1924. aasta jaanuar

***> Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September *** 

Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 6. jaanuaril 1924

Kolmekuningapäev ja pühapäev. Sajab ja tuiskab. Surnumatjad, kes Sauelt tulid, ütlesid ennast kirikumõisa lähedal hangedes ümber läinud olevat – puusärk siiski ei ole ümber läinud. Eila hommikupoole oli ka tublisti sadanud. Eila, kell ½ 1 sõitsin Vitti, Pundelepale üht paari laulatama – kahe aasta eest oli peigmees ja kevadel alles pruut leeris; ühtlasi ristisin ka nende poja, kes juba igatahes enne kevadist leeri emaihusse oli saanud. Pidin olema inimestele vastutulelik ja koju sõitma neid ametitalitusi pidama, sest pruut pidi ju last imetama, seega oleks tal raske olnud siia laulatusele sõita. Lumehanged olid mõneskohas nii suured, et hobune kõhuli ja külje peale aisade vahele maha jäi – kolm korda pidin suukõrvalt hobust üles aitama, ise sügavasse lumme vajudes. Pundelepalt tagasisõitmisel viis hobune mind vastu mu tahtmist Vääna metsa, s.o. eksitas sellelt teelt, kus sõita mõtlesin. Vääna metsa, kust ma suvel korra koju sõitsin, ei julgenud omapead minna, aga et hobune mu sisse viis, siis sain 4 versta otsemalt ja parem tee oli ka. Igatahes sõitsin küll versta 3 enne metsa mööda, kui esimese tuttava koha leidsin ja seega teadsin, et õigel teel olin. Kui kell 8 õhtul koju jõudsin, oli -15° R[1]. Õnneks on minu naisevend Eduardi[2] Siberi hundinahkne kasukas siin, see oli mul seljas ja kaitses keha külma eest, kuna jalad sinnasõidul väga külmetasid ja Pundelepal iseäranis jalakontsad nii kangesti valutasid, et jalad lahti pidin võtma, et sooja saada. Keila kihelkonna neiudest on harva veel puhtaid pruutisi. Mis peab sellel Vitti paarilgi head tulema: mees on 20 a. vana ja läheb neil päivil väeteenistusse, naine on 18 a. vana, poeg ligi 2 kuune. – On üldse väga külmad ja tuisused ilmad. Läheks sula tarvis, et lumi maha vajuks ja parem tee saaks.

Päevad on ruttu möödunud. Uue-aasta õhtul sõitsime raudteel Nõmmele. Raudteesõit on uuest aastast 50 % kallim, ka postmakse tõsteti mõne asja poolest: näituseks maksab postkaardi saatmine nüüd 2½ marga asemel 3 marka, tähitud kiri 10 m. asemel 15 marka, kohalikud kirjad, mis enne 2 marka maksid, tõsteti teiste postkaartide ja kirjade taksini; kinnine kiri maksab endiselt 5 marka. Nõmmel olime Soridel külas. Oli seal veel 2 noort Vene prouat, kelle mehed eestlased, ja üks Eesti mees. Tehti jõulupuud, söödi tublisti, joodi vähe. 2. jaanuari hommikul sõitsime tagasi. Lapsed olid kaasas. Soride juures oli veel ka üks minu Oudova eraleerilaps, kes praegu Tallinnas ametis. Siin ja seal on kokkupuutumist Oudovamaa inimestega küll kirjalikult, küll isiklikult. Igatahes on väga paljud olude sunnil sealt ära tulnud. Aeg lendab ka kiiresti: sügisel saab juba 5 aastat sellest, kui sealt lahkusin, ja ometi on see, nagu oleks see eila olnud, ka on muist mu asjugi alles Oudovas – jäävadki vist sinna.

