Köögardal “Karu”

KARU

Lapsed tahtsid juttu ja ema jutustas:

„Ammu – ammu aja eest – ei olnud siis veel teid ega ka mind – läks teise talu vana Jaak metsa. Siis olid igalpool meie maal alles suured metsad ja metsades kiskjad loomad –  karud ja hundid. Korraga tuli ka Jaagule metsas ka karu vastu. Mõmisedes ajas karu enda tagumistele jalgadele püsti ja tahtis meest esimeste käppade vahele haarata. Jaagul ühtki kaitseriista käes ei olnud, ära joosta ta ka enam ei saanud, sellepärast oli tal hää nõu kallis. Jaak oli kuulnud, et karu siis ei murdvat, kui inimene enda nagu surnuks teeb. Saigi Jaak enda pikali visata, hoidis hingamise tagasi ja tegi, nagu oleks ta surnud. Karu tuli Jaagu juure, nuusutas teda, olevat kuulanudki ühe kõrvaga ja siis veel teisega, nagu oleks ta tohter, et kas mees hingab, ei olevat aga vissisti hingamist kuulnud. Läinud siis natuke maad eemale ja toonud ühe rondiku Jaagule pääle. Jaak saanud aru, et karu teda puuhunniku alla tahtis kolmeks päevaks seisma jätta, kuni tema liha natuke haisema oleks hakanud ja siis karule maitsenud. Karu tõi veel ühe rondiku. Jaak ei julenud end liigutadagi. Kui aga karu kolmandat otsima ja Jaagust kaugemale eemale läks, tõusis Jaak kähku maast üles ja põgenes koju. Nõnda pääsis ta karu käest.

Aga vaadake, lapsed, vana Anne lugu oli pahem.

Kõrtsi ukse ette oli karutantsitaja karu aia külge jätnud, ise aga kõrtsi viina jooma läinud. Vana Ann oli siis alles noor tüdruk ja oli parajasti ka sääl kõrtsi ukse ees. Koerad külapoisid tahtsid oma arvates üksnes nalja teha ja lükkasid Anne karu käppade vahele. Karu ei lasknud aga Anne enam lahti, vaid hakkas pigistama, Ann aga karjuma. Alles siis laskis karu Anne lahti kui karutantsitaja oma kantsikuga tuli ja karule paar tulist ladus. Ann aga ehmus karu kaisutustest nõnda, et elu lõpuni jäi lollakaks.

Karul on suured küüned ja üheksa mehe jõud. „

„Ema, kus elavad karud?“

„Metsas ikka – paksus metsas.“

„Ema, kas ta minu ka ära sööb, kui kätte saab?“ küsis väike Aadi.

„Ega karu ei kingi!“ vastas ema.

Aadi ettekujutusse tõusis karvane, teravate küüntega karu, inimesesööja elajas, kes elab suures metsas.

Aadi kodust natuke maad eemal oli kuusemets. Väga suur ta ei olnud, aga oma pool versta oli ta ikkagi lai ja niisama vast ka pikk. Aadi vaatles koduõuest ühtepuhku seda mustendavat metsa. Kaugemale tema silmapiir selle metsa algusest ei ulatunud. Aadi arvates oli mets lõputu. Tema ettekujutuses elasid sääl ka karud ja muud kiskjad loomad.

Aadi vaatas iga õhtu, kui selge ilm oli, kuidas päike kadus musta kuusemetsa taha, ilm pimedamaks ja mets ise ühtelugu tumedamaks läks. Ja kui Aadi metsatagusest talust, mille olemasolust ta ei teadnudki, veel kuulis kauget koera haukumist või härja möirgamist, siis arvas ta hirmuga hunte uluvat ja karusid mõmisevat. Aadi kartis seda metsa just nende häälitsuste pärast, mis õhtuvaikuses sagedasti kuuldusid.

Oli üks vanatüdruk Mari Aadi isa juures talus teenimas. See lapsi ei sallinud. Ka oli ta alati kade, kui lastele anti mõni parem suutäis, mida temale ei antud. See hirmutas lapsi küll kolliga, kes ahjualusest august välja pidi tulema, küll igasugu muude koletustega. Kui vana Mari aga tahtis iseäranis mõjuv olla ja lapsi õuest tuppa hirmutada, siis hüüdis ta:

„Hoidke, karu tuleb! Näe, pistis juba oma nina metsast välja! Sööb te ära, nõnda et raasugi enam järele ei jää!“

Siis vadisid lapsed hirmuga tuppa, panid ukse kõvasti kinni, ja Aadi piilus aknast välja, et kas karu mitte juba õue pole tulnud.

