Köögardal “Jutt jõuluvanast”

JUTT JÕULUVANAST

„Lapsed, varsti tuleb jõuluvana! Olge aga nüüd rahulikult siin tagatoas. Ärge ettetuppa minge. Kui jõuluvana tuleb, siis tahab ta eestoas veel oma koti sisu vaadata. Ta ei taha, et lapsed seda päält vaatavad!“

Lapsed ootavad siis vagusi, kuni korraga eestoas kostab nagu vanamehe hääl:

„Tere õhtust ka, siit talu rahvas! Kas teil lapsi on ka?“

Nõnda tuli jõuluvana jõuka Loo talu tuppa. Talus oli kolm last. Nende nimed olid: Hilda, Ellinor ja Viktor. Sääl oli ka veel kaks teenijat, ühe nimi Mari ja teise nimi Martin.

Martin oli hääsüdamlik noormees. Ta oli kõigega rahul, millega mõistlik inimene üldse rahul võis olla. Kui temale midagi anti, mida tal ei olnud õigus saada, siis oli ta väga tänulik ja pidas oma häätegijat alati meeles hää kõne ja teoga.

Mari oli aga vana Mari. Ta oli küll hoolas teenija, ei olnud ka mitte „iga aasta ise talus“, vaid teenis juba neljandat või viiendat aastat sääl talus, kus olid need kolm last. Aga pahur oli ta, nagu nimetatud. Ta sõimas alati küll lehmi, küll sigu, küll kanu. Ükski loom ei olnud tema meele pärast. Sagedasti torises ta ka söögi pärast, nõnda et perenaine mõnikord ei teadnud enam, kuidas või mis sööki valmistada, et ka Mari rahule oleks jäänud. Kingiti talle midagi, siis ei osanud ta iialgi tänada, vaid ennem ta siunas ande vähesust või väärtusetust. Martin ütles küll:

„Mari, Mari, ole mõistlik! Kingitud hobuse suhu ei vaadata!“

Aga Mari oli uhke selle pääle, et ta oma tööd korralikult tegi. Tõesti ei olnud ka kogu ümbruskonnas niisugust tublit töötegijat kui Mari. Aga, et ta ühtelugu torises, siis ütles Martin talle jälle kord nagu hoiatuseks:

„Kuule, Mari, sina oled nagu lehm, kes küll 20 toopi piima annab, aga lüpsmise lõpul sagedasti piimakapa jalaga ümber viskab! Kellel on sinu tööst hää meel, kui sa ühtepuhku sääljuures nurised? Kui sa midagi teed, siis tee nurisemata. Küll siis tunned isegi, et töö sinu käes palju kergema vaevaga korda läheb!“

Aga Mari ei võtnud õpetust kuulda. Ta pidas Martini poisikeseks ja pahandas:

„Martin, ära haugu vanema inimese pääle!“

Oli siis jõuluvana juba eestoas ja lapsed ootasid teda ärevusega tahatuppa. Tuligi teine! suur raske kasuk oli seljas, kõrvadega müts sügavasti otsaesisele tõmmatud. Pikk valge habe oli tal just nagu linakolge. Kott oli kaelas ja asju nähtavasti täis. Ettetuppa tulles oli teretanud ja küsinud, kas lapsi on ka. Temale vastati, et ootavad tema käest jõulukingitusi Hilda, Ellinor ja Viktor, ja et vana Mari ja Martin ka häämeelega midagi sooviksid, kui jõuluvanal kotis aga midagi on nende jaoks.

Jõuluvana istus nüüd tagatoas toolile ja pani oma kepi viltu tooli najale. Siis hakkas ta vanematelt pärima, kas neil ka hääd lapsed on. Vanemad vastasid:

„Pole väga viga. Üsna hääd lapsed on. Aga jõuluvana, sa küsi nende käest ka, mida nad on õppinud!“

