Köögardal “Pardipüük”

PARDIPÜÜK

Arvate küll vist, et ma räägin teile nüüd mõnest kodupardist, kes kangesti viljaväljale kipu ja keda mitme inimesega taga aetakse, et saaks selle tüütava looma ükskord kinni panna! Sellest ma seekord küll ei räägi. Ma jutustan siin parem metspartide püügist, mis teid ehk huvitama hakkab, kui ütlen, et see peaaegu nõndasama lihtne asi on kui kalapüükki. Igatahes võib ka metsparte püüda.

Mõni küsib nüüd vahest kohe:

„Missuguse püügiriistaga neid kätte saab?”

Eks kõige parem püügiriist ole muidugi püss, aga kes teda teiesuguste kätte annab. Püssiga peab oskama ümber käia. Püss kõlbab üksnes täismehe kätte, ja mitte iga täismeeski ei oska püssi nõnda lasta, et ta pardile pihta saab. Part ei ole ju mitte niisugune lind, kes aiateiba otsas istub ja sääl ootab, millal teda lastakse või kuidagiviisi teisiti kinni nabitakse. Metsparti nähakse ikka kas lendamas või ujumas ja siis ta juba nii rumal ei ole, et ta kedagi enesele liig lähedale laseks. Lendab part õige kiiresti, pika kaelaga pää ees õieli. Näeb part ujumisel hädaohtu, siis laskub ta otsekohe vee alla ja kaob. Peab olema osav ja hoolas, et parti püssiga lasta, katsu veel teda kinni püüda! Ometi saab parte püüda ka ja koguni üsna lihtsa püügiriistaga – paljaste kätega.

Läksid korra pardijahile kolmekesi kaks poisikest ja kolmas vanem poiss: Jüri, Eedi ja Tõnis. Tõnisel, nagu vanemal 30-aastasel poisil, oli püss. Suurem asi see püss küll ei olnud, oli ta ju eestlaetav ega joosnud hästi, aga kui just juhtus, siis läks pauk pihta ka. Ega see Tõnis ise suurem laskja küll ka ei olnud; polnud tal ju püss mitte igapäev käes, vaid üksnes harva mõni pühapäev.

Mindi rabasoosse järve ääre. Poole versta pikkune ja laiune järv keset raba on partidele üsna hääks kasvukohaks.

Kõigi kolme mõtted viibisid minnes partide juures. Kõik kolm ihaldasid õnne pardijahile, et saaks ometi ükskord ka linnuliha vahepalaks igapäevasele lihttoidule.

„Kui saaks mõne pesatäie pardipoegi kätte!” ütles Eedi, „võiks neid suureks kasvatada, siis hää omast käest alati võtta!”

Tõnis rääkis:

„Kuidas sa neid kasvatad – ega´s nad ju kodus püsi! Nad ju ikka metslinnud! Näe, Juurika Jaan leidis korra, kui hobustega sooääres öitsel oli, pardipesa. Pesas oli alles värsked munad ja ta tõi munad koju, pani kana alla ja laskis välja haududa. Tuligi välja 7 poega. Aga vaevalt said kõik munast välja, kui hakkasid õue alla oja poole vadima. Pojad ees ja kana taga! Seda oleks pidanud küll ise näha saama, mis sääl sündis. Jõudes ojakaldale läksid kõik 7 pardipoega subinal vette, kana jäi aga meeleheitliku kaagutamisega ojakaldale edasi-tagasi jooksma. Ei olnud kana, kes mitte esimest korda poegadega polnud, sihukesi hulle poegi näinud, kes endid vägisi kippusid ära uputama. Ja kui perenaine kanale appi läinud, siis uputanudki endid pojad ära: korraga kadunud vee alla ja näha ei ole enam ühtki olnud. Viimaks ometi näinud perenaine, kuidas üks pardipoeg teise järele oma pää kalda serval rohututikese seest välja pistnud. Olnud tegu enne kui need 7 pardipoega kätte saadi. Ega sellega veel hädad lõppenud. Korraga leiti, et kana ühes pardipoegadega kadunud! Kolm päeva olid kaotsi, siis leiti nad haoriida tagant aia ääres, kuhu nad olid küll sisse pääsenud, aga tagasi tulla säält enam ei osanud. Sääl oli 2 pardipoega juba surnud. Ühe pardipoja murdis hiljem kass ja teise tallas siga surnuks. Kolm kasvasid kodus senikaua, kui lendamise selgeks said ja siis lendasid ära metsa ega tulnud  iial enam tagasi. Kasvata nõnda veel metsparte kodus!”

