ATSI ESIMENE KOOLIPÄEV

Ats elas mäe ja metsa taga. Sääl teiselpool oli koolimaja; vast versta poolteist oligi ta Atsi isakodust. Olgugi koolimaja üsna ligidal, oli Ats ometi päris metsanurga laps. Ats oli alati ikka kodus olnud. Enda teada oli ta ainult üks kord linnas käinudki. Korra käis isa turul võid ja mune müümas ja võttis Atsi kaasa.
Linn ei olnud sugugi Atsile meelepärast. Sääl oli liig palju käijaid ja sõitjaid. Korra üle tänava minnes pidi ta voorimehe hobuse jalgu jääma; sai sellest kõrvale põigelda, sääl jälle tuli auto tulise kiirusega! Tänava jalgteel müksasid möödaminejad külge. Seitsmeaastane Ats ei saanud lõppeks muud kui hoidis isa kuuehõlmast kinni. Kodus võis kõndida igalpool rahuga. Üksnes hobuste jalus ei tohtinud olla ja üle lahtise kaevu ääre ka ei tohtinud kummarduda. Linnas Atsile küll ei meeldinud. Sääl oli liig palju igasugu asju, mis päris kartma panid poisikese. Poeaknad olid küll huvitavad: sinna oli palju-palju asju paigutatudm igakarvalised – kirevad, verevad ja rohelised ja kes teab kõik, mis värvi asjad. Silmad tegi kirjuks. Jäi aga Ats neid vaatama ja tõusis kikivarvule, et ka kõrgemal olevaid asju näha, juba mõni inimene tormas niisuguse hooga mööda, et poisike peaaegu pikali oleks lennanud. Üks ettevaatamatu astus Atsile varvaste pääle nõnda, et Ats päris karjatas valu pärast.
Kodus niisugust tormamist ei olnud. Veetlevam kui igasugu kirevad linnaasjad oli kodurahu. Üksnes mõnikord haugatas sääl koer, röhkis harjaslind, hirnus hobune, ammus lehm, kaagutas kana, kraaksus vares ja tegi veel mõni loom muud häält. Mõnikord sõnelesid ka inimesed, aga harilikult oli küll vaikne ja rahulik.
Ats armastas oma kodu. Mõni laps tükib kangesti ikka võõrsile ja on pahane vanemate pääle, kui teda igasse paika kaasa ei võeta. Ats ei ihaldanud seda. Seda küll ei olnud, et Ats oleks näo pesemist kartnud, mis tingimata ette võetakse, kui külla minnakse. On neid lapsi, kellel kange õhin on võõrsile minna, aga kelle himu otsekohe kaob, kui ema seebiga nähtavale tuleb ja lapse nägu tahab pesta. Ats laskis enesel väikesest pärast alati häämeelega nägu pesta ja pesi suuremaks kasvades näo, kaela ja käed igal hommikul ja õhtul korralikult puhtaks; õhtuti pesi ta veel jalgu. Ei seda keegi näinud, et Atsil oleksid kuresaapad jalas või nägu olnud räämuline. Aga võõrsile ei tahtnud Ats seepärast minna, et ta ei teadnud, kuidas sääl olla, mis teha või tegemata jätta. Igas kohas on ju oma viisid ja tahad nõnda olla, nagu need viisid nõuavad, siis pead enne piinliku hoolega tähelepanelik olema. Kodused viisid on aga igaühele tuttavad ja kodus on igal lapsel ase, kuhu ta oma pää võib panna keelduseta igal ajal.
Ats oli üsna korralik poiss. Mida vanemad käskisid, seda ta tegi ja mida nad keelsid, sellest tema ka hoolega hoidus. Ta armastas väga oma isa, ema ja vendi-õdesid – viimased olid temast nooremad. Nende keskel tundus temale hää; võõras kohas oli mõnikord küll ka hää, aga kõige parem oli ikkagi kodus. Säält ei oleks ta kuhugi tahtnud lahkuda.
Nüüd oli aga Ats saanud kevadel juba kaheksa-aastaseks ja sügisel pidi ta kooli minema. Õppimist ta ei kartnud. Lugemine oli juba kuue-aastasele Atsile selgeks saanud: ema oli õpetanud. Ta oli Atsi võtnud iga päev voki juure; ise kedrates oli ta Atsile tähed ja lugemise selgeks õpetanud. Aabitsas olid ka kirjatähed. Ats hakkas neidki katsuma, ema näitas alguse kätte, ja Ats kirjutas ka juba enne kooliminekut.