Nüüd küsis jõuluvana kõige kolme käest kordamööda, mida nad oskavad. Hilda ja Ellinor tõid oma lugemikud ja lugesid jõuluvanale säält seest paar tükki ette. Siis ütlesid nad, et nad ka kirjutada oskavad, aga jõuluvana ütles, et ta seda isegi usub; aega olevat aga vähe, nõnda et kirjutamisoskust katsuda seekord ei saa. Ta laskis veel paar laulusalmikest ütelda. Viktor oli alles väike poiss. Teda kiitis jõuluvana, et ta juba rääkimagi oli õppinud. Viktor tahtis ka laulu ütleda ja algas:

„Oh kuusepuu, oh kuusepuu…“

Aga kaugemale enam ei jõudnud, – meelest oli ära läinud. Jõuluvana silitas siis Viktori pääd ja ütles:

„Tubli poiss, sinust saab veel asja! Küll tulevaks aastaks õpid rohkem!“

Siis hakkas jõuluvana kingitusi jagama. Hilda sai ilusa nukuriietekapi; selle uksed olid peeglist ja säält võis Hilda otsekohe oma enesegi nägu vaadata. Silmad särasid selles näos nii õnnelikult ja rõõmsalt.

Ellinorile anti ilus nukk. Sel oli plekist tehtud ja ilusasti värvitud pää, mille silmad ise kinni ja lahti käisid. Väike Ellinor suudles oma nukukest, mis ka kukkudes ei võinud katki minna, ja hüüdis ülevas meeleolus:

„Aitäh, jõuluvana, aitäh!“

Viktorile kingiti raudteerong, mida võis kõrinal üle põranda vedada. Veduri korstna võis kinnitada jõuluküünla; küünal pandi põlema ja rong lükati sõitma. Küll oli poisikesel hea meel!

Siis anti mõlemale tütarlapsele veel ilusad pildiraamatud ja kästi läbi lugeda.

Lapsed kilkasid rõõmu pärast ja näitasid oma asju vanemaile inimestele.

Jõuluvana võttis aga kasuka taskust veel ühe asja välja, kutsus lapsed enda juure ja rääkis:

„Vaadake, lapsed, ma lähen siit teise tallu. Olen kuulnud, et sääl olevat üks väga paha poiss. Kord suvel läksin siit lähedalt mööda ja nägin aiateiba otsas pääsukese nutmas. Mis sa nutad? küsisin. Siis vastas pääsuke: See kuri poiss Juku torkas pika teibaga mu pesa maha! Munad kukkusid ühes pesaga, 5 ilusat muna; kaks neist kukkus puruks, aga kolm muna lõi Juku katki!… Sai pääsuke oma kaebuse lõpetanud, lendas sinna ka linavästrik, raputas kurvalt oma saba ja kaebas, et poiss ka tema pesa on ära lõhkunud. Vares kuulis väikeste lindude juttu ja lubas Juku silmad võimalikul korral pääst välja nokkida, sest poiss oli tema pesani roninud ja udusulgedes väetid pojad kõik pesast välja visanud!…Säälsamas ammus lehm ja kaebas, et poiss teda väga hõelasti peksvat… Ka muidu olen sellest poisist üksnes paha kuulnud, lugema ta ka ei ole õppinud. Ja nüüd vaadake, mis ma talle viin!“

Uudishimuliku põnevusega ootasid lapsed, kui jõuluvana seda viidavat asja hakkas paberi seest välja võtma. Õige tubli kasevitsakimp tuli nähtavale.

„Ah!“ hüüdsid lapsed.

„Olge alati hääd lapsed!“ ütles jõuluvana. „Kui pahad lapsed olete, toon järgmisteks jõuludeks teile ka vitsakimbu!“

Lapsed tõotasid olla hääd.

Siis ütles jõuluvana:

„Teil on veel siin üks sulane, Martin on ta nimi. Ka tema jaoks on minu kotis midagi!“

Martin astus ettepoole.

„Ole alati hää mees, siis toon sulle tuleval aastal ka kingitusi.“

Ja siis sai Martin 6 kraed, 2 alust ja ühe ilusa kaelasideme. Martinil oli hää meel ja ta tänas jõuluvana meelespidamise eest.

