KARJAPOISS ON KUNINGAS

Üsna sagedasti öeldakse:
„Mis karjapoisil viga elada?!“
Ülituttav laulgi sõnab:
„Karjapoiss on kuningas!…“
Tal olevat suur vald valitseda, alamaid palju, ministreid mitu – tõesti, mis viga elada!
Hommikust õhtuni võib karjapoiss viibida värske õhu käes. Ta võib teha pajupilli ja puhuda nii palju kui tahab. Keegi ei keela teda vilistamast, ükski ei saa teda takistada hõiskamast. Karjamaal kasvab leppi küll. Peremees ei olegi pahane, kui poiss mõne lepa ära koorib ja enesele teeb pasuna, millega siis puhub:
„Tutulutu!… Tutulutuu!… Tuuu!“
Südasuve ajal on pea kõik aiaäärsed, kraavikaldad ja kingukesed täis punetavaid maasikaid. Mõni kink, kuhu kariloomad ei ole tallama saanud, kasvatab suurte lahmakate kaupa aina maasikaid: istu aga maha ja korja, liigu natuke põlvede pääl edasi ja nopi kas või kaks toopi maasikaid korraga. Maa punetab verevaist maasikaist, silmad teeb päris kirjuks. Õhtul magama jäädeski veel seisavad maasikad silmade ees nii elavalt, nagu nopitaks neid praegu veel, ja uneski ilmuvad nad. Ah, nad on väga maitsevad, kui nad on juba tumepunaseks valminud ja neid kohe varre otsast noppides suhu pannakse! Kui nad on nopitud ja mõni aeg seista lastud, siis muutuvad nad natuke nagu kibedaks ega maitse pooltki enam nõnda hästi kui varre otsast võttes. Tõesti, linnalased, kes turult ostavad metsamaasikaid, ei saa kaugeltki seda mõnu tunda, mis karjapoisile osaks saab, kui ta metsas leiab maasika!
Ja ega´s maasikad üksi ole marjad! Lõhnavad ja maitsevad vaarikad, mis kasvavad madalas lepavõsas kiirgava päikese jõul, mille kiired leiavad läbi lepalehtede teed alla vaarika varreni! Magusamat ja mahlakamat marja enam olemas ei ole meie metsades ja põldudel kui vaarikas. Kes on esimene, kes vaarikat maitseb suvel? Muidugi karjapoiss, kelle silm vabas looduses kaugele ulatab ja otsekohe ka tähele paneb, kui siin või sääl jälle midagi on valminud.
Ka mustikad ja muud marjad on ikka just tema kuningriigile kõige lähemal, muudkui võta ja söö!
Kes lööb kõige rohkem hundiratast, kukerpalli ja tiritammi? Ikka va´ karjapoiss. Küll tema elu on kena!
Ta peab küll hoidma kümmekond sarvlooma ja vast veel rohkemgi lambaid, aga mis need loomad ikka muud teevad kui söövad rohtu! Lehmadel on kellad kaelas; need kõlisevad ja kuulutavad, kus loomad on. Kui mõni loom tahab kurja pääle minna, siis hüüa aga mõni minister appi:
„Võta, Tuks, võta, Muri, eestotsast!“
Küll siis paha loom jällegi karja juure tagasi pöördub.
Karjapoisi põlv on enam-vähem küll muretu aeg. Mis tal viga kõndida mööda karjamaad! Kotikene on tal kaelas. Kui kõht läheb tühjaks, siis võtab kotist võileiva ja sööb; annab koeralegi leiba.
Tuleb joogijanu, siis on allikas käepärast: niriseb sääl mäe külje all kristallselge ja puhas vesi. On küll natuke külm ja peab ettevaatlikult jooma, et ennast ära ei külmetaks ja köha ei saaks. Aga karjapoiss juba teab, kuidas juua tuleb: võtab kasteheina kõrre või jälle rukkikõrre, mille küljest sõlmed maha lõikab, ja imeb siis vett läbi kõrre, natukesehaaval. Ah kui maitsev on selge allikavesi ja kui karastav ta on helgel suvipäeval.
Oli üks karjapoiss, kellest nüüd jutustan, kes kõigega küll nõus oli, mis eespool on jutustatud, ometi aga ennast kuidagi viisi veel ei võinud õnnelikuks lugeda.
