Köögardal “Püss”

PÜSS

Poisu tahtis endale püssi.

Ta ei osanud küll veel aabitsatki õigetpidi käes hoida: juhtus sedagi, et tähed pää pääl püsti kõndisid, kui otsis Poisu kange hoolega viimast talle õppida antud lugemis- või õigemini tähtedeõppimistükki. Aga see oli Poisule kõrvaline asi ega huvitanud teda veeranditki sellest, millist huvi pakkus püss.

Juhtus kord isa linna minema, ja Poisu oli olnud pai. Küsis siis isa nagu poolkogemata:

„Poisu, mis sa tahad, et sulle linnast pean tooma?“

Muidu on enamasti ikka nõnda, et poiss vastab vanemate küsimusele vastu tahtmist. Iseäranis siis, kui teab, et küsitud asi tema poolt ei ole korras, tuleb vastus nii, et ei tea nagu, nii ja naa, et on ikka vist nõnda, aga võib olla ka teisitigi.

Aga kui isa küsis, mis Poisule linnast tuleks osta, siis vastas poiss küll üsna tasase ja kahtleva häälega, sest ta ei lootnud oma palve täitmist, aga hääles kuuldus asjakohane vaimustus:

„Isa, ole pai, too mulle püss!“

Noh, kes on siis nõnda kuri oma pojakese vastu, et toob talle päris tõelise püssi, mis lastes kärgatab ja tina virutab torust välja, et kas elu või surm sellele, kes juhtub ette! Püss on lapsele ikka üsna kuri asi, kuigi Poisule see oli südame kangemaks ihalduseks.

Isa pärispüssi Poisule linnast igatahes ei toonud. Selle asemel tõi talle mängupüssi. Oli niisugune vedruga vinnatõmmatav teine, pane siis hernes torusse ja lase. Hoia, et aknasse ei sihi, – viimaks veel teeb klaasi katki! Aga vastu seina ja ahju kõmmuta, nii hernes kõriseb.

Poisu oli küll natuke pettunud, et isa ei toonud talle niisugust pauguga püssi, nagu on jahimeestel, aga leidis olevat sellegi uue toodud asja üsna mõnusa ajaviite. Ta katsus lasta varblasigi, aga kus sa neid saad kätte: ära lendavad herne eest, vaata veel, et hernest viimaks nahkagi ei pane!

Teinekord palus Poisu isa, et see tooks talle ikka mõne pauguga püssi. Isa oli hää oma Poisu vastu ja tõigi talle pauguga püssi. Aga jälle häda: see oli mängupüss paberist pistongidega – pauku tegi, aga ei olnud laengut. Siiski oli see juba hää samm edasi. Nüüd võttis poiss pistongipüssi ja tegi paugu, siis saatis hernepüssist laengu järele, ja jahimees oligi valmis. Uhkelt kõndis Poisu õue mööda ja laskis otsekohe, kui juhtus nägema varblasi. Need aga näisid seda laskmist aina irvitavat. Nad lendasid üles kõrge haopinu otsa ja sädistasid sääl nähtavasti ülemeelikus tujus. Lastud hernes nendeni ei ulatunud. Aga siiski läks poisul süda täis ja ta viskas kiviga. Viuhti! oli nüüd varblaspere toakatusel. Sinna ei jõudnud poiss kiviga visata ja õhkas: „Oh, oleks mul päris püss! Laseksin mitu varblast korraga maha. Ema küpsetaks nad ära – saaks värsket linnuliha!“

Isal oli küll püss seinal, aga seda ei tohtinud Poisu puudutadagi. See oli nii kõvasti keeldud, et Poisu kunagi võimalust ei leidnud keelust üleastumiseks. Ta õhkas nüüd igatsedes, kunas kasvab nii suureks kui isa, et siis vast võiks isa püssi saada enesele.

Püss on poistele kangem ihaldus. Pühapäeviti tuksub poisikeste süda selle järele kiiremini ja tugevamalt kui muidu, sest pühapäeval on väljas kõik kütid, kel nädala sees ei jatku aega. Elukutselised salakütid käivad küll igal ajal, aga need ajavad enamasti üksnes metskitse ja põdra jälgi ja hoiduvad suurte laante ja soode lähedusse. Neid tavalisesti karjapoisid näha ei saa. Aga pühapäevakütte näevad nad küll.

