Köögardal “Õekese sünd”

ÕEKESE SÜND

Väike Aadi oli kolmeaastane, kui ta ühel hommikupoolsel ööl korraga imeliste häälitsuste pääl ärkas. Olgugi alles pisike poiss, oli, tal ikkagi nii palju aru, et oskas juba küsida oma hoidja, vana Kadri , käest, kelle kõrval ta nüüd pool aastat oli maganud, mis need häälitsused õige pidid tähendama. Kadri vastas, et Taevaisa Aadile ema kätte õekese olevat saatnud.

„Õekese saatnud?“ kordas poisike imestusest pärani aetud silmil.

Seda Aadi veel ei mõistnud, mis see õeke õige olema pidi. Pildi pääl oli talle mõnikord lõvi näidatud ja sääljuures räägiti, et see loom nõnda kõvasti pidi möirgama, et majad läheduses värisevad. Aadi teadis, et lõvi pidi olema ka kuri elajas, kes inimese ühes kontidega nahka paneb, kui aga kätte saab. Aga õekesest ei teadnud Aadi mitte, kas oli ta kuri või oli ta hää.

Vana Kadri käskis poisikest uuesti magama jääda, keelas teda õekese ja ema juure tahatuppa minemast, ise aga läks sinna keeldud kohta.

Siis nad pesid sääl seda Aadi õekest. Õeke hakkas aga pesemisel karjuma. Ta karjus Aadi meelest nagu põrsas, kui see jämeda häälega mõnikord süüa küsib. Igatahes oli see üsna harjumatu, Aadile seni kuulmatu häälitsemine. Maja ta küll värisema ei pannud, nagu kurja lõvi möirgamine seda pidi tegema, aga siiski hakkas poisikesel hirm.

Aadi ei teadnud isegi, mida kartis, aga hirm oli suur. Aadi tõmbas teki üle pää. Kui poiss muidu üksi olles päädpidi teki all oli, siis tal hirmu ei olnud, aga nüüd tungis ka teki alla poisikese kõrvu selle olevuse jäme kisa, keda õekeseks nimetati, ja poisil hakkas niisugune hirm, et voodist maha ronis ja neljakäpukile leivaastja alla puges, mis ahjusuu ligidal nurgas oli. Sääl oli ta vait nagu sukk ega julenud sõrmegi suhu panna, mida ta muidu ikka tegi, kui olukord ei olnud harilik.

Vana Kadri tuli tuppa tagasi. Õeke oli nüüd pestud ja jäi magama. Aga kus see Aadi nüüd on? Kadri nägi, et säng tühi; vaatas ringi: ka tuba oli tühi. Aadi oli kadunud.

„Ega ta ometi välja ei joosnud – alles ju hämar?“ mõtles Kadri, vaatas kogemata leivaastja poole ja nägi sääl all mustendavat kogu. Kadri läks astja juure, enneäe, poiss sääl all!

„Miks sa siia alla oled roninud?“ küsis vana lapsehoidja.

„Kadri, ma kartsin, et kallale tuleb!… minu ära sööb!…“

„Kes see siis sulle õige kallale on tulemas?“

„See kurja häälega õeke! Kadri, kas ta ei söö mind ikka ära?“

„Rumal poiss! Õeke on hää – ei tee tema sulle ühtki kurja!“

Siis julges Aadi jälle leivaastja alt välja ronida. Vana Kadri sundis poisikest uuesti magama jääma.

Jäi Aadi hetkeks magama, ärevus kauemaks ei lubanud jääda. Kui sügisene päike üles tõusis, oli ka Aadi jalul, ja vana Kadri viis poisi õekest vaatama. Õeke pidi hää olema, sellepärast astus Aadi ka üsna sõbraliku tundmusega üle läve teise tuppa.

Sõbralik tundmus tundmatu õekese vastu kaotas kadus aga otsekohe, kui Aadi nägi, et õekesele oli tema ilus kirju villane rätik ümber pandud.

„Anna kätte, minu rätik! anna kätte!“ nõudis poisike. Meel oli nõnda paha, et ta jalgadega trampis oma armast rätikut, kui selle lõppeks kätte sai.

Ei, seda õekest ta ei armastanud, kes tema rätiku käest ära oli võtnud! Et õeke ka ema oli käest ära võtnud, seda ei pannud poiss tähelegi, sest vana Kadri oskas niisama hää olla, aga rätiku lugu oli poisile nagu kange pähe hakanud ving.

Vaenumõtted tekkisid poisikese pääs õekese vastu.

„Viigu Taevaisa ta juba tagasi sinna, kust ta tema siia tõi!“ soovis poisike mõttes.

Möödus päeva kaks või kolm. Aadi läks suure musta kassi saatel, kes poisikesel igalpool järel käis, väljale. Väljal aeti parajasti kaera kokku. Kõik olid nüüd sääl, pääle ema ja õekese. Oli sääl ka onu Tõnis, kes Aadile hästi meele järele oli.

Korraga ütles nüüd onu: „Aadi, vaata, kaks Kördiküla naist lähevad meile. Küll nad viivad su õe ära. Ära lase viia. Võta see malk, mine koju ja kihuta naised minema. See ju ikka sinu õeke!“

Ei tea, kas tärkas poisikeses omandustunne või oli see midagi muud, aga ta otsustas, et oma õde ära viia ei lase. Tema oma rätiku oli õeke käest ära võtnud, nüüd tahavad Kördiküla naised tema õekese ära viia; viimaks tuleb veel keegi ja viib tema musta kassi ka ära – ei, seda ta ei või lubada, et nõnda aga ühtepuhku asju käest ära võetakse.

Käes lepamalk, mis muidu oleks kaerarõugu harja kinnituseks pandud, ruttas Aadi kodu kojupoole. Must kass, saba püsti, nagu oleks ta mõni lipukandja, vadis poisile järele.

Malk oli poisi jaoks liig pikk, ja poiss pidi teda sellepärast järele vedama. Kolinaga jõudis poiss esimesse tuppa, mille uks oli poekil, aga tahatuppa, kus oli ema õekesega ja õekest vaatama tulnud kaks Kördiküla naist, poiss ei saanud, sest uks oli kinni, ja Aadi ust lahti tegema ei ulatunud.

Kolina pääle tegi aga ema peagi ukse lahti, nägi Aadi käes pikka vemmalt ja küsis, mis poiss sellega teeb.

„Kördiküla naistele annan malka – nad ei tohi minu õekest ära viia. Onu ütles: nemad viivad õekese ära. Mina neile aga näitan, kuidas nemad tohivad ära viia!“

„Rumaluke, onu tegi nalja. Vaata, Kördiküla naised tõid häid pannkooke. Säh, võta, söö! näe, suhkurgi kookidel pääl!“

Jättis siis poiss vembla maha, katsus kooki ja leidis selle väga maitseva olevat. Kass krapsas poole kooki käest ära ja hakkas sea nurgas õgima. Aadi sai uue koogi. Ta piilus veel natuke altkulmu naiste poole, aga vaen nende vastu kadus maitsevate kookide pärast.

Õekese vastu oli aga armastus tekkinud. Ei kellelegi luba Aadi enam oma õekest: ta ju nii väike ja väeti!

„Pane päälegi minu rätik temale ümber!“ ütles Aadi emale.

Mispärast Aadi õekest armastama oli hakanud, seda ei osanud ei tema ise ega oska ka ükski teine seletada.

Õekest peab aga ikka armastama. Ja kui sul on väike vennake, siis armasta ka teda!


Kirjutatud 2. septembril 1925, ilmus samal aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 20.