Keilas, 28. märtsil 1924

Sula kestab edasi, juba neljandat päeva. Täna oli keskpäeval ligi 5°R sooja. Juba hakkab siia ja teisale vett kogunema. Vähekäidud teedel on hobusega läbisaamine peaaegu võimata, sest hobuse võtab sisse. Eile kell 11, pärast tublit

vihmahoogu, hakkasin kodust Ellinguga, kes siia tuli, Türisalusse sõitma. Meie käime nüüd talvel õuest üle põllu heinamaale välja. Põlluteel nägi hobune üht teise hobuse sõtkutud auku, hakkas kartma, läks teelt kõrvale sügavasse lumme, heitis seal pikali aisa peale. Ma vedasin hobuse suukõrvalt kinni hoides lumest välja, nägin aga natukese aja pärast, et esimene parem jalg tublisti verine oli. Sõitsime Kumna mõisast läbi ja mõtlesin korra loomaarstigi abi sealt otsida, kuid ometi jäi verejooks seisma; täna sai haav puhastatud ja joodiga määritud. Sõitsin Türisalusse Humala ja Vääna kaudu, sest Vääna-Joa tee ääres Joa Tõlinõmmes pidin 2 haiget armulauale võtma, kellest üks põeb juba 12ndat aastat liikmete jooksvat ja väriseb kõik aeg ega saa ise ennast aidata. Tõlinõmmest sõitsin Joa mõisa kaudu Türisalusse. Seal oli ootamas üksnes 2 vana inimest, kes armulauda soovisid. Lesk vana perenaine Mari Pirma, kelle surnud mees omal ajal Vääna mõisas piimamees ja siis kaupmees oli, seega ka seltskondlise viisakuse poolest edasi jõudis ja omi lapsigi koolitada katsus nii palju, kui neist asja sai, võttis meid nagu alati hästi vastu. Kaks korda – enne ja pärast palvetundi – andis ta meile süüa. Lõunaks oli tal kanasupp ja kanapraad, magus söök muidugi ka. Lapsi ei tulnud loetusele mitte ühtki – õieti neid seal lähedal palju ei olegi. Palvetundi, mida kella 3 asemel kell 5 saime hakata, kogunes ometigi 17 inimest, nende hulgas 2 baptistlast. Kella 10 paiku õhtul jõudsin Kääsalu kaudu koju. Pirma käest sain juba sügisel ühe Türisalu metsapildi, mille oli maalinud ja Pirmale kinkinud kunstnik Paul Burmann[1], kes seal oli suvitanud; selle pildi tõin kaasa. Tagasisõidul nägin ka Joa koske, mis ikkagi alles lume all on, nõnda et suuremat välja ei paistagi. Teel pidime paaris kohas jällegi hobust lume seest välja vedama; sõita peaaegu ei saanudki. Õnneks oli vastutulijaid vähe, sest möödaminekul pidi hobune alati kõhust saadik lume sees olema. Keila lähedal oli tee peal udu ja auru sees, mis palju ettepoole näha ei lasknud, üks mees, kes küsis, kas meie mõnda meheta hobust ei ole näinud: Keilas peastnud üks ulakas poiss hobuse ühe poe ukse eest käsipuu küljest lahti. Meie hobust näinud ei olnud. Küll võib pimedal udusel ööl hingevaev suur olla hobuse otsimisel!

Täna oli reedene armulauateenistus kirikus. Ma läksin ja tulin jala, sest oma hobusega ei julge enam tee peale minna. Neli päeva kestnud kange sula tagajärjel ei ole ometigi muud sündinud, kui mõned kõrgemad nukid paljaks võtnud.


[1] Paul Wilhelm Burman (1888-1934), baltisaksa päritolu Eesti maalikunstnik ja graafik, Karl Burman vanema (1882-1965) vend. Esimene animalist eesti kunstis.