Need ju tulevad karjamaale ja on väga rahul sellegagi, kui juhtuvad üles hirmutama mõne põõsas puhkava jänese või tedrekuke. Neile kõrvetavad nad siis paar pauku järele ja kõnnivad kas või pool päeva võsastikkudes ja kraavikallastel ringi lootuses, et ehk läks pauk pihta ja leiavad viimaks üles lastud looma või linnu. Kui nad selle tõesti kätte leiavad, on häämeel suur ja juttu jatkub kogu nädalaks igaühega, kellega iganes kokku saadakse.

Olid kahe talu karjamaad kokkupuutel, üksnes vaheaiaga teineteisest eraldatud. Ühes talus käis karjas isa enda Poisu, kel oli juba hernepüss ja paugutegija pistongipüsski. Teises talus käis karjas linnapoiss, kes talvel oli linnas algkoolis, suvel aga maal karjas. Linnalapsed öeldakse ikka olevat ulakamad kui maalapsed, aga see poiss – Johannes oli ta nimi – seda küll ei olnud, et oleks olnud paha poiss. Poisuga sai ta päris sõbraks ning nad olid alati teineteise ligiduses vaheaia juures kas siin – või säälpool aeda. Nende karjakoeradki said teineteisega sõbraks. Vahekord kujunes koguni niisuguseks, et poisid karjatasid oma loomi mõlema talu koertega: juhtus Tuks just olema saadval, siis ajas Johannes ta mõne oma talu looma kallale, ja Poisu ajas mõnikord Ekut kihutama omagi karja koomale. Ka aitasid poisid teineteist alati häämeelega. Polnud iialgi seda karta, et üks jääb magama ja ta loomad lähevad siis kurjale. Karjamaal vaatas Johannes ikka selle järele, kus Poisu viibib, ja Poisu otsis Johannest. Poisid mängisid teineteisega, kui kari rahulikult sõi, ja jutustasid kõike, mis iganes tuli pähe.

Nad leidsid, et nende ühine ihaldus oli püss, millega saaks lasta ikka ka mõnd looma või lindu, kel ei ole peremeest ja keda võib igaüks võtta, kui aga saab kätte.

„Oleks küll tore, kui saaks tedreküpsist!“ rääkis Johannes vesiseks mineva suuga. „Kui saaksin mõne lasta maha, siis tooksin ma ta sinu juurde, Poisu. Sinu ema küpsetaks ta ja siis sööksime sinu kodus, Minu peres ju kõik võõrad inimesed – kes sääl küpsetaks mulle või keedaks! Ehk kui nad seda teeksidki, ega ma sääl saa sinule anda. Aga sinu kodus on hoopis teine asi!“

Poisu arvas, et ta eelmise päeva hommikul tingimata oleks maha lasknud ühe jänese, kui tal oleks olnud püss. Jänes magas parajasti ühe kadakapõõsa ääres, kui Poisu jõudis karjaga sinna. Poisu mõtles jänese kätegagi kinni püüda, ajas kuue seljast jänesele pääleviskamiseks, et jänes ei saaks hammustada. Aga jänes magab ju lahtiste silmadega: nägi, et Poisu ajas kuube seljast, ja plagas läbi Johannese karjamaa metsa. Oleks Poisu saanud jänese kätte, oleks Johannesele tingimata muretsenud jäneseprae.

Oli aeg parajasti üle pühapäeva keskhommiku ja üks kütt juhtus poiste lähedalt läbi minema. Oli tuttav mees ja küsis poistelt:

„Poisu ja Johannes, kas jäneseid olete näinud ka?“

Siis seletas Poisu, kuidas jänes magas eile hommikul kadakapõõsa ääres, ja nad viisid kütigi vaatama, kus see himustatud loom oli olnud. Aga mis see enam aitas: jänese asegi oli ammu juba läinud külmaks!

Johannes seletas, kuidas suur must tedrekukk heinamaal sinikapõõsas oli konutanud, aga seegi oli lennanud juba mitme päeva eest ei tea kuhu kaugele.

„Jaan, võta meid kaasa jahile!“ palusid poisid kütti.

Jaan oli nõus, ütles aga, et poisid peavad enne karja koju ajama. Siis tulgu nad talle järele, ega ta kaugele minevat, – lonkivat niisamuti sääl läheduses ringi, et ehk leiab selle Poisu jänese üles.

