1927. aasta märts

Jaanuar *** Veebruar <***> Aprill *** Mai

Keilas, 4. märtsil 1927

Kevad on täielikult käes. Lumi on meie ümbrusest kadunud. Vast mõni väike vettinud hangeke on veel siin ja seal. Ilmad on udused ja aurused, vahetevahel ka vihmased. Käisin üleeila küll veel saaniga Ohtus, aga Rannamõisa võib pühapäeval küll ainult vankrida sõita. Eila käisin lastega aias ja lõikasin katseks üht vahtraoksa, sealt hakkas mahl tilkuma.

Harju maavolikogu valimisenimekirjade kokkuseadmisel tahtsid mõlemad rahvaerakonnad mind oma nimekirja (Kristlik rahvaerakond ja Tõnnissoni rahvaerakond). Sõdisin küll vastu, aga Tõnnissoni mehed vedasid ikkagi sisse. Kandideerisin aga neljandal kohal ühes nimekirjas, nõnda ei ole karta sissepeasmist ja olen jällegi üksnes õngesöödaks.

Keilas, 8. märtsil 1927

Vahtraokstest jookseb ikka natuke mahla. Lapsed jaotavad õhtutel seda mahla omavahel teelusikaga, sest nõnda vähe tilgub kahte pudelisse.

Eila käisin lastega Kumna pargis, kus ka tohtri omad kogemata juhtusid olema. Kuulsime lõokeste laulu päikese käes, ma tegin pargis üle hulga aja kaks ülesvõtet, ühe kõigist lastest ja tohtriprouast, teise väikesest Viktorist. Ellinor kaotas ühe oma kinda ära.

Hakkab juba aastaaeg sinnamaale jõudma, kus ma kodust Tallinna minnes lahkun siis, kus ööpimedus juba hakkab maad andma ennekoidusele ämarusele. Kui rong kell 6, 22 hom. Keilast välja sõidab, siis võib juba kaugele näha. Eletrituled rongis põlevad küll alles kunni Tallinnani, olgugi et siis päike juba pool tundi tõusnud on, kui kell 7, 30 hommikul Tallinna jõuan.

Keilas, 15. märtsil 1927

Eila käisin Ääsmal ühele haigele naisterahvale armulauda andmas. Tee oli väga paha, siiski ma vähemalt tagasi tulekul sõitsin. Sõit raputas nii, et õhtul kange peavalu oli ja istmekoht veel täna õhtul valus on.

On olnud eila ja täna väga ilus päikesepaiste. Kui hommikul kella ½ 6 ajal vaksalisse hakkasin minema, siis oli juba võistelda loojeneva kuuga, mis juba hakkab täis saama.

Laupäeval 12. märtsil telefoneeris mulle vend Jaan Viljandist, et minu isa Viljandi haigemajas on, kus teda lõigatud: tal olevat vist kõhukelme katki olnud. Loodetavasti saab ta terveks.

Keilas, 18. märtsil 1927

Üleeila telefoneerisin Viljandi haigemaija. Vastati, et minu papa tervisline seisukord hea olevat.

Täna oli mul Tallinnas kõigest 1 tund 7 tunni asemel. Läti vabariigi presidenti Tschakstet maeti ja sel puhul lasti kooliõpilased juba ½ 12 päeval vabaks. Mina andsin ainult esimese tunni, teise minu tunni asemel oli ühe õpilase demonstratsioonitund ühes teises aines, kolmanda tunni ajal oli koorilaulu harjutus. Siis järgnes aktus, millel mina pidasin vaimuliku kõne ja palve ühes kohaste lauludega; minu järele kõneles ajalooõpetaja Välbe[1] Tschakste tähtsusest, lõpuks laulsid seminaristid “Tähtede taga”. Seminaristide laul oli väga ilus.

Keilas oli täna laat ja laadal hirmus palju mustlasi, kes tee peal üksteisega kisklesid.


Keilas, 30. märtsil 1927
Eila oli mul Tallinnas üksainus tund ja nimelt kella 8-9 hom. Teine tund võeti ühe praktikandi käsitööõpetuse demonstratsiooniks. Kolmanda tunni ajal läksid õpilased lauluproovile, sest homme on kontsert. Kui eila Tallinnast Keila jõudsin, oli kange tuulega suur lumesadu; sadas lund igatahes nii palju, et täna inimesi nähti saanidega liikumas.
Õpetajaproua Sternfeldt[1] oli oma kahe pojaga siin reedest kunni täna hommikuni. Laupäeval pidasime väikese Hilda 9ndat sünnipäeva, Alide 32. sünnipäeva ja minu ja Hilda 12ndat laulatuspäeva. Võõraks olid peale proua Sternfeldti veel Bohl´id ja Greenbergid; Baltiski õpetaja Lesta[2] käis ka päeval meie juures.
[1]Adele Marie Sternfeld , 1936. aastast Täheväli, neiupõlves Kurg (1893-1988); kirikuõpetaja Alexander Sternfeldti abikaasa, põgenesid 1944. aastal Rootsi.
[2]Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), vaimulik; 1897-1904 Samaara saksa kolooniate adjunktõpetaja; 1904-09 Tobolski koguduse õpetaja; 1909-14 Tomski – Barnauli koguduse õpetaja; 1914-22 Vladivostoki koguduse õpetaja; 1923-31 Paldiski Nikolai koguduse õpetaja; 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale.

