1924. aasta märts

 Jaanuar *** Veebruar < *** > Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 1. märtsil 1924

Ka 28. veebruaril oli päikesepaiste, kuigi tuulne ilm. Käisin terve perega Kumna pargis. Tegin veel ühe ülesvõtte. Väga hästi õnnestunud talvepildid. Eilagi, 29. veebr. oli päikesepaiste, aga Hilda oli Tallinnas ja Ellinor ei olnud mitte päris terve, nõnda ei saanudki välja. Ka pidin pühapäeva vastu valmistama kõnet Villem Reimani[1] mälestuspäevaks. Tänagi on päikesepaiste, kuigi natuke aurune ilm. Baromeeter on neil päevil üksnes langenud: 770 pealt juba 749 peale.


[1] Villem Reiman (1861-1917), pastor ja ühiskonnategelane, eesti rahvusliku liikumise 
üks olulisemaid juhte. Eesti Üliõpilaste Seltsi  ja Eesti Rahvameelse Eduerakonna üks 
asutajatest, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees 1907-1914.

Keilas, 2. märtsil

V. Reimani päev õnnestus. Kirikus läks vast 500 laululehte ära. Pritsimaja saal oli täis. Päevapiltnik G. Kulp’i[1] juhatusel laulsid Keila nooremad pritsimajas kolm laulu, mina pidasin ¾ tunni pikkuse kõne Reimani tööst ja tegevusest. Keila algkooliõpetaja Lahesalu[2] luges ette osa Reimani artiklist „Kas kultuura kosutab või hävitab?“ Välja minnes annetati vabatahtlikult Reimani mälestusmärgi heaks.­ – Ilm oli hommikul pilves, kuid keskpäevast saadik oli ilus päikesepaiste, õhurõhumine suureneb. Üksnes läbipeasmine hobusega on praegu väga raske, sest lund on palju ja ta on teekõrval nagu tuhk pehme, nõnda et vastutulemisel teeandja hobune kõhuni sisse vajub. Hommikul viis mind herra Peks kirikusse, õhtupoolikul kella 3 paiku sain Keilast jala tulema.


[1] Gustav Kulp (1874-1964), päevapiltnik ja kellassepp. Sündis Järvamaal, elas alates 
1908. aastast Keilas ning oli kohaliku seltsielu eestvedaja ja koorijuht. Jäädvustas 
fotograafina Keila ja Harjumaa sündmusi.
[2] Eduard Lahesalu (1890-1938), õpetaja ja koorijuht. Keila Alevivolikogu liige ja 
Keila alevivanema abi.

Keilas, kolmapäeval 5. märtsil 1924

Esmaspäeva õhtul lugesin Keilas kursustel 2 tundi Eesti ajalugu sakslaste siiatuleku ajast. Seega lõppesid tänavused kursused. Saan 200 marka tunni eest, kuid kingin 500 marka saadavast summast Keila haridusseltsile.