Poistel tuli veel tund aega olla karjas, siis läks kari koju. Kodus karja lõõga pannud, panid nad rutuga endile uuemad rõivad selga ja läksid tagasi karjamaale, kus teineteisega said kokku ja hakkasid Jaani otsima.

Otsides nägid nad üht võõrast kütti. Sel oli võrkjahitasku kaelas ja läikiva rauaga püss käes.

„Oi kui ilus püss!“ imestasid poisid. „Küll sellega on hää lasta!.. Ei tea, mis sel mehel peaks küll olema sääl taskus?“

Uudishimust aetud poisid hakkasid võõrale liginema. Käed olid neil ärrituse pärast kuuetaskuis. Päris ligidale minna võõrale nad häbenesid, aga nii lähedale ikka said, et nägid jahitaskus üht tedrekukke ja tedrekana. Küll see jahisaak tegi poistele himu.

Korraga ajas jahikoer, keda nad seni ei olnud näinud, jänese metsast välja küti poole.

„Näe, see minu jänes! Vaata, sabaots valge, just see magas…“

Sääl kõlas pauk, jänes lõi paar keerdu hundiratast, siis oli koer juba tal kallal ja tõi ta hammaste vahel jahimehe kätte.

Nüüd ei häbenenud poisid enam, vaid jooksid jänest vaatama. Kütt näitas neile kogu oma jahisaaki ja poisid olid siis veel enam huvitatud püssist, mis neil puudus.

Nad kõndisid küti järel kaks tundi aega. Jaani nad ei näinudki. Kui kütt viimaks hakkas koju minema, olid poisid nii palju näinud ja kuulnud, et nüüd neid päris kõrvetas püssiihaldus.

Johannes, linnapoiss, oli rohkem käinud, rohkem näinud, ja ütles:

„Teeme õige ise endile püssi!“

„Aga kuidas seda teha?“ küsis Poisu.

„Oo, see oleks üsna kerge asi, kui mul oleks mõni vana suur õõnes aidavõti! Poisu, kas sul kodus ehk ei leidu niisugust? Meil küll ei ole, – olen ammugi kõik vanaraua varu läbi tuhninud!“

Poisu ei teadnud, kas on neil kodus säärane vana aidavõti, mida enam ei vajata, mis aga Johannese püssiks ometi kõlbaks.

Ta lubas isalt küsida.

Küsis Poisu isalt niisugust võtit. Isa ütles, et olevat küll ühe võtme toru alles – võti oli möödunud aastal kuidagiviisi saba juurest katki murdunud.

„Mis sa teed sellega?“ päris isa.

„Johannes tahab seda endale!“ ütles Poisu, ja rohkem isa ei küsinudki.

Õhtupoolikul karja minnes võttis Poisu võtmetoru kaasa ja viis Johannese kätte. See ütles:

„Oleks toru tagant alles kinni, siis oleks esimese numbri püss. Aga pole ka nüüd viga ühtigi. Teen toru otsa viiliga siledaks, panen ühele otsale tugeva puupunni ette, teen püssipära ja kinnitan toru punnipoolse otsa kõvasti pärasse, seon traadiga veel tugevasti kinni. Tarvis siis punni juurde toru sisse väike auguke puurida õlekõrre jaoks ning püss ongi valmis!“

Nädala sees on karjapoistel harilikult ikka vähe aega. Lõunavaheajal pannakse neid kapsaid kitkuma või mõnd muud seesugust töökest tegema, mis perenaisele aga meelde tuleb, või sunnitakse tunnikese magama, et poiss tõuseks järgmisel hommikul kergema vaevaga. Kus sa siis saad veel püssi viilida! Viili metsa kaasa võtta aga ei lubata, sest viil võiks sääl ju kaduda. Nõnda viilis siis poiss nädal otsa oma püssitoru ja tegi auku õlekõrre jaoks. Püssipära tegi ta kuivast kõvast saarepuust karja juures valmis.

