JÄÄR

Kui vaatleme koduloomi, siis leiame, et nad on õige mitmekesised nagu inimesedki. Inimestest on ühed hääd, teised pahad, on korralikke ja korratuid, tasaseid ja teiste eestvedajaid, andekaid ja andevaeseid – õige mitmesuguseid isikuid leiame.
Nõnda on ka, ütleme, lambakarjaga lugu. Mõni on ikka karja seas olemas, kes kuidagiviisi vallutab inimese tähelepanu iseäranis, saades inimesele kas armsaks või mõjudes mõnes teises suhtes.
Oli valge vagune lammas. Sellele sündis korraga varasügisel üksainus talleke, musta karva, valge otsaesisega jäärake. Sündis jäär karjamaal. Vana lammas lakkus ta puhtaks ja jäi temaga lepiku ääre päikesepaistele. Et vana lammas rahutuks ei oleks läinud, katsus karjane lambakarja ikka tema läheduses hoida, kuni aeg tuli karja koju ajada. Siis võttis ta selle sündinud jäärakese, kes oma nõrkadel jalgadel vaevalt püsti püsis, sülle. Vagune vana lammas kõndis mökitades karjapoisi kõrval. Nõnda läks kari koju.
Talulastel oli väikesest loomakesest väga hää meel. Vana lammas jäeti ühes tallekesega nüüd mõneks päevaks koju. Lapsed hakkasid, kui juba tohtis, vana lammast leivaga toitma, et tal jõudu oleks olnud imetada jäärakest, kes päev-päevalt tõesti nagu silma-nähtavalt sirgus.
Suure huviga vaatasid lapsed seda päält, kui jäärake imes: ta kummardus vana lamba udara juure, tundes imemisest niisugust mõnu, et sabaots häämeele pärast lipnes nii kiiresti nagu vokiratas.
Lapsed võtsid pea igapäev tallekese sülle, katsudes, kas ta ka palju raskemaks on läinud.
Jäärake hakkas varsigi ühes vana lambaga jälle karjas käima. Sääl hakkas ta ka juba karglema ja kepsu lööma, aga nii kärmeks ta ikka veel ei saanud kui teised lambad: kui karja koju aeti, siis kõndis ta oma emaga ikka kõige viimasena.
Lapsed jooksid alati õueväravale vaatama, kui kari koju oli tulemas. Määgides tulid ka lambad. Lapsed võtsid väikese jäärakese sülle ja hakkasid teda, kui aeg tuli, leivaga söötma. Jällegi lipnes jäärakese saba häämeele pärast, talleke ise sai aga nõnda taltsaks ja vagusaks, et ise enese laste kätte andis.
„Meie jäärake! hää vaikne loomake!“ nõnda hüüdsid lapsed.
Talv otsa hellitati jäärakest. Talleke käis nagu koerakutsikas lastel lauta mööda järel ja tahtis koguni ühes nendega tuppagi tulla. Mõnikord viidigi ta tuppa, aga sääl leidis ta peagi teised lambad puudu olevat ja hakkas haleda häälega määgima. Siis pidi ta jälle lauta viidama.
Möödus talv, tuli kevad. Lumi kadus, maast tärkas uus haljus, rohi ja lilled. Kari aeti juba jällegi välja. Jäärake oli juba üsna suur, pähe hakkasid temale ka sarved kasvama. Ikka oli ta vagune, käis inimeste järel, oli nende süles ega kartnud neid sugugi.
Karja-Juku mängis jäärakesega. Ta seadis jäära enese ette seisma, ise asus neljakäpakile, ajas pää ettepoole, lõi jäärakese paaga oma pää kokku ja hüüdis ise sääljuures:
„Poks! Oisu, poks!“
Nõnda nad poksisid õige sagedasti. Jäär õppis poksimise karjapoisiga varsi selgeks, kuna ju poksimine tema loomuses isegi elas.
Kord nägi peremees karjapoissi ja jäärakest poksimas ja hoiatas poissi:
„Ära õpeta jäära – hakkab pärast nõnda poksima, et nutad ta käes!“
Karjapoiss aga mõtles:
„Mis see vaikne hää jäärake mulle ikka teeb! Tühi kartus peremehel!“
Ta õpetas jäära edasi. Jääral näis aga sellest ametist väga hää meel olevat. Kui ilm ilus, meeleolu hää ja jäära kõht ka täis oli, siis ei seisnudki ta mujal kui karjapoisi juures. Nad hullasid nõnda harilikult karjamaal mäe külje all asuva liivaaugu äärel. Sääl oli alati tuulevari ja päike paistis ikka soojalt, kui ta üldse paistis.