2. jaanuaril käis meil Keila mõisa endine omanik agronoom A. Kalm[3] oma prouaga. Ei olnud neid enam läinud kevadist saadik näinud, sest nad kolisid juba suvel Tallinna, kus neil tütar koolis käib. Mõisa majapidamist juhib Kalm`u vend[4]. Kalm`u läbi toimetasin Viljandisse 75 000 marka laenuks oma vennale[5], kellel rehepeksu garnituuride ja muude asjade ostmise pärast pankadele suured võlad kaelas, pangad aga nõuavad nüüd laenusid tagasi Eesti marga langemise ja majandusliste kriiside pärast. Eesti marga langemisele on nähtavasti siiski piir pandud. Kalm viis minu käest Tallinna Krediit-Panga tsheki (Krediitpangas oli mul 85 000 marka hoiul) Eesti Panka ja viimane toimetas rahasumma ilma ühegi tasuta oma Viljandi osakonda.

Hilda[6] õde Alide[7] oli neljapäeval ja reedel meil. Hilda läks reede õhtul temaga koos Tallinna Vene teaatrisse. Minul ei ole olnud aega Hildaga ühes teaatrites käia, sest tööd on üle pea ja kaela. Hilda tuli eila õhtul tagasi.


[1] Prantsuse füüsiku ja inseneri Réne Réamuri piiritusetermomeetri järgi 1° R  = 1,25° C.
[2] Eduard Kuusik, Ado Köögardali abikaasa Hilda vend, ettevõtja.
[3] Alfred Kalm (1883-1959), agronoom ja suurettevõtja. 
Emigreerus 1940 Rootsi, siirdus 1945 elama Ameerika Ühendriikidesse, kus suri. Kalm, Alfred. 
Eesti ärimees aegade tuules. Alfred Kalm. Tagasivaated. Päevaraamat 1940-46. 
Kirjastus „Kunst“, Tallinn 2002.
[4] Ferdinand Kalm (1879-1930), oli 1920. aastatel Keila mõisa mõisavalitseja.
[5] Jaan Köögardal (eestistatult Silland, 1896-1985), Ado Köögardali vend, abikaasa Emma ja 
poeg Heino.
[6] Hilda Köögardal (1893-1972), sündinud Kuusik, Ado Köögardali abikaasa.
[7] Alide Kuusik, Ado Köögardali abikaasa Hilda õde, kooliõpetaja.

Keilas, 7. jaanuaril 1924

Käisin Kloogal lapsi loetamas, vanu armulauale võtmas ja palvetundi pidamas. Lapsi selles ringkonnas palju ei ole. Minu ette ilmus 7. Oli veel 2 mitte just väikest last, keda nende ema küll sundis, aga kes ometigi minu ette ei julgenud tulla. Lapsed, kes minu ees käisid, olid hästi õpetatud. Koguni üks viieaastane tütarlaps luges! – Aga oli ka ilm: tuiskas ja märras! Tee oli nii umbne, et pea kogu aeg sammu tuli minna; vahetevahel tõusis saani nina nii kõrgele, et kuku saanist välja. Siiski ümber ei läinud kordagi. Õnneks oli ka kõigest -3° R. Elling[1], nõukogu esimees, oli kaasas. Kodust sõitsin ¾2 välja. ½7 õhtul pidi mul loeng olema Keila kursustel; see jäi aga ära, sest et kuulajad üksnes alevist olid tulla saanud, külast tuisu pärast tulemata jäid, seega kuulajaid vähe oli. Vaevaviisi sain hobusega meie puiesteel lumehangedest läbi koju. – Vana kalendri järele oleks täna alles 1. jõulupüha 1923. a. – Haapsalu postrong läheb sõiduplaani järele kell 5,31 õhtul Keilast edasi. Täna aga nägin teda alles peale kella 8 Keila sõitvat, siis kui ma ise hobusega kojuteel olin. Rong säras aga elektrituledest! Baltiski rongil on alles rasvaküünlad.


[1] August Elling (1879-1929), Keila kirikunõukogu esimees 1922-1929.

Keilas, 10. jaanuaril 1924

Täna olen juba 33 aastat vana. Herra Peks[1] käis mulle sünnipäeva puhul õnne soovimas ja kinkis mulle baromeetri. Baromeeter on igatahes tarvilik majariist. Praegu näitab ta ilusat ilma. Tõesti on päevad nüüd päikesepaistelised ja ilm külm; kohev lumi kihutatakse vähema tuulepuhanguga lagedat mööda tuisuna edasi. Lund on palju ja valus silmadele päikese käes valendavat lumivälja vaadata. Eila lugesin Keilas 2 tundi ajalugu. Kuulajaid oli külma ilma ja umbse tee pärast küll vähe, aga teist korda ei võinud pidamata ka jätta. – Prof. Sild’i[2] ettepanekul tõlgin Ladina keelest Augsburgi usutunnistuse[3] kaitsekirja (Apologia confessionis Augustanae).


