Köögardal “Hm – Hm! Hmmm!..”

HM – HM! HMMM!..

Lapsed, kui teie päälkirja lugeda ei oska, siis küsige vanemate inimeste käest – nemad vast mõistavad paremini. Kui need tähed ka mõnd selget eestikeelset sõna avaldada, siis ometi küll mõnesugust häälitsust, mis aga ei kõla just väga viisakalt. Sest kujutage nüüd ette kaheksa-aastast Karlat, kes käis juba esimest aastat koolis. Ema räägib poisiga:

„Karla, kas öösel ka hästi magasid?“

Karla vastab:

„Hm–hm!“

„Karla, kas täna kella 9 ajal pead koolis olema?“

„Hm–hm!“

„Mis see hm-hm sul tähendab?“ pahandas ema. „Ütle selgesti: kas saad juba kord sööma tulla?“

„Hm-hm!“ vastas poiss nagu kogemata, parandas aga ema pahanduse pärast ometi oma lause: „Jah, tulen kohe!“

Nõnda mõistate juba, et „hm-hm!“ on mõne inimese keeles „jah!“ või „ja-ja!“

Kui aga Karla pärast lõunat koolist koju tuli, päris ema:

„Karla, kas sa kinni ka jäid?“

„Hmmm!“ vastas siis Karla.

„Karla, kas sa nurgas ka olid?“

„Hmmm!“

Ema pahandas nüüd aga ise, et poiss nõnda rääkis, ja nõudis, et poiss viisakalt pidi ema küsimuste pääle vastama. Siis ütles poiss just nagu suure vaevaga:

„Ei jäänud kinni… Ei olnud nurgas… Ei saanud koolis pahandada!“

Nõnda pidi siis sõnake „ei“, mis kostab nõnda selgesti, kergelt ja lihtsalt, Karla keeli olema „hmmm“. Kui Karla oma vastusega veel iseäranis mõjuv tahtis olla, siis venitas ta selle hästi pikaks, nõnda:

„Hmmmmmm!..“ kas või otsatumaks häälitsuseks.

Kust Karla niisuguse kõneviisi oli omandanud, et teadnud enam ei tema ise ega ka ema, aga küllap ta seda ikka oli mõne laisa vanema inimese käest kuulnud, kes „ja“ ega „ei“ ei viitsinud ütelda ja selle asemel „hm“ ja „hmm“ rääkis.

Mõnd asja on inimese küljest raske ära harjutada, ja kui inimlaps ka veel natuke kangekaelne on, nagu Karla oli, siis on tema õpetamine iseäranis raske.

Ema mõtles küll uue sõna välja niisuguste inimeste jaoks, kes „hm, hmm!“ tarvitasid – ta nimetas neid „mühatajaiks“.

„Karla, kas sina siis see mühataja oled?“ ütles ta.

„Mühataja Karla!“ nõnda hakkaski kutsuma poissi tema õde Manni, kes kaks aastat noorem oli.

Karlal oli küll mõnigi kord süda Manni pääle täis ja ta oleks häämeelega Manni juukseid pidi sikutanud, aga ta kartis ema, sest emal oli kõrgel lae all, kuhu Karla ka tooli päält ei ulatunud, pikk ja peenike kasevits ja selle lööke kartis Karla, sest kord oli ta ühe koeruse pärast juba vitsu saanud. Et ka ema Karlat mühatajaks nimetas, siis ei olnud Karlal parata ühti – pidi juba leppima ka õe pilkamisega, kuigi kurgus mõnikord kibedus tekkis. Aga maha poiss oma rumalat kommet ka ei jätnud.

Karla käis, nagu öeldud, esimest aastat koolis. Küsis õpetaja tema käest midagi, mille pääle tuli „ja“ või „ei“ vastata, siis ütles poiss enamasti ikka:

„Hm!“ ja „hmm!“

Õpetaja oli kannatlik mees. Ta selgitas küll oma õpilastele, et nende kõne pidi olema „ja“ ning „ei“ ja et igasugu „hm, hmm!“ pidi olema tigedast, aga kui see ka teistele jõmpsikatele ja plikadele selgeks sai, siis Karlale ometi mitte.

Viimaks pahanes ka õpetaja poisi pääle ja ütles:

„Küll aga sina räägid härjakeelt! Härg ja ka vasikas häälitsevad nõnda: „hm, hmm!..“

Kogu klass naeris. Karlal oli väga paha tundmus.

Nüüd hakatigi koolis igaühe kohta ütlema, kes „hm-hm!“ tarvitas:

„Kuule, kui tema räägib vitsikeelt!“

„Kuule, kui vitsi küsib endale juua!“

„Ajage vasikas toast välja!“

See pilge oli väga kibe ja igaüks katsus end mühatamise eest hoida. Ka Karlagi tegi seda.
Üksnes harva veel sattus kogemata „hm!“ või „hmm!“ tema huultele, aga niisugusel korral parandas poiss selle ruttu „ja“ ning „ei“ pääle, enne kui keegi teda sai seepärast hakata pilkama.

Oleks kooliaeg kauem kestnud, siis olekski poiss mühatamisest hoopis vabaks saanud. Aga sääl tuli kevad kätte ja poiss vabanes koolist.

Kodus harjus endine viis jällegi külge. Uuesti sai poisist peaaegu sama mühataja Karla, kes vitsikeelt kõneles.