[1]Mihkel Välbe (1886-1970), ajalooõpetaja; 1919. aastast õpetaja Tallinna Õpetajate Seminaris, 
Tallinna Õhtukoolis ja Tallinna Linna I ja II Tütarlaste gümnaasiumis; 1921-40 Tallinna Kolledži direktor; 
näiteleja Katarina Välbe (Poska) abikaasa.

Keilas, 21. märtsil 1927

Eila oli täiskogu koosolek kirikus. Jumalateenistuse ajal oli kirik küll rahvast täis, aga täiskogust võttis vast kõigest 150 inimest osa. Nii rahulikult ei ole ükski täiskogu möödunud kui praegune. 1927. a. eelarve võeti ilma ühegi muutuseta vastu. Saan nüüd palka nõndasama nagu eelmiselgi aastal: prii korter, kirikumõisa maa, 160 000 marka aastas, 72 000 marka juurderaha ja veel mõned muud sissetulekud. Et puud tänavu odavad olid (ostsin 23 sülda, küll peenikesi, kasehalgu kogusummas 26 800 marga eest, siis jääb mulle puuderahastki järele. Muidugi pean neile 23 süllale veel lisa ostma, kuid ikkagi jääb ligi pool puuderaha järele.

Keilas, 24. märtsil 1927

Homme on Paastu Maarjapäev ja koolis püha. Seega tuli mul sel nädalal ainult üks kord koolis käia. Ka ülehomme ei ole kooli, kuid sellest mina kasu ei saa.

Proua Marie Pirma Türisalust suri pühapäeva 20. märtsi hommikul kell 3. Laupäeval sai ta üks kohapool halvatud. Südamehaigus oli tal ammugi juba ja sellepärast muidugi halvatus tuligi. Mul on lahkunust kahju, sest ta oli minu vastu alati hea: kui mitu korda võttis ta mind ja minu perekonda vastu, kui Türisalus käisime! Ta oli tõesti hea inimene, seda ütlevad kõik, kes temaga kokku puutunud. Pühapäeval maetakse ta Keilas. Laululehtedele tuleb ka tema pilt, minu ülesvõte. Võtsin teda mitu korda üles. Viimast korda võtsin ta üles läinud kevadel õitsva tomminga juures. Pilt ei saanud minu arvates küll hea, vähemalt tehniliselt mitte, aga tema omakste arvates olevat vana inimene just sellel pildil hästi loomulikult välja tulnud. Marie Pirma sai 71 aastat vanaks. Sagedasti nimetas ta mind omaks pojaks. Mõnigi kord andis ta mulle purgitäis hapuid boravikke kaasa, teades, et mina ja Hilda neid hea meelega sööme. Alati kattis ta meile söögilaua, kui meie tema juure läksime. Kui viimast korda Türisalus olin – tema pojatütre ristimisel, siis oli mul rutt kojutulekuga ja ma sõin ruttu õhtusöögi enne teisi ära M. Pirma istus siis minu kõrval ja ajas juttu. Ta oli natuke ka haritud, oskas Saksa keelt jne. Kirikut ta armastas ja mõnigi kord laskis ta ka omas kodus mind Türisalu küla rahvale palvetundi pidada. Nõnda on üks inimene jälle, kes minu vastu hea oli, hauda minemas. Tallinnast tõin ühe hortensia tema hauale, selle võtab küll külm otsekohe ära, sest ilmad on võrdlemisi külmad, nõnda et maa on külmetanud ja üksnes natuke päikese käes sulab.

Keilas, 30. märtsil 1927

Eila oli mul Tallinnas üksainus tund ja nimelt kella 8-9 hom. Teine tund võeti ühe praktikandi käsitööõpetuse demonstratsiooniks. Kolmanda tunni ajal läksid õpilased lauluproovile, sest homme on kontsert. Kui eila Tallinnast Keila jõudsin, oli kange tuulega suur lumesadu; sadas lund igatahes nii palju, et täna inimesi nähti saanidega liikumas.

Õpetajaproua Sternfeldt[1] oli oma kahe pojaga siin reedest kunni täna hommikuni. Laupäeval pidasime väikese Hilda 9ndat sünnipäeva, Alide 32. sünnipäeva ja minu ja Hilda 12ndat laulatuspäeva. Võõraks olid peale proua Sternfeldti veel Bohl´id ja Greenbergid; Baltiski õpetaja Lesta[2] käis ka päeval meie juures.


[1]Adele Marie Sternfeld , 1936. aastast Täheväli, neiupõlves Kurg (1893-1988); kirikuõpetaja Alexander Sternfeldti abikaasa, 
põgenesid 1944. aastal Rootsi.
[2]Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), vaimulik; 1897-1904 Samaara saksa kolooniate adjunktõpetaja; 
1904-09 Tobolski koguduse õpetaja; 1909-14 Tomski – Barnauli koguduse õpetaja; 1914-22 Vladivostoki koguduse õpetaja; 
1923-31 Paldiski Nikolai koguduse õpetaja; 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale.

 

1927. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar <***> Aprill *** Mai