Keilas, 25. jaanuaril 1924

Üleeila oli mul kursustel 2 loengut Spartast ja Atheenast. Eila oli kell 6 õhtul piiblitund Keila palvemajas. Palvemaija tuldi mulle Niitvälja mõisast hobusega järele. Enne oli telefoniga Tallinnast, kus mõisa peaomanik äriametites, kokku kõneldud. Niitvälja mõis on alles eraomandus, sest ta on talude kirjas. Mõis on kahe mehe eraomandus. Mõisas oli ka valitseja, üks 26.a. Läänemaa mees. Umbes nädala poolteise eest kõnelesin telefoniga ühel sealoleva viletsas seisukorras lapsega tüdruku pärast selle valitsejaga, keda ma näinud ei olnud; muu seas tahtis ta, et ma tema kirikutähe siia telliksin. Et mul aga postkaarte kodus ei olnud, lükkasin kirjutamise mõneks päevaks edasi. Nüüd ei olnud seda aga enam mitte tarvis, sest käisin teda eila puusärki panemas. Ta oli laetud revolvrit ettevaatamata käes hoidnud, arvatavasti torust kinni hoides laua peale panna tahtnud, revolver oli lahti läinud ja mees sai peaaegu silmapilklise surma, igatahes ei saanud ta enam midagi kõneleda peaosaniku Rosenvaldi õele, kelle toa poole ta veel jooksnud, appi hüüdes. Surnu isa rääkis, et pojal ennemgi kaks korda püssiõnnetus olnud: korra läinud püss lõhki, purustanud ja põletanud poisi nägu; teine kord läinud revolver lahti ja haavanud jalga. Üldse olnud noormees liig julge, kärsitu ja ettevaatamata, muu seas jäänud ta alles sügisel traktori alla, kust moonamehed ta õnneks peastnud. Alles läinud kevadel tulnud ta Niitväljale. Surnu viiakse Lääne-Nigulasse. – Mind viidi ja toodi Niitvälja hobusega. Ilm oli küll kaunis külm, üle -10°R, aga tee on esmaspäevase ja teisipäevase tuisu järele päris heaks saanud, kuna augud tee peal pea kõik täidetud on, seega tee ühetasane. Kell 11 öösel sain koju.