Sügiseks kasvas jäärakesest päris jäär. Aga ta jäi siiski vagusaks loomakeseks, kes iialgi ka oma poksimisega liiale ei läinud.
Sügisene aeg on lammastele elamise mõttes väga kahtlane aeg, kuna ju siis nad kõige rammusamad on ja neid siis ka tapetakse. Talurahval on sügisene aeg kõige suurem lihasöömise aeg: süüakse lambaliha ja verikäkki ja nendega koos keedetud rasvast suppi ning elatakse nagu pidulauas. Lambad aga leinavad. Iseäranis just jäärad tapetakse ära.
Meie jäär jäeti ometi ületalve. Ta oli teistest temasugustest silmapaistvam, seepärast jäi ka tema eluloomaks.
Talvel kasvasid jäära sarved. Nad kasvasid kahelpool kõrvade ligidal rõngasse. Jäära pääluu kasvas ühtlasi ka tugevaks nagu kivi.
Lapsed hoidsid ikka veel jäära, karjane nõndasamuti. Kui jäär nende käest leiba sai, siis liputas ta ikka veel häämeele pärast saba.
Siis jõudis aeg kätte, kus jäär juba teist kevadet karjamaale hakkas käima.
Karjapoiss hakkas jällegi jääraga hullama. Aga kui ta nüüd ka neljakäpukili asus ja jäära paaga oma pää kokku lõi, siis sai ta jäära käest niisuguse müksu, et tal igatahes valus oli. Poisi süda sai päris täis ja ta ajas jäära enese juurest minema.
Igavuse pärast hakkas poiss liivaaugu äärel liivaga mängima. Ta tõi sellest umbes sülla sügavusest järskude äärtega august liiva kaldale ja hakkas mängu-maanteed tegema. Maantee ääre seadis ta ka puupostikesed püsti ja tõmbas nende külge lõngad; nõnda tegi ta telefoni. Parajasti ehitas ta enesele maanteele ühte kohta silda. Ta oli oma asjaga nõnda ametis, et tähelegi ei pannud, kuidas äraaetud jäär temale ligines rohelise, kurja tulukesega silmis.
Poisil oli selg parajasti jäära poole, poiss ise kükitas silda ehitades. Jäär tuli üsna ligidale, taganes siis korraga, võttis hoogu ja müksas kiire jooksu pääl oma sarvedega poissi pehmesse kohta allpool selga.
Hoop oli nii tugev, et poiss pää pääle langes, jalad püsti tõusid nagu tiritammel ja siis poiss, jalad juba ees, liivaauku langes. Sinna jäi Juku mitmeks silmapilguks paigale valu ja ehmatuse pärast. Niisugust tiritamme poiss ennem ei olnud teinud.
Poiss katsus seda kohta, kuhu jäär teda müksanud – oli ikka veel kõik omal kohal. Poisil oli vesi ahjus, s. o., ta nuttis, kui liivaaugust välja ronis. Kaua aega ei tahtnud ta enam oma teetegemise pääle mõteldagi. Süda oli tal jäära peale õige täis.
Poiss otsis pika vitsa ja mõtles jäära karistada, aga kus sa teda kätte saad! Jäär ei annud ennast poisile ligidale ja poiss temale järele joosta ka ei jõudnud. Nõnda jäigi ta karistamata.
Nüüd ei olnud ta enam vagune jäärake, keda karjapoiss ka sülle oleks võinud tõmmata ja kes ka siis saba liputas, kui teda silitati. Nüüd oli ta jäär, lambakarja kuningas.
Karjas oli ka teisi jääre. Need pokslesid sagedasti meie omaga, aga sellest ajast pääle, kus ta karjapoisi liivaauku virutas, sai ta hirmus vihaseks ka teiste jäärade pääle. Ta poksis nende sarved pääst ära ja pääd veriseks. Teised jäärad ei julgenud enam oma päädki üles tõsta. Tema valitses nüüd kogu karja.
