peaaegu midagi ei kuule[4]. Meie teised kuuleme detektoriga üksnes Tallinnat (Soome kuuldub nagu maa alt).

Septembri lõpust saadik on minu tütretel koolipreiliks Edith Arro[5] Tallinnast, kes lõpetas tütarlaste gümnaasiumi ja käesoleva aasta kevadil Tallinna Õpetajate seminari pädagoogilised kursused. Ka minu vennapoeg Heino toodi meile õppima.

Eila õhtupoolikul käisin ma Laulasmaal ristimas. Sealt ei tahetud mind ära lasta, sest Klooga rahvas, vanad tuttavad, tahavad ju kangesti juttu ajada. Olin seal enam kui 3 tundi. Kell oli 8 õhtul läbi, kui tulema hakkasin. Laulasmaa metsa vahel oli kottpime, nõnda et versta 3 pidin sammu minema, usaldades hobust, et ta teed peab. Kell ½ 11 õhtul jõudsin koju.

Nädal enne seda, pühapäeval 9. oktoobril käisin Ääsmal haige juures. Tuli jällegi osalt pimedas sõita. Esmaspäeval 10. oktoobril käisin Joal vanu inimesi armulauale võtmas ja ilutsesin natuke aega ka Joa kosel. Kahepäevane sõit võttis istmekohalt naha maha. Halb tee murdis vankril ühe vedru lehe katki.

Kolm korda nädalas tuleb mul Tallinnas käia: teisipäeval, kolmapäeval ja reedel. Sõidan nüüd kuupiletiga, mis 1390 marka maksab. Suurt kasu kuupiletist ei ole, mõni kuu kõigest 50 marka, kuid hea on seegi, et iga sõidu ajal piletit osta tarvis ei ole.

Päevad mööduvad nagu unenäos – kiirelt, kiirelt. Mõnikord tunnen ennast väga väsinud olevat, sest töö tahab üle jõu käia.


[1]Ado Köögardal „SEENIL“

[2]Johannes Habel(1883-?), ühistegelane; 1902-21 kontoriametnik ja raamatupidaja; 
1921. aastast Keila Tarvitajate Ühisuse ärijuht; Keila Ühispiimatalituse, 
Keila Ühispanga ja Keila Kindlustus Seltsi juhatuse liige.

[3]Harry Habel (1912-1980), purilendur ja lendur.

[4]Hildal oli 12-aastaselt olnud sarlakid ja selle tagajärjel tekkis ränk 
keskkõrvapõletik. Trummikiled arvatavasti lõhkesid ning selle tagajärjel oli 
Hilda kõrvakuulmine üsna kehv. Aastatepikku kuulmine halvenes veelgi, 
samuti oli selle tõttu kõrvades rohkem vaiku: toona veel kõrvu arsti juures ei loputatud.

[5]Edith Alexandra Juss (neiupõlves Arro) (1908-1973), algkooliõpetaja.

Keilas, 20. oktoobril 1927

Läinud nädalil sadas lund, nõnda et päris valgeks tegi maa. Täna hommikul enne kella 8 müristas tükk aega. Ilm on ometi üsna jahe. Suvesoojus on juba tükk aega hoopis kadunud. Suvesoojuse jõud ulatus küll septembrikuu keskpaigani, kus ma veel Keila jões suplemas võisin käia. Käisin septembrikuus kaks korda suplemas. 3. septembril olin vees üle tunni aja ja püüdsin 9 vähjagi veel kinni. Teine kord suplesin septembri keskel; siis oli vesi juba võrdlemisi üsna jahe, kuid ma võisin ennast siiski pealaest jalataldadeni puhtaks pesta. Oh kuidas igatsen ma jällegi suve! Ometi tuleb enne kuud seitse oodata, kunni külm aeg jälle möödunud on ja uued supelusvõimalused tulevad.

Aed on meil nüüd üsna tühi juba. Üksnes kapsad ja osa sigurisi kasvab veel. Õunu enam aias ei ole. Neid sai nii palju, et oma tarvitus igatahes kaetakse. Kõrvitsad kõige paremini ei kasvanud: kõige suurem kaalus 50 naela. Kõrvitsaid saime üksnes tükki seitse, mis nimetamiseväärilised on.

Meil on praegu üsna rohkesti inimesi: mina, Hilda ja kolm last, minu ämm, vennapoeg, kandidaat, koolipreili, teenija, õmbleja juba paar kuud; vana Liisa on ka sagedasti meil olnud. Pean orjama, et kõiki üleval pidada.

Keilas, 21. oktoobril 1927

Lauluraamatu korrektuuri tegemise eest maksti mulle hiljuti 17 000 marka. Täna sain seminarist kuupalka 11 826 marka (täit kuupalka ei saanud, sest direktori ja ühe kooliõpetaja sünnipäeva kuludeks arvati maha üle 200 marga). Koguduse käest saan see kuu 13 333 marka palka ja 6000 marka puuderaha, rentniku käest saan 6000 marka, juhuslikke sissetulekuid ametitalituste eest ja “ Laste Rõõmu” kaastöö eest on umbes 3400 marka seni sel kuul sisse tulnud. Seega on minu rahaline sissetulek oktoobrikuus juba 57 500 marka. Peale selle on mul prii korter ja ma saan veel toiduaineid (jahu, kartulaid, piima) rentniku käest. Nõnda oleks sissetulek üle 60 000 marga oktoobris, s. o. üle 600 kuldkrooni ehk üle 300 kuldrubla, mis juba vastaks ehk ennesõjaaegsele palgale. Kuid nii palju ei saa ma mitte iga kuu.

Keilas, 29. oktoobril 1927

Pean nõnda nimetatud kliistripühi. Koolides pannakse dopelt-aknaid ette iga aasta nüüd oktoobrikuu viimastel päivil, sellepärast niisugune nimetus. Reedist esmaspäevani need “pühad” kestavad. Ma ei tarvitsenud reedil, s. o. eila, 7 tundi seminaris anda, ja see on igatahes suur asi. Kasutan vabadust selleks, et metoodika loengute vastu valmistuda.

Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva olin linnas, sest seminaris oli kolmapäeva õhtul pädagoogika nõukogu koosolek. Hilda oli ka linnas. Peatusime Sternfeldtide juures. Õhtul hilja käisime kinos: Hilda, proua Sternfeldt ja mina. Ma ei ole mitu aastat kinos käinud ega huvitanud mind seegi kord.

Neljapäeva hommikul sõitsime koju. Õhtul tuli mul kahe haige juures käia: Keila alevis ja Vasalemma vaksali lähedal. Vasalemma sõitsin ma õhtupoolikul ja õhtul jälle tagasi rongiga. Kui Keilast õhtul koju tulin, sattusin kange vihmahoo kätte, mis mind päris märjaks tegi. Kottpime oli ka.

Oleme tänavu sügisel juba mitu korda söönud tuipraadi. Kirikumõisa rehes elutsevad tuid; neid laskis kandidaat montekristoga maha 10 tükki. Läinud nädalil tõime reedi õhtul kirikutornis 9 tuid, keda magamise pealt kerge kinni püüda oli. Täna mõtleme jälle neid tuua, sest neid on tornis väga palju. Muidugi ei või kellegile sellest rääkida, sest siis hakkab rahvas ei tea mis rääkima. Peremeheta loomad nad aga on ja seepärast tohib neid ka lasta ja püüda. Oudova kiriku tornist tõin tuisid ka 8 aasta eest. Kirikutornid on neid harilikult ikka täis; täis ka tuisõnnikut.

1927. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September <***> November