Eila hommikul kell 10 algas kirikunõukogu koosolek käärkambris. Ma pidasin hommikupalve ära ja siis võtsin nõukogu liikmed kirikus üles. Nõukogule, kus endine eestseisus uuesti valiti, ei saanud ma jääda, sest ma läksin puusärki panema. Nimelt oli end. kooliõpetaja Keilas ja Nissis hästi tuntud, õieti küll ka terves Harjus, vast kirikupäevade kaudu kogu Eestis tuntud Johannes Rikko[1], jõukas mees, Kirsalu külas, kuhu ta oli kellegile raha laenama sõitnud, ära surnud. Ta oli pärast äriasjade kordaseadmist läinud üht oma vana sugulast ja tuttavat ühes teises talus vaatama, saanud seal aga mõne ainsa minuti olla, ei olnud istunudki veel, kui korraga käed üles-tahapoole löönud ja maha kukkunud. Toasolijad ruttanud appi, pannud külmaveelapi otsa ette, Rikko tõmmanud veel paar korda hinge ja olnudki surnud. Lapsed ja väimees olid nüüd sinna Baltiski lähedale külasse sõitnud, puusärgi kaasa viinud ja tõid surnu Keila kabelisse. Kuna Rikko sündimise poolest Keila mees on, siis maetakse ta ka Keila ega saa enam oma koju, Nissi Liivale. Mina sõitsin umbes kell 11 Keila kiriku juurest teele – oma hobusega sõitis Rikko vend, meie nõukogu liige, kaasa. Kirsalu on Keilast versta 16 eemal. Kell ½ 2 olin igatahes juba Kirsalus, aga Keila politsei jaoskonnaülem, Dr. Greenberg ja maakonna velsker lõikasid alles surnut lahti, nõnda et oodata tuli peaaegu kella ½ 4ni. Tohter leidis, et mehel süda rasva läinud oli ja täiesti abras; seega suri Rikko südamenõrkusesse. Pärast puusärki panemist sõitsin tohtriga koos 1 ½ tunniga Keila. Oli kevadine ilm – sula ja päikesepaiste. Ilus metsatee oli. Mulle meeldivad kõrged männid tee ääres. Lahepere lahe otsast sõitsin hobusega esimest korda mööda. Nagu peopesa peal olid seal Pakerort, Leetse, Lohusalu j.n.e. Pühapäeval on Rikko matmine Keila kirikus. Rikko vend ütles, et tal üks asi südame peal olevat: kadunu läinud raha välja laenama, äri tegema. Igatahes oli tohter kuulnud pahandatavat, et mees 20% võtnud. Kuna aga eraangeldajad ka 120 % võtavad, siis pole 20 % veel mitte väga kõrge. – Täna toodi mulle Rikko omaste poolt 3000 marka – see on kõige suurem tasu, mida mina Keilas olen saanud.


[1] Johannes Rikko (1852-1924)

Keilas, 8. märtsil 1924

On väga ilus ilm, mitmendat päeva juba sulatab natuke. Päikese vastu sulatab ka katustelt. Katused on küll lumega rängalt kaetud, kuusedki metsas on alles lumeraskuse all. Kumna mõisas on mõned katused lumeraskuse all kokku langenud. Kuna ju mõisamajadel enam õiget peremeest ei ole – riigivalitsuse silm ei ulatu ju mitte igalepoole -, siis hävinevad ka majad. Kirikumõisas aetakse talli ja lauda katuselt täna lund maha.

Eila käisin Ääsma[1] koolimajas lapsi loetamas. Koolimajaks on endine mõisa elumaja. Kooliõpetaja Joh. Villberg[2] on kooli täiesti korras pidanud. Usuõpetust mõistavad lapsed väga hästi: neile on seletuste varal asjad hästi arusaadavaks tehtud. Ääsmal on 4 jagu umbes 45 lapsega. Kooliõpetajaid on 2: Villberg ja üks Pärnust päritolev koolipreili. Pärast lasteküsimist, mida Villberg ise toimetas – ta laskis lapsi ka laulda vaimulikke ja ilmalikke laule – (mina küsisin üksnes ühe kodulapse ja juhtumisi kaasasolev köster ühe leeriealise käest) sõime Villbergi juures lõunat ja läksime siis sealsamas ligidal olevasse Otsa talusse kirikunõukogu liikme ja Keila „vanema venna“ Sillmanni[3] juure, kus palvetund ja vanade armulaud oli. Nõukogu esimees Elling oli meil kaasas – see kõneles ka, niisama üks vana võõrmünder[4] „Pärtli papa“[5]. Pärast oli õhtusöök hea vasikaprae, praetud räimede, tanguvorsti ja magusa söögiga. Kell ¾ 11 jõudsin koju. Tee oli väga aukline. Ääsma kooliõpetaja Villberg, kes kooli hästi edasi on viinud ja koha peal seltskondliselt tegev on, on rahvaerakondlane.