Eedi arvas, et siiski võiks kasvatada:

„Tarvis neile oja ääre väike tihe kindla katusega aiake teha, nõnda et pardid pääsevad vette ja kuivale, aga ära lennata ei saa!”

Poisil oli kange himu parte kasvatama hakata, oli ta ju alles 11-aastane. Jüri, kes oli 15 aastat vana, ütles, et tema järve kaldal juba mitu parti olevat kinni võtnud, kui ta alles Raia talus karjas käinud. Pardid ronivat nimelt kulurohu alla ja säält võivat neid väga kergesti päeva ajal kätte saada.

Nõnda jõudsid kolm pardikütti rabasse.

Oli ilus suvine pühapäev, juulikuu alguses. Kell oli 12 juba läbi, sellepärast võis ka Eedi, kes muidu karjas käis, teiste seltsis viibida, kes mõlemad olid tööpoisid. Päike paistis väga palavalt. Parmud lendlesid soos pööraselt Jüri kallale, kellel mustavärvi riided seljas olid. Parmud on ju niisugused imelised loomad, et tükivad ikka mustavärvilisele riidele kallale. Aga ega´s nad üksinda kuue pääle lennanud, vaid lendasid vou ja vou! ka suhu ja silma. Ka Eedi ja Tõnis olid nendega kimbus, aga ometi mitte nõnda kui Jüri, sest neil ei olnud villast kuube seljas, vaid üksnes kirju särk. Jüri vehkis parme küll minema, aga viimaks kogunes neid ometi nii palju tema kallale, et ta muud ei saanud kui ajas oma kuue seljast ja viskas selle ühele künkale. Nagu pilv heitis parmupere kuue pääle. Jüri lõikas nüüd ühe soomänni, tegi sellest endale malaka ja hakkas nüüd parme kuue päält maha nottima. Jäi neid sinna sadandeid maha. Teised poisid aitasid ka omaltpoolt parme karistada.

„Tulime pardijahile, sattusime aga parmujahile!“ ütles Eedi.

Oli palav ilm. Parmujaht väsitas ka, sest tuli hulk tööd teha enne, kui neist enam-vähem lahti sai. Ka oli käimine mööda raba vajuvaid sammalmättaid väsitav. Igatahes olid poisid nõnda väsinud, et nad palju enam tähelegi ei pannud soomurakaid, mis igalpool küngastel punetasid. Poisid tõttasid järve ääre, kus nad lootsid leida vähegi jahedust oma higistele ihudele.

Nad mõtlesid minna järve suplema. Oli sääl umbjärv keset raba. Mõne aja eest oli ometi järvest kraav välja juhitud mitte väga kaugel olevasse jõkke ja säält olid ka havid ja särjed järve tulnud ja sääl elama asunud. Poisid vaatlesid nüüd rabajärve põhja. Nad nägid küll vees mänglevaid kalu, nägid ka, kuidas üks suur haug särjekarja sekka tungis ja ühe särje lõugade vahele tõmbas. Aga järvepõhi näis sealkohas olevat mudane ega meelitanud suplemisele.

Korraga kuuldus sulin. Poisid olid ühe noore pardi ligidale sattunud, kes parajasti alles verisulis oli ega saanud lennata. Part oli kaldalt vette joosnud ja kadus nüüd vee alla.

Tõnis seadis nüüd ruttu püssi laskevalmis ja ootas, millal ja kus part vee pääle ilmub. Part oli tükk maad vee all ujunud ja ilmus nüüd ligi vakamaa kaldast eemal veepinnale. Tõnis sihtis hoolega ja laskis. Näha oli, kuidas part ennast kukerpalli laskis ja uuesti vee alla kadus. Siis aga ilmus ta uuesti veepinnale ja oli nähtavasti eluta, – laeng oli teda tabanud.