Kui lapsed mõnikord karu mängisid lambanahkse kasuka pahupidi, karvad väljapoole, selga ajasid, siis jooksid selle isetehtud karugi ees hirmujudinad üle selja, kui karuks pandud laps neljakäpukili teisi taga ajas ja jämeda häälega röökis: „Ma – söön – su ära! söön – ära, – jookse ruttu mu eest!“

Nüüd ma jutustan aga, kuidas Aadi kord nägi karupoega.

Ema keetis lastele klimbisuppi. Et kade vana Mari aga kodu läheduses liikumas oli, hoidis ema suppi salajas. Ei olnud tal ju võimalust talutäit rahvast kalli klimbisupiga sööta, kui lapsedki seda toitu harva said ja ema lastele söötes ise pea iialgi ei söönud. Iga hää ema annab ju lastele kõike paremat, ise aga on valmis kõigest ilma olema; pääasi on ju emale see, et aga lapsedki natuke hääd saaksid. Vana Mari oli aga nii kade laste pääle, et oli valmis kõik nende käest ära kiskuma. Igatahes ei tahtnud nüüd ema vanale Marile näidata, et lapsed klimbisuppi saavab, ja ta käskis lapsi vaikselt oma hääd suutäied ära süüa.

Oli ka lapsi muidu ikka õpetatud, et nad söögi juures vagusi pidid olema; iialgi ei tohtinud nad siis rääkida, kui suu toitu täis.

Sõidki nüüd lapsed vaikselt. Korraga leidis aga Aadi ühe õige ilusa klimbi ja kilkas rõõmu pärast:

„Vaata, kui ilus klimp, niisugune sakiline, ilus!“

Ema hakkas nüüd poisiga pahandama:

„Vait ole, kas ma ei käskinud sind vagusi olla, ja sina ometi ei ole, va´ paha poiss! Vaata,ma ei annagi sulle enam!“

Ema oleks muidugi veel annud, aga Aadi ei olnud seekord hää poiss ja hakkas jonnima – tema ei tahtvatki enam suppi. Siis jäi ta supist tõesti ilma. Teised lapsed sõid vagusi oma kõhud täis – nad olid hääd ja vaiksed lapsed.

Aadi oli tusane, kõht oli tühi ka. Ega ta seda ei tunnudki, et ta ise oli süüdlane: miks ta teda enam sööma ei palunud! Kui Aadi õde Anni veel nõnda laulis:

„Pai Aadi, ära jonni,

„Sa kukud solgitonni!“

siis oli Aadi veel õige pahane ja luges kõiki teisi väga pahaks, enda arvas ta aga väga hää olevat. Nüüd tahtis ta teisi karistada. Ta mõtles nõnda:

„Lähen õige ära sinna paksu metsa. Karu tuleb mulle vastu, kannab rondikud pääle ja tahab mind ära süüa! Enne tahab ta aga kolm päeva mind mädandada – ega talle muidu inimliha ei maitse. Kui ta juba sööma tahab tulla, siis ma jooksen rondikute alt ära koju! Aga enne las’ nad kodus otsivad mind!“

Aadi arvas, et kodulistel temast väga kahju hakkab ja nad lähevad teda otsima. Küll nad arvavad, et karu on juba Aadi ära söönud. Nad muidugi hõikavad:

„Aadi, Aadi! Kus sa oled?“

Aga tema ei vasta. Kaks päeva on ta puurondikute all. Kauemaks sinna enam ei või jääda, sest kolmandal päeval sööks karu tema juba ära. Kui juba kõik kodus nutavad Aadi kadumist, siis tuleb ta korraga naerdes tuppa. Siis antakse talle muidugi klimbisuppi ja palutakse koguni:

„Pai Aadi, söö, katsu kui hää!“

Poiss hakkaski ära sinna metsa poole minema, mis näis olevat temale täis saladusi, karusid ja kiskjaid elajaid. Endal aga süda põksus põues: „Mis saab, kui karu tõesti vastu tuleb?“

Enne aga, kui sinna suure metsa saabuda, pidi poiss oma õue all olevast ojast üle ja metsatukast läbi minema, mööda pikka mäeseljandikku sammuma ja siis alles oleks jõudnud sinna metsa, mille varju õhtuti päike kadus.

