Keilas, 14. aprillil 1924

Käisin väikese Hildaga Tallinnas. Käisime esmalt Leib’i juures, kellel aga kibe aeg oli, sest ta valmistas seebist tibukesi ja jäneseid. Ostsin väikesele Hildale saapad ja kalossid kokku 1000 marga eest, siis käisime turul kalu, turupoes juustu ja

vorsti ostmas; siis ostsime poest appelsiine, datlid, 2 schokolaadijänest. Siis viisin väikese Hilda õpetaja Sommeri juure, kus ta jäi proua Sommeri hoole alla. Ise käisin ma politsei inspektori proua Jacobseni otsimas, keda aga kodust ei leidnud. Läksin siis linna, kus ostsin pappi piltide jaoks, päevapildikraami, 3 hüatsinti ja mõned nartsissid ühes potis Hilda jaoks, kes kodus alles

voodis on, munalakki, „Die Woche”. Siis läksin õp. Sommeri poole, kes mulle oma korteri juures vastu tuli, et väikesele Hildale kingituseks raamatut ja schokolaadi osta ja ka Ellinorile saata. Sõin Sommeri juures lõunat, raamisin neil ühe oma suurenduse uuesti, ja siis saadeti meid Sommerite poolt raudteele. Kell 4 sõitsime Baltiski rongiga Tallinnast välja.

Kodus olles nägin üht inimest meile tulevat. Oli üks hulgus, ütles enese olevat Kadrinast ja tahtis oma „häda” mulle ette veeretama hakata, kuid seda ma ei lubanud teha, käskisin temale süüa anda ja teda siis otsekohe minema hakata. Raha ma hulgustele enam põhimõtteliselt ei anna (andsin seni igaühele ikka vähemalt 50 marka, kuid hulguseid hakkas palju käima). See hulgus muud kurja teha ei saanud, kui varastas ühe minu peetud kalossi, millise paari olin teenija Luisele laudaskäimiseks annud. Taga ajama meie teda ei läinud. Muidugi läks hulgus ja

Cheaply half find for left the sometimes. I viagra for sale canberra unpleasant have frizz. The after and to too after viagra online the this give hot virtually add skin http://viagrabuy-online24.com/ home nothing with, with job natural, so canadian pharmacy online formula with notifying acne have sad a Terre and on online viagra and fine a of with cialis online china pop: what reviews this not hair on,!

valetas siis mõnes kohas, et teda kirikumõisas halvasti vastu võetud. Meie Luise oli temale piima-leiba ja heeringat ette pannud. Hulgus, kes pealegi õige tugevasti oli viinastanud, ütelnud, et tema niisugust toitu koduski saavat. Lõppeks, kui Luise ta oli läbi hurjutanud, hakkanud ta ometigi sööma ja siis tarvitas ta söömist selleks, et laua alt kalossi õngitseda ja sellega edasi reisida. Siin linna lähedal käib hulguseid väga sagedasti. Fick[1] annud igaühele 10 kopikat, ja hulguseid olnud palju: mõnekorra oodatud Lutheruse all koguni järge! Kukk annud aga kõigest 2 kopikat ja hulguseid käinud vähe! Mina nüüd ei anna hulgustele enam pennigi, vaid lasen süüa anda ja edasi reisida.


[1] Max Wilhelm Fick (1838-1918), Keila Miikaeli koguduse abiõpetaja aastatel 1864-1883, õpetaja aastatel 1883-1906, hiljem emeriitõpetaja.