KALAPÜÜK

Aadi oli nelja-aastane ja istus oma kodu õue all ojatammil. Oli ilus aprillikuu päev.
Päike paistis soojasti, haljendas esimene rohi ja puud-põõsad hakkasid juba pakatama. särjed kudesid. Poole versta kaugusest veskijärvest tulid nad suurte parvedena üles, ja nüüd oli üks niisugune parv kogunenud lahtisele tammisuule, kus vesi kitsuse pärast voolas tugevamini. Kevadine suurvesi oli kõik rämpsu ja kõntsa perivett alla veeretanud, ja nüüd paistis ka ojapõhi sama puhtana ja selgena nagu sooja kevadpäeva taevaski. Kägu kukkus suure hooga ligidal kaasikus. Harilikult oli Aadi käost kangesti huvitatud ja püüdis teda näha saada, aga seekord ei pannud ta teda tähelegi. Aadi pilk oli kiindunud vulisevasse oija sääl tammisuus, mis nüüd kihises särgedest.
Särgi oli sääl küll mitu tuhat. Enam jagu neist olid räimesuurused, aga mõnigi oli küll peaaegu heeringa suurune. Suvel hoiduvad suured särjed sügavusse, kevadel kudemise ajal on aga kõik tegevuses ja kogunevad niisugusesse kohta, nagu see tammisuu sääl oli.
Sääl nad nüüd mänglesid. Lust oli neid vaadata. Ninad vastuvett, mustendus vesi iseäranis kalasabadest, mis tuletasid meele nagu puude latvu mõnes laanes, kus nõnda kerge on ära eksida. Särjed lasksid endid veevoolust allapoole tammisuhu kanda, ujusid siis jälle ülespoole tagasi ja laskusid uuesti. Tundide kaupa mänglevad särjed kudemise ajal nõnda. Hirmutatakse neid, siis ujuvad nad üks ühele, teine teisele poole laiali, kogunevad aga mõne silmapilgu pärast uuesti endisesse paika. Vahetevahel kalduvad nad silmapilguks küljeli ja läigivad siis hõbedana; nii ilusad, läikivamad kui lumi, on nende küljed.
Aadi vaatles seda liikuvat ja mänglevat kalade hulka ja tal tekkis kange himu mõnd neist kätte saada.
Tammisuhu ojapõhja olid püstitatud kummalegi poole puupostid, mille külge suvel lauad kinnitati veepaisutamiseks. Korraga nägi Aadi, et ühe posti ja kaldakivi vahele oli üks suur särg küljeli heitnud, nähtavasti sinna kinni jäänud. Sääl ta nüüd läikis selgemini kui ükski hõbe ja seisis liikumatult paigal. Seda kala tahtis Aadi kätte saada. Kala ei paistnudki liig kaugel, sügaval olevat.
Aadi laskus kõhuli tammikividele ja sirutas käe kala poole. Kalaparv ehmus ja ujus laiali, see kala jäi aga endisesse seisendisse.
Aadi käsi ei ulatunud kalani. Veel rohkem ettepoole nihutas end Aadi, kummardus järjest enam alla vee poole ja käsi ligines kalale ka järjest rohkem. Juba ulatusid sõrmed peaaegu kalani, sääl kadus korraga keha tasakaal ja karsummdi! oli Aadi ülepääkaela ojas. Sügav see oja küll ei olnud, aga üle pää ulatus vesi poisijõmpsikale.
Poiss ei saanud karjudagi, kõrvus kohises. Ei tea, mis oleks saanud, kui mitte Aadi ema säälsamas saadaval ei oleks olnud. Ema tõmbas poisi otsekohe veest välja. Poiss oli üleni märg – riided, jalanõud, juuksed; vesi viis tal mütsi pääst oja mööda alla, oli tunginud kõrvu, suhu ninna. Tükk aega puristas poiss vett suust välja, sai teised riided selga ega tohtinud enam minna kalu urgitsema.
Nii õnnetumalt lõppis Aadi esimene kalapüük. Aadi isa võttis selle särje säält välja, oli aga va´surnud särg.
Ööseks pandi mõrd tammisuhu ja kaeti päält okstega kinni. Hommikul oli mõrd särgi täis ja üleni kalamarjaga. Loeti kalad ära – neid oli 423. Aadi oskas ise vaevalt kümne-kahekümneni lugeda, aga askeldas kalade juures ja luges neid ka: „Kakskümmendkolmkümmend, kakskümmendneliteistkümmend…“
Küll olid nad ilusad, need hõbekülgedega ja mustjas-hallide selgadega, punaste silmadega särjed! Ja missugune maitsev supp veel neist keedeti!

