Keilas, 24. veebruaril 1924

Pühapäev ja vabariigi 6. aastapäev. Pidasin kirikus Eesti isamaalise jutluse. Rahvast küll väga palju ei olnud, sest reedel ja laupäeval olid suured lumetuisud, sellepärast teed pahad, kuid jutluse ajaks kogunes kirik täis, sest 4 surnut oli matta ja matuselised tulevad jutluse ajaks kirikusse. Kell 3 oli üks eralaulatus. Õhtul käisin Hildaga laste järel Kumna mõisas. Lapsed olid hommikust saadik tohtri tütrega mängimas. Käisime ka loomatohtri Bohl’i[1]a selle proua juures – nad elavad sellessamas majas, kus ka Dr Greenberg. Enne äratulemist näitas meile Dr Greenberg udupilte Schveizist, Keilast ja lastepilte. – Neljapäeval oli politsei inspektor H. Jacobsen Keila politsei jaoskonda revideerimas ja kutsus mind telefoniteel reedeks linna, et seal teaatrisse ja kinosse minna j.n.e. Läksime reede hommikul terve perega. Sest Jacobsenidel on meie Ellinori vanune poeg, nõnda siis said lapsed jälle mängida. Meid võeti väga hästi vastu. Käisime lastega ühes Jacobseniga kinos, mis lastele nagu esimene kord kunagi palju huvi pakkus. Õhtul panime lapsed magama ja läksime Estoniasse, kus operetti „Sinimasuur“, üht Poola janti Poola toredusega etendati. Oli väga lõbus. Leib’ile muretseti ka pilet. Politseilistel ülemustel on võimalik saada omale ja perekonnale priipiletid teaatrisse ja kinodesse. Seega saime ilma penni kulutamata ära käia. Aga päris piinlik oli, et Jacobsenid ka voorimeeste raha ära maksta ei lasknud, vaid ise maksid, olgugi et meie pärast sõideti. Toideti ka hästi. Mina sõitsin laupäeva hommikupoolikul Tallinnast kojupoole. Et aga terve reedine päev suur lumetuisk oli, ka laupäeval veel, siis oli üks rong Saue pool lumme kinni jäänud, ja hommikusi ronge ei lastud Tallinnast kaua aega mitte välja. Tahtsin Baltiski rongiga sõita, mis ½ 10 hom. välja sõidab ja kella ½ 11 paiku Keila

jõuab, aga sõitsin Haapsalu rongiga, mis ligi tund aega enne Baltiski rongi teele saadetakse, laupäeval aga alles peale kella 11 Tallinnast välja saadeti, siis kui lumesahk kinni jäänud rongile juba järele oli sõitnud. Nõmmel lasti ligi tund aega oodata, kunni siis kella ½ 1 paiku hommikune Baltiski rong mööda sõitis, mis kella 7 paiku Keilast läbi läheb; siis ootasime veel Haapsalust tulevat postrongi, mida Keilas kinni oli peetud ligi keskpäevani. Hobune oli mul Keilas vastas. Keila silla peal läksime lumehulga pärast ümbergi. Kell oli 2 p.l., kui koju sain. Hilda tuli lastega Haapsalu postrongiga ja saabus Keila kella 6 paiku õhtul väikese hiljaksjäämisega. Hilda jäi linna õhtuni sellepärast, et ta tahtis lastega veel oma venna juures käia ja mõnda asja osta; mina pidin aga koju sõitma, sest laupäeval on peaasjaõiendamised kantseleis, ja oligi üks mees hommikust saadik ootamas, käis veel ka teisi inimesi, vaatamata pahade teede peale. Keila jaamaülem ütles mulle, et niisugust nalja enam kaua nähtud ei ole, et rong lumme kinni jäi. Baromeeter hakkas eila tõusma ja kohe läks ka külmemaks, küll ka selgemaks, nõnda et täna päike paistis, aga 8°R külma oli. Õhtul kell 9 oli -10°R. – Ma ei olnud jällegi aasta otsa teaatris mitte enam olnud, sellepärast oli väga huvitav ja armas olemine. Hildale küll oli asi huvitavam, sest tema armastab rohkem käia, ei taha aga üksinda mitte minna, minul on aga lõpmata vähe aega mu ametitöös järele jäänud. Lapsed olid kinos esimest korda, neid huvitavad pildid väga; muidu olid nad näinud „kinot“ üksnes ühe väikese apparaadi läbi, mille läinud aastal 1500 marga eest ostsin ja millega saab näidata väikest kinolindikest, mis

ilma otsata ringi käib ja muidugi ka sisu- ja liigutusvaene on; selle apparaadiga saab ka väikesi udupildikesi näidata. Et lapsed linnas ka palju maiusi said, siis oli neil 2 päeva päris pidupõlv.


[1] Charles Bohl, 1920. aastatel loomaarst Keilas, elas Kumnas; hiljem Püssis