Sügis oli käes ja Ats viidi kooli. Koolis oli laste jaoks ka magamisruum ja mõeldi Atski jätta ikka esmaspäevast kooli. Isa rakendas seepärast ühel sügisel esmaspäeva hommikul varsti pärast päikese tõusu hobuse vankri ette ja tõstis vankri pääle uue voodikese, mille ta hiljuti teha oli lasknud; sinnasamasse pandi ka põhuga täidetud uus küljealune kott, väike sulist pääpadi, voodilina ja villane vaip. Atsi kästi uued riided selga panna, uus müts pähe; uued sukad ja sandaalid pandi jalga. Kaasa võeti veel võid, liha ja leiba. Ats ja isa istusid vankri pääle ja vurinal veeres vanker õueväravast välja. Ema hüüdis veel tagant järele:
„Ats, ole sa aga koolis hää laps! Õpi hoolega ja ära kellegagi tülitse! Kuula hästi kooliõpetaja sõna!“
Õed-vennad magasid alles, kui Ats kooli sõitis.
Ats ei teadnud koolist veel ei ühtigi – ei magusat ega mõrudat. Kooliõpetajat ta tundis juba. See oli mitu korda Atsi isa juures käinud. Nad olid hääd tuttavad – õpetaja ja Atsi isa. Õpetaja näis olevat üsna hää mees, sest ta oli mõnikord ka Atsiga tegemist teinud, mõne sõna temagagi kõnelenud.
Ats jõudis kooli esimesena. Ta oli ju lähedalt ja nii vara hommikul, enne kella 8, ei tulnud esimesel koolipäeval kedagi. Isa läks õpetaja tuppa, Ats jäi välja hobuse juure. Õpetaja tuli ja näitas isale, kuhu ta Atsi voodi võis panna. Isa tegi Atsile aseme valmis ja käskis igal hommikul nõndasamuti teha: põhukotti kohendada, sellele voodilina pääle ja teki pääle voodipähitsisse ka pandi. Näidati kätte ka see koht, kuhu Atsi söögikraam võidi panna. Juhatati kätte ka pink, kus Ats klassis pidi istuma.
Nüüd oli siis Ats koolilaps. Müts pääs ja käed kuuetaskutes jalutas ta iseteadvalt mööda klassitube. Varsti hakkasid tulema teised koolilapsed. Mõnigi vaatas Atsi pääle natuke nagu imelikult ja pilkava naeratusega. Ats ei teadnud niisugusest vaatest midagi arvata. Kodus oli ta sagedasti nõnda kõndinud ühest toast teise, käed taskus ja müts pääs. Mehel on ikka müts pääs. Vana Kadri oli öelnud kodus sagedasti:
„Kui tahad, siis narri meest, ära sa aga mehe mütsi narri!“
Nüüd vaatasid need plikad ja jõnglased, kes kooli tulid, pilkavalt Atsi mütsi poole, ja üks neist küsis koguni teie käest:
„Ei tea, kas sel uuel poisil peaksid varblased olema mütsis või mis tal õige on, et ta mütsi mahagi ei võta?“
Teine vastas:
„Kust ta need varblased kätte sai! Tema on vist nagu prohvet Eliisa – pää on tal paljas ja ei julge meile seda näidata!“
Ats kuulis neid kõnesid ja tal hakkas kodune tunne üsna ära kaduma ja tekkis juba koduigatsus. Ei tea, kui kaugele need kõned ja asjad oleksid läinud, kui ei oleks Atsi õnneks teistre Eedi sel silmapilgul kooli tulnud. Eedi käis juba kolmandat aastat koolis, temal olid koolikombed kõik juba selged ja ta oli Atsiga õige sagedasti häämeelega mänginud. Tema päästis Atsi pilkavate jõnglaste käest ja ütles:
„Ats, võta müts pääst ära – koolis ei tohi iialgi mütsi pääs hoida; pane ta ära varna otsa sinna ja käsi ära ka taskus hoia!“
Jõnglastele ütles ta:
„Jätke see poiss rahule. Ta on hää poiss!“
Viimaks kogunes koolimaja lapsi täis. Korraga helistati. Oli üks aisakell rihma otsas. Ats imestas:
„Mis nalja siin nüüd tehakse! Ega nüüd veel jõuluaeg ei ole! Jõuluõhtul sõitis isa kiriku ja pani niisuguse kella aisa külge. On ka naljakad, kõlistavad siin kella!“
Sääl ütles temale aga teistre Eedi:
„Ats, mine nüüd oma kohale! Alati, kui kõlistatakse, peab kohe minema koha pääle ja sääl olema vagusi, ootama, kuni tuleb õpetaja!“
Ats läks oma kohale. Varsti tulid õpetajad, üks meesõpetaja, keda Ats juba tundis, ja üks naisõpetaja, keda ta ei tunnud. Meesõpetaja asus sinna tuppa, kus Ats istus. Et Ats esimesena kooli tuli, pandi ta ka esimesele kohale istuma, ja õpetaja küsis nüüd tema käest:
„Mis su nimi on?“
Ats vastas:
„Sa tead isegi, mis mu nimi on!“
Õpetaja ütles:
„Vasta minu küsimuse pääle! Mis on su nimi?“
Ats vastu:
„Kas sul meeles enam ei ole? Kui sa suvel meil käisid, siis ma ütlesin sulle juba, mis mu nimi on!“
Teised lapsed naersid. Asi kippus väga lõbusaks minema.
