1924. aasta veebruar

Jaanuar < *** > Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September

 *** Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 1. veebruaril 1924

Kolmapäeval käisin esimest korda 1924. a. sees Tallinnas. Käisin õp Sommeri ja Leibi[1] juures; ostsin Tallinnast natuke kirjandust, päevapildikraami, turult kala. Hilda oli ka. Niitvälja omanik Rosenvald sõidutas meid vaksalist autoga turule – ta sõitis raudteel meiega koos.

Eila käisin lastega Peksi juures lõunal, sest Peksi sünnipäev oli. Kell 5 õhtul läksin Keila alevisse haige juure, kella 6-7 pidasin Augsburgi usutunnistuse põhjal Jumala mõiste üle palvemajas kõnet. Kella 8-1ni öösel olin Hildaga Peksi juures Tuttermal[2] õhtusöögil. Kui vahetevahel kodus olin, kirjutasin nii mitugi tunnistust. Oli õieti suur tööpäev. – Terve tänane päev kulus kantselei peale. Olen väga väsinud. Homme sõidan Nugisu palvemaija, kihelkonna kaugemasse nurka, ligi Pääsküla. On ju homme Küünlapäev. Ja ülehomme on jällegi pühapäev. Esmaspäeval ja teisipäeval saingi hästi Apologia`t tõlkida. Tõlge saab paari päeva pärast juba valmis.

Karskusliit on Harjumaa udupiltide[3] seeriasse 9 minu ülesvõtet võtnud: Keila kiriku, Lutheruse[4], Keila silla, Türisalu merelt, Türisalu kalda püstpildi köstri ja väikese Hildaga, Vääna kose, Huuga[5] kalda kalamehe majaga, Pakerordi tulitorni ja Leetse kalda.


[1] Bernhard Leib, ettevõtja ja teoloog, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja 1944-1957, 
Ado Köögardali sõber ja ülikoolikaaslane.
[2] Tutermaa
[3] Slaidid, diapositiivid
[4] Usureformaator Martin Lutherile (1483-1546) püstitatud pronksist mälestusmärk (1862-1949) 
Kumnas Tallinn-Paldiski maantee ääres Keila kiriku pastoraadihoone vastas.
[5] Uuga Pakri poolsaarel

Keilas, 3. veebruaril 1924.

Eila oli sula. Soojust oli küll kõigest ¾° R, aga sadav lumi sulas. Käed valutasid, kui Nugisult koju jõudsin, sest kindad olid läbimärjad. Hommikul kell ½ 9 sõitsin kodust välja, kell 7 õhtul sain koju. Nugisul sain küll umbes kolme tunniga (k.12-3) valmis: võtsin seal vanu armulauale, pidasin enne seda jutlust ja loetasin pärast seda 22 last. Jälgimäe koolilapsed olid just sellepärast natuke varem lahti lastud, et nad loetusele saaksid. Lapsed, kes minu ees käisid, oskasid kõik lugeda, tundsid ka 10 käsku ja mõndagi piiblilugu. Pärast sõitsin Nugisult sinna lähedale Pääskülla kirikunõukogu liikme Voormanni juure lõunale. Vanamõisa nõukogu liige Tombak[1] sõitis minu hobusega minuga kaasa. Voormannil on elumaja umbes niisugune nagu minu vanematel Viljandimaal, s.o. vanapoolne tüse talumaja, mis suitsutarede ja uuema aja talude vahelmine tüüp on, aga elektrivalgustus on sees. Pääskülas on mitmel talumajal elekter, sest Pääsküla maa peal asub ju vangilaager[2] j.n.e., sellepärast on sinna ka elektrijaam tekkinud. Vangilaager, mis juba Vene ajal asutati, on talude põllumaid palju ära söönud; nõnda on Voormannil kõigest 2 tiinu põldu alles jäänud, aga et tal heinamaad alles on, siis saab ta karja pidada. Igatahes suudab ta oma rohkearvulist perekonda toita ja lapsigi koolitada. Tallinna lähedus lubab ju piima kasulikult müüa. – Täna oli 2° külma ja tuiskas. Inimesi oli kirikus rohkesti. Politsei inspektor Jacobsen[3] oma abikaasaga oli kirikus, 2 aasta eest surnud vanemaid mälestamas. Pärast olid nad meil lõunal ja vaatasid minu päevapilte. – Väike Hilda viidi hommikul tohtri tütrega mängima ja toodi alles õhtul kella 7 ajal tagasi. Olgugi et tuiskas, võtsin Ellinori[4] kaasa, kui proua Jacobseni vaksalisse sõidutasin. Keila alevi alustusel olid suured lumehanged tuisatud, kust vaevalt läbi saime.