Nüüd oli küsimus, kuidas part kätte saada. Lootsikut järvel ei olnud. Kuigi tuuleõhku peaaegu ei olnudki ja päike üsna armutult kõrvetas, ka parmud jällegi kallale tungisid, siiski oli järvel natuke lainetevirvendust ja see kandis pardi kaldast järjest kaugemale. Sääl ütles Jüri:

„Ihu on mul nii-kui-nii juba üleni higine. Päris paha hakkab juba. Supelda on tarvis. Lähen ma siin või lähen ma teises kohas suplema, on ükspuha. Suplema pean ikkagi minema, muidu põletab päike mu surnuks ja parmud söövad mu ära. Ega siin sügav näi olevat. Lähen ja toon pardi ära!“

Ta võttis kiiresti riided seljast. Nüüd hakkas ta järve minema. Aga ta kartis, et järvevesi siiski külm on tema higisele ihule, ja pistis seepärast esmalt ühe jala vette, tundes, et vesi ei olegi väga jahe, astus ta ka teise jalaga, kuid siis hakkas ta vajuma! Kaldalt vaadates oli põhi käega katsuda, aga nüüd tundis poiss, et põhja ei olegi. Järves oli üksnes õhuke veekord, siis oli aga põhjatu muda. Õnn oli, et poiss kohe ujuma ei olnud hakanud, vaid nõnda enne põhja katsus, sest nüüd sa ta veel kalda rohututist kinni ja järvest välja; ujuma hakates oleks ta aga kindlasti mutta uppunudki, sest poiss ei osanud mitte iseäranis osavasti ujuda.

Poiss tänas õnne, et eluga pääsis. Nüüd oli ta küll mudaga, aga ihu ei olnud enam higine. Liikmed ometi värisesid, kui poiss selle pääle mõtles, et ta järvepõhja oleks jäänudki. Siis võtsid nad ühe õnglati, mille siitsamast järve äärest leidsid, ja katsusid põhja leida. Õngelatt oli küll nii pikk nagu nende kolme pikkus kokku, ometigi ei ulatanud ta rabajärve põhja. Niisugused on need rabajärved – väga petlikud oma välimuse poolest.

Part oli juba üsna kaugel järvel. Tähele pannes lainete sihti läksid poisid vastasolevale kaldale ootama, millal veevirvendus pardi ometi sinna kannab.

Nüüd hakkas Jüri, kes omast ehmatusest juba toibunud oli, oma oskust näitama.

Kuna ümberringi üksnes rabamättad jändrikkude mändide, sookaelte ja soomuraka kasvudega olid, siis kasvas järve ääres, umbes sülla või poolteise laiusel, mõnes kohas ka kitsamal kaldaribal pikk soohein. Seda keegi ei niitnud ja nõnda langes igal sügisel pikk rohi maha, muutudes järgmiseks aastaks kuivanud kulurohuks. Selle kulurohu alla tungisid pardid. järvest tulles tegid nad kulurohu alla tee, just nagu hiireaugud mulla sees on. Sääl oma teeõõnsuste harjad, sest kulurohukate oli sääl vaoviisi üles kergitatud.

Jüri leidis ühe niisuguse vao ja hakkas teda ettevaatlikult järk-järgult lahti võtma. Korraga paistiski pardi saba. Krapsti haaras Jüri pardi kinni, see tegi küll hirmuga: „Prääks! prääks!“ aga käes ta oligi. Oli noor part, kes enam küll ei olnud udusulgedes, aga kes veel ei olnud õppinud lendama. Jüril oli kaanega korv kodunt kaasa võetud ja ta pistis pardi korvi.

Nüüd tekkis ka teistel pardipüüdmise himu. Hakkasidki kõik kolmekesi püüdma. Nad nägid, et peaaegu kõik kohad olid neid kulurohu-teeõõnsusi täis. Eedi sai varsti juba ühe pardipoja kätte; see oli peaaegu niisama suur nagu Jüri oma, aga siiski alles udusulgedes. Peagi võttis ta sealtsamast teise niisuguse kinni. Siis oli aga veesulinat kuulda ja viis niisamasugust pardipoega põgenes järve.

