1928. aasta august

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli <***> September *** Oktoober *** November

Keilas, 10. augustil 1928

Pühapäeval, 29. juulil oli Korvi surnuaia pühitsemine. Pühitsemise talitust toimetas Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Arthur Sommer, kes tänavu teist korda valiti konsistooriumi assessoriks. Jumalateenistus kirikus jäi pidamata ja pidasime ta vabas looduses surnuaial. Jumalateenistusel olid laululehed ühes Korvi surnuaia tekkimise looga, mille mina kirjutasin. Keila Tuletõrjujate Seltsi pasunakoor mängis ja Keila Muusika ja Laulu Seltsi koor laulis. Oli ilus soe suvepäev, ainus niisugune tänavu, kus sagedasti sajab ja ilmad pea alati jahedad on. Pühapäeval, 29. juulil tõusis soojus vilus kunni +22°R. Tundus iseäranis õhtupoolikul liig soegi olevat. Õhtul sõitsin ühes Sommeriga raudteel Kloogale: mina sealt haige juure, tema omnibusiga Laulasmaale oma suvemajasse. Haige juures, 4 kilomeetrit jaamast, eemal ära käies sõitsin rongiga jälle Keila. Esmaspäeval, 30. juulil sõitsin oma perekonnaga Sommeritele Laulasmaale külla. Ilm oli küll päikesepaisteline, kuid puhus juba õige jahe tuul. Siiski käisime meres suplemas. Merevesi tundus soojem kui õhk. Igatahes tundus vees õige mõnus, kuid välja tulles oli vilu. Sommerid võtsid meid nagu harilikult väga hästi vastu.

Teisipäeva, 31. juuli õhtupoolikul võtsin Hildaga teekonna ette, mida mitu aastat olime kavatsenud, nimelt sõitsime Kuressaare. Kell ½ 7 õhtul sõitsime rongiga Keilast välja Haapsalusse. Juhtumisi sõitis seekord Muhu saarele Tallinna õpetajate seminari Eesti keele õpetaja T. Kuusik, kes Muhust pärit on ja meile mõndagi juhatust võis anda. Haapsalus peatus rong umbes pool tundi, Hilda käis Kuusik´uga natuke Haapsalut vaatamas, ja siis sõitsime Rohuküla sadamasse. Seal ootas aurik „Eestimaa“. Ma olin telefoniga enesele II klassi piletid ette ära tellinud. Meile oli määratud 2 magamisasemega kajut, s. o. kajut täiesti meie päralt. Ilm oli ilus. Enne laeva väljasõitu ja väljasõidu ajal olime kolmekesi – Hilda, mina ja Kuusik – laevalael. Mind ja Hildat huvitasid saared ja tuletornide tulede vilksatused igalpool merel. Meri oli peaaegu täiesti vaikne. Kui sadamast välja jõudsime, tellisime õhtusöögi. Pärast õhtusööki läks Kuusik jälle laevalaele, sest tal oli III klassi pilet. Ta kutsus mind kaasa. Ise läks ta ühe teise herraga eel; ma ei saanud nii ruttu järele. Kui ma ühes laele jõudsin, oli pime, pilves ja tuul hulus juba. Ma läksin tagasi oma kajutisse. Heitsin magama. Varsti tundus juba tugev laevakiikumine. Meie magasime siiski. Kuivastes tuli Kuusik meid jumalaga jätma. Ta ütles: „Imelik ilm! Väljas on pime, sajab ja tuul on kange. Saate kiikuda. Kõige parem on jääda pikali asemetele!“ Kuivastest ära sõites hakkas laev õige tugevasti kiikuma. Oli ju merel torm. Varsti jäid kõik merehaigeks. Kuuldus koridoris laste nuttu, emade hädaldamist, kõikide sõitjate oksendamist. Väiksel mõõdul oli ka Hilda merehaige. Mina pidasin kaua vastu. Aga viimaks tundsin minagi nagu õhupuudust, siis tundsin, kuidas suu sülge täis jooksis, pea oli väga uimane, ja siis tuli õhtul laeval söödud sibulaklops täielikult välja. Aga selle järele tuli ka väga hea tundmus, nagu oleks kõik raskused võidetud. Mitu tundi sõitsime veel nõnda, et lained laeva pildusid ja ta umbes 2 tundi hiljaks jätsid Kuressaare jõudmisel. Mul ei olnud enam ühtki häda, kuid Hilda vaevles südamenõrkuse ja peavalu käes kõik aeg. Kuressaareski, kuhu sõitsime armetu „sussiga“, korratu kitsaroopalisega, ei tunnud ta ennast päev otsa kuigi hästi; viimaks maitses talle väga hästi karbikilu.