Hermann ei olnud veel üheksa-aastanegi, kui ta talus karjaseks hakkas. Kooli pidi ta alles sügisel minema, aga lugeda oskas ta väga hästi ja oli ühe lugemiku juba otsast-otsani läbi lugenud. Seepärast teadis ta mõndki asja, mida teised temataolised poisijõmpsikad ei tunnud. Ta teadis, et on maailmas niisuguseid inimesi; teadis, et on maailmas niisuguseid inimesi, kes elavad metsas ja söövad teisi inimesi; teadis, et on olemas suuri madusid, kes inimese ümber keerduvad ja inimese lõppude-lõpuks ka ära süüa võivad. Muidki asju veel teadis Hermann. Temale saidki kõik need hääd asjad osaks, millest eespool juba juttu oli: poiss tegi pasunat ja lepapilli, ajas tiritammi ja kukerpalli, sõi maasikaid ja vaarikaid, muulukaid ja mustikaid, näris oma kaelakotist võileiba, mõnikord ka sepikut, jõi allikavett pääle, püüdis katjamaad läbistavast ojakesest lutse ja vähki, hingas sisse häälõhnalist vaba looduse suviõhku. Kaks koera – Muri ja Polla – olid tal abiks. Üksteise võidu läksid nad lehma või lammaste kallale Hermanni käskides. Kuldne põli – eks ole?
Aga perenaine ajas Hermanni juba kell 4 hommikul üles. Poisike oleks häämeelega veel edasi maganud. Kella 7-ni oleks talle magamine küll väga hästi ära kulunud. Seda teadis ka perenaine, aga parata polnud ühtki. Loomad tahtsid ju süüa. Kella 10 – 11 hommikul võivadki loomad suvel karjamaal olla. Siis tulevad palava aja loomakesed parmud ja valusasti hammustavad kärbsed välja ja ei lase lehmi enam süüa. Siis peab lehmad lauta ajama kuni kella 4 pärast lõunat. Laut kubiseb ka küll kärbestest, aga sinna umbse õhu kätte ei tule vähemalt parmud, kes loomade paksust nahastki nõnda läbi hammustavad, et veri taga.
Nõnda aeti siis ühel ilusal päeval ka Hermann kell 4 üles ja ta sammus oma 11 sarvlooma, 2 vasika ja 13 lamba taga ühes kahe karjakoeraga karjamaa poole.
Päike ei olnud veel kuigi kõrges. Öine vaikus oli kadunud ja puhus jahe kirdetuul, mis vähe maganud poisikese iluliikmeid väristas. Loomad saabusid karjamaale ja hakkasid rahulikult sööma.
Hermannil oli vilu. Ta asus tuulevarju mäeküljele kadakapõõsa kõrvale. Päike paistis temale pääle, aga tuul ei saanud nüüd poisi pääle puhuda. Hermann tundis, et ihuliikmed enam ei värisenud. Tal hakkas päris soe. Muri ja Polla istusid siinsamas tema läheduses ja aeg-ajalt käsutas poiss neid ühe või teise looma kallale. Palju seda küll tarvis ei tulnudki, sest loomad sõid võrdlemisi rahulikult.
Poiss heitis pikali. Päike paistis järjest soojemalt. Paar tuksatust käis Hermanni kehast läbi ja magaski poiss.
Koerad istusid, istusid, nägid korraga üht varest ligidal laskuvat, jooksid varese kallale, seda kätte muidugi ei saanud, ja läksid siis muidu luusima.
Lehmade seas oli üks nimega Kirjak. Ta oli Laudiku poja Mustiku poeg. (Lehmade kohta ei öelda ju mitte, et ta on mõne tütar või tütretütar). Oli Laudik olnud hull, siis ei olnud Mustik temast ka mitte parem, aga kõige hullem oli Kirjak ise.
Karjamaal oli aed küll ümber, aga Kirjak sellest palju ei hoolinud. Kus aed vähegi oli madalam, säält kargas ta üle, teises kohas leidis ta jälle mõne pehastanud koha ja murdis aia oma kargamisega või pääga läbi aia õngitsemisega maha. Kui ta vähegi sai, siis kargas ta üle aia heinamaale. Oleks ta sääl seda ilusat kasvavat rohtu rahulikult söönud! Ei mitte, vaid ta tallas palju enam kui sõi. Talle ei meeldinud ei siin ega sääl, ikka otsis ta veel paremaid, magusamaid suutäisi.