Ega see mõni mees ei ole, kes esimese ebaõnnestunud katse järele kohe meele heidab. Ojatammi päält Aadi küll enam kalu õngitsema ei hakanud. Ema hirmutas ka poissi, et vee kohal üldse kummarduda ei tohtivat, sest vees elavat nägematu näkk; see tõmbavat siis kohe vette ja uputavat ära ka veel.
Juhtuski Aadile teinekord niisugune lugu, et ta oja keskelt kalu tahtis näha. Ta astus ühe vetteulatuva kivi pääle ja kallutas keha ettepoole, et paremini näha. Uuesti oli ta karsummdi ojas. Aga siis oli suvi ja vesi üsna õhuke. Poiss sai küll üleni märjaks ja vesi tungis ka ninna. Vanagi inimene poleks teisiti pääsnud, kui ta oija pikali oleks kukkunud.
Seekord tuli poiss ojast ise kaldale ja põõnutas senikaua kodust eemal põõsa ääres päikese paistel, kuni riided ära kuivasid. Märjana ei tahtnud ta ju end emale näidata. Ise oli ta tulivihane näki pääle, kes ta vette oli tõmmanud. Nüüd oli ta ojaga ettevaatlik senikaua, kui näkki enam ei uskunudki ja tõeliselt juba kalale tohtis minna.

Kalale läks Aadi siis, kui sai kaheksa-aastaseks. Ta läks ühes vanaisaga. Vanaisa oli 70-aastane. Seega oli üks noorusest nõdruke, teine vanadusest väeti. Mõlemaid aga tegi tugevaks kalapüüdmishimu.
Talvel kudus vanaisa muu töö vaheajal võrku. Aadi vaatas seda hoolega päält. Mõlemad – vanaisa ja pojapoeg – rääkisid kalapüügist.
Vanaisa rääkis, kuidas ta poisikesepõlves sagedasti kalal käinud. Siis olnud ka kalu ja vähki palju, palju rohkem kui nüüd. Igas kaldaaugus, iga kivi all olnud kui mitte 2-3, siis vähemalt üks kala või vähk. Vanaisa rääkis:
„Võtsid vanal ajal västri kätte ja torkasid kalda alla, siis oli väga sagedasti kas haug või ahven, luts või särg, mõnikord ka suur vähk västri otsas. Nüüd on vähem. Västriga ma, vanainimene, ka enam ei saagi kala – ei näe hästi. Aga nüüd teeme liivi ja püüame niisuguses kohas, kus sinagi saad vees olla. Küll me siis kalu ka saame!“
Poiss ootas nüüd liivi valmissaamist.
Kevad jõudis kätte ja võrk oligi valmis. Nüüd oodati ilmade soojenemist. Ei tahetud ju külma vette püüdma minna.
Juba liginesid suvistepühad. Juba oli ka vesi soe. Aga liivist ei olnud ikkagi veel muud valmis kui võrk. Aadi käis karjas ja tuletas vanaisale ühtepuhku kalapüüki meele.
Suvistepühade laupäeval saigi Aadi üllatuse.
Vanaisa oli hommikul kirve kätte võtnud, metsa läinud ja säält noori kaski koju toonud. Aadi nägi vanaisa kaskedega minevat ja arvas, et see neid suvisteks tuppa viib. Aga vanaisa pani kased õue maha ja ütles sinna tulnud Aadile, et ta liivi hakkab tegema. Kaskedelt võeti oksad ja lehed maha ja järelejäänud pikkadest malkadest tehti liivi künnapuud. Sai nõnda liivi puukere valmis, kolmenurgeline tahukas, millele võrk pääle tõmmati nõnda, et jäi katmata üks külg – liivi suu, kust kalad pidid sisse jooksma. Vanaisa tegi veel kaks mütta. Mütt on puuvars, millele üks jämedam lühike puutükk risti otsa löödi. Sellega mütatakse vee sees, lüüakse summ! summ! vette; vesi keeb siis ja kihiseb, muda tõuseb põhjast üles ja teeb vee sogaseks, kalad aga jooksevad hirmuga müttamise eest ära liivi.
Lõunavaheajal läkski vanaisa Aadiga kalu püüdma. Nad panid endile vanad riided selga, vanemad pastlad ja jalarätikud jalga. Vanaisa riputas endale hobuse kaeratorba kalade jaoks kaela, kumbki võttis müta kätte, vanaisa võttis veel ka uue liivi selga.
Mindi oija. Vanaisa õpetas:
„Hoia aga liivi üks külg alati põhjas, siis ei saa kalad alt läbi joosta. Ära lase liivipära üles tõusta, siis jookseb kala liivist kohe jälle välja! Mütta nii kaugelt eemalt kui saad ja katsu ikka nõnda mütata, et kalad liivi hirmutad!“
Nad panid liivi ojapõhja maha. Üks hoidis liivi ühest, teine teisest otsast kinni, nõnda et üks külg täiesti põhja vastu oli; siis müttasid nad.
Vanaisa käskis nüüd järsku suu poolt küljest liivi üles tõsta, et kalad säält tagasi oija ei saaks ujuda. Nad tõstsid nõnda ühiselt liivi üles, aga kalu ei olnud ühtki sees.
Tükk maad käisid nad nõnda oja mööda ära, kuni kitsas koht vastu tuli, kust kalad enam ülespoole ei pääsnud. Kalu nad kätte ei saanud.
„Vanaisa, meie ei saagi täna vist kalu!“ ütles Aadi.
„Oota, poiss, kannata natuke, küll saame. Vanasõna ütleb: Kalamees toidab kassi, jahimees ei kedagi! Kassi osa ikka saame, kui rohkemgi ei saa. Kannata, vesi läheb mudaseks, siis läheme tuldud teed mööda tagasi. Mudases vees on hää kalu püüda, siis ju kalad ei näe.“
Siis hakkasid nad tagasi minema. Ka esimene kord, kui nad liivi maha panid, müttasid ja jälle üles tõstsid, ei saanud nad ühtki kala. Teist korda pandi liiv maha ja mütati. Korraga tundis Aadi, kuidas liiv tugevatest mürtsudest värises. Vanaisa hüüdis:
„Tõmba üles!“
Aadi oli ka kärmas liivisuud veest välja tõmbama. Nüüd kuuldus liivist pladisemist ja plakse. Kolm paarinaelalist haugi ja kümmekond suurt särge oli liivis. Ruttu võttis vanaisa kalad liivist välja ja pani torpa. Ruttu pandi liiv jälle maha ja veeti teda natuke maad võimalikult põhjamööda edasi, sest kalad jooksid nüüd vastuvett tagasi. Liiv jäeti vahetevahel paigale, hoiti kinni, summiti jälle müttadega. Jälle saadi haugi, särgi, ahvenaid.
Veel kord mindi tagasi. Aadi oli nii suures püügiõhinas, et unustas ära ühe ves oleva kivi, komistas selle pääle, tahtis end püsti hoida, tegi tahtmata kiiresti summ! summ! 2-3 sammu ettepoole ja kukkus siis korraga plartsti ülepääkaela vette pikali. Samal silmapilgul tundis vanaisa iseäranis tugevat nõksatust liivi päras ja tõmbas kiiresti liivisuu üles. Liivi päras hakkas nüüd vesi nagu keema, suur kala lõi ikka volksti! volksti! end ühest otsast teise. Aadi sai ka jalule ja tõttas vanaisale appi. Viienaelaline haug oli seekord liivis. Püüdjatel oli nüüd väga hää meel. Vanaisa kiitis Aadit pikalikukkumise eest, sest see oligi kala liivi ajanud.
Selleks korraks oli kalu nüüd küllalt. Ligi 20 naela haugi, ahvenaid ja särgi oli. Sellest sai suvistepühade ajal kogu talutäis rahvast korpide ja saialeiva kõrval häid suutäisi.

Oja oli kitsas ja mõndagi kohta ei mahtunud liiv sisse. Aga niisugustes kohtades oli palju vähki ja lutse. Pärast suvistepühi läks Aadi vanaisaga pihuga püüdma vähki ja kalu.
Aadi läks esimest korda.
Aadit oli hirmutatud:
„Vähk pigistab. Tema sõrgadel on nii tugev jõud, et vere välja võtab!“
Vanaisa rahustas poissi:
„Mis need paar tilgakest verd ka mehele teevad! Sääsk hammustab ka vere välja – kes sellepärast karjub!“
Vanaisa pistis ilma ühegi kartuseta käe kalda alla ja võttis säält vähja vähja järele välja. Mõned olid õige suured, nende sõrad olid enam kui tollilaiused.
Poiss kõhkles ja kahtles, kas ka vanaisa eeskujul püüdma hakata või mitte. Ta ostis esmalt kivide alt: tõstis kivi üles ja katsus vähka selja pealt kinni haarata. Ta saigi juba kaks vähka kätte, aga kolmas vähk võttis poisi sõrme oma sõra vahele.
„Ai!“ kisendas poiss. Vanaisa aga rahustas:
„Pole häda! Ega ta valusamini enam ei pigistagi! Ära teda lahti lase, mine kaldale ja lase vähk sõrme otsas rippuda, küll ta laseb siis isegi lahti!“
Poiss tegi, nagu vanaisa käskis. Vähk langes rohu sisse. Poisil oli hää meel, et vähk sõrme lahti laskis. Ei olnudki valus. Sõrmest võttis küll paar tilka verd välja, aga mis see mehele ikka tegi!
„Ah sa niisugune poiss!“ hüüdis Aadi vähjale.
„Või sõrme pigistab katki. Aga nüüd oled mul käes ka!“
Vähk pandi kotti. Nüüd Aadi enam pigistamist ei kartnud. Julgesti läks ta uuesti oija, pistis käe kalda alla. Sääl oli suur vähk, ajas oma sõrad Aadile vastu ja võttis jällegi sõrmest kinni.
Aga suured vähjad on laisad pigistama; nad ei võta peaaegu iialgi sõrmest verd välja. See andis Aadile uut hoogu. Vähk vähja järele sai kaldal olevasse kotti.
Mõni vähk oli kaval, laskis mõlemad sõrad otsast ära ja põgenes.
„Ah sa niisugune,“ hüüdis siis poiss, „või viskab sõjariistad käest maha!… Mis tal küll viga maha visata, kui sõrad endale uued kasvavad!“
Vanaisa õpetas veel ühe uue kunsti, kuidas vähki kalda alt kergesti kätte saab. mõni vähk paneb nimelt sõrad käteviisi kokku ja ei tule august välja, vaid katsub ennem sügavamale ronida, kuhu käsi enam ei ulatu.
„Pane niisugusele sõrm sõra vahele! Siis ta pigistab. Hakka aga nüüd sõrme ära tõmbama, vähk ei lase siis lahti ja tuleb augusuule, sääl krapsa juba teise käega temast kinni!“ Nõnda õpetas vanaisa.
Paari tunni jooksul püüti nõnda 150 vähka ja neist oli Aadi püütud 56.
Vanaisa võttis ka mitu lutsu kinni. Aadit õpetas ta:
„Lutsu püüa ikka nõnda, et sõrme paned lõpustesse. Suhu võib sõrme ka panna, lutsul ju teravaid hambaid ei ole, on üksnes kare suu!“
Muidu on ju luts nii libe, et ükski teda kinni ei pea. Lutsupüüdmisega Aadil seekord suurt õnne ei olnud, aga ühe poolenaelalise ikka kätte sai.
Poiss leidis korraga ojapõhjast ka vana saapa. Ta tõstis selle üles ja sai säält seest ilusa suure vähja. Siis tuli poisile ta müts meele, mis särje püüdmisel mõne aasta eest ühes poisiga oli vette kukkunud ja kaduma jäänud. Otsis siis poiss seda mütsi ojast, lootes säältki seest suure vähja leida, aga kus sa mütsi nii pika aja järele veel leiad!
Väga rahul olles saagiga, aga ka üksteisega, läksid mõlemad – vanaisa ja pojapoeg – koju. Kui nad siis omapüütud vähki ja kalu sõid, oli neil mõnus tundmus: omapüütud kala ja vähk maitsevad ikka palju paremini kui muud; saavad nad ju ka värskelt lauale.
Sestsaadik sai Aadist väike kalamees. Kuna teised poisid oma vabal ajal muidu koerust tegid ja pahandusi sünnitasid vanematelegi, püüdis Aadi kalu ja vähki, muretsedes nõnda ka häid suutäisi oma vanematele, vendadele-õde ja vanaisale, vanaemale ka.


Ado Köögardalil valmis jutuke „Kalapüük“ 31. oktoobril 1925, jutt ilmus 1926. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 4.