Köögardal “Kustist, Kiitsakust ja karvasest Murist”

KUSTIST, KIITSAKUST JA KARVASEST MURIST

Seitsmeaastane Kusti oli nurmel seakarjas.

„Karjapoiss on kuningas, suure valla valitseja!“ nõnda hõiskas ta vahetevahel.

Ega see Kusti kuningriik alamate arvu poolest suur küll ei olnud: kõigest kaks emist, üks kult ja viis kolmekuist põrsapügalat.

Nad olid kõik olnud hääd ja vagusad loomakesed, sõid ikka vahet pidamata. Siga ju sööb ka siis, kui kõht juba üsna täis on, hõikab vahetevahel „röh! röh!“ ja latsutab aga edasi. Kärss tungib mõnekorra ka mulla sisse ja isukalt närib siga mõnd juurikat, nina enesel taeva poole ja kõrvad lontis maa poole. aga kui siga kartulivakku nina saab sisse pista, siis on tal nagu valu taga: ruttu, ruttu tustib ta päälsed ümber, rumps, rumps! purunevad kartulid hammaste all ja kaovad kerre; siga teab, et aega ei või viita: vits vemmeldab varsi sääri ja Muri kisub nii, et kints verine! Magus suutäis peab ikka enne käes olema, kui peksa ja kiskuda saab!

Kusti oli poiss, kes ei olnud küll mitte hooletu, aga kõigiti hoolas ta ikka ka ei olnud. Seakarjus peab aga hirmus hoolas olema. Igatahes oli Kusti korra juba ühe emise kartulipõllule lasknud. Emis oli säält maigu suhu saanud ja leidnud, et sea suulaele kartul väga maitsev asi on. Ühes mõne ainsa ärasöödud kartuliga läks emise sisse aga päris kurivaim: nii kui sai, siis emis nüüd kartulipõllule plagas!

Alati pidi Kusti ühes oma ministri Muriga valvel olema.

Emis läks nii himuliseks, et õueaedki teda enam ei pidanud, ja ta katsus koeramoodi üle aiagi ronida. Korra jäi ta aga nõnda üht tagumist jalga pidi aia vahele, kõlkus sääl natuke aega ja kui ta pääsis, siis oli jalg vigane, ja emis läks kiitsaku! kiitsaku! kolme jalaga, kiunudes kartulitesse. Sestsaadik saigi ta enesele Kiitsaku nime.

Muidu oli Kusti kari päris vagune, poleks üksnes seda kurjalooma Kiitsakut olnud!

Kiitsak vaatas oma pilusilmadega aegajalt Kusti ja Muri poole. Neid ta ei sallinud. Kustil oli ju enam kui poole sülla pikkune kasevits käes ja sellega lõi ta säuhti! säuhti! valusasti kintsu pihta! Muril olid teravad hambad, mis juba mitu korda vere olid kintsust välja võtnud ja Kiitsaku läbilõikavalt karjuma pannud, nõnda et ülimagus kartulgi peaaegu suust oleks välja kukkunud!

Kusti ei sallinud ka Kiitsakut, sest tema pärast pidi ta alati valvama, ei tohtinud aia ääre maasikaid ja vaarikaidki vaatama minna. Kui Kusti aga sai, siis nuhtles ta seda kartulimaiast. Seda tundis ka minister Muri, et kuningas Kusti Kiitsakut ei salli ja ta salvas Kiitsakut hää meelega, kui Kusti teda võtatas.

Kaua ei olnud Kiitsak enam kartulitesse saanud. Aga korra ta sai ometi jälle ja Kusti ei saanud teda selle eest nuheldagi. Peremees käskis selle eest Kiitsakut koguni tänada.

Oli ilus päikesepaisteline ilm. Keset Kusti kuningriiki olid kartulikoopad. Need olid sügavad liivase maa sisse kaevatud augud, mulla ja okstega päält kaetud. Külma ilmaga oli sääl hää nende koobaste lähedal tuule- ja vihmavarjus olla. Koobastesse Kusti muidugi ei saanud, sest nüüd südasuve ajal, kus kartulid sees ei olnud, oli koopasuu tema jaoks liig järsk ja sügav; Kusti kartis ka kärnkonne, keda sääl mõnikord näha oli. Ka sooja ilmaga oli sääl mõne koopa suu ees hää olla, võis liivaga mängida, aga ka muidu seista ja istuda.

Nõnda nad olid sagedasti sääl: seakari, Kusti ja karvane Muri. Nii ka seekord. Kiitsak oli sooja päikese paistel natuke nagu taltsam, piilus igatahes ka Kusti ähvardava pika vitsa ja Muri lõugade poole, ja ta sõi rahulikult.

Kustil hakkas igav, ja Muril oli ka igav. Mõlemale tuli korraga hullamise tuju. Kusti virutas Muri pikali; Muri käpad olid vastu taevast ja Kusti kõditas tema kõhule. Viuhti! kargas Muri üles, jooksis eemale, heitis kõhuli maha, luuras Kustit vallatusest leegitsevail silmil, kargas järsku nagu nool üles ja katsus jooksu pääl Kustit omakorda pikali ajada.

Naeru oli Kustil palju, Muril keel hammaste vahelt väljas, lõbu läks mõlemal ülemisele tipule, kusjuures öeldakse, et pika ilu järele pill tuleb.

Korraga müksas Muri jooksu pääl nii tugevasti Kustile külge, et Kusti tasakaalu kaotas, kukkus ja tõusmise pääle alles siis võis mõelda, kui ta juba kartulikoopa põhjas selili maas oli. Muri, koer loom, oli Kusti koopasse tõuganud!

Krapsti oli Kusti jälle jalul, nägi ülal koopasuul küll Muri kelmusest läikivaid silmi, aga välja koopast enam ei saanud! Katsus küll ronida, aga liig järsk ja liig kõrge oli temasugusele poisipõnnile. Muri ka appi ei tulnud.

Nuttis Kusti koopas, aga kui ta nägi, et kärnkonnad hirmuga tema eest nurka pugesid, hakkas häämeelgi, ja kui veel üks hää mõte tuli, siis jäi Kusti juba üsna rahulikult koopa põhja istuma.

Kiitsak nägi kohe, et Kustit ei ole, tõmbas saba rõngasse ja läks väikest sörki lastes ära kartuliväljale.

Teda silmas aga peagi peremees õuest ja vilistas seakarjust. Et poissi nähtavale ei tulnud, läks peremees ise Kiitsakut taga ajama. Peremees arvas, et karjapoiss magama jäänud, aga leidis nüüd, et Kusti koopasse kukkunud oli. Aitas teise säält välja ja imestas, et poiss nõnda rahulikult koopapõrandal istus.

„Kuidas sa välja oleksid saanud, kui Kiitsak ei oleks kartulitesse läinud ja mina sulle appi poleks tulnud?“ küsis peremees.

„Ma oleksin oodanud senikaua, kui suureks kasvan – küll siis ise oleksin välja saanud!“ ütles Kusti nagu seitsmeaastane mehine mees kunagi.

Peremees naeris, nõnda et vesi silmis. Ega ta kuri olnudki, et Kiitsak kartulites käis…


 Ado Köögardal kirjutas jutu  1. ja 2. mail 1925 , jutt ilmus ajakirjas “ Laste Rõõm“ 1925 Nr 15.