Õuealusesse metsatukka jõudes kuulis Aadi korraga aga oma koera kanget kiljumist. Haukus Tuks peenikese häälega ja kuuldavasti seisis ühe ja sellesama koha pääl paigal. Poiss läks hääle pääle ja leidis Tuksi tihnikust ümbritsetud lagedal kohal. Tuksi lõuad tilkusid verd, maas aga oli mingi ümmargune kera, halli karva ja just nagu karuohaka okastega kaetud. Poiss vaatas ja imestas. Niisugust kera ei olnud ta ennem näinud!

„Mis see küll peaks olema? Kust ta siia sai? Kust Tuksi lõuad veriseks said? Metsas kera ja okkaid täis! Imelik asi!“ nii mõtles poiss.

Tal tekkis kange himu seda kera ära koju viia. Klimbisupijonn ja metsaminekuhimu hakkas juba ununema.

Veel vaatas poiss selle imeliku kera pääle. Tuks jäi vait. Aadi katsus kera oma käega.

Samal silmapilgul aga ajas kera enda lahti, okkad torkasid poisi sõrmi nõnda, et need valu pärast suhu lendasid. Poiss nägi veel, et kera seest must nina välja ilmus, ja mõnesuguse mökitava häälega hakkas kera poisi jalgade poole jooksma.

Nüüd hakkas aga poisil hirm! Ta arvas, et see küll mitte karu ei ole, kindlasti aga on karu poeg, ja kui ta nüüd ise puurondikuid poisile pääle ei hakka kandma, siis küll läheb vana karu kutsuma. Ja poiss plagas, sõrmed endal suus ja nutt kurgus, kojupoole.

Saabunud õueväravale, hakkas ta hirmsa häälega kisendama:

„Ema, ema! Tule appi, karu tuli kallale!“

Ema tuli suure kisa pääle toast õue ja ütles:

„Mis rumalat juttu sa ajad? Kus see karu nüüd su kallale sai? Meie maal ei olegi enam karusid!“

„Ema, vaata, käe torkas oma teravate küüntega katki, tahtis mind veel hammustada, jooksis minu poole, ise mökitas, kutsus vana karu appi – mina jooksin ära! Tuksi lõuad olid ka verised!“ nuttis poiss.

Siis läksid nad seda karupoega vaatama. Tuks haukus jälle säälsamas oma kiljuva häälega ja karupoeg oli uuesti kerra tõmbunud.

Ema ajas Tuksi minema, sest see ei olnudki karupoeg, kelle kallal Tuks haukus, vaid üsna süütu loom. Siil oli see, kes oma okaskasuka abil end kaitseb kiskjate eest ja nõelussidestki jagu saab.

See karulugu laskis aga poissi kõik jonni unustada. Emaga läks ta koju ja palus tasahiljukesi:

„Ema ae, ema, anna mulle nüüd klimbisuppi!“

Ta sai seda. Supp oli aga vahepääl üsna ära jahtunud.

Teinekord pahanes poiss jällegi kangesti koduste pääle. Siis otsustas ta uuesti minna metsa. Ema oli ju ütelnud, et karusid meie maal ei ole, sellepärast ei kartnudki ta enam seda metsa, kuigi ta siiski oli poisile täis salapärasusi.

Enne metsaminekut sattus poiss aga õue alt läbivoolava oja kaldale. Vaatas poiss vette ja nägi sääl üht kirjut kala. Pikk, ilus, hästi kirju kala oli see, sirge nagu nool, ja seisis liikumatult keset ojapõhja.

Poiss arvas, et see ongi angerjas, see maitsev kala, mida temale kord linnastlaadalt suitsetatult oli toodud. Ruttu jooksis ta koju ja kisendas:

„Angerjas ojas! Mina nägin!“

Ükski küll poisi juttu angerjast ei uskunud, sest neid kalu selles ojas ei olnudki. Ometi võttis isa västra kätte ja läks vaatama. Ta saigi kätte ilusa kolmenaelalise haugi.

Poisil oli hää meel! Kõik pahameel koduste vastu kadus, metsamineku himu ei olnud enam ühtegi.

Poiss sai seekord magusa suutäie. Ema küpsetas kala panni pääl ära ja süüa said kõik. Vana Marigi sai ega urisenud seekord laste pääle.

Kui sulle mõnikord tuleb jonnituju ja tahad kodust ära minna sinna, kus arvad endal palju parema olevat, siis mõtle karude ja angerjate pääle, kes sulle vastu võivad tulla. Kes teab, mis nad sullegi teevad! Igatahes selgitasid nad Aadile ja selgitavad igaühele suurt tõtt:

K o d u s   o n   i k k a g i   a l a t i   k õ i g e   p a r e m   o l l a!


Ado Köögardali jutuke „Karu“ valmis 10. septembril 1925,  jutt ilmus samal aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 19.