Keilas, 19. märtsil 1924

Eila oli laat. Hakkab nagu moeks saama, et laada ajal ikka ka mõni inimene kas südamerabandusse ehk mõnda õnnetut surma sureb. Mäletan, korra tuli üks südamehaige salaviinamüüja Tallinnast ja kärvas siin ära, korra pussitati üks ära, üks lasti politsei poolt maha j.n.e. Eila on üks Ääsma mees Kielberg, 67 a. vana, kõige noorem laps tal kuuekuune, raudtee ülesõidu kohal õhtuse Haapsalu rongi alla jäänud. Mees oli tublisti joonud ja sõitis kojupoole, ise sai surma, hobune viga ei saanud. Juhtusin täna hommikul parajasti vaksalis olema (väikesele Hildale sünnipäevaks kingitavat kapp-lauakest ära toomas), kui tohter ja üks politseinik surnukeha raudteeaidas üle vaatasid. Mehe teine naine on noorepoolne inimene, 36. aastane; see ahastas väga: kui politseinik ühes tohtriga surnukeha vaatama läks, ei lastud naist esialgul mitte sisse, naine heitis pikali lume peale ja nuttis, nuttis. Mees oli laadalt veel oma 7. aastasele lapsele suupilli tahtnud viia, maksnud selle eest 50 marka, kuid ei saanud isegi enam koju. Meie nõukogu esimees Elling on Inderil[1], kes tshekiviina müüb, laadapäeval abiks müümas olnud ja viinast nõrgale Kielbergile veel viinapudeli tasku panna aidanud! Jälle üks viinaohver. Ma arvan aga, et Jumal seda ohvrit peaks nõudma ükskord ka viinamüüjate käest.

Kell ½ 12 sõitsin kodust välja Joa[2] poole. Elling tuli Keilast kaasa. Mul oli Hilda venna Eduardi hundinahkne kasukas seljas: olgugi et külma oli üksnes -5°R, siiski oli lõikav jääne tuul vastu, seega kasukas tarvilik. Teel käisin korra ometi veel saani taga, sest jalad külmetasid. Oli lasteloetus Joa külas kirikunõukoguliikme Viisileht´i juures. Sõitsin Joa mõisast läbi, sest ma tahtsin koske lumitanud olekus näha. Kosel vett ei olnudki. Tegin seal kolm ülesvõtet. Viisileht´i juurest sõitsin enne loetamist Humala Adra külasse ühe haige juure, kellele aga armulauda anda enam ei saanud, sest ta oli hommikupoolikul nõrgaks läinud, magama jäänud, ei saanud nüüd enam ühtki aru ega kõnelda: vist hakkas surema*. Pidasin seal, nagu sooviti, ometi palve ja sõitsin Viisileht´i juure tagasi (mind viidi ja toodi). Lapsi oli Joale kõigest 4 tulnud, neistki 2 Humalust, aga need lapsed oskasid jällegi hästi. Võtsin seal ühe vanainimese armulauale ja pidasin palvetundi; ka Elling kõneles. Siis sõime – oli hea vasikapraad, saia, teed. Parajasti oli ka peremehe 60. aastane sünnipäev. Kui kojupoole hakkasime minema ja õuest välja tee peale sõitsime, läks hobune kogemata teelt kõrvale ja nii sügavasse lumme, et muidu välja ei saanudki, kui võeti eest lahti. Täna tuiskas jällegi lund juure! Ei ole ega ole kevadi nägugi mitte. Homme sõidan kihelkonna kaugemasse nurka, Lohusalusse, ülehomme on paastujumalateenistus kirikus ja pärast seda lasteloetus Kääsalus[3]. Igas lasteloetuse kohas pean ma ikka ka jutlusepikkuse kõne.

*Suri järgmisel päeval.


[1] Kaarel Indre (1892-1940), ärimees Keilas, avas 1917. aastal Keilas pagariäri ning tegeles selle kõrval ka lihakaubandusega. Aastani 1936 Karl Inder.
[2] Keila-Joa
[3] Käesalu