1927. aasta august

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli <***> September *** Oktoober *** November

Keilas, 12. augustil 1927

Minu papa tegi igale minu lapsele ühe korvi mälestuseks. Papa mõtleb ikka surma peale. Naanu õue alla oja lähedale, kus nagu mõnesugune müür on, täis marjapõõsaid, on ta istutanud tänavu ühe kase – mälestuseks järeltulijatele, mahlakask, nagu papa ise ütles.

Saku kaudu jõudsime neljapäeval 28. juulil kella 10 paiku õhtul koju. Kodus oli kõik korras. Vahepeal oli ka vihma sadanud. Saime kohe juba värskeid kurke.

Reedel puhkasime. Laupäeval sõitsime Laulasmaale Sommerite juure. Ringkonnavalitseja Kont´i käest, kes Kumna mõisas elab, laenasin selleks sõiduks pika vankri. Laulasmal fotografeerisime, suplesime, ujutasime oma hobustki meres, sõitsime paadiga. Õhtul kella 11 paiku jõudsime alles koju. Lapsed olid kaasas. Laulasmal otsustasime kõige lähemal ajal Pakri saarele sõita. Rääkisin Paldiski linnapea Joh. Odres´ega[1] läbi – see lubas korra ennemalt oma mootorpaadiga üle mere toimetada. Teisipäeval 2. augustil tuligi sõit saarele. Keilas asusin Hildaga rongile, Kloogal tuli rongile Sommer oma prouaga. Sõitsime Paldiski. Odrese mootor oli rikkes. Odres oli aga tellinud ühe kaugesõidu kapteni, kes nüüd omast varandusest Paldiskis elab, meid üle viima. Kapten pani oma petrooliumimootori käima. Saime poole maa peale Paldiski ja Väikese Pakri saare vahel, kui korraga mootor rikkesse läks. Ligi tund aega vehkisime mütside ja kätega ja kutsusime Paldiskist appi – ükski ei tulnud. Ka Pakri saarelt ei tulnud keegi. Leidus üks purjeräbal paadis; selle kinnitasime kuidagiviisi ühe ridva külge ja tuul hakkas meid saare poole viima. Kui veel paadis olevad 2 mõla kätte võtsime, jõudsime õige pea Pakri saarele. Kapten jäi enese paadile tagasiviijat otsima, meie läksime – Sommerid, Odres ja mina Hildaga – üle väikese Pakri saare. See maa on ligi 2 versta. Saare teisel kaldal on küla, kus Odres hakkas meile lõunasööki otsima; meie läksime vahepeal suplema. Kahe Pakri saare vahel väikeses merekitsuses oli madal ja väga soe vesi. Vesi oli nagu üsna soe vannivesi. Naised läksid natuke eemale, mina Sommeriga suplesin üheskoos. Oli väga mõnus. Supeluse lõppedes läksime ühe talu õue, kus pika puhta rohu peal puu varjus lina maas oli ja selle peal hapu ja rõõsa piima kausid, suitsetatud lambakints, või leib, seasink. Paldiskist oli meil ka limonaadi ja õlut kaasa võetud. “Söögilaua” fotografeerisin ja siis asusime sööma. Maitses kõik hästi. Siis läksime tagasi sadamasse. Ühest talust kauplesime mootorpaadi. 250 margaga viidi meid Paldiski. Üle mere jõudsime veerandtunniga. Ostsime veel suitsuräimi Paldiskis (8 marka 10 tükki) ja soolatud angerjaid (35 marka nael), ma käisin ka “Rogervieki” restoraanis limonaadi joomas, ja saime rongile. Sommerid sõitsid Klooga jaamast autobussiga Laulasmaale. Mina Hildaga jõin Keila jaamas veel 2 pudelit limonaadi, sest päev oli väga palav, ja kõmpisime siis koju. Oli väga huvitav teekond ja tõi jällegi head vaheldust. Järgmisel päeval oli Annchen jälle korraga meil ja jäi siia ligi nädalaks ajaks, s. o. teisipäeva 9. augusti hommikuks, kus ta jälle Tallinna sõitis ja oma mehega Tartu kolis.

Pühapäeva 31. juuli õhtul pidasime Kumnas Dr Greenbergi sünnipäeva. 7. augustil pärast jumalateenistust olin Keila piimatalituse ühisuse maja pühitsemas, kus juba ligi pool aastat meierei tegevuses on. Pärast majaõnnistamist oli pritsimajas pidusöök, millest ühes Hildaga kutsutud võõrastena osa võtsime. Pidusöögil olime paar tundi, ja seal oli väga hea olla.

Päevad on olnud väga soojad. Ikka on olnud oma 20-22°R vilus sooja. Alles nüüd paari päeva eest läksid ilmad jahedamaks ja oli eila vilus 15°R (täna õhtupoolikul kell 5 on 16°R). On ka neil viimastel päivil sadanud üsna rohkesti. Oleme käinud terve perega, Viktorgi kaasas, ühtelugu suplemas. Reede õhtupoolikul käisime viimati. Suvi oli siiamaani haruldaselt soe ja päikeserohke. Ta tundus iseäranis mõnusalt pärast üsna jahedavõitu kevadit.