[1] Ääsmäe
[2] Juhan Villberg (1891-1936), Ääsmäe kooli juhataja 1912-1914 ja 1918-1927,
Ääsmäe raamatukogu esimene juhataja.
[3] Juhan/Johan Silmann (1871-1933), Ääsmäe Otsa talu peremees, vennastekoguduse lugeja.
[4] Vöörmünder - kiriku eestseisja ja pastori abiline, tavaliselt talupoegade hulgast.
[5] Juhan Tiirvelt (1847-1925), kiriku vöörmünder, Juhan Silmanni äiapapa.
Pärtle talu asus Haruteel Tuula küla maadel.

Keilas, 9. märtsil 1924

Esimene paastu pühapäev. Terve öö laupäeval vastu pühapäeva oli väga kange tuul, mis kolistas aknate taga. Hea, et meil soe on olla, sest ahi köetakse igapäev korralikult. Soojas toas on hea väljaspoole mõtelda, kui ka tuul kohiseb. Muidu oleks siin tuulte kohina ja kolina pärast üsna õudne. Päikesepaistet täna ei olnud. Eila õhtul langes temperatuur jällegi alla 0° ja ilm näis tuiskavat; ometi olid teed täna päris lahti. Rahvast oli kirikus õige palju; küll oli neid vist ka Rikko matuste pärast kokku tulnud. Pärast jumalateenistust matsin ühe surnu harilikus korras, siis kella 2 ajal oli Rikko matus kirikus ja pärast ka haual. Haual olin lõpuni, külmetasin seal umbes tund aega või rohkemgi; pandi seal palju pärgi. Tähtsamad pärjad olid Nissi koguduse, Harju maakonnavalitsuse ja maakonna nõukogu poolt (Rikko oli ju Kristliku Rahvaerakonna saadik); üks meie kirikunõukogu liige, tema endine kooliõpilane, Voormann Jälgimäelt, kõneles sellest, kuidas Rikko seal kooli rajas. Haud sai üleni pärgadega kaetud. Mõni ütles, et päris ilus niisugustes oludes, auuavalduste saatel, surra olevat. Sain koju ja kodus vaevalt süüa, kui mul juba kantseleis üks laulatus oli. Kell ½ 6 õhtul sain
vabaks.

Keilas, 10. märtsil 1924

Käisin Liholas[1] lapsi loetamas. Lihola (vanaaegne nimetus ka Kulna) on Vääna ja Harku küla kõrval üks pahema kuulsusega nurkadest Keila kihelkonnas. Liholas juuakse palju; sealt on pärit ka vargaid, tapjaid j.n.e. Kõigest 3 last oli loetusele toodudki, kuid need lapsed oskasid ka väga hästi. Vanemaid inimesi oli ka paarikümne ümber – neile pidasin lühikese kõne ja palve. Ilm oli lumelortsine – sulas ja sadas. Kindad olid mul koju jõudes läbimärjad ja sellepärast ka sugugi mitte armas tunne. Köster oli mul kaasas. Tee peal oli palju vastutulijaid; pidime sellepärast sagedasti hobust tee kõrval peatama ja möödaminekut ootama, sest lumseügavuse pärast ei saa mitte igas kohas mööda. Tagasisõidul tulid ka arvatavasti Lihola mõisa töölised sõites vastu ja olid purjus; ühega pidime päris kokku põrkama, sai ometi õnneks mööda; mees tundis mööda sõites minu äragi ja hakkas oma lällutava keelega veel vabandamagi. Küll on Keila alevis seda joomist ja lällutamist; igas majas öeldakse kõrts olevat; politsei nina all juuakse ja müüakse viina rahulikult, sest Keila politseid nähtavasti neil karta ei ole.


[1] Lehola

Keilas, 12. märtsil 1924

Täna on Palvepäev. Kirik oli rahvast enam-vähem täis. Armulaual oli nagu talvisel ajal ikka, vähepoole – inimest 30. Eile oli kange tuisk – 4° R juures; alles õhtu eel jäi tuisk järele. Türisalu kirikulised olid tee peal hobuse pidanud lumest välja kaevama ühes tänavas; nõnda palju on kokku tuisanud. Teed on kõrged; vastutulemisel on möödasaamine väga raske. Täna hommikul kella 6 paiku oli – 10° R; päeval oli vaikne ja väga ilus päikesepaiste – 4° R juures. Käisin pärast kirikut ühe haige juures Vallingul[1], versta 1 ½ meie kodust. – Katustel vastu päikest siiski juba lumi sulab.