Õpetaja naeratas ka ja ütles siis:
„Mul juba see meelest ära läinud, mis sa suvel mulle ütlesid. Ütle nüüd uuesti, mis su nimi on!“
„Ats!“
„Ats! Ats!“ hõikas kogu klass.
„Atsikene on ta nimi! Küll on aga täismees kooli tulnud – tema on Ats!“
Kisa ja kära oli suur. Õpetajal läks enne vaeva palju tarvis, kui klassi suutis vaigistada. Ta küsis siis Atsi käest:
„Kas sul mõnd muud nime ei olegi?“
Ats mõtles ja ütles:
„Ema ikka ütles kodus küll ja käskis meeles pidada, et minu nimi on veel ka Hans Lohusoon.“
Nüüd oli asi korras. Siis läks järg teiste laste kätte. Need hakkasid nüüd nalja pärast Atsi järele aimama.
„Mis su nimi on?“
„Jüts!“ hüüdis üks iseenese kohta, parandas aga enese otsekohe Jüriks.
Aga oli üks Mann sääl laste hulgas. See ei teadnudki, mis ta õige nimi oli. Kodus oli teda ikka kutsutud Manniks ja ta ei teadnudki, et tal ka mõni teine nimi olemas oli. Üks laps ütles Mannile koeruse pärast kõrva sisse:
„Ütle, et su nimi on Nipitiri!“
Kohmetu Mann arvas, et õpetaja tema käest niisugust vastust nõuabki, ja ta ütles:
„Minu nimi on Nipitiri!“
Nüüd rõkkas naerust terve klass, Mann aga hakkas nutma.
Lõppeks saadi teiste laste läbi ikka suure vaevaga teada ka Manni seaduslik nimi.
Nõnda möödus paar tundi niisama tutvunemiseks. Atsile sünnitasid nad ärevust, nagu linnaskäiminegi.
Siis lasti lapsed lõunale. Igaüks võttis oma leivakoti, säält seest söögikraami klassi pinklaua pääle ja hakkas sööma. Seda kisa ja kära. Mis sääl juures kuuldus! Atsi kõrvad päris huugasid sellest, mis ta kuulis, ja silmad läksid kirjuks kõigist liigutustest, mida ta nägi. Peaaegu niisama oli siin nagu linnas!
Pärast lõunat oli veel paar koolitundi. Ühes tunnis õpetati lugemist. Õpetaja nägi sääljuures palju vaeva kahekolme jõnglasega, kes kooli tulles tähti ka veel ei olnud selgeks saanud. Üks niisugustest poisipõnnidest ei teadnud lugemisest ja tähtedest muud midagi kui seda:
„r-il on kirves kaela pääl, t-l rist seljas, lühike s on hoopis kirju!“
Ainult niipalju oli tema laisavõitu ema talle kodus õpetanudki!
Õpetaja pidi nüüd hakkama mõnele alles tähti õpetama. Ta võttis liikuva aabitsa üksikud papi pääle trükitud tähed, seletas ja küsis. Näitas korraga niiviisi tehtud A tähte ja küsis ühe poisi käest:
„Mis see on?“
Poiss vastas:
„Papitükk!“
Õige ju oli: papitüki pääle oli A trükitud. Tee aga selgeks, et see on A ja mitte mõni paljas papitükk!
Viimaks saadi niikaugele, et ühed lapsed pidid järgmiseks päevaks tähti õppima, teised said aga lugemikust kõige kergema tüki õppida.
Atsile olid niisugused asjad üsna igavad. Tema tundis tähti, tema oskas lugeda, oskas kirjutadagi.
Korraga tõusis ta enne tunni lõppu oma pingilt üles ja hakkas ukse poole vadima.
„Kuhu sa lähed?“ küsis õpetaja.
