Keilas, 21. märtsil 1924

Lohusalusse sõita oli väga ilus, sest päike paistis, kuigi oma 7°R külma oli. Pool teed on läbi suure metsa – versta 9. Okaspuud olid üleeilsest saadik jälle lumega kaetud, seega silmadele väga veetlevad. Tegin metsateest Laulasma lähedal kaks ülesvõtetki. Lohusalus on 7 talu, või siinse nimetuse järele pere, ja pea terve Lohusalu oli kokku tulnud. Elavad nad seal mere ääres mäe külje all, mis mere ja küla vahel on, ja pea iga pere püüab suvel merest ka kalu – omale leivakõrvaseks ja müümiseks. Lohusalu on metsade ja endise merekalda, n.n. kõrge kalda läbi teistest lahutatud, asub Keila vallas, kuid on Keilast ligi 20 versta eemal. Mere ääres on seal suured kivid ja üks kivine nina ulatub nagu poolsaar kaugele merre. 9 last oli Lohusalust, kümnes Ahtmalt mul lugemas; nii palju neid ei oodanudki väikese küla kohta. Tahtsin Lohusalus juba sellepärast käia, et see kihelkonna kaugem nurk on. Alati ju pean palvetundi ka vanematele inimestele ja seletan ka muidu üht ja teist kooli ja hariduse tähtsusest j.n.e. Nähtavasti elab see küla seal mere ääres üksmeeles ja on inimesed ühtelaadi. Kuigi nad kirikust kaugel on, siiski käiakse sealt sagedasti kirikus. Pärast lasteloetust, vanade armulauda ja palvetundi anti sealgi, nagu pea igas kohas, süüa. Kuna mujal üks taldrik ikka on heeringatega, oli Lohusalus soolatud lõhe. Lõhesid püüavad nad merest ise.

Täna käisin Kääsalus. See on küll üks suurem küla, kuid kõigest 4 hinge oligi lugemas. Kääsalust on ju ka pärit vargaid, joodikuid ja pussitajaid. Üks teist aastat kooliskäiv tütarlaps aga meeldis mulle väga. Temale olid väga head välispidised kombed õpetatud ja ta oskas ka hästi. – Lohusalu lapsed olid nagu kauge metsanurga omad kunagi: nad kartsid, kartusega läks aga nina tatiseks ja emad olid neil siis seljataga ja pühkisid ninarätikuga laste nina. Mulle siiski niisugune looduserahvas meeldib ka, sest nad on lihtsameelsed ja loomulikud.

Igal pool, kus sel nädalal käisin, oli mul nõukogu esimees kaasas, kes ka kutsariks oli. Lohusalusse sõitmisel oli mul päevapildi apparaat ka sellepärast kaasas, et ma lootsin Klooga Trepiojast[1] mõnesugust pilti saada. Ei saanud aga, sest Trepioja oli täiesti lume all. Joagi on ju lume all kõrguse poolest silmale nagu pool vähem. Küll on tänavu sügav lumi! Ei mäletata palju niisugust lund. Eila oli pööripäev, kuid ikkagi oli täna külm, ega olnud kordagi alla -5°R. Siiski tilguvad katused vastu päikest ja jääpurikad tunnistavad, et enam mitte

ei ole näärikuu.


[1]Treppoja