„Aga teil on siin ka Mari. Tulgu tema ka siia!“

Mari hüüdis aga nurgast:

„Mis sa jahid vana inimesega! Sina ka mõni jõuluvana! Tean küll, kes sa oled!“

Jõuluvana ütles Marile:

„Et sa, Mari, ühtepuhku ikka torised ja virised, siis arvan, et sul vist sõrmed külmetavad. Läinud aastal tõin sulle sooja pluusiriide ja sukkade jaoks villa. Sa ei olnud küll nende asjadega rahul ja nurisesid, et kingitus on väga odav. Aga ma arvan, et su jalad ja ihu peavad nüüd ikkagi soojad olema. Kuid sõrmed külmetavad sul vististi. Käid sa ju ka külmal ajal lehmi söötmas. Säh, kingin sulle seekord labakindad! Võta vastu minu pisike and ja ära tee vingus nägu! Need kindad annavad sulle väga palju sooja!“

Ja ta andis Marile labakindad.

Küll oli Maril nüüd paha meel! Ta oli endale oodanud villast kleidiriiet ja nüüd tõi temale jõuluvana labakindad! Oh seda pettumust ja teotust!

Jõuluvana tegi nüüd kohe minekut. Lapsed saatsid teda ukseni ja ütlesid südamlikult nagu ühest suust:

„Aitäh, jõuluvana, suur aitäh kingituste eest! Tule edaspidi jälle meid vaatama! Oleme alati hääd lapsed!“

Siis pani jõuluvana tagatoa ukse kinni ja käskis lapsi mõni silmapilk toas oodata, kuni ta oma koti saaks korraldada edasiminekuks. Lõppeks kuulsid lapsed ukse lahtitegemist ja seda ka, kuidas jõuluvana hääd õhtut ütles. Siis jooksid lapsed ettetuppa, et aknast ööpimedusse vaadata, kas nad hääd jõuluvana veel näeksid. Aga näha ei olnud ühti enam.

Korraga nägi Ellinor pingi pääl linakolkme ja hüüdis:

„Oeh! jõuluvana on oma habeme siia maha unustanud!“

Hilda leidis samast jõuluvana koti. Lapsed tahtsid neid asju jõuluvanale järele viia, aga Martin ütles:

„Kus jõuluvana nüüd ööpimeduses ikka üles leida! Eks tuleval aasta anna kätte, kui ta jälle tuleb!“

Vana Mari aga torises:

„Rumalad lapsed! See mõni jõuluvana! See oli teie onu Jaan, pani linakolkme habemeks ja mängis jõuluvana! Ma pidin tal habeme otsekohe juba suust ära kiskuma ja ahju viskama! Mänginud ta siis veel jõuluvana!“

Korraga tundus köögis kanget kärsahaisu.

„Tohoo!“ hüüdis peremees. „Mis sääl õige kõrbeb?“

Ta jooksis vaatama. Pliidi all kõrbes kindapaar, mis vana Mari oli kingituseks saanud. Vana Mari oli oma labakindad otsekohe visanud hõõguvate süte pääle.

„Oh sa rumal inimene!“ hüüdis peremees. „Mis sa, loll, oled teinud? Panime sinu kumbagi kindasse 1000 marka, et ise oma tahtmist mööda endale osta oleksid saanud, mida vaja! Nüüd on see kõik vist otsas!“

Peremees tõmbas kindapaari süte päält pliidi alt välja. Alumine kinnas oli üsna läbi põlenud ja tema sees olevast tuhandemargalisest olid üksnes veel söele põlenud pabertükikesed alles. Aga päälmise kinda sees olev raha oli üksnes pooliti rikutud.

Igatahes tuli teda linna Eesti Panga osakonda terve raha vastu vahetama minna. Kodus oldi kahtlane, kas seda poolpõlenud raha veel ka vahetatakse, aga ometi vahetati.

Oli Maril hää meel sellestki, et 1000 marka oli päästetud. Nüüd sai ta küll hästi aru, et kingitud hobuse suhu iialgi ei maksa vaadata. Kingitus on ikkagi hinnata, hääst südamest saadud asi, ja olgu ta ka väga väike, ikkagi peab temast olema hää meel! Nüüd ajas aga suure tüki ahnitsemine suu natuke nagu lõhki!


Ado Köögardal kirjutas jutu „Jutt jõuluvanast“ 5. detsembril 1925, jutt ilmus 1926. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 1.