[1] Valingu

Keilas, 13. märtsil 1924.

Käisin täna Hildaga Tallinnas. Oli ilus ilm, kuid hommikul vara oli 16° külma. Käisime õp. Tallmeister’i[1] proua juures, ajaloo raamatuid ära viimas, mida ma kursuste jaoks olin laenanud. Siis käisin linnamissjonär Saare juures igasugu Keila koguduse kirjanduse arveid õiendamas. Pärast käisime turul kala ostmas ja läksime turukauba ja väikesele Hildale ostetud kirjutustahvliga Leib’i seebivabrikusse. Viimases kohas viitsime natuke aega, siis läks Hilda üksinda kauplustesse üht ja teist tarvilikku asja ja lastele maiusi ostma. Mina käisin Leib’iga päevapildi plattesid ja apparaadi jalga ostmas. Leib’i vabrikus sain jälle Hildaga kokku, sõime seal lõunat. Pärast lõunat läksime – Hilda, mina ja Leib – kauplustesse väikesele Hildale sünnipäevaks väikest laudkapikest ostma, mida Lutheri vabriku kauplusest saime. Väike Hilda saab ju 26. märtsil juba kuueaastaseks. Ja siis oligi aeg Leib’i vabrikust pakid kätte võtta ja rongi peale minna. Uulitsal olin koos õp. Kubu[2] ja Hasselblatt’iga. – Nii läheb alati meie Tallinnas käimine; harva on selletaolisest kõrvalekaldumisi.


[1] Theodor-Aleksis Tallmeister (1889-1947), 1914-1919 Riia Eesti Jakobi ja 1919-1944 
Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja; Riigikogu mitme koosseisu liige; 1923-1940 
ajakirja „Protestantline ilm“ (hiljem „Protestantlik Maailm“) väljaandja; 1944 põgenes Rootsi.
[2] Hans Kubu (1892-1942), vaimulik ja haridustegelane, Jaani koguduse gümnaasiumi 
(hilisem Hans Kubu eragümnaasium) juhataja 1919-1921,  Tallinna Niguliste koguduse 
õpetaja 1940-1941, Tallinna praostkonna praost 1935-1941.

Keilas, 14. märtsil 1924

Külm ilm, tuul ja tuiskab. Kuid päike paistis peaaegu terve päev otsa, lõuna paiku oli kõigest – 1 1/2°R, õhtul kell 9 oli – 5°R. Baromeeter näitab langemist, kuigi ta alles kõrgel seisab (770).

Keilas, 16. märtsil 1924

Uuest aastast saadik ilmub korralikult nädalas 1 kord „Eesti Kirik“, uus vaimulik ajaleht, mida kirikupäev soovis ja konsistoorium nüüd välja annab. Õpetajaid kohustatakse sellele lehele sissejuhatavaid, jutluse taolisi artiklid kirjutama. Minule saadeti piiskopi poolt kohustuskiri 10. jaanuaril, mille järele 30. märtsiks kirjutuse valmistama ja hiljemalt 16. märtsiks piiskopi kätte pidin saatma. Et mul tööd ja tegemist palju on, siis saatsin selle kirjutuse ka alles eila ära. Eila oli tuisune ja pilves. Lõunast saadik oli juba +1°R, siiski tuiskas edasi. Jälle on uued hanged ja tee veel kõrgem kui enne. Oli täna 7 surnut kirikus korraga matta ja 1 laps ristida. Ilm oli ilus, vaikne ja soe. Baromeeter näitab kõigest 747 (mõne päeva eest oli alles 776). Lapsed olid täna Kumnas mängimas; mina sõitsin õhtupoolikul Hildaga neid koju tooma.