Järgmise pühapäeva hommikupoolikul ütles Johannes Poisule: „Täna saab püss valmis! Kuid pean seda lõunavaheajal veel tegema. Ma siis täna jään koju ega tule sinuga luusima! Sina aga katsu selle jahimehe Jaaniga kokku saada. Ta andku meile natuke püssirohtu. Ega ta ei keela – ta hää mees. Vast annab haavleidki. Kui ta haavleid ei saagi anda, pole viga: uuristame neid noaotsaga küüni seina seest metsa veerel, – sääl kütid märki lastes neid küllalt seina sisse põmmutanud. Natuke laperguseks on nad läinud, ei taha muidugi hästi joosta, aga kaabime need noaga siledaks – küll siis käivad. Aga rohtu muretse, – muidu ei saa me hakkama!“

Kui kari aeti lõunavaheajaks koju, siis jäigi üks oma püssi lõpetama ja teine läks küsima püssirohtu.

Mõlema töö õnnestus: püss sai valmis, ja Jaan andis püssirohtu ja haavleidki.

Õhtupoolikul laeti püss. Pandi torusse püssirohtu ja tambiti takutopisega kõvasti tagumise punni ligi. Siis pandi viis haavlit ja neilegi topis ette. Õlekõrs pandi punni lähedal olevasse rauasse puuritud augukesse ja õlekõrre sisse paar terakest püssirohtu. Tuletikk pidi süütama õlekõrre ja põlevate püssirohuterakeste sädemed püssirohu raua sees panema plahvatama. Pidi tulema nõnda siis pauk ja laeng lendama.

Kõik oli valmis, üksnes ei leidunud jahilooma. Hakati seda otsima. Kes otsib, see leiab. Korraga nägid nad üht oravat, kes jooksis karjamaalt heinamaale. Poisid jooksid talle järele. Orav jooksis heinamaal kasvava noore kase otsa. Ka Tuks ja Eku olid elevuses ja karglesid kase all.

„Laseme nüüd orava maha!“ ütles Johannes. „Mina sihin, sina võta tikud ja süüta õlekõrs!“

Nõnda sihtiski Johannes ülespoole ja Poisu tõmbas tikust tuld. Käis pauk ja tundus püssirohu-suitsu lõhna. Poisid vaatasid orava poole ja arvasid, et üks haavel ikka vist pihta on läinud, aga polnud ühtigi. Orav oli ometi ärritatud ja keerles siia-sinna! Kui Poisu raputas kaske, siis kargas orav maha, sattus aga just Eku lõugade vahele. Orav oli käes, sest koer murdis ta. Poisid lubasid teha tema nahast karvase haavlikoti.

Siis puhastasid nad püssi.

Neil oli üks vana vihmavarju vardatükk. Sellele pandi takutort otsa ja püssitoru saigi puhtaks. Siis laeti uuesti. Seekord sihiti vana varest; see ei lasknud enesele lähedale, aga kauge maa päält ei läinud laeng jällegi pihta.

Püss puhastati uuesti, jäeti aga seekord laadimata. Õhtu jõudis kätte ja kari aeti koju.

Esmaspäeva hommik oli õige udune, aga ilusasti vaikne. Eemal, Johannese karjamaal, oli kuulda varese kraaksumist ja seegi oli kuulda, kuis vares tiibu lopatades kase otsa lendas.

Siis kuuldus korraga vali pauk ja kohe Johannese suust:

„Ai-ai!“

Kui poisid said kokku, oli Johannese üks pale tahmane nagu korstnapühkijal, niisama parem käsigi. See oli käerandme kohalt natuke põlenudki; igatahes ütles poiss, et käsi kõrvetusest kangesti kipitavat. Püssipära oli purunenud ja osalt kõrbenudki. Johannes oli pannud tugeva püssirohulaengu püssi, lootes siis saada kaugema maa pääle pihta. Kui ta nüüd laskis varest kase otsas, siis lõi plahvatav püssirohi tagumise punni eest, jättes haavlid rauda, purustas püssipära, kõrvetas ja tahmas poisi käe ja suitsutas ühe palgegi.

„Õnn, et punn ei karanud silma!“ ütles poiss.

Jah, õnn oli, et suurem õnnetus jäi tulemata. Püss ei kõlba poisikeste kätte ja omatehtud püss veel koguni mitte. Kasvagu Poisu ja Johannes enne suureks ja võtku siis püss kätte. Selle asja tõde tundsid poisid isegi.


Ado Köögardal kirjutas jutu „Püss“ 22. jaanuaril 1926. Jutt ilmus 1928. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 10 ning 1935. aastal lasteraamat – ajakirjana „Jutu-Pauna“ sarjas.