Ka Tõnis sai ühe noore pardi kätte. See oli täiesti esimese pardi taoline, aga kui Tõnis teda korvi pistis, siis põgenes esimene part käest ära.

Pardipüüdjad jõudsid ühe järve kaldal kasvava pajupõõsa juure.

Jüri ütles:

„Tasa! Põõsas on vahest mõni vana part rohu all. Kui Raial karjas käisin, siis saingi põõsast ühe vana pardi kätte!“

Jüri pidas ennast pardipüügis teistest osavamaks ja hiilis ettevaatlikult põõsale lähemale. Sääl leidis ta varsti kulurohu-õõnsuse ja hakkas seda lahti harutama.

Korraga mustendas midagi tema ees, ta pani käe ruttu pääle, arvates, et see on pardisaba, aga see tundus külm ja natuke nagu ka libe…

Ehmunult kargas Jüri eemale ja hüüdis röökival häälel:

„Uss!“

Ta oli ussisabast kinni haaranud! Uss aga ronis oma peiduurkast välja, tõmbus rõngasse, ajas pää püsti ja sisises. Aga juba ruttas Jüri, kes esimesest ehmatusest toibus, parmude utjamise malk käes, ussi poole ja andis sellele ropsu pihta. Nüüd oli aga uss kärmas põgenema. Nagu köis vajus ta järve. Kuhu ta sääl jäi või kuidas ta sääl ujus, seda poistel aega ei olnud enam vaadata. Hirm oli usside ees ja nad hakkasid koju minema. Uss oli pardipüüdmise himu seekord hävitanud.

Minnes vaikisid poisid; üksnes mõne ilusama muraka pistsid nad teel veel suhu.

Alles siis, kui poisid rabast välja, sooheinamaast üle, kuivale karjamaale olid jõudnud, kus usse enam karta ei olnud, ütles Eedi:

„Tõnis, ole nii hää ja anna oma püütud part ka mulle!“

Tõnis ütles:

„Ega see nüüd minu part olegi. Ma lasksin Jüri pardi kogemata korvist välja ja nüüd on minu püütud part Jüri oma. Küsi tema käest!“

„Jüri, ole hää ja anna oma part minule!“ ütles nüüd Eedi.

„Mis sa temaga teed?“ küsis Jüri.

„Kasvatan suureks. Teeme Roduoja kaldale pardiaia. Jüri, aita sina ka seda teha!“

Jüri andis ja aitaski. Nad tegid aia tihedalt kokkusäetud ja püsti maa sisse pistetud lepapulkadest. Lepaokstest katuse tegid nad pääle ka. Ja uksegi tegid. Nüüd pidi asi korras olema. Pardid võisid selles aias kuival maal käia ja ka veest enesele toitu muretseda.

Pardid pandi aeda.

Aga juba õhtu eel oli üks part ära põgenenud. Nad püüdsid teda küll, aga kätte ei saanud, sest part kadus püüdjate eest vee alla. Pardimaja vaadati läbi ja tehti siin-sääl tihedamaks.

Järgmisel hommikul ei olnud ka neid kaht parti enam aias.

Tõnis ütles:

„Kes parti kinni jõuab hoida! Kui ta üksnes noka läbi aia saab pista, siis venib terve keha temale järele! Ei maksa metsparti kasvatama hakata: vaeva on palju ja tulu vähe. Kasvata parem koduparte, aga nendegi kasvatamine on raske küll!“

Poisid olid sellegagi vaigistatud, et mahalastud pardi küpsist said. Suurem suutäis see küll ei olnud, sest part oli alles noor ja väikene. Aga nädal hiljem said poisid omast koduojast heinamaal 2 suurttõugu noort parti kätte. Neist jatkus üheks lõunaks juba tervele talule.


Ado Köögardal kirjutas jutukese „Pardipüük“ 5. veebruaril 1926, jutt ilmus alles 1930. aastal  ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 7.