[1] Kustas Tombak (1865-1926), Keila kiriku nõukogu liige
[2] Esimese maailmasõja ajal oli Pääskülas Vene keisririigi kinnipidamisasutuste 
vangilaager, mille asukad olid seotud Peeter Suure merekindluse Pääsküla maarindepositsiooni 
ehitusega. Vangilaager asutati Pääsküla kuivale ja lagedale põndakule, talude ja esimeste 
betoonvarjendite vahele Pärnu maantee äärde. Vangilaagri juurde kujunes Tallinn-Paldiski 
raudteel mitteametlik nõudepeatus, mida hakati kutsuma Laagriks.
[3] H. Jacobsen (sündinud 1880, surmaaeg teadmata), kõrge politseiametnik. Tsaariajal 
politseis töötades jõudis ta välja kreisiülema abi ametikohani, Saksa okupatsiooni ajal 
töötas Tallinnas jaoskonnaülema abi ja ülema kohal ning Läänemaal politseiinspektorina, 
Eesti Vabariigi ajal oli inspektor Tallinnas (1. märtsist 1920 Politsei Peavalitsuse 
inspektor välispolitsei alal), ametnik sise- ja kohtuministeeriumides ning prefekt 
Rakvere-Paide (hiljem ümbernimetatult Viru-Järva) prefektuuris.
[4] Ellinor Köögardal (sündinud 1920), Ado ja Hilda Köögardali tütar, õppis Tartu Ülikoolis 
farmaatsiat, töötas Tallinna keskhaigla apteegis, Apteekide Kesklaos, 1955-1975 
Maaparandusprojekti mullastikulaboratooriumis

Keilas, 6. veebruaril 1924.

Eila käisin oma perega Dr. Greenbergi[1] juures Kumna mõisas. G. laskis minu Keila ülesvõtetest udupildid teha – 24 tükki – ja näitas eila neid pilte. Kui hea apparaat on, siis on need pildid väga ilusad. – Kui koju sõitsime, läksime pooliti ümber: mina ja väike Hilda kukkusime saanist välja, teised peasid ehmatusega. Tänane päev tuiskas. Sellepärast jäi ka ajaloo loeng Keilas pidamata – kuulajaid oli kõigest 8 koos.


[1] Georg Greenberg (eestistatult Jüri Raa, 1886-1942), 1914-1918 arst I maailmasõja ajal Vene 
sõjaväes, 1919-1920 vanemarst Eesti Vabadussõjas, 1918-1919 ja 1920-1941 arst Keilas; 
Eesti Jaoskonnaarstide Seltsi asutajaliige; 1920. aastatel elas Kumnas, hiljem Keilas; 
tütar Karin oli Ado Köögardali tütarde sõbranna; suri Kirovi vanglas.