Hermanni põli oleks olnud päris kuldne, kui ei oleks olnud seda aialõhkujat Kirjakut. Perenaine tundis Kirjakut väga hästi ja hoiatas pea igal hommikul Hermanni:
„Ära sa aga karjas magama jää – loomad lähevad kurja pääle ja tuleb pahandus!“
Nüüd aga magas poiss. Magas Hermann magusat und.
Kirjak hakkas liikuma. Ta tõmbas suutäie siit, suutäie säält, siis tõstis pää hoopis üles ja hakkas minema üsna kiiresti. Karjaga on aga nõnda, et kui üks loom läheb, siis teised temale järgivad. Läks ka terve lehmakari Kirjaku järele. Nad kaugenesid magavast Hermannist ikka rohkem ja rohkem.
Hermann magas, magas magusasti.
Kirjak jõudis aia ääre. Teisel pool aeda kahises tuule käes teise talu rukis. Rukis oli juba paari nädala eest ära õitsenud, aga ta oli ometi alles haljas, ja Kirjakule tuli himu maitsta ka seda pikakõrrelist taime. Aed oli säält kohast küll kaunis kõrge, aga mitte enam väga pidav, sest ta oli tehtud juba aastate eest, Kirjak katsus pääd aiast läbi pista, et siis keelt suust pikalt välja ajada ja rukist limpsata, aga see ei läinud talle korda.
Vaatas veel Kirjak ja kargas. Ta ei jõudnud aga aiast üle karata ja langes aia selga, aga aed hakkas keharaskuse all vajuma ja langes praginaga maha. Nüüd oli Kirjak vabaduses. Ahnelt kiskus ta suu täis rukist ja hakkas siis kaugemale rukki sisse minema.
Teised loomad läksid üksteise järele läbi lõhutud aiamulgu Kirjaku järele rukkiväljale. Üksnes kaks vasikat jäi aia taha möögima – nad rumalakesed ei leidnud mulku üles. Ka lambad olid karjamaale jäänud.
11 looma talla nüüd rukkivälja. Ega nad nii palju ei söönud kui just tallasid. Loomad läksid rukkis laiali, üks siia, teine sinna. Pea tervel väljal nähti liikumist ja paistsid lehmade kas punased, mustad või jälle kirjud seljad.
Hermann nägi parajasti hääd und:
Ta oli linnas ja onu ostis talle suhkrusaia. Ta sõi saia. Ah, nii magus maitsis see temale, oli kirjeldamata mõnutundmus…
Korraga äratas teda hirmus kärgatus:
„Karjapoiss, kus sa magad?“
Hermann kargas maast üles, unes nähtud saiamaik alles suus.
Teise talu peremees oli loomi oma rukkipõllul näinud, nad säält suure vaevaga karjamaale tagasi ajanud, ja oli nüüd tulivihane Hermannile. Ta oleks vististi Hermanni tukast sugenudki, aga Hermann nägi mehe liigutusi, sai asjast aru ja plagas ära lepavõssa, sinna, kus need hääd mahlakad vaarikad pidid kasvama. Teise talu peremees kärkis nüüd järele:
„Ah sa niisugune laisk – muukui magab põõsa ääres ja kari tallab poole mu rukkiväljast ära! Küll ma sulle närakale näitan! Vaata, lähen su koju ja panen su palga tervelt kinni! Ei saa sa sügisel pennigi palka! Niisugune närakas – magab karja juures!“
Kari oli tõesti palju kurja teinud.
Viimaks läks peremees minema ja Hermann julges lepikust jälle välja tulla.
See oli esimene pahandus, mõrutilk selle õnnekarika sees, mis karjapoisi käes peab olema.
Päris ehmunud oli poisike. Ta värises kaua tervest kehast. Hirm oli ähvarduste pärast, kahju hooletuse pärast, et oli magama jäänud.