Teisipäeva 9. augusti hommikul käis meil õpetajaproua Sternfeldt ühes oma poja Antoga ja õmbleja preili Rosenbaumiga. Sternfeldtidel on tänavune aasta väga raske: aastane tütar Maret suri suvel sarlaki ja difteriidi tagajärjel; Sternfeldt ise on praegu kopsunäärmete põletikus. Proua nuttis, kui ta oma tütrekest meele tuletas. Proua Sternfeldt viis meilt punaseid sõstraid ja kurke Vasalemma, kus nad tänavu suvitavad (Sternfeldt ise on haiguse pärast praegu Lõuna – Eestis). Kurke kasvab tänavu nii palju, et neid raske on ära müüa.


[1]Johannes Odres (1886-1941), kaupmees ja Paldiski linnavanem 1917 – 1940; 
1941 küüditati koos perega Siberisse.

Keilas, 20. augustil 1927

“Laste Rõõm” N°8 ilmus minu jutt “Rõugepanek”[1]. “Eesti Kiriku” välja antavas “Laste Sõbras” N°1 hakkas ilmuma minu jutt “Kilk”.


[1] RÕUGEPANEK

Keilas, 21. augustil 1927

Täna ma kirikus jumalateenistust ei pidanud. Selle asemel oli vabaõhu jumalateenistus Karjakülas, kus uus surnuaed õnnistatud sai. Ilus koht on seal: männik katab enama jao maad; kus mändi ei ole, seal kasvab kanarpik; liivane maa on. Rahvast oli väga palju; ligi 1000 laululehte osteti ära. Minu jaoks oli kantsel ehitatud ja haljaste okste ning õitseva kanarpikuga ära ehitud. Keila tuletõrjujate muusikakoor oli mängimas. Meestekoor laulis; selles kooris oli köster A. Reinvald[1], Ohtu kooliõpetaja Joh Dunkel, Valingu kooliõpetaja J. Toomann, Keila kooliõpetaja K. Brehm[2], päevapiltnik ja kellasepp Gustav Kulp[3], minu minevaaastane leeripoiss, kaubanduskooli õpilane August Parameel. Igatahes oli väga ilus püha. Karjaküla surnuaed on küll kirikust 4 versta Joa poole, seega kihelkonna teisele äärele kättesaamatu, kuid teisele nurgale avame senise kirikumõisa piirides ühe teise uue surnuaia. Kiriku ümber olev surnuaed jääb ka tarvitada. Pole siis häda, kui valitsuse poolt üks surnuaed Keila alevi keskel lõpulikult vast kinni pannakse.

Jumalateenistuse aeg oli ilus, üksnes pühitsemise talituse ajal piserdas natuke vihma. Õhtupoolikul sadas üsna tugev hoog. Läinud nädala kolmapäeval sadas meil nii kanget vihma, et meie lagunevast katusest mitmest kohast läbi jooksis ja toanurkadest laest vesi alla tuli; veel kolmandal päeval nirises vesi läbi meie õue aeda. Keila mäe all olid keldrid vett täis läinud, nõnda et mõnes kohas kurgitünnid olid ujunud. Ka müristas paar korda õige tugevasti.


[1]Anton Reinvald (1869-1944), kooliõpetaja; 1889-03 Pikavere külakooli õpetaja ja 
juhataja; 1903. aastast Leesi abikoguduse köster; 1907-11 Harju-Jaani kiriku köster;
 1911. aastast Keila kiriku köster.

[2]Konrad August Brehm (Preem) (1885-?), kooliõpetaja; 1920-1935 Keila kooli 
juhataja asetäitja; 1935-1943 Keila Algkooli juhataja.

[3]Gustav Kulp (1874-1964), päevapiltnik ja kellasepp; 1908. aastast elas Keilas 
ning oli kohaliku seltsielu eestvedaja ja koorijuht. Jäädvustas fotograafina Keila 
ja Harjumaa sündmusi.

Keilas, 24. augustil 1927

Eila käisin Hilda, kolme lapse ja preili M. Rosenbaumiga Türisalu Liival seenil. Talvel suri vanaproua M. Pirma; tema matustel külmetas enese ta poeg ja suri ka varsti. Nüüd kutsus poja lesk meid seenile. Ta võttis meid hästi vastu, andis meile lõunat ja pärast veel kohvi pannkookidega. Seeni saime õige rohkesti. Mina küll palju ei saanud korjata, sest väike Viktor oli minu hoole all. Seda enam korjasid teised. Korra, Türisalusse jõudmisel, saime teel vihma, pärast oli ilm üsna ilus. Õhtul kell ½ 10 jõudsime koju; ühtepuhku lõi põuavälku, mis mulle väga ilus paistis.

Keilas, 29. augustil 1927

Juba laupäeval 26. augustil olin jälle Tallinnas – seminari pädagoogika nõukogu koosolekul. Täna algas algkool ja mina pidasin hommikupalvet. Mul tuleb nüüd 16 tundi anda, palka saan 12 060 marka kuus ja ma pean kolm korda nädalas Tallinnas käima.

1927. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli<***> September *** Oktoober *** November