[1] August Põks (1886-1965), Suur-Tutermaa talu omanik, Keila Miikaeli koguduse laekahoidja
[2] Olaf Hermann Sild (1880-1944), Tartu ülikooli kirikuajaloo professor
[3] Augsburgi usutunnistus (1530) kuulub luterlike usutunnistuskirjade varamusse ja on 
olulisemaid õpetuslikke tekste Piibli kõrval.

Keilas, 11. jaanuaril 1924

Apoloogia tõlkimisega ei saanud täna palju tegemist teha, sest ilm oli täna pehme, kõigest 2 kunni 3 °R külma ja rahvast käis palju tunnistusi tahtmas. Ka taheti mind täna korraga jälle kursustele, sest Tallinnast ei olnud keegi mitte tulnud. Olin siis kella 7-8ni kursustel. Lumi on sügav, nõnda et jala käia ma ei saa: lasen viia ja tuua hobusega.

Keilas, 15. jaan. 1924

Kirikunõukogu koosolek oli kella 10 hom. kella 5ni õhtul. Enam jagu aega kulus eelarve kokkuseadmise peale. Minu palka tõsteti rohkem, kui ma ise oleksin lootnud – lisati 40.000 marka juure. Köstrile pandi juure 20.000 marka, kirikumehele 10.000 marka. Liikmemaks jäi endiseks. Lootuse järele ei tee täiskogu mitte 10. veebruaril teistsugu otsust, sest liikmemaksu ei ole ju tõstetud. Oldi väga sõbralik minu vastu.

Keilas, 18. jaan. 1924

Hilda käis Tallinnas üht ja teist ostmas. Mina ei saanud mitte aega Tallinna minna, sest ma tõlgin suure hoolega Augsburgi usutunnistuse kaitsekirja, missugune tõlge neil päevil valmis peab saama. Ei saanud sellepärast ka piiskop Kukk’e[1] 25. a. õpetajaameti juubelist osa võtta, mida täna suurte toredustega peetud, nagu Raukas, kes Keila õnnesoovija oli, mulle Tallinnast õhtupoolikul telefoneeris. Praosti ettekirjutusel saatsin küll praosti kätte kingituse muretsemiseks 500 marka. Keila kirikunõukogu on regulatiivmaksude nõudmise pärast politsei kaudu pahane (piiskop olevat liig kõrged hinnad määranud ja olevat rahaahne – vanu võlgasi on tal igatahes siit saada mitme miljoni marga eest); sellepärast jäeti praosti ettepanek, kingituse muretsemiseks omaltpoolt ka raha määrata, tähele panemata. Olevat kingitud piiskopile harmoonium ja kulduur. Õnne soovimas olnud ka riigivanem, Riigikogu esimees, siseminister, välisminister, õpetajad, saadikud j.n.e. Kui mul aega oleks olnud, siis ma ka heameelega ei oleks läinud; kuigi mul piiskopi vastu midagi ei ole, siis ometi ei veetle mind pidulikkused.


[1] Jakob Kukk (1870-1933), Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop ja 
konsistooriumi president 1919-1933, Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja 1927-1933, Keila koguduse 
õpetaja 1906-1921, Eesti Rahvuskongressi juhatuse liige 1917, kaplan Eesti Vabadussõjas 
Narva rindel.

Keilas, 21. jaanuaril 1924

Eilane pühapäev oli poolsula ilmaga. Rahvast oli kirikus palju, kuna pealegi 6 surnut maeti. Ka üks laps toodi kirikusse ristida. Termomeeter näitas +2°R. Kirikust tulin jalgsi koju, sest ilm oli hea. Täna hommikul kella 9 paiku oli aga juba -7°R ja tuiskas, mis hirmus. Tuiskas päev otsa ja nüüd õhtulgi, kus juba üle -10°R on, on tuul alles kange ja kihutab lund. Kuupaiste on ja baromeeter tõuseb. – Minu ametivennad sõidavad homseks Tartu usuteadlaste konverentsile. Mina ei sõda, sest tervis ei ole ju kiita. Ütlesin telefoniga Tallinna õp. Sommer’ile[1], et ta Tartu tervisid viiks ja prof. Sild’ile ütleks, et ma pool „Apologia’t“ täna siin posti peale saatsin.


