Keilas, kolmapäeval 5. märtsil 1924

Esmaspäeva õhtul lugesin Keilas kursustel 2 tundi Eesti ajalugu sakslaste siiatuleku ajast. Seega lõppesid tänavused kursused. Saan 200 marka tunni eest, kuid kingin 500 marka saadavast summast Keila haridusseltsile.

Eila hommikul kell 10 algas kirikunõukogu koosolek käärkambris. Ma pidasin hommikupalve ära ja siis võtsin nõukogu liikmed kirikus üles. Nõukogule, kus endine eestseisus uuesti valiti, ei saanud ma jääda, sest ma läksin puusärki panema. Nimelt oli end. kooliõpetaja Keilas ja Nissis hästi tuntud, õieti küll ka terves Harjus, vast kirikupäevade kaudu kogu Eestis tuntud Johannes Rikko[1], jõukas mees, Kirsalu külas, kuhu ta oli kellegile raha laenama sõitnud, ära surnud. Ta oli pärast äriasjade kordaseadmist läinud üht oma vana sugulast ja tuttavat ühes teises talus vaatama, saanud seal aga mõne ainsa minuti olla, ei olnud istunudki veel, kui korraga käed üles-tahapoole löönud ja maha kukkunud. Toasolijad ruttanud appi, pannud külmaveelapi otsa ette, Rikko tõmmanud veel paar korda hinge ja olnudki surnud. Lapsed ja väimees olid nüüd sinna Baltiski lähedale külasse sõitnud, puusärgi kaasa viinud ja tõid surnu Keila kabelisse. Kuna Rikko sündimise poolest Keila mees on, siis maetakse ta ka Keila ega saa enam oma koju, Nissi Liivale. . Mina sõitsin umbes kell 11 Keila kiriku juurest teele – oma hobusega sõitis Rikko vend, meie nõukogu liige, kaasa. Kirsalu on Keilast versta 16 eemal. Kell ½ 2 olin igatahes juba Kirsalus, aga Keila politsei jaoskonnaülem, Dr. Greenberg ja maakonna velsker lõikasid alles surnut lahti, nõnda et oodata tuli peaaegu kella ½ 4ni. Tohter leidis, et mehel süda rasva läinud oli ja täiesti abras; seega suri Rikko südamenõrkusesse. Pärast puusärki panemist sõitsin tohtriga koos 1 ½ tunniga Keila. Oli kevadine ilm – sula ja päikesepaiste. Ilus metsatee oli. Mulle meeldivad kõrged männid tee ääres. Lahepere lahe otsast sõitsin hobusega esimest korda mööda. Nagu peopesa peal olid seal Pakerort, Leetse, Lohusalu j.n.e. Pühapäeval on Rikko matmine Keila kirikus. Rikko vend ütles, et tal üks asi südame peal olevat: kadunu läinud raha välja laenama, äri tegema. Igatahes oli tohter kuulnud pahandatavat, et mees 20% võtnud. Kuna aga eraangeldajad ka 120 % võtavad, siis pole 20 % veel mitte väga kõrge. – Täna toodi mulle Rikko omaste poolt 3000 marka – see on kõige suurem tasu, mida mina Keilas olen saanud.


[1] Johannes Rikko (1852-1924)