Roomassaare sadamast, kus „Eestimaa“ peatub , Kuressaareni on kitsaroopaline raudtee, Kuressaare linnavalitsuse käes. Raudteeroopad on roostetanud ja kõverad. Sõidab küll rong nõnda, et hobusemees sõites temaga kõrvuti püsis, kuid siiski imestan, et rong roobastest välja ei läinud. Raudtee eest ei hoolitseta nähtavasti mitte sugugi, sest roopad paistavad vaevalt veel rohust välja. Kuressaares käisime igal hommikul turul: ostsime suitsuräimi, suitsetatud angerjaid ja tursakala. Kalad on peaaegu pool odavamad kui Tallinnas. Räime kümnest maksime 6-7 marka, angerjaid müüdi tükiviisi (naelaviisi oleks suitsetatud angerjas tulnud umbes 80 marka, kuna Tallinnas see oleks 140 olnud). Kalade maik on Kuressaares parem, sest neid tuuakse värskemalt turule. Lõunat sõime Eesti seltsis, kus supi ja prae eest maksime kahe pealt kokku 100 marka ja saime kõhud päris hästi täis. Kuressaares vaatlesime lossi ja muuseumi, merekallast, Loode metsa, linnast väljas olevat surnuaeda j. n .e. Merekallas ei ole huvitav, sest ta on madal ja märg, mudane. Huvi pakub üksnes pilliroog, mis siin ja seal suurel hulgal kasvab. Turul on huvitav vaadelda Saaremaa väikseid hobuseid. Linn ise näib kaunis puhas olevat; majad on väheldased, kuid ilusamad kui, ütleme Haapsalus. Kuressaare tuletab osalt Rakvere meele, viljandi on rohkem arenenud. Loode metsas on suuri tammepuid, kuid neid on meil siin Keilas ka Sauel ja Joal rohkesti.

Meie elasime Kubermangu tänaval N° 17, paruniproua Buxhoewedeni juures, kellele maksime toa eest 600 marka. Buxhoewedenite oma oli Kõlljala mõis Saaremaal, mis aga Eesti ajal võõrandati. Nüüd elab lesk paruniproua vaest elu, sest tal on üksnes veel maja. Tütred on kodukoolipreilid jne siin ja seal, saavad palka kunni 2500 marka kuus ja toetavad sellest vähesest veel oma emagi. Hilda oli tähele pannud, et paruniproua oma kahe tütrega, kes meie sealolekul kodus olid , kord nädalas enesele lihatoitu lubas. Preilid pesid ise pesu ja triikisid. Paruniproua müüb oma asju, et ülespidamist saada. Nõnda käib nende käsi, kes enne ilmasõda olid rikkad, võisid enestele kõik lubada ja olid peaaegu kõikvõimsad.