Keilas, 10. veebruaril 1924

Täna oli täiskogu koosolek. See oli väga rahulik ja asjalik. Nõukogu eelarve võeti muutmata vastu. Üksnes minu palgasumma (160.000 m.) vastu tõusis üles kaks kätt. Vasturääkijaid aga ei olnud. Nõukogu oli pea terves koosseisus ilmunud – oma otsusi kaitsma, kui tarvis oleks olnud. Mind valiti traditsiooniliselt koosoleku juhatajaks, ja ma tegin hästi ruttu. Vaatamata külma ilma peale – hommikul oli -12°R –, oli kirik jumalateenistuse ajal rahvast täis. Kolm surnut maeti – matustele läks küll palju rahvast ära, aga siiski oli täiskogul kaunis hulk inimesi. Vast 200 inimest võttis lõpul valimistest osa. Kanapääl pidin omal ajal sõpru paluma, et nad täiskogule minu palga eest seisma oleksid tulnud. Siin ei ole seda tarvis olnud, sest nõukogu kannab ise oma otsuste eest hoolt. Kell ½ 4 saime valmis, seega kestis täiskogu koosolek 1 ½ tundi. Endine esimees A. Raukas[1] sõidutas mu koju ja oli meil lõunal. Hommikul sõitsin Peks`iga kirikusse. – Lapsed olid päeval Dr. Greenbergi tütre juures mängimas. Viis neid tohtri tüdruk, ja tohter tõi nad jälle tagasi, õhtul Tallinna teaatrisse sõites. – Siiamaani sadas lumi pea igapäev, vähemalt nädal aega. Täna oli aga juba kaunis selge ilm. Kuu esimene veerand paistab nüüd selgest öötaevast. Baromeeter tõuseb.


[1] Aleksander Raukas (1877-?), talupidaja ja poodnik Sauel. Vääna metsaülem 1902-1918, 
Keila kirikunõukogu esimees. Küüditatud Siberisse 1949-1956.

Keilas, 19. veebruaril 1924

Kolmapäeval, 13. veebr. käisin Harku Hallika külas Juhkama peres (talusi kutsutakse Keilas peredeks) lapsi loetamas ja palvetundi pidamas. Pärast tundi antakse Keilas ikka süüa; kui lugijaid vendi seal juhtub olema, siis kutsutakse ka neid. Nõnda nimetatud külaliste söök Keila kihelkonnas on harilikult niisugune: lauale tuuakse üks taldrik puhastatud ja katki lõigatud heeringaga, mis natuke äädikaga leotatud ja sibulat peale lõigatud; ühes sellega pannakse lauale ka küpsetatud lihatoit keedetud kartulate ja küpsetatud kapsastega; tagatipuks on enamasti ikka kompott. Seesama söögisedel on ka varrudel. Harkus oli kirikunõukogu esimees Elling kaasas, teisi nõukogu liikmeid = vendi oli seal veel 4. Elling seletas pärast tee peal Keila ja Nissi rahva vahet nõnda: „Keilas osatakse, mindagu kus taht nurka, ikka heeringat ilusasti lauale tuua: puhastatud, katki lõigatud, mõneskohas küll saba ära lõikamata, aga heeringas ikka äädika sees leotatud ja sibul ilusasti peal. Aga Nissi naised on küll nõnda rumalad, et nad mitte aru ei saa, mis sünnis on: toovad heeringa küll lauale, aga ilma puhastamata katki lõigatud, ei sibulat ega midagi! Kui nad puhtaks pesta oskaksidki!“ – Ka vahe ühe ja teise kihelkonna vahel.

Neljapäeval 14. veebr. oli jällegi piiblitund Keila palvemajas, millest ka baptistlased osa võtsid. Reedel käisin Hildaga Tallinnas. Käisime politsei inspektor Jacobseni juures kohvi joomas ja Hilda venna Eduardi perekonnas lõunal. Kauplustes ja turul käisime ka. Hilda vend ise oli Tartus, ka Leib oli Tartus. Koju jõudes leidsime, et väike Hilda[1] haige oli: suur palavik ja oksendas. Laupäeval toodi tohtri Karin[2] meie laste juure mängima, sest tohtriproua oli, nagu sagedasti, kodust ära, tohtril aega vähe ja lapsel igav. Karin oli meie laste juures hommikust õhtuni. Väike Hilda sai öösel enne seda tublisti higistada ja oli peaaegu täiesti terve, üksnes natuke haiguse palavikku omades. Võtsin lapsed kolmekesi koos üles. Oli ilus päikesepaisteline ilm ja tuli kuuvalge õhtu.