Keilas, 19. märtsil 1924

Eila oli laat. Hakkab nagu moeks saama, et laada ajal ikka ka mõni inimene kas südamerabandusse ehk mõnda õnnetut surma sureb. Mäletan, korra tuli üks südamehaige salaviinamüüja Tallinnast ja kärvas siin ära, korra pussitati üks ära, üks lasti politsei poolt maha j.n.e. Eila on üks Ääsma mees Kielberg, 67 a. vana, kõige noorem laps tal kuuekuune, raudtee ülesõidu kohal õhtuse Haapsalu rongi alla jäänud. Mees oli tublisti joonud ja sõitis kojupoole, ise sai surma, hobune viga ei saanud. Juhtusin täna hommikul parajasti vaksalis olema (väikesele Hildale sünnipäevaks kingitavat kapp-lauakest ära toomas), kui tohter ja üks politseinik surnukeha raudteeaidas üle vaatasid. Mehe teine naine on noorepoolne inimene, 36. aastane; see ahastas väga: kui politseinik ühes tohtriga surnukeha vaatama läks, ei lastud naist esialgul mitte sisse, naine heitis pikali lume peale ja nuttis, nuttis. Mees oli laadalt veel oma 7. aastasele lapsele suupilli tahtnud viia, maksnud selle eest 50 marka, kuid ei saanud isegi enam koju. Meie nõukogu esimees Elling on Inderil[1], kes tshekiviina müüb, laadapäeval abiks müümas olnud ja viinast nõrgale Kielbergile veel viinapudeli tasku panna aidanud! Jälle üks viinaohver. Ma arvan aga, et Jumal seda ohvrit peaks nõudma ükskord ka viinamüüjate käest.

Kell ½ 12 sõitsin kodust välja Joa[2] poole. Elling tuli Keilast kaasa. Mul oli Hilda venna Eduardi hundinahkne kasukas seljas: olgugi et külma oli üksnes -5°R, siiski oli lõikav jääne tuul vastu, seega kasukas tarvilik. Teel käisin korra ometi veel saani taga, sest jalad külmetasid. Oli lasteloetus Joa külas kirikunõukoguliikme Viisileht´i juures. Sõitsin Joa mõisast läbi, sest ma tahtsin koske lumitanud olekus näha. Kosel vett ei olnudki. Tegin seal kolm ülesvõtet. Viisileht´i juurest sõitsin enne loetamist Humala Adra külasse ühe haige juure, kellele aga armulauda anda enam ei saanud, sest ta oli hommikupoolikul nõrgaks läinud, magama jäänud, ei saanud nüüd enam ühtki aru ega kõnelda: vist hakkas surema*. Pidasin seal, nagu sooviti, ometi palve ja sõitsin Viisileht´i juure tagasi (mind viidi ja toodi). Lapsi oli Joale kõigest 4 tulnud, neistki 2 Humalust, aga need lapsed oskasid jällegi hästi. Võtsin seal ühe vanainimese armulauale ja pidasin palvetundi; ka Elling kõneles. Siis sõime – oli hea vasikapraad, saia, teed. Parajasti oli ka peremehe 60. aastane sünnipäev. Kui kojupoole hakkasime minema ja õuest välja tee peale sõitsime, läks hobune kogemata teelt kõrvale ja nii sügavasse lumme, et muidu välja ei saanudki, kui võeti eest lahti. Täna tuiskas jällegi lund juure! Ei ole ega ole kevadi nägugi mitte. Homme sõidan kihelkonna kaugemasse nurka, Lohusalusse, ülehomme on paastujumalateenistus kirikus ja pärast seda lasteloetus Kääsalus[3]. Igas lasteloetuse kohas pean ma ikka ka jutlusepikkuse kõne.

*Suri järgmisel päeval.