Käisime Kuressaare kuurhausi ees, linnapargis kontsertidel, mida andsid sõjaväelased, ja laisklesime nõnda künni esmaspäeva, 6. augusti hommikuni, kus meie jälle hakkasime koju sõitma. Hilda ei tahtnud laevaga enam sõita ja mulle oli ka huvitavam näha saada Saaremaad. Sellepärast sõitsime omnibusiga läbi Saaremaa ja Muhumaa Kuivasteni 78 kilomeetrit 800 margaga kahe inimese pealt, siis laevaga Kuivastest Virtsu – 140 marka (versta 4 on seda maad); Virtsust Lihulasse omnibusiga 23 kilomeetrit 300 m. ja Lihulast risti raudteejaama jälle uue omnibusiga 42 kilomeetrit 500 margaga, Ristilt Keila raudteel 360 marka. Nõnda kulus meil Kuressaare sõidu peale ühes söögiga umbes 8000 marka ära. Omnibusiga oli huvitav sõita. Nägime Saaremaad, kus mägesid ei olnud; ainult mõnes üksikus; ainult mõnes üksikus kohas oli tee vähe kõrgemale tõusev, ehk natuke nagu mäest alla. Oli tee ääres palju sarapuid ja need pähklaid täis; oli tammepuid; kuuse- ja männimetsa selle tee ääres, kus sõitsime, ei näinud, küll aga kadakaid. Saaremaal olevat siiski ka suuri okaspuu metsi. Muhumaal näis hästi palju kadakaid kasvavat. Huvitas meid tee, mis Saaremaa ja Muhumaa vahel merest läbi on ehitatud; seal ligidal nägime ka Muhu Linnuse maalinna, mille sakslased ära võtsid aastal 1227. Huvitasid meid Kuivastes saared, nagu Kesselaid ja teised, mis nähtaval olid. Heitsime omal teekonnal pilgud ka kirikute peale, mis tee kõrval asusid: Saaremaal Reo – veneusu, Pöide kirikud, Muhumaal: Muhu ja veneusu Hellamaa, suurel maal Hanila, Karuse, Lihula, Kirbla, Kullamaa ja mõned veneusu kirikud; nägime eemalt ka Koluvere lossi.

Kell 7 hommikul hakkasime Kuressaarest sõitma ja kell 9 õhtul olime kodus. Kodus oli kõik hästi. Lapsed olid väga rõõmsad, et jälle kodus olime. Muidugi rõõmustasid Hilda ja Ellinor väga ka laastudest tehtud käekorvide pärast, mida Kuressaarest neile ostsime, ja Viktor oli rõõmus plekkämbrikese pärast, mis kompvekkidega oli täidetud.

Korteri oli meile Kuressaares muretsenud Paldiski õpetaja Lesta. Tema elas oma prouaga sealsamas. Eila hommikul jõudsid nemad Kuressaarest Keila ja peatusid pool päeva meil. Proua Lesta oli olnud merehaige. Eila sadas päev otsa, nõnda et Lestad meilt ei saanudki Bohl´ide juure, kellega nad Siberist saadik head tuttavad on.

Enne Kuressaare sõitu, 23. juulist künni 27. juulini tegime ka ühe pikema reisi: käisime – mina ja Hilda – Rakveres Jacobsenidel võõraks ja nendega koos teisipäeval, 24. juulil Port Kundas. Kolmapäeval, 25. juulil oli vihmane ja olime Rakveres paigal. 26. juulil olime Narvas ja Narva – Jõesuus, kus ka herra Jacobsen ühes oma poja Hugoga meil kaasas oli. Narva kosed huvitasid meid kõige enam. Nõnda olen ühes Hildaga tänavu suvel, kus õieti suve ei olegi, õige palju mööda kodumaad liikunud. Jacobsenid võtsid meid väga hästi vastu.

Täna on keskpäevani olnud ka vihmane ja vilu. Nüüd vast läheb lootuse järele selgemaks. Pool heina on meil tegemata.

Keilas, 17. augustil 1928

Oli nüüd paar ilusat ja sooja päeva, kuigi veel soojemaid ilmu oleksin soovinud. Käisin lastega kaks korda jõeski, mille vesi alaliste sadude pärast kõrge ja jahe on. Eila võtsin südame rindu ja suplesingi. Lapsed kolmekesi käisid ka kalda ääres vees, kus ma nad eila üles võtsin, ja jooksid pärast alasti kaldal. Täna sajab pool päeva; nüüd õhtul sajab vaikselt, kuid õige rohkesti. Baromeeter näitas kaks-kolm päeva kunni 764, missugust kõrget rõhumist tänavu suvel ei mäletagi tähele pannud olevat; täna näitab baromeeter 760.