„Lähen välja vaatama, kes sääl teed mööda õige sõidab nõnda, et aknaruudud põrisevad!“
„Tule tagasi ja istu oma kohale! Ja pea seda meeles, et edaspidi ilma luba küsimata kuhugi ei tohi minna. Välja luban minna üksnes siis, kui tõesti mõni hädaasi on, aga mitte möödasõitjaid vahtima. Vaata mul poissi, või hakkab aga ilma loata välja kerima!“
Ise aga hoidis õpetaja naeru vaevaga tagasi. Ats tuli tagasi ja ütles:
„Aga ütle mulle õige, mis ma siin siis pean istuma? Igav on siin, väljas on tõesti parem. Tule sina ka välja!“
„Poiss jää õige vait ja istu oma kohale. Ja pea seda ka meeles: õpetajale pead ütlema „Teie“. Sa pead ütlema nõnda: „Ütelge mulle! Tulge Teie ka!“
„Mispärast ma siis pean „Teie“ ütlema? Kas sind siis mitu on? Sa oled ju üksainus mees, üks pää sul ongi otsas. Oleks sul kaks pääd, küll ma siis ütleksin sulle alati: „Tulge ja ütelge!“
Aga ega Atsile üksinda nõnda raske ei olnud ära seletada, et õpetajale peab viisakuse pärast ikkagi „Teie“ ütlema, kuigi tal on ainult üks pää otsas.
Viimaks lõppesid esimese päeva tunnid. Paar tundi lasti lapsi vabalt õuel mängida ja siis sunniti neid õppima. Jällegi helistati kella, laelamp pandi klassis põlema, ja vaikselt pidi igaüks oma raamatud ette võtma ja õppima. Ats võttis ka raamatu ja vaatas sinna sisse. Ei olnud tal õppida midagi. Ta oli oma raamatu kodus juba ammugi otsast otsani läbi lugenud. Et kästud oli aga üht tükki õppida, siis luges ta selle korra jälle ka läbi. Siis vaatas ta ringi ja hakkas oma naabriga juttu ajama, aga õpetaja, kes õppimistunnis valvas, keelis jutuajamise ära.
Mis nüüd teha? Välja minna ei tohtinud, juttu ajada ei tohtinud, lugeda enam midagi ei olnud. Kell sai juba 8 õhtul. Kodus oldi sel ajal ikka magama minemas. Poisil hakkas uni pääle tulema. Korraga vajusid silmad kinni, pää langes paar korda allapoole, leidis viimaks pingis enesele toe, ja magaski poiss.
Kui raske uni pääle tuleb, hakkab inimene mõnikord õige kõvasti norskama. Terve klass jäi korraks uudishimulikult kuulatama, ja siis käis naerulagin läbi klassi:
„Ats magab!“
Õpetaja tuli poisi juure ja hõikas teda:
„Poiss, üles!“
Ei Ats kuulnudki seda hüüdu. Siis hakkas õpetaja poissi raputama. Poiss arvas, et ta on kodus ja vend Jaan teda raputab, ja hüüdis:
„Jannu, ära tee, ma tahan – maga-daa!“
Jäi Ats uuesti magama. Klassist läks aga naeruhoog läbi. Suure vaevaga sai õpetaja Atsi ärkvele sundida ja küsis:
„Ats, kas su lugemistükk on selge?“
„Ammugi selge. Ma lugesin oma raamatu juba kodus otsast otsani läbi!“
Õpetaja ei tahtnud nagu uskuda ja laskis poissi lugeda. Ta võttis järgmiseks päevaks ülesantud tüki, poiss luges selle ladusasti ette. Siis võttis õpetaja tagantpoolt mõne raskema tüki – ikka luges poiss soravalt. Õpetaja küsis:
„Kas sa kirjutada ka oskad?“
„Oskan küll!“
Siis kirjutas ta ka.
Õpetaja ütles:
„Tubli poiss! Homme panen sind teise klassi. Esimeses klassis ei ole sul tõesti muud teha kui magada! Õppida ei ole sul siin midagi!“
Ats ütles:
„Ah, siis homme lähen teise klassi. Kas ülehomme paned, ei – panete minu kolmandasse? Siis saaksin teistre Eediga ühte!“
„Ei, kolmandasse saad küll alles tuleval aastal. Aga tubli poiss oled sa küll!“
Korraga tundis poiss, et tema ühe sandaali nööp oli ära. Ta kaebas:
„Sandaali nööp on ära. Aidake mind otsida!“
Õpetaja näitaski laua alla tuld ja poiss leidis nööbi üles.
„Aga kes nõelub mulle nüüd selle ette? küsis poiss.
„Tule aga minu tuppa – ma lasen sulle nööbi sandaali külge nõeluda!“
ütles õpetaja.
Nööp nõeluti, lapsed lasti õhtusöögile, mõni minut veel mängida ja siis saadeti nad magama – kell 9 õhtul.
Kui Ats juba oma voodis oli, siis muheles ta ja mõtles:
„Päris hää siin koolis olla. Peaaegu niisama hää kui koduski. Ega isa ja ema teagi, et ma juba teise klassi koolipoiss olen!“
Siis uinus ta magama, olles õppinud üheainsa päevaga pea kõik koolikombed üsna selgeks ja jõudes teise klassi.


Ado Köögardali jutt „ Atsi esimene koolipäev“ ilmus 1927. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 4.