Seni ta kõneles seda härjakeelt, kui härg ükskord ta sellest ära võõrutas.

See juhtus nõnda.

Karla käis karjamaal mängimas Karja-Jukuga, kes oli umbes tema vanune ja kes talvel ühes temaga ka koolis oli käinud. See ei olnud Karla vanemate karjamaa, vaid võõras.

Selles karjas oli suur härg ehk, nagu mõnelpool nimetatakse, pull. Pulliks teda kutsutigi. Musta-valget kirja suur elukas tugevate sarvedega oli Pull. Pull läks aga korraga kurjaks ja kardetavaks. Kas oli temale mõni näidanud punast rätikut või kuidagiviisi teisiti teda vihastanud, aga nüüd pidi oldama väga ettevaatlik, et Pull oma sarvede otsa ei võtaks.

Kaks olevust oli, keda Pull veel kartis. Üks oli peremees, kelle hoope kartis Pull ja kes ainuüksi julges härga veel lõõga panna; teine oli Krants, karjakoer, kelle hambaid kartis Pull.

Krants oli ka imelik: võttis mõnikord Pulli sabakarvadest kinni ja sikutas. Pull keerutas ennast siis ümberringi, sarvi maa poole hoides ja koera kinni püüda tahtes, aga koer nagu libises eest selles hullupöörases ringkeerutuses ja kargas korraga Pulli kintsu külge. Pull lõi küll tagant üles, aga Krants oli ammugi juba eemal ja ähvardas uuesti Pullile kallale tungida.

Igatahes tundis Pull, et Krants on kardetav. Krantsi abiga karjapoiss Pullist jagu saigi. Ega ta Krantsita ei oleks julenud karjas ollagi. Seda teadis ka meie mühataja Karla, et Krants oli Pullist vägevam, ja ta julges Karja-Juku juure mängima ja hääd juttu ajama minna, nagu ka seekord.

Korraga jooksis nüüd jänes karjamaale. Krants nägi jänest ja pistis kiljudes selle järele. Kätte ta muidugi jänest ei saanud, aga järele jooksis ta vast versta maad. Ja siis istus ta oma saba pääle maha ja oli kurb, et jänest kätte ei saanud…

Vahepääl ajas aga Karla karjapoisiga Krantsi jänesejahist juttu. Ja sääl jutuajamisel tulid Karla poolt ka mõned „hm, hmm“ kuuldavale. Karjapoiss hakkas pilkama, et mis vitsikeelt Karla jällegi on rääkima hakanud. Pilgates kordas ta kõvasti:

„Hm! hmm! hmmm!..“

Neid häälitsusi kuulis aga Pull. Ka tema tegi:

„Hmm! hmmmmm!..“

Pull arvas nimelt, et mühatajad poisid teda narrisid, ja ta sai väga vihaseks.

Korraga tõusis tema saba nagu lipp kõrgele üles, veel paar korda pildus ta jalaga mulda maast õhku. Siis hakkas ta, pää sarvedega allapoole, silmad vihast punased ja jõllis, aeglaselt ja möirates poiste poole liikuma.

Karja-Juku nägi, et asi väga tõsine. Ta hüüdis Krantsi, aga Krants kükitas versta maa taga ja muretses pakku pääsnud jänese pärast. Krants ei kuulnud hüüdu.

Poisid vaatasid nüüd, kuhu põgeneda. Kui Pull nad sarvede otsa võtaks ja puistaks, siis oleks lugu halb, – käe- ja jalaluud katki ja surm käes!

Eemal oli karjamaad ümbritsev lattaed. Kui saaks üle selle aia, siis oleks päästetud, ja küll siis Krants tuleks varsi tagasi, ajaks Pulli karja juure ja jahutaks ta viha!

Poisid hakkasid, nagu oleksid neil ühised mõtted, jooksma, aga nüüd hakkas ka Pull jooksma. Ise norskab ja ähib, maa aga müdiseb!..

Küll oli poistel nüüd tuline hirm! Ei saanud enam karjumagi hakata. Ainus mõte oli, kuidas saaks üle aia…

Pärast imestasid nad isegi, et ikka said aiast üle enne, kui Pull mürtsti lõi sarved aia sisse nõnda, et aed värises!

Üle aia ronimisel oli jäänud Karla üsna uue kuue hõlm aiateibasse kinni ja aia otsast mahahüppamisel käriseski hõlma sisse suur auk. Seda polnud aga nüüd aega tähelegi panna. Poiss ei julenud üldse enam Pulli poole tagasi vaadatagi, kui oli kodu õues. Sääl alles julges ta kord hirmu pärast ka karjuma hakata.

Ema kuulis, kuidas Pull oli poiste kallale joosnud, tänas Taevataati, et see neile oli väledad jalad annud, ja unustas pahandada, et uue kuue hõlm oli katki.

Sestsaadik Karla enam ei mühatanud. „Hm, hmm!“ kadus nagu tina tuhka. Õpetus selle ärakaotamise poolest oli liig näitlik olnud: peaaegu oleks vähemalt üks poiss – kas siis Karla ise või Karja-Juku – elugi kaotanud.


Ado Köögardal kirjutas jutu „Hm-hm! hmmm!..“ 23.septembril 1925, jutt ilmus samal aastal ajakirjas „Laste Rõõm“Nr 21.