Käisin täna Keilas kirikunõukogu juhatuse ja ehituskommisjoni koosolekul, mis nüüd lõpulikult otsustas elektrivalgustuse sisseseadmise Keila kirikus ettevõtja kätte anda. Sissesead läheb maksma ligi 90 000 marka. Oleks tarvis elektrivalgustust ka kirikumõisa, kuid hea seegi, et tänavu suvel meile puurkaev tehti, mis alalise veepuuduse kaotab ja veemuretsemise meie tubadesse ka kergemaks teeb, sest kaev tehti köögiukse ligidale ja torud pannakse üles teise korrani, nõnda et vee saab üles pumbata.

Saab näha, kas tänavu suvevili ka valmib. Iseäralik suveta suvi on meil küll! Ei ole meie seni ka veel ühtki kurki saanud. Kirsimarju on tänavu rohkesti, muid asju on aias võrdlemisi vähe. Et sooje päivi, mis tõesti hästi soojad oleksid olnud, ainult 1-2 on olnud, siis ei ole tänavusest suvest midagi head tunda saanud, ja suvi ise on ka just nagu rutem kui harilikult möödunud. Kooliaeg algab juba poolteise nädali pärast; teisipäeval 21. augustil tuleb mul juba minna pedagoogika nõukogu koosolekule. Ei ole tänavu saanud Viljandimaale oma vanemaid vaatama. Tahaksin neid küll hea meelega näha, sest kes teab, palju neil või mul eneselgi elupäevi on. Ma katsun oma vanemaid meile külla kutsuda. Minu lapsed igatsevad neid väga näha.

Keilas, 31. augustil 1928

Üks nädal on koolitöös möödunud. Sel nädalal läks mitu päeva kooli peale: esmaspäeval olin koolialguse vaimulikku talitust pidamas, kesknädalal olin usuõpetuse tundides, mida küll 1927. a. kevadil seminari lõpetanud noored õpetajad andsid, kes nüüd jälle 3 päeva, esmaspäevast kolmapäevani, koos olid ja õpetaja kutsetunnistused kätte said; kolmapäeva õhtul oli pedagoogika nõukogu koosolek ja pärast seda kutsetunnistuse kättesaajate korraldatud teeõhtu, sellepärast sain alles neljapäeva hommikul koju (ööd olin Nõmmel B. Leib´i juures). Täna oli mul koolis juba 6 tundi anda. Ma käin tänavu jälle üksnes kaks korda nädalis tundisid andmas, kuna mul ju kõigest 13 tundi nädalis ongi. Ehk ma küll mõlemal päeval – kolmapäeval ja reedil kell 3 hommikul üles pean tõusma, tunnen siiski, et 2 korda nädalis Tallinnas käia on kergem kui 3 korda nagu eelmisel õppeaastal. Ka tundub mulle, nagu oleksid algkooli klassid tänavu palju mõistlikumad kui eelmistel aastatel. Tunnid on nüüd mul nüüd ka palju kergemad anda, sest materjaal on mul kahe aasta jooksul juba kokku korjatud!

Täna oli hirmus sadune päev. Jõgi on kallaste vahelt välja tulnud heinamaale. Pool heina on meil alles tegemata ja jääbki vist nõnda, sest kui 1 päev juhtub ilus ilm olema, siis on 2 päeva selle järele tingimata vihmased, ja vesi heinamaal on järjest sügavamaks läinud.

Kurkisid oleme seni saanud kõigest tükki 10 ja needki ei ole suuremad asjad olnud. Kurgid on küll üle kuu aja õitsenud, kuid väikesed ära õitsenud kurgid on ära mädanenud; ainult mõni harva kasvab kurgiks.

1928. AASTA PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli <***> September *** Oktoober *** November