Paar tundi olid poisil õige kurvad mõtted. Ta seisis kogu aja püsti. Süda sai viimaks Kirjaku pääle täis ja ta ähvardas teda kodus laudas tugevasti nuhelda. Karjamaal ei olnud ju võimalik Kirjakut kätte saada. Oli sellel Kirjakul ka imelik mood. Oli olnud see mood juba ka Mustikul ja Laudikul. Kui ta laudas lõas oli ja teda peksti, siis, nähes, et ei saa eest ära joosta, laskus põlvili, just nagu mõni palvetaja. Hale hakkas siis peksjal, – ta mõtles:
„Näe, loom palub, et ära peksa!“
Ja peks lõppis. Mitu korda oli nõnda Hermannigi meel haledaks saanud. Aga täna mõtles ta:
„Saad peksa ka siis, kui põlvili laskud. Ei mul täna sinust küll kahju ei hakka. Lasku kas või kõhuli! Niipea, kui kõik loomad lõuna vaheajaks laudas on lõõga pandud, saad mu käest nõnda peksa, nagu elades enne ei ole saanud! Mine teine kord veel siis teise talu rukkiväljale!“
Kättemaksmise mõte rahustas natuke poisikest, ja poiss läks nüüd ise karjamaa teise otsa, üle aia, mäe pääle maasikaid korjama.
Oli heinaaeg. Kell oli juba 8 hommikul, ja naabri Kalda talu heinalised hakkasid sääl karjamaa kõrval loogu võtma. Ilm oli juba õige palav.
Nüüd olid lambad need, kes aiast läbi läksid ja just sinna heinaliste lähedale niitmata heina sisse sööma jäid.
Heinalised nägid, et poiss säält mitte kaugel Kalda talu maa pääl maasikaid korjas. Nad hirmutasid lambad karjamaale tagasi. Sulane Jaan aga tahtis karjapoisi natuke hirmutada, et ta hoolsamini lammaste järele oleks vaadanud. Ta läks poisi lähedale lepavõsu äärele, tõmbas küüru, tõstis käed laiali aetud sõrmedega umbes kõrvade kõrgusele, jõllitas silmi ja kisendas koleda häälega, karjapoisile nähtavaks saades:
„Ma söön su ära! Sinu söön ära, et sa lambad kurja pääle lasksid!“
Poiss arvas, et ongi inimesesööja, pistis plagama üle aia karjamaale tagasi, ise hulus kõigest kõrist:
„Uu-uu-uu!…“
Ei vaadanud ta tagasi enne kui oli kodus. Nutab ise ja väriseb kõigest kehast ja kaebab perenaisele:
„Inimesesööja on metsas! Tahtis mind ära süüa! Mina ei julge enam karjamaale minna!“
„Ära ole loll!“ ütles perenaine, „inimesesööjaid ei ole meie maal olemaski. See oli va´ Kalda Jaan, kes sind hirmutas – muu ei keegi. Tema on niisugune kriukamees!“
Nüüd hakkas ka Hermann ise mõtlema, et see tõesti oli Kalda Jaani nägu, kes teda ära süüa ähvardas. Siiski läks ta üsna kartlikult karja juure.
Viimaks jõudis ometi aeg kella ½ 11 ja kari hõigati koju. Perenaine hüüdis õuelt:
„Hermann, aja kari ko-o-juu-u!“
Hermann ajas karja koju ja pani sarvloomad lõõga. Siis võttis ta ühe õige tubli kasevitsa, läks lauta Kirjaku juure ja hakkas seda peksma. Juba paari esimese löögi järele laskus Kirjak põlvili. Poiss oli aga nii vihane temale, et nüüdki mõtles:
„Lasku kas või kõhuli, peksa ikka saad!“
Korraga juhtus aga perenaine lauta ja käratas:
„Mis sa peksad lehma?“
Hermann sai veel palju perenaise käest pahandada. Tal oli nii paha, et mitte üksnes nägu, vaid ka kõrvalehed hõõguma hakkasid. Perenaine ähvardas Hermanni vanematele rääkida, et poiss niisugune paha on ja loomi lauda lõa otsas peksab. Lehmade piimaand vähenevat ja poisil pidavat selle eest palgast maha võtma.
See oli juba kolmas mõru tilk karjapoisi õnnekarikasse.
Lõunaks tuli peremees heinamaalt koju. Korraga tuli ka teise talu peremees. Ta tuli tõsise näoga ja küsis:
„Kas peremees kodus on?“
Teise talu peremees juhatati tahatuppa. Sääl kaebas ta, et terve kari oli hommikul tema rukkis olnud.
Kutsuti karjapoiss sisse. Tagatoa ukse ette jäi ta hirmunud näoga seisma. Nüüd paukus peremees temaga nagu pikne. Hermann oleks hää meelega tahtnud kas või maa alla vajuda. Oh see oli hirmus!