[1] Kaarel Indre (1892-1940), ärimees Keilas, avas 1917. aastal Keilas pagariäri 
ning tegeles selle kõrval ka lihakaubandusega. Aastani 1936 Karl Inder.
[2] Keila-Joa
[3] Käesalu

Keilas, 21. märtsil 1924

Lohusalusse sõita oli väga ilus, sest päike paistis, kuigi oma 7°R külma oli. Pool teed on läbi suure metsa – versta 9. Okaspuud olid üleeilsest saadik jälle lumega kaetud, seega silmadele väga veetlevad. Tegin metsateest Laulasma lähedal kaks ülesvõtetki. Lohusalus on 7 talu, või siinse nimetuse järele pere, ja pea terve Lohusalu oli kokku tulnud. Elavad nad seal mere ääres mäe külje all, mis mere ja küla vahel on, ja pea iga pere püüab suvel merest ka kalu – omale leivakõrvaseks ja müümiseks. Lohusalu on metsade ja endise merekalda, n.n. kõrge kalda läbi teistest lahutatud, asub Keila vallas, kuid on Keilast ligi 20 versta eemal. Mere ääres on seal suured kivid ja üks kivine nina ulatub nagu poolsaar kaugele merre. 9 last oli Lohusalust, kümnes Ahtmalt mul lugemas; nii palju neid ei oodanudki väikese küla kohta. Tahtsin Lohusalus juba sellepärast käia, et see kihelkonna kaugem nurk on. Alati ju pean palvetundi ka vanematele inimestele ja seletan ka muidu üht ja teist kooli ja hariduse tähtsusest j.n.e. Nähtavasti elab see küla seal mere ääres üksmeeles ja on inimesed ühtelaadi. Kuigi nad kirikust kaugel on, siiski käiakse sealt sagedasti kirikus. Pärast lasteloetust, vanade armulauda ja palvetundi anti sealgi, nagu pea igas kohas, süüa. Kuna mujal üks taldrik ikka on heeringatega, oli Lohusalus soolatud lõhe. Lõhesid püüavad nad merest ise.

Täna käisin Kääsalus. See on küll üks suurem küla, kuid kõigest 4 hinge oligi lugemas. Kääsalust on ju ka pärit vargaid, joodikuid ja pussitajaid. Üks teist aastat kooliskäiv tütarlaps aga meeldis mulle väga. Temale olid väga head välispidised kombed õpetatud ja ta oskas ka hästi. – Lohusalu lapsed olid nagu kauge metsanurga omad kunagi: nad kartsid, kartusega läks aga nina tatiseks ja emad olid neil siis seljataga ja pühkisid ninarätikuga laste nina. Mulle siiski niisugune looduserahvas meeldib ka, sest nad on lihtsameelsed ja loomulikud.

Igal pool, kus sel nädalal käisin, oli mul nõukogu esimees kaasas, kes ka kutsariks oli. Lohusalusse sõitmisel oli mul päevapildi apparaat ka sellepärast kaasas, et ma lootsin Klooga Trepiojast[1] mõnesugust pilti saada. Ei saanud aga, sest Trepioja oli täiesti lume all. Joagi on ju lume all kõrguse poolest silmale nagu pool vähem. Küll on tänavu sügav lumi! Ei mäletata palju niisugust lund. Eila oli pööripäev, kuid ikkagi oli täna külm, ega olnud kordagi alla -5°R. Siiski tilguvad katused vastu päikest ja jääpurikad tunnistavad, et enam mitte ei ole näärikuu.


[1] Treppoja

Keilas, 23. märtsil 1924

Pühapäev. Oli keskmine ilm, igatahes puhus vilu tuul. Keila alevis siiski tee peal, majade varjus, päikese käes sulas. Oli mul 5 surnut matta ja 1 paar laulatada; pärast käisin Humalas last ristimas. Kell 7 õhtul sain õhtule, sest talvetee on ju lühike. Kirik oli rahvast täis. Eilase päevaga olid teed jälle ära tuisatud.