[1]  Artur Sommer, eestistatult Soomre (1890-1944), Tallinna Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja 
1919-1944. Ajakirja „Eesti Kirik“ asutaja ja esimene vastutav toimetaja 1923. Eesti Punase Risti 
teenetemärgi III klass 1939. Õpetaja Tooderi tegelaskuju prototüüp Jaan Krossi romaanis 
„Wikmani poisid“.

Keilas, 25. jaanuaril 1924

Üleeila oli mul kursustel 2 loengut Spartast ja Atheenast. Eila oli kell 6 õhtul piiblitund Keila palvemajas. Palvemaija tuldi mulle Niitvälja mõisast hobusega järele. Enne oli telefoniga Tallinnast, kus mõisa peaomanik äriametites, kokku kõneldud. Niitvälja mõis on alles eraomandus, sest ta on talude kirjas. Mõis on kahe mehe eraomandus. Mõisas oli ka valitseja, üks 26.a. Läänemaa mees. Umbes nädala poolteise eest kõnelesin telefoniga ühel sealoleva viletsas seisukorras lapsega tüdruku pärast selle valitsejaga, keda ma näinud ei olnud; muu seas tahtis ta, et ma tema kirikutähe siia telliksin. Et mul aga postkaarte kodus ei olnud, lükkasin kirjutamise mõneks päevaks edasi. Nüüd ei olnud seda aga enam mitte tarvis, sest käisin teda eila puusärki panemas. Ta oli laetud revolvrit ettevaatamata käes hoidnud, arvatavasti torust kinni hoides laua peale panna tahtnud, revolver oli lahti läinud ja mees sai peaaegu silmapilklise surma, igatahes ei saanud ta enam midagi kõneleda peaosaniku Rosenvaldi õele, kelle toa poole ta veel jooksnud, appi hüüdes. Surnu isa rääkis, et pojal ennemgi kaks korda püssiõnnetus olnud: korra läinud püss lõhki, purustanud ja põletanud poisi nägu; teine kord läinud revolver lahti ja haavanud jalga. Üldse olnud noormees liig julge, kärsitu ja ettevaatamata, muu seas jäänud ta alles sügisel traktori alla, kust moonamehed ta õnneks peastnud. Alles läinud kevadel tulnud ta Niitväljale. Surnu viiakse Lääne-Nigulasse. – Mind viidi ja toodi Niitvälja hobusega. Ilm oli küll kaunis külm, üle -10°R, aga tee on esmaspäevase ja teisipäevase tuisu järele päris heaks saanud, kuna augud tee peal pea kõik täidetud on, seega tee ühetasane. Kell 11 öösel sain koju.

Keilas, 27. jaanuaril 1924

Eila hommikul oli 18°R külma ja ilm ilus, õhurõhumine 773; õhtul hakkas aga baromeeter langema. Täna õhtuks oli rõhumine juba 750. Terve päeva oli tormine, aga külma oli hommikul kirikusse minekul 5°R, pärast vähem. Meie puiesteele olid suured hanged tekkinud, nõnda et hobune vaevaga läbi sai. Kirikus oli ikka rahvast ka, sest 4 surnut maeti ja üks joodik sai ühe lastega tüdrukuga laulatatud. See peigmees oli eksemplar: kihlusel oli täis, laulatusel täis, kevadel esimest naist mattes oli ta ka täis; aga sõnakuulelik oli ta täna küll – seisis altari ees vaikselt.

Lapsed käivad võimalikult igapäev kelguga õues lumehangel. Täna ei olnud neil aga ühtki võimalust välja minna. Kui kirikusse sõitsin, siis peksis jäätanud lumi silmi, mida vaevalt võis lahti hoida.

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

***> Veebruar *** Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September ***

 Oktoober *** November *** Detsember