Keilas, 6. jaanuaril 1924

Kolmekuningapäev ja pühapäev. Sajab ja tuiskab. Surnumatjad, kes Sauelt tulid, ütlesid ennast kirikumõisa lähedal hangedes ümber läinud olevat – puusärk siiski ei ole ümber läinud. Eila hommikupoole oli ka tublisti sadanud. Eila, kell ½ 1 sõitsin Vitti, Pundelepale üht paari laulatama – kahe aasta eest oli peigmees ja kevadel alles pruut leeris; ühtlasi ristisin ka nende poja, kes juba igatahes enne kevadist leeri emaihusse oli saanud. Pidin olema inimestele vastutulelik ja koju sõitma neid ametitalitusi pidama, sest pruut pidi ju last imetama, seega oleks tal raske olnud siia laulatusele sõita instapax. Lumehanged olid mõneskohas nii suured, et hobune kõhuli ja külje peale aisade vahele maha jäi – kolm korda pidin suukõrvalt hobust üles aitama, ise sügavasse lumme vajudes. Pundelepalt tagasisõitmisel viis hobune mind vastu mu tahtmist Vääna metsa, s.o. eksitas sellelt teelt, kus sõita mõtlesin. Vääna metsa, kust ma suvel korra koju sõitsin, ei julgenud omapead minna, aga et hobune mu sisse viis, siis sain 4 versta otsemalt ja parem tee oli ka. Igatahes sõitsin küll versta 3 enne metsa mööda, kui esimese tuttava koha leidsin ja seega teadsin, et õigel teel olin. Kui kell 8 õhtul koju jõudsin, oli -15° R . Õnneks on minu naisevend Eduardi  Siberi hundinahkne kasukas siin, see oli mul seljas ja kaitses keha külma eest, kuna jalad sinnasõidul väga külmetasid ja Pundelepal iseäranis