Pühapäeval, 17. veebruaril olin Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Seekord oli mul üks Peksi mees kutsariks. Rannamõisa kirikus on nüüd hea, et käärkammer on, kus sooja saab. Tagasisõidul tuiskas, nõnda et teejälgi ei olnudki. Kui koju jõudsin, olin lumest täiesti valge. Ellinor jäi pühapäeva õhtul omakorda haigeks. Ta oli ka eila haige; täna aga on mõlemad lapsed jälle terved.

Eila õhtul kella 7-9ni olin Keilas kursustel loengut pidamas. Täna käisin kella 1-9ni Tuula koolimajas lapsi loetamas, palvetundi pidamas ja vanu inimesi armulauale võtmas. Ülehomme on jällegi Keilas piiblitund. Nõnda mööduvad päevad; vahepeal on ettevalmistused, kantseleitööd j.n.e. Vaba aega on vähe.


[1] Hilda Köögardal (1918-1930), Ado ja Hilda Köögardali tütar, päevikus enamasti „väike Hilda“
[2] Dr Greenbergi tütar, Ado Köögardali tütarde sõbranna

Keilas, 24. veebruaril 1924

Pühapäev ja vabariigi 6. aastapäev. Pidasin kirikus Eesti isamaalise jutluse. Rahvast küll väga palju ei olnud, sest reedel ja laupäeval olid suured lumetuisud, sellepärast teed pahad, kuid jutluse ajaks kogunes kirik täis, sest 4 surnut oli matta ja matuselised tulevad jutluse ajaks kirikusse. Kell 3 oli üks eralaulatus. Õhtul käisin Hildaga laste järel Kumna mõisas. Lapsed olid hommikust saadik tohtri tütrega mängimas. Käisime ka loomatohtri Bohl’i[1] ja selle proua juures – nad elavad sellessamas majas, kus ka Dr Greenberg. Enne äratulemist näitas meile Dr Greenberg udupilte Schveizist, Keilast ja lastepilte. – Neljapäeval oli politsei inspektor H. Jacobsen Keila politsei jaoskonda revideerimas ja kutsus mind telefoniteel reedeks linna, et seal teaatrisse ja kinosse minna j.n.e. Läksime reede hommikul terve perega. Sest Jacobsenidel on meie Ellinori vanune poeg, nõnda siis said lapsed jälle mängida. Meid võeti väga hästi vastu. Käisime lastega ühes Jacobseniga kinos, mis lastele nagu esimene kord kunagi palju huvi pakkus. Õhtul panime lapsed magama ja läksime Estoniasse, kus operetti „Sinimasuur“, üht Poola janti Poola toredusega etendati. Oli väga lõbus. Leib’ile muretseti ka pilet. Politseilistel ülemustel on võimalik saada omale ja perekonnale priipiletid teaatrisse ja kinodesse. Seega saime ilma penni kulutamata ära käia. Aga päris piinlik oli, et Jacobsenid ka voorimeeste raha ära maksta ei lasknud, vaid ise maksid, olgugi et meie pärast sõideti. Toideti ka hästi. Mina sõitsin laupäeva hommikupoolikul Tallinnast kojupoole. Et aga terve reedine päev suur lumetuisk oli, ka laupäeval veel, siis oli üks rong Saue pool lumme kinni jäänud, ja hommikusi ronge ei lastud Tallinnast kaua aega mitte välja. Tahtsin Baltiski rongiga sõita, mis ½ 10 hom. välja sõidab ja kella ½ 11 paiku  Keila jõuab, aga sõitsin Haapsalu rongiga, mis ligi tund aega enne Baltiski rongi teele saadetakse, laupäeval aga alles peale kella 11 Tallinnast välja saadeti, siis kui lumesahk kinni jäänud rongile juba järele oli sõitnud. Nõmmel lasti ligi tund aega oodata, kunni siis kella ½ 1 paiku hommikune Baltiski rong mööda sõitis, mis kella 7 paiku Keilast läbi läheb; siis ootasime veel Haapsalust tulevat postrongi, mida Keilas kinni oli peetud ligi keskpäevani. Hobune oli mul Keilas vastas. Keila silla peal läksime lumehulga pärast ümbergi. Kell oli 2 p.l., kui koju sain. Hilda tuli lastega Haapsalu postrongiga ja saabus Keila kella 6 paiku õhtul väikese hiljaksjäämisega. Hilda jäi linna õhtuni sellepärast, et ta tahtis lastega veel oma venna juures käia ja mõnda asja osta; mina pidin aga koju sõitma, sest laupäeval on peaasjaõiendamised kantseleis, ja oligi üks mees hommikust saadik ootamas, käis veel ka teisi inimesi, vaatamata pahade teede peale. Keila jaamaülem ütles mulle, et niisugust nalja enam kaua nähtud ei ole, et rong lumme kinni jäi. Baromeeter hakkas eila tõusma ja kohe läks ka külmemaks, küll ka selgemaks, nõnda et täna päike paistis, aga 8°R külma oli. Õhtul kell 9 oli -10°R. – Ma ei olnud jällegi aasta otsa teaatris mitte enam olnud, sellepärast oli väga huvitav ja armas olemine. Hildale küll oli asi huvitavam, sest tema armastab rohkem käia, ei taha aga üksinda mitte minna, minul on aga lõpmata vähe aega mu ametitöös järele jäänud. Lapsed olid kinos esimest korda, neid huvitavad pildid väga; muidu olid nad näinud „kinot“ üksnes ühe väikese apparaadi läbi, mille läinud aastal 1500 marga eest ostsin ja millega saab näidata väikest kinolindikest, mis ilma otsata ringi käib ja muidugi ka sisu- ja liigutusvaene on; selle apparaadiga saab ka väikesi udupildikesi näidata. Et lapsed linnas ka palju maiusi said, siis oli neil 2 päeva päris pidupõlv.


[1] Charles Bohl, 1920. aastatel loomaarst Keilas, elas Kumnas; hiljem Püssis

Keilas, 25. veebruaril 1924.

Täna ei käinud kantseleiasjus mitte ükski inimene. Hommikul oli 11°R külma, nüüd õhtul, kus Keilast rahvahariduse kursustelt Eesti ajalugu lugemast tulin, oli veel iseäranis külm. Tulin jala. Lugesin kella 7-9ni. Tähed säravad taevas. Päeval oli enam-vähem päikesepaiste.

Keilas, 27. veebruaril 1924.

Küll oli täna ilus päikesepaiste! Juba eila õhtul näitas baromeeter 770. Täna hommikul oli olnud 18°R külma, keskpäeva ajal oli aga kõigest 6° vilus. Ma läksin lastega Kumna parki ja võtsin apparaadi kaasa. Tegin kaks ülesvõtet lumitanud puudest pargis; ühe pildi peal on ka lapsed teel. Küll oli seal soe ja hea päikesepaistel. Ei olnud tuuleõhkugi. Mets oli ütlemata tore lumekoorma all. Välja lagedal kiirgas lumi päikesepaistel, ka tee oli väga ilus; teekõrval küll on tuhkjas lumi ja vajub sügavale sisse, sest lund on palju. Võtsime metsast ka pajuokse urvadega. Kahju, et baromeeter langeb ja homme, võib olla, jällegi paha ilm tuleb. Oli meil täna tõesti mõnus jalutuskäik. Oli tunda, et kevad enam mitte kaugel ei ole, kuigi külm on ja lumi sügav; päikese võim hakkab juba tunduma.

 

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar < *** > Märts *** Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember