Keilas, 11. aprillil 1924

Oli jällegi rahutu hommik. Õhtul võtsin küll bromuraali sisse, et magada saada, jäingi magama, kuna enne mu silmade ette kerkisid veetlevad looduspildid, nagu neid ilmsi mitte näha ei ole. Kella 3 paiku kuulsin aga söögitoas midagi otsitavat – ämmaproua otsis aspiriini, mida aga ei olnud. Hildal oli jällegi palavik ja valud olid emakojas. See tegi jällegi väga rahutuks: mõtted kujutavad ju ka äärmist pahemat võimalust ette, et emakoda viga saanud ja asi väga halvasti lõpeb. Igatahes olin sellestsaadik täiesti üleval – õhtul olin kella 11 paiku magama läinud. Kell 6 panin enese riidesse, läksin Hildat vaatama; siis rääkisin tohtriga telefoni teel, küsisin telefoniga apteegist järele, kas see enne 8 juba avatud on. Siis käisin apteegis hiniini ja muid aineid otsimas. Apteeker G. Sarmo[1] rahustas mind, et kõik niisugused palavikud (38,7) ja valud raske sünnituse ajal harilikud asjad, ämmaproua Ihlberg väga osav omas ametis olevat j.n.e. Tohter ka asjast suuremat välja ei tee. Praegu on seega jälle natuke parem tundmus. Ometi hea saab alles siis, kui Hilda terve oleks. Iseäralik on ka, et Hildal piima rinnas ei ole. Poisile sai juba antud kummilutuga keedetud lehmapiima 2 osa veega.

Varsti hakkan kirikusse paastu armulauateenistusele minema. Lumekoorik on täna kõva, sest öösel on jälle tublisti külmetanud, puud on härmatanud, ilm pooliti udune; temperatuur on praegu, natuke enne kella 10-t +1° R. Nii kippub kevad tänavu jälle hiljaks jääma, ja vilets aasta tulema. Kes elab, saab näha!

Kell 9 õhtul. Hildal on palavik. Õhtul oli koguni 39°. Tohter käis õhtupoolikul ja tegi emakoja loputuse. Homme tahab ta sedasama teha. Olgu, kuidas on, kuid rahutuks teeb ikkagi. Muidu ei ole Hildal suuremat viga näha. Söögiisu tal on, meel ja mõistus on täiesti selge, ka piim tekkis rinda. Väike poiss sai juba emarinda, kuigi ta näib kummiluttu parema meelega tahtvat. Andku Jumal, et pea tuleks paranemine ja mitte halvemaks ei läheks! Igatahes on kõik võimalikud abinõud tarvitusel. Jumal aga ise hoidku meid kõiki!

Talv kestab edasi. Täna oli põhjatuul ja tõi lund, mida mitte just väha ei sadanud. Siiski on juba nii palju sulanud, et mõnes kohas lagedal mõni kohakene heinamaast või põllust juba paistab. Keila jõel on jää alles peal.

Olen väsinud, väga väsinud. Ei ole nädal otsa enam ühtki ööd olnud, kus ma magada oleksin saanud. Jah,

kui oskaksid lapsed seda hinnata, kuidas nende ema nende pärast paneb kaalu peale oma elu, missuguseid hirmsaid valusid ta tunneb, kui suurt vaeva näeb ta last kandes! Kuid vähe on lapsi, kes oskavad tänada. Jumal andku minu lastele – kolm neid nüüd on ja rohkem ei igatse ma – mõistust, et nad oskaksid tänulikud olla oma emale! Kui minagi nende kannatuste nähes, mis minu laste emal on olnud, nii suurt hingelist valu tunnen, et magadagi ei saa, millised on küll need kannatused tõeliselt!? Jumal hoidku meid kõiki!


[1] Georg Sarmo (1862-1931), apteeker Keilas. Asutas 1889. aastal Keilasse kiriku lähistele esimese apteegi. Pärast hoone hävimist tules 1903. aastal, rajati samasse uus hoone, kus lisaks apteegile tegutsesid ka pudukauplus ning rohu- ja värvipood. Apteek töötas selles majas 1950. aastani.