Keilas, 26. märtsil 1924

Üleeila oli 3-4°R külma ja tuiskas, iseäranis õhtul kange tuulega. Eila hommikul sadas vihma ja sadas ligi päev otsa. Ma käisin Rannamõisas jumalateenistust pidamas (PaastuMaarjapäev). Elling oli jällegi kaasas. Rannamõisa kirikus oli armulaud ja pärast üks paar laulatada. Laulatamise ajal oldi mõistlik, kuid käärkambris pärast üleriideid võttes olid meestel mütsid peas, suitsud ja kuradid suus. Nõudsin otsustavalt, et käärkammert mitte ei tehtaks kõrtsitoaks. Üks mees – Prunsvelti nimeline – hakkas mulle vastu; kained pulmalised aga vabandasid ja palusid minu käest mehe eest andeks. Pidi see mees olema Harkust, ei ole Keila koguduse liigegi; igatahes on Harku mehed linna külje all päris kaabakad. Ei ole enam kaua-kaua lakekaussidega sõnelemist olnud, nüüd aga oli.

Pärast kirikuteenistust sõitsin ühes köster Dunkel’iga[1] haige juure sealsamas lähedal, siis Dunkeli juure lõunale. Lõunal sai jällegi väga hästi söödud. Siis sõitsime Sõrve küla palvemajasse – Elling sõitis nõukogu liikme Annusega juba kirikust Sõrve. Sõrve palvemajas kõneles Elling, siis üks Vääna Pagavere mees Miggur ja lõpuks mina. Rahvast oli sealgi kaunike kogu. Siis sõime koos Annuse juures õhtusööki, mis jällegi väga hea oli. Kell 8 õhtul saime kojupoole sõitma. Sõitsime metsateid – läbi Vääna metsa, üle Vääna jõe. Eelmise päeva tuisk oli tee umbe ajanud, meie olime esimesed läbisõitjad, sellepärast võisime üksnes sammu sõita; ka oli lumi juba väga pehme, nii et hobune kohe lumme vajus, kui jalg kõrvale juhtus libisema. Kell ½ 11 õhtul olin kodus. Ka täna sulas edasi. Käisin lastega sõitmas – Keilas posti toomas ja ühele pildile klaasi ostmas. Nägime kirikumõisa ja alevi vahel oleva endise kõrtsi ees jõekaldal natuke paljast maadki juba; muidu on aga lumi alles ikka väga sügav. Eile hommikul libises meie tänava otsas hobune teelt kõrvale, vajus kõhuni lumme ega tahtnud heaga enam mitte välja rabeleda. Üks naljahammas oli ütelnud: „Sellele lumele ei jõua üksainus suvi ühtki häda teha!”

Väikese Hilda sünnipäev. Tal oli oma laudkapikese peale väga hea meel. Ellinor sai omale helmed, mis teda väga rõõmustavad. Ka kringel ja kummagile küpsetatud munakook oli neile meele järele. Proua Peks käis siin ja tõi neile kummagile karp schokolaadi.

Käis õige mitu inimest ametiasjus; kirjutasin täna 18 ametlist kirja, ka muid asju – seega kulus terve päev kantselei peale ära. Homme sõidan Türisalusse lapsi loetama, vanu armulauale võtma ja palvetundi pidama. Elling tuleb kaasa, sest Pirmad, kelle juure läheme, on tema sugulased.


[1] Karl Dunkel (1878 – 1930), kooliõpetaja Ohtus ja Rannamõisas, Rannamõisa algkooli juhataja, 
Rannamõisa abikiriku kauaaegne köster ja organist.

