KARJAMUSKA

Muska oli suur musta karva karjakoer. Ta karvad olid hästi käharad, just nagu oleksid nad lokitud olnud. Tüdrukud pügasid teda paar korda aastas ja tegid endile Muska karvadest sukki. Naljakas oli Muska pöetuna: kogu keha oli paljas ja nahk valgendas karvatüügaste vahelt; pikad karvad olid alles jäetud üksnes suu juure nagu habemeks, ja ka sabaotsas oli oma tutt. Muska oli ise siis häbelik ja otsis varjulisi paiku. Mis sa teed neile tüdrukutele, nad tahtsid ju sukki! Ega need sukad just hääd küll ei saanud: nad olid ju karused; kanda neid aga ikka võis. Tüdrukud hoidsid seepärast Muskat ka nagu oma villalammast.
Muska oli hästi õpetatud ja tark. Nii viisakas oli ta, et ta iialgi tuppa ei tulnud! Mis tuppa! ka kööki ei tõstnud ta oma jalga. Mõni tegi temaga nalja ja tiris ta köögi. Küll pani siis Muska vastu, hoidis küüntega maast kinni ja urises ka. Aga ta ei hammustanud ja nõnda tiriti ta ikkagi kööki. Siis oli tal aga nii häbi, et saba jalgade vahele tõmbas ja lahti pääsedes otsekohe köögist välja tormas, nagu oleks teda põletatud. Kaua põikles ta siis sellest inimesest eemale, kes temaga niisugust nalja oli teinud ja teda sinna vedanud, kus tema arvates ei olnud koera koht.
Köögi ukse ette oli maha paigutatud nagu trepiks suur lame raudkivi. Selle pääl oli Muska oma vabal ajal kõhuli maas. Kui uks lahti oli, siis pani ta sääl käpad uksepaku pääle. Nõnda lõõtsutas ta seal koera moodi, lõuad pärani, keel hammaste vahelt väljas.
Lähemale ta inimeste elukorterile ei tulnud. Mõnikord pandi sinnasamasse ukseläve juure, köögi sissepoole Muska lakkepütt. Ei ta puutunud sääl oma sööki. Kass võis rahuga sääl kallal süüa. Pütt pidi ikka pandama välja ukse kõrvale; sinna juba kass ligidale ei tulla ei tohtinud. Sääl väljas lakkus Muska siis oma sööki.
Kui lapsed magamast tõusid ja keskhommiku paika köögiuksest välja läksid, leidsid nad Muska uksekivi pääl süüa ootamas, käpad läve pääl. Sääl teretas ta igaüht, kes tuli. Kui mõni ütles: „Tere, Muska!“, siis sirutas ta oma parema käpa kohe inimese peosse. Aga hüüdmatagi tegi ta hommikul seda alati. Ta pakkus oma käppa ka võõrastele inimestele.
„Vaata, kui tark koer! Oskab teretada!“ ütlesid inimesed: „Mõni mees ei oska tere vastugi võtta, rääkimata veel sellest, et ise teretada. Näe, koer niisugusest targem!“
Tõesti, sellepoolest oli ta mõnestki täiskasvanud inimesest targem, rääkimata juba laste leegionidest, kes teretada ei oska.
Öösel magas Muska harilikult aida all. Kui väga külm oli, siis läks ta loomalauta kõlgusesse, see on, niisugusesse ruumi, kus kõlkaid, põhku hoiti. Sääl magas ta ikka ühes ja samas nurgas, nagu ta aida allgi ühe põhja toeks pandud kivi kõrval põõnutas. Kui aga keegi juhtus õues liikuma, siis oli ka Muska kohe jalul. Mitu korda ajas Muska vargad minema. Ei ta niisuguste käest ühtki suutäit meelituseks vastu võtnud. Pakkusid vargad temale kas või kõige paremat lihatükki, ei ta võtnud seda hammaste vahele enne, kui varga püksid lõhki ja kints verine.
Aus loom oli ta täiesti. Juhtus kord, et põldpüü oli kätte saadud, patta pandud, ära keedetud ja nelja-aastasele Aadile süüa antud. Poisike läks ukse poole, kus seekord oli Muska ja Muska kõrval suur must kass. Nende kahe vahel oli parajasti sügav rahu, just nagu ei olekski nad olnud kass ja koer. Keedetud püü kukkus poisikese käest kogemata maha ja otse Muska käppade vahele. Ei Muska seda puutunud. Kass nägi lindu ja oli juba seda haaramas, sai aga Muska käest käpaga patsti! mööda silmi. Poiss sai linnu kätte. Muska aga tormas nüüd kassile kallale. Kass oli õnneks seekord hästi väle ja sai õues kasvava pihlaka otsa. Muska ootas tükk aega pihlaka all, aga kass ei tulnu alla. Kasski tundis, et Muska vargaid ei sallinud.
Hoolas oli Muska. Hommikul kella 4 või 5 paiku läks ta ühes karjapoisiga karja, keskhommiku ajaks tuli ta köögiuksele süüa otsima ühes karjapoisiga. Pärast söömist läksid mõlemad karja tagasi. Ei olnud Muskale seda tarvis ütelda: „Kasi karja!“ nagu mõnele laisale karjakoerale käratatakse, kes parema meelega alati kodus magaks kui karjapoissi karja hoida aitaks. Oli karjas mõni loom teiste etteotsa asunud ja tahtis liig kaugele minna, teisigi enese järele vedada, et siis üheskoos üle aia kurja pääle karata, kas rukkipõllule või mujale, siis oli karjapoisil tarvis üksnes hüüda:
„Võta, Muska, eesotsast!“ ja kohe aeti üleannetu loom tagasi.
Mõnikord jooksid lehmad kiini ja kadusid sabad seljas paksu kuusetihnikusse. Sääl nad seisid paigal mõne kuuse all, mille okkad nende selga kaitsesid hammustavate parmude eest. Karjapoisil oleks nüüd väga kerge põli olnud, sest loomad seisid paigal, aga perenaine ei lubanud loomi sääl pidada: nõnda oleks ju nende kõht tühjaks ja piimaand väheseks jäänud. Loomad pidid metsast lagedale asetama. Kus sa neid aga kätte saad! Jällegi anti Muskale käsk:
„Muska otsi metsast!“
Üksteise järele ajas Muska loomad metsast lagedale. Ei tema neile iialgi kurja teinud. Ta haukus ja hirmutas küll, aga ei hammustanud kunagi.
Kui mõnikord teise talu loomad, olgu sead, lehmad või hobused, juhtusid üle piiri tulema ja Muska seda nägi, siis oli päris imelik vaadata. Muska ajas ilma käsutamata loomad teise talu maa pääle tagasi, aga piirist ei läinud ta sääljuures iialgi üle. Suure jooksuga kihutas ta loomi kuni piirini ja jäi otsekohe sinna istuma, oodates, et loomad isegi nõnda targad on ja piirist kaugemale lähevad. Tuli mõni loom tagasi, siis kihutati ta uuesti üle piiri. Muska ise aga austas piiri. Ei läinud ta kunagi hulkuma üle piiri. Kui teise talu koerad üle piiri tulid, ajas ta ka need tagasi; nende maa pääle purelema ta aga ei läinud.
Nõnda oli Muska karjahoidja, öövaht, piirivalvur, laste ja täiskasvanute sõber, ka villaandja tüdrukutel puuduva lamba asemel. Kõigis asjus oli ta ustav, hoolas ja aus.
Ta ei söönud oma leiba asjata. Suurem asi see leib küll ei olnudki. Leivakoorukesed ja –raasukesed, mis lauast üle jäid või ära olid kuivanud, visati tema lakkepütti, mida iialgi ei pestud. Sinnasamasse kallati natuke inimeste söögist järelejäänud hapupiima või suppi; mõnikord anti veel konte kõrvale, ja see oli kõik. Muska oli selle vähesegagi rahul ja lakkus keelega oma püti nõnda puhtaks, et see pesemist ei vajanudki.
Kui ta inimestele otsa vaatas, siis paistis ausus otsekohe tema silmist ja inimene ütles:
„Küll on tark vaade sel koeral!“
Kaua aastaid peeti Muskat. Niisugust koera oleks pidanud hoidma tõesti tema elu lõpuni. Kasu, mis ta saatis kogu talule, kaalus küll nõnda palju, et Muska ka armuleiba oleks võinud saada sel ajal, kus ta vanadusest jõuetuks oleks jäänud. Peremees mõtleski selle pääle ja oli seega nõus.
Sääl sündis aga midagi.
Kord oli pererahvas heinamaal, tükk maad kodust eemal. Õhtu eel tuli peremees hobusega ratsa kojupoole. Korraga nägi ta hobuse järel koera, kellel saba jalge vahel ja vahutav ila jooksis suust välja. Ümberkaudu oli kuulda hulle koeri hulkumas ja sellestki oli kindlasti näha, et ta oli marutõbine. Peremehel oli hirm, et hull koer õuele tuleb ja hakkab kiskuma, aga enne õue jõudmist oli Muska hullu koera juba näinud ja tormas sellele kallale. Nad purelesid. Peremees haaras ruttu heinahangu kätte ja jooksis Muskale appi. Hull koer jooksis ära. Muska vaadati läbi; kiskuda ta ei olnud saanud. Paari päeva pärast tuli koerte kinnihoidmise käsk; hulkujad ja marutõvekahtlased koerad ähvardati maha lasta.
Talus oli kaks karjapoissi. Üks oli kaheksa-aastane seakarjane; kaheksa-aastasel öeldakse kassiaru olevat. Teine oli kümne-aastane lehmakarjane. Mis aru temal oli, ei tea. Aga temale tuli korraga kange püssilaskmise himu. Poiss hakkas siis rääkima, et Muska minevat hullu koera hammustusest marru ja tulevat maha lasta. Et talus püssi ei olnud, lubas ta teisest talust tuua. Poiss rääkis oma nõust ka peremehele. See vastas:
„Sina mõni koeralaskja!“
Ütelus avaldas kaht asja: esimene oli, et peremees seega laskmist ka keelis. Poiss aga ei mõistnud keeldu ja arvas üksnes, et peremees seda ei usu, et tema ka püssi oskab lasta. Poisile tuli kange himu näidata, et tema koera maha laseb.
Lõunavaheajal, kui peremees jällegi heinamaal oli, läks lehmakarjane teise talusse püssi paluma. Sääl arvati, et peremees ise püssi on lasknud paluda, ja anti püss karjapoisi kätte. Tagavaraks anti ka veel püssirohtu ja haavleid.
Poiss tuli koju ja kutsus seakarjase enesega kaasa. Lehmakarjane kandis püssi, seakarjasel oli riideräbalaist paelatükk käes. Nad kutsusid Muska kaasa karjamaale ja sidusid tema sääl kase külge. Muska arvas, et temaga mängitakse ja seepärast kase külge seotakse. Ta istus maha, oli rahulik ja ajas keelegi suust välja, oodates, mis tempu poisid temaga teevad. Lehmakarjane sihtis püssiga kolme-nelja sammu päält ja laskis. Lühikese maa päält saigi ta koerale pihta. Laeng tungis muska suhu, purustades lõualuud. Muska kiskus enese lahti ja jooksis haledasti kiunudes koju, suust jooksis verd.
Talus oli parajasti rätsepp riideid õmblemas. See nägi haavatut koera ja poisikesi, kes püssiga tulid ja uuesti Muskat kase külge tahtsid viia. Rätsep võttis püssi poisikeste käest ära, ähvardades neile nende paha töö eest urvaplaastri ja kasekampusega kirjud püksid jalga teha. Et koer aga tõsiselt oli vigastatud, ka teadmata, kas temast veel elulooma oleks saanud, siis viis rätsepp perenaise palvel koera uuest kase külge ja laskis ta maha, et teda vaevlemisest päästa.
Peremees oli koju tulles karjapoiste pääle väga vihane. Peaaegu oleks ta nad minemagi kihutanud.
Iseäranis vihased olid tüdrukud lehmakarjase pääle. Nad ähvardasid poissi läbi peksa ja püksid nõgeseid täis toppida. Üks neist võttis oma karvasukad, pani need poisi nina alla ja karjus:
„Säh, nuusuta nüüd veel muska haisu!“ Siis lõi ta plaks! ja plaks! sukkadega poissi ühe ja teise kõrva pääle.
Muska maeti sinnasamasse kase alla, kuhu ta maha lasti.
Nüüd ei olnud enam karjakoera. Nuttes tuli karjapoiss kord koju ja kaebas, et ta loomadest enam jagu ei saavat. Aga ta aeti ka kohe karja juure tagasi ja öeldi:
„Paras sulle, kes käskis koera hakata maha laskma! Nüüd oma vitsad peksavad!“
Toodi uus koer Muska asemele. Sellest ei olnud vähemalt esialgu suuremat kasu ei üheski asjas.
Kord sügisöö pimeduses tulid vargad, lõhkusid aida alusmüüri ära ja tungisid nõnda põranda kaudu aita. Muska asemik ei haugatanudki. Vargad läksid rahulikult ühes varastatud kraamiga oma teed.


Ado Köögardalil valmis jutuke „Karjamuska“ 1925. aasta oktoobris, jutt ilmus 1927. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 2.