Meie ei hakka kõiki neid kõnesid edasi andma, mis sääl peeti. Poisile kinnitati kõige valjemalt, et ta iialgi enam hooletu ei oleks, vaid kõige suurema hoolega karja järele valvaks: jäägu see küll esimeseks ja viimaseks korraks, kus kari rukkipõllule läks. Lõppeks käskis peremees teise talu peremehe käest andeks paluda, muidu võetavat veel palk ka ära.
Paluski siis Hermann nuttes andeks. Teise talu peremees oli pehme südamega mees. Ta ütles:
„Sa oled mulle küll väga palju kahju lasknud teha. Aga olgu pääle, ma annan sulle andeks. Ära sa aga teinekord enam magama jää ja loomi minu rukkise lase.“
Siis võis poiss minna. See asi ei olnud enam üksnes mõrutilk õnnekarikasse, vaid juba nagu terve kapatäis külma vett pähe.
Aga ega vesigi ise tulemata jäänud. See tuli õhtupoolikul. Kell 4 pärast lõunat aeti kari jällegi karjamaale. Hommikupoolikul oli selge ilm olnud. Lõunapaigu läks õige palavaks. Karjamineku ajaks oli taeva lõunapoolne külg pilvevinaga kaetud. Varsti läks pilvevina paksemaks, nähtavale tulid valged pilvemügarikud. Nende valgete pilvemügarate all hakkas taevas ähvardavalt sinetama. Varsti kuuldus kauge müristamine. Pilv kerkis kõrgemale ja müristamine kuuldus järjest lähemal.
Hermann kartis müristamist. Juba sähvis välku lüüa. Igakord läksid Hermanni silmad ehmatuse pärast kinni, kui välku lõi. Poiss surus sõrmedega kõrvad kinni, et mitte kuulda teda hirmutavat müristamist. Ei aidanud viimaks ka suletud silmad ega lukustatud kõrvad. Korraga paistis väLgutuli ja otsekohe kuuldus vali kärgatus. Poisil hakkas nõnda suur hirm, et koju jooksis. Pärast selgus, et pikne oli löönud ühe karjamaal kasvava kase pihta – ladvast tüveni oli ta kase ühe külje ära koorinud ja koorekillud kaugele eemale paisanud. Aga poissi ei jäetud koju. Karjamaa aed, mille Kirjak oli ära lõhkunud, oli alles parandmata. Poiss pidi otsekohe karja juure tagasi pöörduma. Kes sellest küsis, et poiss müristamist kartis! Poiss pidi minema otse pikse ja vihma kätte. Müristas veel mitu korda õige tugevasti. Poiss nuttis hirmu pärast, ja pilvest tuli raske sadu alla. Ei olnud ühtki varjukohta vihma eest. Ja mis olekski aidanud mõne puu või põõsa vari. Vihma sadas nagu oavarrest ja vesi tungis kõige tihedama kuusegi okstest läbi. Ei tohi müristamise ajal puu alla ka minna.
Müristamine jäi varsti küll üle, aga vihma sada edasi. Poiss sai läbi märjaks. Ei olnud enam ühtki kiudu Hermanni riietes, mis veel kuiv oleks olnud.
Lõdisedes oli ta hommikul karja läinud, lõdisedes tuli ta õhtul karjast koju.
Kui ta lõppeks oma voodisse sai, siis mõtles ta:
„Paha päev oli! Peaks niisuguseid mitte enam tulema!“
Öösel nägi ta unes, et üks hirmus pikk ja jäme madu teda taga ajas. Poiss karjatas ja ärkas oma hääle pääle üles. Kaua ei tulnud talle uni enam silma…
Aga siiski on tõsi:
„Karjapoiss on kuninagas, suure valla valitseja!…“
Ega kuningalgi alati head päevad ole – pahu päevi on küll ja küll!
Järgmise päeva hommikul hakkas päike kohe imeselgesti ja soojasti paistma. Öö kestes oli valminud palju maasikaid. Need särasid kastetilkade ehtes nagu kalliskivid ja lõhnasid üliarmsasti. Kui Hermann neid isukalt sõi, laulis ta ise:
„Karjapoiss on kuningas!..“


Ado Köögardal kirjutas jutu „Karjapoiss on kuningas“ 28. novembril 1925, jutt ilmus aga 1928. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 5.