Keilas, 28. märtsil 1924

Sula kestab edasi, juba neljandat päeva. Täna oli keskpäeval ligi 5°R sooja. Juba hakkab siia ja teisale vett kogunema. Vähekäidud teedel on hobusega läbisaamine peaaegu võimata, sest hobuse võtab sisse. Eile kell 11, pärast tublit vihmahoogu, hakkasin kodust Ellinguga, kes siia tuli, Türisalusse sõitma. Meie käime nüüd talvel õuest üle põllu heinamaale välja. Põlluteel nägi hobune üht teise hobuse sõtkutud auku, hakkas kartma, läks teelt kõrvale sügavasse lumme, heitis seal pikali aisa peale. Ma vedasin hobuse suukõrvalt kinni hoides lumest välja, nägin aga natukese aja pärast, et esimene parem jalg tublisti verine oli. Sõitsime Kumna mõisast läbi ja mõtlesin korra loomaarstigi abi sealt otsida, kuid ometi jäi verejooks seisma; täna sai haav puhastatud ja joodiga määritud. Sõitsin Türisalusse Humala ja Vääna kaudu, sest Vääna-Joa tee ääres Joa Tõlinõmmes pidin 2 haiget armulauale võtma, kellest üks põeb juba 12ndat aastat liikmete jooksvat ja väriseb kõik aeg ega saa ise ennast aidata. Tõlinõmmest sõitsin Joa mõisa kaudu Türisalusse. Seal oli ootamas üksnes 2 vana inimest, kes armulauda soovisid. Lesk vana perenaine Mari Pirma, kelle surnud mees omal ajal Vääna mõisas piimamees ja siis kaupmees oli, seega ka seltskondlise viisakuse poolest edasi jõudis ja omi lapsigi koolitada katsus nii palju, kui neist asja sai, võttis meid nagu alati hästi vastu. Kaks korda – enne ja pärast palvetundi – andis ta meile süüa. Lõunaks oli tal kanasupp ja kanapraad, magus söök muidugi ka. Lapsi ei tulnud loetusele mitte ühtki – õieti neid seal lähedal palju ei olegi. Palvetundi, mida kella 3 asemel kell 5 saime hakata, kogunes ometigi 17 inimest, nende hulgas 2 baptistlast. Kella 10 paiku õhtul jõudsin Kääsalu kaudu koju. Pirma käest sain juba sügisel ühe Türisalu metsapildi, mille oli maalinud ja Pirmale kinkinud kunstnik Paul Burmann[1], kes seal oli suvitanud; selle pildi tõin kaasa. Tagasisõidul nägin ka Joa koske, mis ikkagi alles lume all on, nõnda et suuremat välja ei paistagi. Teel pidime paaris kohas jällegi hobust lume seest välja vedama; sõita peaaegu ei saanudki. Õnneks oli vastutulijaid vähe, sest möödaminekul pidi hobune alati kõhust saadik lume sees olema. Keila lähedal oli tee peal udu ja auru sees, mis palju ettepoole näha ei lasknud, üks mees, kes küsis, kas meie mõnda meheta hobust ei ole näinud: Keilas peastnud üks ulakas poiss hobuse ühe poe ukse eest käsipuu küljest lahti. Meie hobust näinud ei olnud. Küll võib pimedal udusel ööl hingevaev suur olla hobuse otsimisel!

Täna oli reedene armulauateenistus kirikus. Ma läksin ja tulin jala, sest oma hobusega ei julge enam tee peale minna. Neli päeva kestnud kange sula tagajärjel ei ole ometigi muud sündinud, kui mõned kõrgemad nukid paljaks võtnud.


[1] Paul Wilhelm Burman (1888-1934), baltisaksa päritolu Eesti maalikunstnik ja graafik, 
Karl Burman vanema (1882-1965) vend. Esimene animalist eesti kunstis.

Keilas, 30. märtsil 1924

Täna oli raske päev. Oli jumalateenistus õige mitmesuguste õiendamistega, siis kohe järgnes kontsert kiriku heaks Harku alaealiste kurjategijate kolonii teenijate ja kasvandikkude poolt, siis oli 6 surnut matta. Ühel surnul – Niitvälja Rosenvaldi isal – käisin veel haual. Siis sõitsin veerandtunniks koju lõunale. Kell 4 oli kirikus jälle eralaulatus, selle järele ristisin ühe Keila kooliproua lapse – kooliproua on sügisest saadik mehel, seega oli laps jällegi enne laularamist saadud, nagu Keila mood üldse näib olevat. Kell ½ 7 sain koju.


KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

 Jaanuar *** Veebruar < *** > Aprill *** Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember