1924. aasta aprill

Jaanuar *** Veebruar *** Märts <***>Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember

Keilas, 1. aprillil 1924

Eila käisime Tallinnas – turul ja kauplustes. Olin Leib´i juures ja pärast sõime Hilda venna juures lõunat; ka Leib sõi seal. Täna käisin Ohtu koolimajas lapsi loetamas. Ohtu kool asub endises mõisa herrastemajas; koolis käib 95 last. Neist oli umbes 60 mind ootama jäänud, teised olid koju läinud. Ma küsisin ise IV ja III klassi käest, I ja II käest küsis kooliõpetaja Tunkel. Ohtust jäi niisamasugune hea mulje nagu Ääsmaltki. Ka Ohtus lasti lapsi laulda. Kaasas oli mul jällegi nõukogu esimees. Väikseid lapsi oli toodud kõigest 2; ka üks leeritulija oli tulnud.

„Päevalehes” oli huvitav teade Kanapäält[1]. Nimelt tulnud „Karba poisid” – üks neist laskis minu peale revolvrist, kui õunavarguse pealt teda kohtasin – tulnud joobnult alevisse Jõgi kauplusesse ja hakkanud asju puruks peksma. Jõgi püüdnud neid takistada, saanud aga kaalupommiga peksta. Jõgi naine seganud ennast tülisse ja ka poes viibiv Gustav Tina (endine kaabakavõitu Kanapää nõukogu esimees). Tina võtnud enesekaitseks revolvri, kuid revolver kistud käest ära ja ja lastud Tinal kuul jalast läbi. Tina viidud haigemaija, kus haav raskeks tunnistatud. Karba poisid kolmekesi võetud Tina tapmise katse pärast vahi alla. Omal ajal oli Tina väga Karba poiste poolehoidja, nüüd tunneb ta aga ennast vististi märtrina „ausa asja pärast”! Jõgi oli ka salaviina- ja õllemüüja. Nähtavasti on üks Karba poiss, kes meie kõrvitsa ära varastas ja pärast hobusevarguse katse pärast kinni mõisteti, juba vangist vaba olnud. Küll on aga Kanapääl Karba poiste pärast kole elada!

Prof. Sild saatis mulle täna kirja, paludes Keilas Lutheruse mälestussamba paremat ülesvõtet suuremas kaustas muretseda, mida Lutheruse usupuhastuse meie maa juubeli albumisse mahutada tahetakse. Et paremat ülesvõtet kui minu oma olemas ei ole, saadan oma ülesvõtte.


[1] Kanama

Keilas, 4. aprillil 1924

1. aprillil jooksid lapsed suure rõõmuga sisse – vahtrad annavad juba mahla! Tõesti, saamegi natuke mahla, pannes pudelid vahtraokste külge. Lund on ometi alles nõnda palju, et harva mõni väike maalapike leidub, kus lumi juba ära on sulanud. Lõokest olevat juba kuuldud neil päevil, kuid ta laulnud alles üsna viletsalt; ka kuldnokke nähtud Tallinnas.

Eila pidin sõitma veel Vallingule[1] lapsi loetama, jäi aga käimata, sest Hilda on üleeila õhtust saadik haige. Ootame kunagi kolmandat last, kuid sellega ühenduses jäi Hilda haigeks – ei näi olevat harilik käik, kuigi muidu asjad korras öeldakse olevat. Kahtlane on mõnesugune veejooks, mis vahetevahel verine on. Ämmaproua on eila hommikust saadik meil. Tohter magas eila öösel meil. Vallingule saatsin oma asemel Ellingu ja köstri.

Täna pidasin paastujumalateenistuse kirikus, käisin Keila alevis ühe haige juures. Õhtul käisin teist korda Keilas – posti järel. Käisin jala. Oli soe, liig soegi käimiseks, oli ju keskpäeval +5° R vilus. Juba hakkab vesi jões tõusma. Joa valitseja lubas mulle telefoneerida, kui kosel jääminek ja suur vesi tuleb – tahaksin heameelega sel korral seal fotografeerida.

Joodikuid oli täna Keilas õige tublisti. Üks neist hakkas ühisuse poes minuga rääkima – ei tahtnud enam kuidagi lahti saada. Igatahes oli mul kannatus kange proovi peal, jäin ometi otsani kannatlikuks. Müüb Keilas keegi lihunik Inder kroonuviina lubade järele, laseb aga poes juua, sest siis süüakse tema vorsti ka; alati on sealt joobnud inimesi näha välja tulemas – küllap mees ikka ka peale lubade veel salamahti müüb. Just nagu mädamülgas on niisugune viinapood. Oleks hea, kui avalikku müügikohta ei oleks: nüüd on joodikutel õigus purjutada, sest nad võivad tugineda sellele, et nad seaduslikust müügikohast just kroonu oma müüdavat viina ostsid. Üks hirmus asi on viin. Nimetasin, et üht haiget armulauale võtsin: on üks mees, kes igatahes joomise läbi oma tervise on kaotanud; nüüdki, kui hing kippub kinni jääma ja surm ligidal näib olevat, nõuab ta viina, sest viin tegevat rinnad jällegi lahti. Tõesti, joodikuid näib siin rohkemgi olevat kui Kanapääl oli, kuigi ametitalitusel neid nõnda näha ei saa kui seal, kus vähe oli laulatusepaare, kellega joodikute pärast mitte tülitseda ei tulnud.


[1] Valingu

Keilas, 6. aprillil 1924

Olgugi, et päeval sulatab, kestab talv edasi, sest öösetel külmetab. Jõed on alles jääkatte all. Lund on igalpool palju. Teed on aga võimata pahad, sest nad on auklised ja sõnikukord annab ennast juba tunda. Siiski käisin täna veel hobusega kirikus, hobusega on ikkagi parem kui jalgsi. Lätis, Poolas ja Itaalias on suured veeuputused; saab näha, mis Eestiski tuleb sulava lumerohkuse pärast.

Hilda on ikka alles haige. Ämmaproua Ihlberg talitab teda, ka dr. Greenberg käib vahetevahel vaatamas.

Kirikus oli täna paha tee peale vaatamata väga palju rahvast, olgugi et surnuid kõigest 2 oli matta.

***

Riigi Statistika Keskbürool on trükitud sündimise, surma ja abiellumise lehed, mida iga üksiku juhtumise kohta eraldi täita tuleb. Lehed on 1921. a. juunikuust saadik tarvitusel; ametnikud näivad Keskbürool saamatud olevat, mida juba see näitab, et lehtede küsimusi mitu korda lühikese aja sees muudetud on. Ise on aga tegelased väga teravad teadete saatjate vastu: ajalehtedest võib leida järjekordseid kallalekippumisi kirikuametnikkudele, nagu saadaksid nad teateid väga hooletult, puudulikult, mõned ei saatvatki. Mina olen algusest saadik juba korralikult saatnud ja korralikult lehti täitnud, sest ma tunnen statistika tähtsust, kui see õigele alusele on pandud. Ajalehtedest loetud kallalekippumised tegid mind veel iseäranis ettevaatlikuks saatmise suhtes. Arvasin, et ometi minule see kallalekippuv asutus süüdistusi kaela veeretada ei suuda. Kuid võta näpust! Saamatu Riigi Statistika Keskbüroo poolt sain hiljuti järgmise kirja:

„Teie poolt 1923. a. jooksul Riigi Statistika Keskbüroole saadetud sündimise, suremise ja abiellumise individuaalkaartide üksikasjalisel järelevaatamisel on ilmsiks tulnud, et osa nendest Teil saatmata on.

Aasta kokkuvõtte kaardi järele oli Teil koguduses sündinud (ilma surnult sündinuteta) 190, surnuid (ilma surn. sünd.) 154, abielusi 63, kuna individuaal kaarte olete saatnud sündinute kohta NN 5-104, 106-206, surnute kohta NN 5-162, abielude kohta NN 1-62. Et saada üldist (mitte umbkaudset) pilti rahva loomuliku liikumise üle, mille täpsus riiklisest seisukohast ülitähtis, palume Teid tungivalt täita ja Riigi Statistika Keskbüroole võimalikult ruttu ära saata eelnimetatud puuduvad teatelehed.

Kui mõne registreerimisjuhtumise kohta kaardil nõuetavad andmed puudulikud on, palume siiski olevate andmete ulatuses kaart täita ja ära saata.

Edaspidi palume tungivalt individuaalkaardid Keskbüroole saata valjus numbrite järjekorras, mis nende registreerimist ja läbitöötamist tuntavalt hõlbustab.

Kui mõnesugustel põhjustel numbrite järjekorras katkestused tekkivad, siis palume teha saatekirjas või viimasel järjekorra kaardil sellekohane märkus.

Riigi Statistika Keskbüroo Üldosakonna juhataja (allkiri).

Vanema Statistiku k.t. (allkiri).”

Mina saatsin neile järgmise vastuse:

Riigi Statistika Keskbüroole Tallinna.

Vastuseks Teie kirjale 27.3.1924 No 161 on mul järgmist avaldada:

1) Teie kirjas seisis: „Aasta kokkuvõtte kaardi järele oli Teil koguduses sündinud (ilma surnult sündinuteta) 190, surnuid (ilma surn. sünd.) 154, abielusi 63, kuna individuaal kaarte olete saatnud sündinute kohta NN 5-104, 106-206, surnute kohta NN 5-162, abielude kohta NN 1-62”. Sellest lausest paistab süüdistus, või kuidas seda soovite nimetada, minu vastu, nagu oleksin ma Teile valeteateid annud, sest sündinute lõpunumbrid 190 ja 206, surnute 154 ja 162 ei sünni ju mitte kokku. Selgitan aga siin Teile senist seaduslikku kirikuraamatute pidamise viisi: perekondlise seisu sündmused (sündimine, lauatus, surm) registreeritakse selle aasta raamatusse, millal sündis ametitalitus (ristimine, laualatus, matmine); kui siis keegi sündis dets. 1922, ristiti aga 1923, siis on see sündimine 1923. aasta sündimus- ja ristimismetrikasse paigutatud. Teie aasta kokkuvõtte kaart, mille ma täitsin 11.2.1924, täideti Teie poolt saadetud „Juhatuskirja” põhjal. Seega on vahed Teie aasta kokkuvõtte kaardil ja isiklikkude kaartide lõpunumbrite vahel ainult ettekujutatud, s.o., neid ei ole üldse  mitte, vähemalt ei olnud neid 11.2.1924 mitte.

2) Siiski puuduvad Teil, nagu kirjutate, sündimised NN 1-4 ja 105, suremised 1-4, laulatus No 63. Lugedes ajalehtedest süüdistusi kirikuametnikkude vastu, kes oma kohuseid Riigi Statistika Keskbüroo vastu mitte ei täitvat, muretsesin selle eest, et mul statistika lehtede ärasaatmise kohta igaks juhtumiseks kindlad tõendused oleksid. Ärasaadetavad statistika lehed said piinliku hoolega, võimalikult ka tunnistaja silma all üle loetud, ümbrikku pandud, ümbrik kinni kleebitud, lehtede numbrid said missiivi kindlasti ära tähendatud ja siis kiri postiraamatu järele postitempli ja allkirja vastu postile antud.

Sündimiste ja suremiste NN 1-4 kohta on mul siin järgmised tõendused:

1. Missiiv, mis näitab, et 10. veebr. 1923. a. on Teile saadetud peale mõne 1922. a. lehe 1923. a. sündimised NN 1-12, laulatused No 1, suremised NN 1-19 – numbrid metrika järele.

2. Postitempel 10.II.23 ja postiametniku allkiri, et see kirjapakk postile vastu on võetud.

3. A. Reinvaldti isik tunnistuseks, ka ise veel need statistika lehed läbi vaatas.

Et NN 5-12 sünd., laulat. No 1, surem. 5-19, s.o. üks osa kirjast Teile kätte jõudis, siis tuleks N 1-4 sünd. ja suremisi kusagilt otsida. Teatan siin, et mina praegusel olukorral, kus mind mittesaatmises süüdistate, neid uuesti mitte ei saada, sest võimalik on, et nad siin kirjas punkt 1) tähendatud asjaolude pärast Teie poolt 1922. a. lehtede hulka on paigutatud, sest vähemalt sünd. No 1-4 1923. a. metrikast ulatusid 1922. a. sisse, ristimised aga 1923. aastasse. Oli aga kirjapakk enne Teieni jõudmist ära lõhutud – Teil peab igatahes olema ju üles tähendatud lauajuhendisse, mida Teie sel korral minu kirjaga saite -, siis tuleb asi anda edaspidiseks korralduseks alluvuse järele.

Sündimise No 105 kohta, mis meie meetrikaraamatus on, olen Teile igatahes seletuse annud, et see oli 1916. aastal sündinud ja ristitud lapse oma ja sai Konsistooriumi käsul tagant järele 1923. a. raamatusse registreeritud. On Teile aga teadetesaamine ka tema kohta tarvilik, ei keeldu ma neid muretsemast. Laulatus No 63 sai Teile saadetud 31. dets. 1923 (postitempel 4. jaan. 1924). Saadeti ta ühes No 50-63, sünd. 162-204, surm. 130-161. Paluksin sedagi lehte otsida, kuna ju teised selles kirjas olnud lehed kõik Teieni on jõudnud.

Kui kadunud lehed peaksid ometigi Teil leiduma ja mitte ei ole ära rüüstatud aja sees, kus nad siin postile said antud ja kiri Teile jõudis, siis oleks küll soovitav edaspidi statistika lehti piinliku hoolega vastu võtta, sest väga tähtis on ju saada kindlat ja mitte mõnda poolikut pilti rahva loomuliku liikuvuse üle Eestis. Paluksin siis edaspidi alati kohe revideerida minu saadetisi, mida ma alati olen saatnud kõige piinlikumas numbrite järjekorras ühes vastava saatekirjaga.

Et aga põhjendamata süüdistust, mida minu vastu olete avaldanud, kiriku kohta üldse kellegi poolt ei tarvitataks, saadan ma ärakirjad Teie kirjast ja sellest minu kirjast Eesti Ev. Luth. Usu Konsistooriumile ja veel, kuhu tarvis. Ei saa ma mitte rahuldatud, siis annan iga statistika lehe edaspidi üksikult allkirja vastu postile.

Keilas, 28.3.1924 No 272                              A. Köögardal, Keila kirikuõpetaja.”

 

Jah, kirik ja kirikuametnikud on demokraatlisel ajajärgul igasugu sõnikuharkide märgilauaks. Kiriku asju vaadatakse nüüd alati läbi suurekstegeva klaasi. Palki omas silmas tähele ei panda, pindu kiriku silmas pasundatakse aga maailma otsani.

Keilas, 8. aprillil 1924

Hilda on ikka alles haige. Õieti on ta terve, ta sööb ja magab, kuid ta ei tohi püsti käia, sest siis kaotab ta mõnesugust vedelikku. Olgugi et ei tea midagi karta, on siiski see teadmatus halb, kuidas asi ükskord lõpeks. Sünnitamisaega ei ole ka ette näha, kuigi ämmaproua seda sagedasti juba oodanud on. Arvasime kõige paremaks, kui ämmaproua homme Tallinna sõidab mõne eriteadlase käest nõu küsima. Muidugi oleks hea, kui ema ja laps mõlemad elaksid; kui aga kaotada tuleks üht, siis ennem last kui ema; ka ei tule kuludest hoolida.

Lumi on ikka alles sügav.

Keilas, 9. aprillil 1924

Ei ole sugugi mitte hea tundmus. Ämmaproua oli Tallinnas kahe kuulsa arsti juures käinud: üks rahustanud, teine teinud aga üsna rahutuks. Võib jällegi karta verejooksu, nagu omal ajal Valgas! Saab näha, mis tuleb. Igatahes oleks hirmus mõte, et väikesed lapsed oma ema võiksid kaotada! Küll on nõnda olnud, et mina siiamaani elu sees õige sagedasti ahastuste kuristiku äärel olen olnud, ometi mind hoitud on – kuidas seekord läheb, ei tea. Üheksa aastat elasime – enam-vähem alati õnnes. Küll oleks raske hoop, kui peaks lahkumine tulema!… Jumal hoidku mind ja mu lapsi! Vaevarikas on küll inimeste elu: valuga tuleb laps ilmale, valuga peab ema sünnitama; mõnekorra peab olema uue ilmakodaniku sünd teisele surmaks; mõnekorra võtab surm mõlemaidki! Tõesti, ei või lapsi enam ihaldada saada, nähes seda hirmsust ja õudust, mis sündimisega ühenduses. Vist on sündimine küll niisama raske kui sureminegi!… Jah, Jumal hoidku meid kõiki!

Kell 10 õhtul.

Vist on sünnitamise aeg tulemas. Igatahes on Hildal juba suured valud. Hea on, et Dr. Greenberg ka siin on. Ta pidi küll sõitma Joale ühe haige tüdrukulapse juure, aga jättis sõitmata, Joale arstirohtu saates, et hommikul võimalust mööda ka ise sinna sõita. Lapsed on praegu minu juures ja juba voodis; olgugi, et nad teavad, et mamma haige on, siiski on nad mureta vallatamas. Õhtupalvet lugedes lisasid nad mõlemad juure: „Taeva Isa, tee meie mamma terveks, sest meile on teda veel väga tarvis!” Oleme maja teises – põhjapoolses otsas. Kui nüüd veel õnnelikult lõpeb, siis on see küll viimane laps; Hilda igatahes ei suuda rohkem mitte välja kannatada. Hilda tahtmine oli poega saada, saab näha, kas saame või lõpeb kõik õnnetult. Igatahes rasked silmapilgud praegu mulle! Oh Jumal!

Praegu kuulsin õieti hirmsat teadet: laps on tagurpidi. Ämmaproua ütles küll, et sellest viga ei olevat ja laps ka nõnda sündida võivat – halb olevat, kui laps risti on. Kuid igatahes on asi loomuvastane. Oh Jumal, kaitse meid kõiki!…

Kell ¾ 11 õhtul sündis poeg. Jumal olgu kiidetud ja tänatud! Loodan, et Hildale mitte mõnda paha tagajärge ei tule. Lapsed on vennakese pärast rõõmsad ega maga veel mitte; nad käisid ukse juures kuulamas, kui laps häälitses.

Keilas, 10. aprillil 1924, hom. kell ¼ 1.

Hilda on küll kõik aeg meelemärkusel, kuid puls on tal nõrk. Sünnitamisel kaotas ta ka tublisti jälle verd – vana Valga viga on ikka alles. Kõik aeg hõõruvad teda Dr. Greenberg, ämmaproua, teenija Luise ja mina. Igatahes oli sünnitus väga-väga raske. Kolm ust oli vahepeal kinni – ikkagi kuuldus kisa siiamaani. Palju raskem oli seekord, kui kahel esimesel korral. Andku Jumal, et asi mitte nüüd veel pahaks ei läheks! Ema on ju lastele tarvis, väga tarvis!… Väike laps näib ka terve olevat ja on suur. Küll oleks mul raske, raske, kui ei oleks neid aitajaid, kes praegu haige juures on. Jumal hoidku meid kõiki! Väike Ellinor ei maga ikkagi veel, väike Hilda magab juba. Lapsed päeval ju magasid ja nüüd olid nad erutatud, kuigi mulle näib, et nad oma ema kaotamist suurt hinnata ei oskaks, sest nad kordavad ikka: „Surm on hea, sest siis saab Taevaisa juure ja seal on hea!”

Kell 3 hommikul. Lähen praegu magama. Küll olid aga tunnid sünnitamisest saadik siiamaani hirmsad. Hirmus öö! Iga silmapilk oli Hilda nõrkemas – süda ei tahtnud töötada. Elu rippus seega küll juuksekarva otsas. Hirmul olime meie kõik. Nüüd ometi jäi rahulikuks. Tõesti, haua äärel seisis mu naine. Andku Jumal, et ta nüüd saaks terveks. Ämmaproua ja Luise valvavad kordamööda. Tohter jäi kõrvaltuppa magama. Küll olen ma tänulik aitajatele! Nüüd oleme viiekesi, ja Jumal hoidku meid kõiki.

Kell ½ 7 hom. Katsusin olla sängis siiamaani, ei leidnud aga rahu mitte. Kartsin, et Hilda seisukord jälle pahemaks muutub, ja ootasin, et keegi just seda mulle ütlema tuleb. Sellepärast und silma ei saanudki. Üles tõustes leidsin nüüd, et kõik juba rahulikud olid: seisukord on parem. Muidugi tuleb nüüd ära oodata lõpulikku paranemist. Vast taevas ka siin aitab.

Kell 9 õhtul. Hilda on hästi kosunud; üksnes imetada ei suuda ta mitte. Tal on söögiisu, puls töötab hästi; siiski – väike palavik on. Lapsed läksid juba magama, lugedes õhtupalvet ja palvele jällegi omaltpoolt lisandusi tehes – eila küll juhtisid nad selle mõtte peale: „Taevaisa, tee meie mamma terveks, meile on mammat veel väga tarvis… Kui suureks saame, siis alles võta mamma oma juure!” Viimane lause on täiesti laste oma mõte. Suure huvitusega tormasid nad hommikul kohe väikest venda vaatama, kannatamatult oodates enne, kui luba said. Ei tahtnud siis kuidagi sealt enam ära minna, vaadati ja vaadati ega väsitud vaatamast. Katsusin päeval magada, kuid ei saanud: lapsed segasid ja keegi tahtis parajasti kokku saada, kui magama oleksin ehk jäänud. Pärast käisin alevis taskuga limonaadi toomas. Tõin 9 pudelit. Vahtramahla enam ei jookse.

Eila ja täna roogiti kirikumõisa piirides maanteed, sest talvine teekoht muutus läbipeasmatuks. Talvise teekoha kõrvalt tehti nüüd uus tee, üleliigset lund ära kaevates. Veerandversta peal tegid 8 meest 2 päeva lõunast õhtuni tööd. Suured lumevallid on nüüd mõlemal pool teed. Nüüd alles näeb, kui palju lund on! Keila sillapealne on juba lumest paljas.

Prof. Sild kirjutas, et keskmine minu suurendus Lutheruse mälestussambast juubelialbumisse tuleb.

„Odamehe”[1] toimetus teatas, et artikkel Naanu linnamäest[2] ühes piltidega ühes lähemas numbris ilmub. Naanu Tantsimäes arvan kindlasti Läti Hendriku[3] Purke maalinna[4] leidnud olevat ja kirjutasin sellekohase kirjatöö „Odamehele”.


[1] Odamees – esmakordselt 1919. aastal Tartus Friedebert Tuglase toimetusel ilmunud 
kirjandus-, kunsti- ja teadusajakiri (5 numbrit), seejärel August Alle toimetusel ilmunud 
kirjandusliku huumori ja päevasündmuste nädalaleht (10 numbrit), aastatel 1922-1929 
ebakorrapäraselt ilmunud illustreeritud ajakiri, mis käsitles kultuurielu (peamiselt kirjandust 
ja kunsti). 1925. aastani andis ajakirja välja Carl Sarapi kirjastus Odamees.
[2] Muistne eestlaste linnus praeguses Viljandi maakonnas Saarepeedi vallas Saarepeedi külas. 
Rahvasuus ka Tantsimägi, kuna rahvapärimuse järgi peeti linnamäel jüripäevadel ja jaanipäevadel 
rahvapidusid.
[3] Läti Henrik (Henricus de Lettis) (umbes 1187 – pärast 1259. aastat), saksa misjonär. 
Henriku Liivimaa kroonika autor.
[4] Henriku Liivimaa kroonikas mainitud linnus, mida seostatakse eelkõige linnamäega Ruhja jõe 
lõunakalda Naukšeni lähedal Põhja-Lätis.

Keilas, 11. aprillil 1924

Oli jällegi rahutu hommik. Õhtul võtsin küll bromuraali sisse, et magada saada, jäingi magama, kuna enne mu silmade ette kerkisid veetlevad looduspildid, nagu neid ilmsi mitte näha ei ole. Kella 3 paiku kuulsin aga söögitoas midagi otsitavat – ämmaproua otsis aspiriini, mida aga ei olnud. Hildal oli jällegi palavik ja valud olid emakojas. See tegi jällegi väga rahutuks: mõtted kujutavad ju ka äärmist pahemat võimalust ette, et emakoda viga saanud ja asi väga halvasti lõpeb. Igatahes olin sellestsaadik täiesti üleval – õhtul olin kella 11 paiku magama läinud. Kell 6 panin enese riidesse, läksin Hildat vaatama; siis rääkisin tohtriga telefoni teel, küsisin telefoniga apteegist järele, kas see enne 8 juba avatud on. Siis käisin apteegis hiniini ja muid aineid otsimas. Apteeker G. Sarmo[1] rahustas mind, et kõik niisugused palavikud (38,7) ja valud raske sünnituse ajal harilikud asjad, ämmaproua Ihlberg väga osav omas ametis olevat j.n.e. Tohter ka asjast suuremat välja ei tee. Praegu on seega jälle natuke parem tundmus. Ometi hea saab alles siis, kui Hilda terve oleks. Iseäralik on ka, et Hildal piima rinnas ei ole. Poisile sai juba antud kummilutuga keedetud lehmapiima 2 osa veega.

Varsti hakkan kirikusse paastu armulauateenistusele minema. Lumekoorik on täna kõva, sest öösel on jälle tublisti külmetanud, puud on härmatanud, ilm pooliti udune; temperatuur on praegu, natuke enne kella 10-t +1° R. Nii kippub kevad tänavu jälle hiljaks jääma, ja vilets aasta tulema. Kes elab, saab näha!

Kell 9 õhtul. Hildal on palavik. Õhtul oli koguni 39°. Tohter käis õhtupoolikul ja tegi emakoja loputuse. Homme tahab ta sedasama teha. Olgu, kuidas on, kuid rahutuks teeb ikkagi. Muidu ei ole Hildal suuremat viga näha. Söögiisu tal on, meel ja mõistus on täiesti selge, ka piim tekkis rinda. Väike poiss sai juba emarinda, kuigi ta näib kummiluttu parema meelega tahtvat. Andku Jumal, et pea tuleks paranemine ja mitte halvemaks ei läheks! Igatahes on kõik võimalikud abinõud tarvitusel. Jumal aga ise hoidku meid kõiki!

Talv kestab edasi. Täna oli põhjatuul ja tõi lund, mida mitte just väha ei sadanud. Siiski on juba nii palju sulanud, et mõnes kohas lagedal mõni kohakene heinamaast või põllust juba paistab. Keila jõel on jää alles peal.

Olen väsinud, väga väsinud. Ei ole nädal otsa enam ühtki ööd olnud, kus ma magada oleksin saanud. Jah, kui oskaksid lapsed seda hinnata, kuidas nende ema nende pärast paneb kaalu peale oma elu, missuguseid hirmsaid valusid ta tunneb, kui suurt vaeva näeb ta last kandes! Kuid vähe on lapsi, kes oskavad tänada. Jumal andku minu lastele – kolm neid nüüd on ja rohkem ei igatse ma – mõistust, et nad oskaksid tänulikud olla oma emale! Kui minagi nende kannatuste nähes, mis minu laste emal on olnud, nii suurt hingelist valu tunnen, et magadagi ei saa, millised on küll need kannatused tõeliselt!? Jumal hoidku meid kõiki!


[1] Georg Sarmo (1862-1931), apteeker Keilas. Asutas 1889. aastal Keilasse kiriku lähistele 
esimese apteegi. Pärast hoone hävimist tules 1903. aastal, rajati samasse uus hoone, kus 
lisaks apteegile tegutsesid ka pudukauplus ning rohu- ja värvipood. Apteek töötas selles 
majas 1950. aastani.

Keilas, 12. aprillil 1924

Kell on 6 hommikul. Ma tõusen nüüd viimasel ajal ikka nõnda vara üles. Aknast välja vaadates näen täielikku talvevalitsust: värske lumi on ka sõnnikust mustava tee kinni katnud ja puud on kõik valged lumest. Ometi on +1° R. Muidu on pilt just nii, nagu talvealgusel neid näha saab. Ja sajab ja sajab lund!

Hilda meeleolu oli palju parem kui eila ja üleeila. „Lapsevoodi palavik” kestis küll edasi, oli kunni 38,7°, kuid söögiisu oli hea, ka laps sai rinda. On vaikne poiss, kes kaua magab, vähe kisendab. Tohter käis õhtu eel haiget vaatamas ja sõitis Tartusse. Ämmaproua meilolek on ikka veel väga tarvilik. Sõidutasin tohtri vaksalisse. Küll on teel suured augud. „Päevalehest”[1] lugesin, et Lõuna-Eestis juba põllud ja niidud lume alt väljas ja kevadised veed jooksmas. Meil pole veel midagi selletaolist. Siiski jookseb Keila tammist juba vett rohkem alla.


[1]Päevaleht (Päewaleht) - ajaleht, mis ilmus Eestis aastatel 1905-1940, vahepealsete eranditega 
1917. ja 1918. aastal, mil lehe väljaandmine oli ajutiselt keelatud ja see ilmus nime Uus 
Päevaleht all. Ajaleht likvideeriti seoses nõukogude okupatsiooniga 1940. aastal.

Keilas, 13. aprillil 1924

Palmipuude püha. Üks kirikuline tõi kirikusse minu kummagi tütre jaoks kimbu pajuurve. Rahvast oli
kirikus palju. Üleeilane tuisk olevat Liikva külas, mis ju mere ligidal, suuri hangesi kokku ajanud; siin
on väikesed hanged kirikumõisa puiesteel. Oli täna päeval +3° R vilus ja sulas üsna tublisti.

Hilda temperatuur on juba alla 38°; igatahes on tervis nõnda paranenud, et H. esimest korda peale
haigeksjäämist jälle korra asjata vihastaski (minu naisukese nõrkus!).

Võtsin täna oma poja proua Ihlbergi süles üles.

Keilas, 14. aprillil 1924

Käisin väikese Hildaga Tallinnas. Käisime esmalt Leib’i juures, kellel aga kibe aeg oli, sest ta valmistas seebist tibukesi ja jäneseid. Ostsin väikesele Hildale saapad ja kalossid kokku 1000 marga eest, siis käisime turul kalu, turupoes juustu ja vorsti ostmas; siis ostsime poest appelsiine, datlid, 2 schokolaadijänest. Siis viisin väikese Hilda õpetaja Sommeri juure, kus ta jäi proua Sommeri hoole alla. Ise käisin ma politsei inspektori proua Jacobseni otsimas, keda aga kodust ei leidnud. Läksin siis linna, kus ostsin pappi piltide jaoks, päevapildikraami, 3 hüatsinti ja mõned nartsissid ühes potis Hilda jaoks, kes kodus alles voodis on, munalakki, „Die Woche”. Siis läksin õp. Sommeri poole, kes mulle oma korteri juures vastu tuli, et väikesele Hildale kingituseks raamatut ja schokolaadi osta ja ka Ellinorile saata. Sõin Sommeri juures lõunat, raamisin neil ühe oma suurenduse uuesti, ja siis saadeti meid Sommerite poolt raudteele. Kell 4 sõitsime Baltiski rongiga Tallinnast välja.

Kodus olles nägin üht inimest meile tulevat. Oli üks hulgus, ütles enese olevat Kadrinast ja tahtis oma „häda” mulle ette veeretama hakata, kuid seda ma ei lubanud teha, käskisin temale süüa anda ja teda siis otsekohe minema hakata. Raha ma hulgustele enam põhimõtteliselt ei anna (andsin seni igaühele ikka vähemalt 50 marka, kuid hulguseid hakkas palju käima). See hulgus muud kurja teha ei saanud, kui varastas ühe minu peetud kalossi, millise paari olin teenija Luisele laudaskäimiseks annud. Taga ajama meie teda ei läinud. Muidugi läks hulgus ja valetas siis mõnes kohas, et teda kirikumõisas halvasti vastu võetud. Meie Luise oli temale piima-leiba ja heeringat ette pannud. Hulgus, kes pealegi õige tugevasti oli viinastanud, ütelnud, et tema niisugust toitu koduski saavat. Lõppeks, kui Luise ta oli läbi hurjutanud, hakkanud ta ometigi sööma ja siis tarvitas ta söömist selleks, et laua alt kalossi õngitseda ja sellega edasi reisida. Siin linna lähedal käib hulguseid väga sagedasti. Fick[1] annud igaühele 10 kopikat, ja hulguseid olnud palju: mõnekorra oodatud Lutheruse all koguni järge! Kukk annud aga kõigest 2 kopikat ja hulguseid käinud vähe! Mina nüüd ei anna hulgustele enam pennigi, vaid lasen süüa anda ja edasi reisida.


[1] Max Wilhelm Fick (1838-1918), Keila Miikaeli koguduse abiõpetaja aastatel 1864-1883, 
õpetaja aastatel 1883-1906, hiljem emeriitõpetaja.

Keilas, 15. aprillil 1924

Kaabakas, kes eila meil käis, nagu selgus, seesama, kes jõuluajal aasta eest meil puid raidus ja mõni päev hiljem Tallinnas kriminaalpolitsei poolt nagu tagaotsitud kurjategija kinni võeti. Eila oli ta enne minu poole tulemist alevis ühe majaseina ääres poolpikali olnud, viinapudel kõrval, ise aga nutnud!

Hilda temperatuur oli hommikul 36,8°, õhtul küll tõusis 37,3° peale, kuid Hilda käis juba tabasid mööda ja õhtust sõi söögitoas laua ääres juba. Seni pidi ta kõik aeg – ülehomme saab 2 nädalat – sängis sööma ja pikali olema. Loodame, et kõik hästi läheb.

Käisin Lihola (Kulna) külas ühe haige juures, kes on kauemat aega pime ja pealegi võimetu käima. Saaniga sai alles hästi läbi. Kell 7 hom. Sõitsin välja, kell ¾ 11 olin tagasi.

Keilas, 16. aprillil 1924

Oli täna haruldaselt soe, kuigi tuuline päev. Vilus oli keskpäeval +7° R. See ilm sulatas ka lund tublisti, nõnda et allpool jõe peal õhtul juba vett nägin läikivat. Lootsin, et mind täna keegi enam ei tülita, sest teed on pahad, kuid ometi asjata lootus. Saue vallasekretäär Lauter[1] telefoneeris, et neil vallamajas inimene raskesti haige ja armulauda soovib õhtupoolikul. Mis muud, kui sõida sinna. Vahetevahel oli tee nõnda lumest puhas, et hobune suure vaevaga saani läbi savi sikutas; käisin vahel ka maas. Siiski jõudsin kella ½ 2 – ½ 6-ni Saue vallamajas ära käia.

Hilda tervis üsna hea. Ämmaproua, kes 2 nädalat meil oli, arvas, et teda enam nõnda hädasti tarvis ei ole, ja läks lõuna paiku oma koju Kumna mõisa, lubades vahetevahel siin vaatamas käia. Dr. Greenberg oli täna õhtusöögil ja imestas, et Hilda nõnda kergesti jälle terveks sai. Homme on Suur Neljapäev. Veel on väljad ja heinamaad lume all, kuid leidub ikka ka juba mustendavat maad, kus lõokesed ja kuldnokad võivad peal olla. Praegu, kell 10 õhtul, on +2° R ja väljas on ilus kuupaisteline ilm.

Jumal olgu tänatud, kes meid siiamaani aidanud, hoidnud, kaitsnud. Ta tehku seda ka edaspidi.


[1] Gustav Lauter (1875-1959), Saue vallakirjutaja. Näitleja ja lavastaja Ants Lauteri vanem vend. 
Oli ka ise näitlemishuviline, Saue näitetruppi entusiastlik näitleja ja juht, venna teatritee suur 
suunaja ja julgustaja.

Suurel Neljapäeval (17. aprillil) 1924

Oli väga ilus päikesepaisteline ilm. Keskpäeval oli vilus 7½° R sooja. Nüüd sulab lumi õige ruttu. Jõel hakkab jää juba lagunema. Saaniga on raskevõitu teed käia, kuid vankriga ka veel ei saa. Hommikul, kui kirikusse läksin, nägin Keila mõisa saeveskit täies tööhoos, ja inimesi koormatega oli tee peal, nagu ei olekski mitte püha. Siiski oli kirikus üle 100 armulaualise. Hildal oli täna terve päev kange peavalu, nõnda et ta päris oigas. Üks haigus läheb temal, teine aga tuleb! Kell on 9 õhtul. Väljas on alles +3½° R. Ometi on lund alles väga palju. Kuu paistab üle lumiväljade.

Pühade laupäeval, 19. aprillil 1924

Neljapäevast saadik kestab Hildal kange peavalu, ka valu ühe kõrva sees. Eile äritas ta ennast pealegi veel tühjade majandusliste asjade pärast, kus ta eht naiselikkusega ühest äärmusest teise läks, et kui natuke halb on, siis järeldus tehakse, nagu oleks kõik otsas. Õhtul käis tohter ja kirjutas mõnesugust rohtu, mida Luise apteegist ära tõi. Saab näha, mis tänane päev näitab. Praegu on kell 8 hommikul ja Hilda magab. Palavikku tohter eila temal ei leidnud. Eks verevaesus annab ennast tunda. Sadas natukese aja eest lopsakat lund; eila sadas kiriku ajal vihma. Baromeeter aga näitab õige kõrget rõhumist (767-768).

Esimesel Ülestõusmise pühal (20. apr.) 1924

Hommikul oli pilves, keskpäeval ilus päikesepaiste, õhtu eel läks uduseks. Saanitee on otsas, vankritee ei ole veel mitte alganud. Pärast kirikut ristisin vaksalis raudtee teemeistri poja, siis kõmpisin koju, sõin natuke lõunat ja läksin saaniga Keilast läbi, versta 4 alevist Baltiski maanteed mööda Ellingu äia kuldpulma. Pool teed käisin jala, sest lumeta teel sai hobusel tühja saanigi vedada; vahetevahel leidus veel tee peal lund, mõnes kohas sai ka tee kõrval lund mööda edasi. Mõni rookimata teekoht rohke sõnikuse lumega on vankriga käimiseks alles hädaohtlik. Seega on praegu – ei saani ega ka vankritee. Joalt telefoneeris mulle valitseja eila, et kosel jääminek alganud; oleks huvitav sinna päevapildistama sõita, ei pease aga läbi – katsun siiski sõita.

Hildal on ikka veel peavalud, kuid vähenenud. Täna oli ta pea terve päeva üleval olnud. Poiss on rahulik, karjub harva – on hea laps.

Peaks ilmad soojaks minema ja lumi kaduma. Kell on 10 õhtul – praegu on kõigest ¾° R! Väljas on ikka alles lumiväljad, mis üksnes siin ja seal kirjuks, paljaks on läinud. Keila jõel on osaline jääminek.

Teisel pühal, 21. aprillil 1924

Kirikus oli jällegi hea hulk rahvast, kuigi ei saani- ega vankritee ei ole. Kaks surnut oli matta ja üks paar laulatada – need tulid peaasjalikult ikka saanidega. Ilm on eile õhtust saadik külmavõitu, öösel oli koguni jälle külmetanud. Keila jõe vesi on õige suur. – Peale kirikus olevate ei olnud ühtki ametitalitust; üksnes köster lubas jalgsi minna raudteed mööda versta 10 üht last ristima. Mind ei kutsutud seekord kuhugile. Ka sünnib sel aastal lapsi vähe, surnuid on paarkümmend praeguseni rohkem registreeritud kui sündimisi. Kuulda on, et ka abielunaised kangesti paluvad, et neile aborti tehtaks: ei taheta enam lapsi sünnitada! Suguline lõtvus näib Keila kihelkonnas igatpidi õitsevat, sest Tallinnast ulatub paha vaim maale.

Kolmandal pühal, 22. aprillil 1924

Räpane ilm. Küll on külma vihma, küll lumelortsi sadanud. Vastik, õudne. Tuul puhub aknatest läbi; igal pool tubades on tuul. Kell on õhtul 7, kõigest 1½° R ongi väljas sooja. Kondid valutavad, sest tubadeski on ahjukütmiste peale vaatamata jahe. Poisski karjub täna, rohkem kui harilikult süüa nõudes. Hilda tervis on parem, kuid päris hea veelgi ei ole, sest peavalud kestavad edasi, kuigi mitte nõnda teraval kujul kui alguses. Baromeeter näitab 743. Homme on Keilas laat. Et ilm halb, siis vast on laadalisi vähe ja jääb ehk ilma inimohvriteta. Ülehomme ja reedel on Nissis Lääne-Harju praostkonna sinod; mina pean praosti soovil seal teise jutluse. Lähen sinna ainult üheks päevaks.

Keilas, 23. aprillil 1924

Eile õhtul läks tuul järjest valjemaks. Öösel ei saanud ma magada, sest tuul kolistas ja hulus akna taga. See kange põhjatuul tõi lund ja praegu, keskpäeval, tuiskab, mis hirmus. Termomeeter näitab 2 pügalat alla nulli. Inimesed sõidavad enamasti jällegi saanidega laadale. Ajab torm ja tuisk jällegi hangesid siia ja tänna. On see küll aprillikuu! Täielik talvevalitsus.

Keilas, 24. aprillil 1924

Käisin Nissis praostkonna sinodil ära. Hommikuse rongiga sõitsin Riisiperesse, kus hobune vastas oli ja kirikumõisa sõidutati. Sealt läksime rongis – 6 õpetajat, paar köstert ja koguduste saadikud – kirikusse, kus õp. Liiv[1] kõne ühes algusliturgiaga pidas, siis praost sinodi jutluse ja mina praosti ülesandel Keskkassa poolt jutlustasin, õp. Bidder[2] kantslist teadaandeid ütles ja jumalateenistuse lõpu ühes palvega jälle õp. Liiv pidas. Baltiski uus õp. Lesta[3] (Vladivastokist tagasi tulnud vanem mees) ja Risti uus õpetaja Schwartz[4] (endine Avinurme õpetaja, kes vahepeal korra vaimuhaige oli) jäid tegevuseta. – Kell 4 oli leerimajas lõunasöök, mis oma söögisedeli poolest Keila omast igatahes taha jäi. Kell 5 algasid leeritoas – ühes teises ruumis – sinodi istangud. Kell ½ 6 õhtul aga lahkusin sealt, sest kella 6 ümber asusin Riisiperes jälle rongile. Kell 7 ¼ õhtul sain Keila jaama, kust jalgsi koju tulin. Hommikul sõitsin Keila saaniga, Riisiperes sõitsin saaniga, sest eilane tuisk oli lund küllalt toonud. Ometi on päeva jooksul jälle sulanud, loodan siiski homme veel saaniga Joale peaseda. – Oleksin heameelega jäänud Nissi, sest meie praostkonna õpetajad on kõik heasüdamlised mehed, kuid Hilda on ikka haige ja parem on, kui sellepärast kodus olen.

***

Riigi Statistika Keskbüroo, mis ikka õpetajaid siunab lohakuses, sai ometi minu läbi vikatiks, mis kivi vastu juhtus. Sain täna Keskbüroo käest kirja, milles tunnistatakse, et süüd on Keskbüroo pool, ja vabandust palutakse. Kiri oli järgmine:

„V.a. Keila Ev. Luth. usu koguduse õpetajale.

Teie kirja peale 28.III.24 No 272 peale on minul au teatada, et Keskbüroo poolt Teile saadetud vahekiirjas mingisugust süüdistust isiklikult Teie vastu tõstetud ei olnud, vaid nimetud vahekiri sellel otstarbel laiali saadetud sai, et kõiki võimalikke ette tulnud puudusi kõrvaldada ja teada saada põhjusi, millest nad tekkida võisid. Nagu nüüd selgub, on puudusi olnud nii meie registratuuris, kui ka saatjate koguduste kantseleides, mida igaühel praegu võimalik kõrvaldada ülalnimetatud vahekirja varal. Üksikasjalisel järelvaatlusel Teie koguduse saadetistes tuleb ilmsiks, et Teie andmed ja arvud tõele vastavad – puudus on meie registreerimise raamatus, kus said sisse kantud ainult 1923 kuuluvad NN, kuna need numbrid registreerimata jäid, mis 1922. a. juure arvata tulid. – Ringkirja väljasaates oli võimata ette näha asjaolusi, mille põhjal Teie rahulolematus ka seletatav. Edaspidi püüame võimalikult täpsemalt asjaajamist toimetada, kus siis ka kõik puudused ära jääksid.

Ettetulnud tülituse eest palun siin juures vabandada.

No 305. 23.IV.24.a. Riigi Stat. Keskbüroo. Van. Statistik F. Schmidt.”


[1] Joosep Liiv (1870-1957), Rapla koguduse õpetaja 1907-1941
[2] Roderich Bidder (1886-1970), Harju-Risti koguduse õpetaja 1917-1923, Nissi
koguduseõpetaja 1923-1929, aastast 1929 aastani 1939 Tallinna Peeteli koguduse õpetaja; 
1939 emigreeris Saksamaale
[3] Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), Vladivostoki koguduse õpetaja 1914-1922, teenis
ka Samaras, Tobolskis ja Tomskis; aastatel 1923-1931 Paldiski Nikolai koguduse õpetaja; 
aastal 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale
[4] Wilhelm Reinhold Schwartz (1891-1962), 1916-1921 Tartu praostkonna vikaarõpetaja, 
1917-1920 Avinurme, 1921-1923 Kose, 1924-1934 Harju-Risti ja Nõva koguduste õpetaja; 
1939 emigreeris Saksamaale

Keilas, 27. aprillil 1924

Reedel, 25. aprillil sõitsin väikese Hildaga ½ hom. saaniga läbi Kumna, Humala ja Vääna Joale. Pea terve tee oli võimalik saaniga päris sõita, ainult mõned üksikud kohad olid lumest hoopis paljad ja tuli siis minul häda pärast, Hildal aga lõbu pärast, maas käia (tühja saani hobune ikka vedada jõudis). Oli ilus päikesepaisteline ilm, üksnes puhus vali vilu põhjatuul, mis nii palju mõjus, et Hildal käed ja jalad, minul varvaotsad külmetama hakkasid. Olin kaabuga, kuid peal külm ei olnud. Kahe tunniga sõitsime Joale. Keila ja Kääsalu kaudu on võimatu praegu Joale peaseda, sest Kääsalu mõisa ja Joa vahel on ühes kohas väga suur vesi, mis igatahes saani tuleb. Joa valitseja Riimann telefoneeris mulle neljapäeva õhtul selle pärast. Joal pani Riimann minu hobuse varju alla, siis soojendasime ennast toas ja siis läksime, tegime 3 ülesvõtet kosest, kus praegu väga palju vett on, ja jõest. Siis anti meile lõunat ja väike Hilda hakkas Riimanni lastega mängima ega tahtnudki minuga enam Türisalusse sõita. Riimann pani oma hobuse ette ja siis sõitsime kahekesi Türisalu koske fotografeerima. Pärast võtsin veel Joa kosest ühe pildi ja sõitsin siis kojupoole; kell oli juba ½ 5 õhtul. Väike Hilda tahtis vägisi Joale jääda. Kojusõit läks peaaegu niisama hästi, üksnes oli päike juba rohkem maad paljaks sulatanud. Igatahes ¾ 7 olime kodus. Siis jooksin vaksalisse – saaniga sinnapoole oli võimata saada – Baltisiki õp. Lesta oli Nissist tulemas ja tahtis Kumna mõisa loomatohter Bohli juure öömajale minna (olid ju mõlemad Siberis ühelpool ametis); mina pidin Lesta teejuht olema. Rong jäi üle tunni hiljaks. Oli juba videvik, kui Kumna mõisa ligidale saime, kus Bohl vastas oli. Eila hommikul käis Lesta enne rongile minekut ka meil; sõime koos hommikust.

On küll ilusad päikesepaistelised ilmad, kuid tuul on põhjas ja lumi väheneb visalt.

Täna oli mul üks kange tööpäev. Hommikul kell 8 matsin Keilas Tähe vabrikus ühe 5-kuuse poisslapse, kes sealt Rahumäele, Tallinna Jaani koguduse surnuaiale viidi. Siis ruttasin koju, kus juba üks kihluspaar ootas. Siis kirjutasin ühe tunnistuse ja läksin kirikusse, kus oli armulauateenistus, matused ja laulatus, kodus oli jällegi inimesi õiendada. Lõppeks kopeerisin üleeilaseid päevapilte.

Keilas, 29. aprillil 1924

Eila algas tütarlaste leer. On seni 49 leerilast. Täna käisin Liikva külas haige juures. Seitse aastat ei olnud mees kirikus käinud, nüüd korraga – kõige pahema teega nõuab armulauda! Kõnelesin tema omakstega kaunis kibedalt, kes ütlesid, et nüüd vanakeste (üks närvihaige naisterahvas tuli ka armulauale) soov täidetud olla: „Miks ei olnud seda soovi ennem 7 aasta jooksul ja miks nõuate armutalt õpetajat just kõige pahema teega?!” 15 versta oli sinna, niisama palju tagasi; tasu ei saanud pennigi – ei pakutudki, nagu sealpool Vääna nurgas see harilik asi on. Lund oli vahetevahel tee peal veel palju, nõnda et vankriga sõitmine mõnes kohas päris kaelamurdev asi oli. Olin sõitmas kella 1 p.l. kunni kella ½ 8-ni.

Papa saatis postitschekiga 1000 marka sellepärast, et tema ja mamma kauge maa tagant pojapoega vaatama tulla ei saavat.

Keilas, 30. aprillil 1924

15. aprillil võtsin, Lihola külas haige juures käies, teeäärest ühe noore tomminga, mille kodus otsapidi veekruusi panin. Nüüd on see puukene lehtis ja õitseb, kuigi vaevaselt. Tarvis talvedel seda asja sagedamini tarvitada – saab kevadisi lõhnasid tunda lumisel ajal. Ei ole loota, et õitsemist looduses nii pea näeb, sest lund on ikkagi veel küllalt ja puhub vali ja vilu kirdetuul. Meie aias on nartsissid siiski oma lehtede otsad maa seest juba välja ajanud.

Dr. Greenberg oma perekonnaga täna siin õhtust söömas. Nad tõid väikese poisi pärast tordi. Hilda tervis on juba päris hea. Täna on ka juba 3 nädalat väikese mehe sündimisest. Poiss oskab ka juba vaadata.

 

KÖÖGARDALI PÄEVARAAMAT

Jaanuar *** Veebruar *** Märts <***>Mai *** Juuni *** Juuli *** August *** September 

*** Oktoober *** November *** Detsember