Lõppeks ei kartnud ta enam karjakoeragi. Karjamaad läbistas ojake. Ojakese kaldal kummardusid sagedasti lehmad ja jõid. Kord lakkus nõnda ojast vett ka Tuks, karjakoer. Seda nägi jäär, kes parajasti säälsamas oli. Natuke taganedes võttis ta jälle hoogu ja tormas koera poole. Koer sai hoobi nõnda, et vette lendas, aga ka jäär ise kukkus oma suure hooga ojja.
„Iu!iu!“ kiljudes ronis koer ojast välja ja läks, saba jalgade vahel, eemale ennast veest kuivaks raputama ja valutavat kohta keelega lakkuma. Jäär ronis ka kaldale, raputas end kuivaks ja näis endaga väga rahul olevat.
Paar korda virutas ta oma sarvis pääga koera hiljemgi veel pikali ja saavutas vähemalt seda, et koer teda hakkas kartma.
Nüüd hakkas jäär koguni oma lambaid kurja pääle vedama. Enne olid lambad kartnud, kui nad juba Tuksi varju nägid; nüüd aga ei tohtinud Tuks lähedalegi minna lammastele. Kohe nägi ta niisugusel korral jäära vihast rohekaid silmi ja enne, kui ta jäära või lammast reiest sai haarata, oli Tuks ise põmm! pikali.
Karjapoisi pikka vitsa austas jäär veel kuidagiviisi, sest see lõi juba eemalt teda reie pihta. Aga karjapoisski pidi alati olema valvel, et jäär ei oleks teda ootamata kukerpalli löönud.
Tuli lammaste pesemine enne nende niitmist. Taheti ka jäära pesta, aga see ei läinud korda. Tüdrukud-pesijad söandasid teda küll korraks sarvist kinni haarata ja ojja tassida. Kahekesi hoidsid nad sääl jäära kinni, aga kui ta korraga raputas oma pääd, kukkus üks tüdruk tagurpidi vette istukile, teine laskis aga hirmuga jäära lahti, ja tagasi vette viima nad juba teda ei läinud.
Siis tuli villaniitmine.
Lambad olid laudas. Säält toodi nad üksteise järele välja ja pöeti ära. Paar lammast pöeti nõnda ära. Sääl läks tüdruk Anna kolmandat lammast välja tooma. Nüüd nägi ta ag jäära roheliselt põlevaid silmi ja enne, kui ta ühtki lammast sai haarata, tormas jäär tema kallale ja lõi ta uksepaku pääle pikali. Siis taganes ta uue hoo võtmiseks. Kuigi tüdrukul silmist tuld välja lõi, kargas ta ometi jalule ja uksest välja, uks tagant kinni. Aga see ei olnud mõni korralik uks, vaid laudadest kuidagi kokku löödud.
Jäär oli nüüd tulivihane. Mürtsatades virutas ta ukse pihta kaks-kolm korda ja lõhkuski selle ära. Tüdruk jooksis hirmuga lauda juurest ära. Tal olid tuhvlid jalas. Teine tuhvel tuli jooksu pääl jalast ära. Jäär nägi tuhvlit ja hakkas nüüd seda taguma, ei osanud seda aga purustada.
Siis võttis ta lambakarja kaasa ja jooksis ära odrapõllule. Oli tegu enne, kui teda säält ära suudeti ajada.
Nüüd oli jäär päris peletis. Keda kätte sai, sellele vopsu andis. Tüdruk Manni sai kord niisuguse müksu pihta, et kaks nädalat seesmisi valusid tundis, söögiisu ei olnud ja uni öösetel ka ei tulnud.
Kui ka peremees varsti pärast seda tugeva müksu jäära käest küljekontide vahele sai, siis ei peetud enam muud nõu, kui jäär supilihaks määrata. „Peletis jäär peksab viimaks me kõik vigaseks!“ ütles peremees.
Kord oli see kuri jäär ometi olnud vaikne talleke, kellest igaühel oli häämeel!
Nüüd oli Karja-Jukul hää näitlik õpetus käes, et jäära ei maksa poksima õpetada.


Ado Köögardalil valmis jutuke „Jäär“ 5. novembril 1925, jutt ilmus 1926. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 11.