Keilas, 10. aprillil 1924, hom. kell ¼ 1.

Hilda on küll kõik aeg meelemärkusel, kuid puls on tal nõrk. Sünnitamisel kaotas ta ka tublisti jälle verd – vana Valga viga on ikka alles. Kõik aeg hõõruvad teda Dr. Greenberg, ämmaproua, teenija Luise ja mina. Igatahes oli sünnitus väga-väga raske. Kolm ust oli vahepeal kinni – ikkagi kuuldus kisa siiamaani. Palju raskem oli seekord, kui kahel esimesel korral. Andku Jumal, et asi mitte nüüd veel pahaks ei läheks! Ema on ju lastele tarvis, väga tarvis!… Väike laps näib ka terve olevat ja on suur. Küll oleks mul raske, raske, kui ei oleks neid aitajaid, kes praegu haige juures on. Jumal hoidku meid kõiki! Väike Ellinor ei maga ikkagi veel, väike Hilda magab juba. Lapsed päeval ju magasid ja nüüd olid nad erutatud, kuigi mulle näib, et nad oma ema kaotamist suurt hinnata ei oskaks, sest nad kordavad ikka: „Surm on hea, sest siis saab Taevaisa juure ja seal on hea!”

Kell 3 hommikul. Lähen praegu magama. Küll olid aga tunnid sünnitamisest saadik siiamaani hirmsad. Hirmus öö! Iga silmapilk oli Hilda nõrkemas – süda ei tahtnud töötada. Elu rippus seega küll juuksekarva otsas. Hirmul olime meie kõik. Nüüd ometi jäi rahulikuks. Tõesti, haua äärel seisis mu naine. Andku Jumal, et ta nüüd saaks terveks. Ämmaproua ja Luise valvavad kordamööda. Tohter jäi kõrvaltuppa magama. Küll olen ma tänulik aitajatele! Nüüd oleme viiekesi, ja Jumal hoidku meid kõiki.

Kell ½ 7 hom. Katsusin olla sängis siiamaani, ei leidnud aga rahu mitte. Kartsin, et Hilda seisukord jälle pahemaks muutub, ja ootasin, et keegi just seda mulle ütlema tuleb. Sellepärast und silma ei saanudki. Üles tõustes leidsin nüüd, et kõik juba rahulikud olid: seisukord on parem. Muidugi tuleb nüüd ära oodata lõpulikku paranemist. Vast taevas ka siin aitab.

Kell

9 õhtul. Hilda on hästi kosunud; üksnes imetada ei suuda ta mitte. Tal on söögiisu, puls töötab hästi; siiski – väike palavik on. Lapsed läksid juba magama, lugedes õhtupalvet ja palvele jällegi omaltpoolt lisandusi tehes – eila küll juhtisid nad selle mõtte peale: „Taevaisa, tee meie mamma terveks, meile on mammat veel väga tarvis… Kui suureks saame, siis alles võta mamma oma juure!” Viimane lause on täiesti laste oma mõte. Suure huvitusega tormasid nad hommikul kohe väikest venda vaatama, kannatamatult oodates enne, kui luba said. Ei tahtnud siis kuidagi sealt enam ära minna, vaadati ja vaadati ega väsitud vaatamast. Katsusin päeval magada, kuid ei saanud: lapsed segasid ja keegi tahtis parajasti kokku saada, kui magama oleksin ehk jäänud. Pärast käisin alevis taskuga limonaadi toomas. Tõin 9 pudelit. Vahtramahla enam ei jookse.

Eila ja täna roogiti kirikumõisa piirides maanteed, sest talvine teekoht muutus läbipeasmatuks. Talvise teekoha kõrvalt tehti nüüd uus tee, üleliigset lund ära kaevates. Veerandversta peal tegid 8 meest 2 päeva lõunast õhtuni tööd. Suured lumevallid on nüüd mõlemal pool teed. Nüüd alles näeb, kui palju lund on! Keila sillapealne on juba lumest paljas.

Prof. Sild kirjutas, et keskmine minu suurendus Lutheruse mälestussambast juubelialbumisse tuleb.

„Odamehe”[1] toimetus teatas, et artikkel Naanu linnamäest[2] ühes piltidega ühes lähemas numbris ilmub. Naanu Tantsimäes arvan kindlasti Läti Hendriku[3] Purke maalinna[4] leidnud olevat ja kirjutasin sellekohase kirjatöö „Odamehele”.


[1] Odamees – esmakordselt 1919. aastal Tartus Friedebert Tuglase toimetusel ilmunud kirjandus-, kunsti- ja teadusajakiri (5 numbrit), seejärel August Alle toimetusel ilmunud kirjandusliku huumori ja päevasündmuste nädalaleht (10 numbrit), aastatel 1922-1929 ebakorrapäraselt ilmunud illustreeritud ajakiri, mis käsitles kultuurielu (peamiselt kirjandust ja kunsti). 1925. aastani andis ajakirja välja Carl Sarapi kirjastus Odamees.
[2] Muistne eestlaste linnus praeguses Viljandi maakonnas Saarepeedi vallas Saarepeedi külas. Rahvasuus ka Tantsimägi, kuna rahvapärimuse järgi peeti linnamäel jüripäevadel ja jaanipäevadel rahvapidusid.
[3] Läti Henrik (Henricus de Lettis) (umbes 1187 – pärast 1259. aastat), saksa misjonär. Henriku Liivimaa kroonika autor.
[4]Henriku Liivimaa kroonikas mainitud linnus, mida seostatakse eelkõige linnamäega Ruhja jõe lõunakalda Naukšeni lähedal Põhja-Lätis.